Lapsepõlve radadel…

Vaatasin täna pildialbumeid, noh, ikka neid päris käega katsutavaid albumeid ja tuli selline nostalgia peale, et tahtsin teile ka näidata, milline ma väiksena välja nägin ja kuidas mu lapsepõlv möödus. Siit tuleb suur pildipostitus. Kõigepealt näitan, milline ma päris pisikesena olin.

Venna Siimuga
Vanaema ja vennaga juba natuke vanem

 

Järgmisena meenutaks lasteaia lõpetamist. Ma olin lasteaias paras marakratt. Mind äratati keset lõunaund üles ja pandi nurka seisma, aga ma ei teadnud isegi mille pärast. Üldse ma läksin lasteaeda alles 4-aastaselt.

Lasteaia lõpetamisel

Esimest korda läksin välismaa reisile 6-aastaselt Soome ja Rootsi. Läksime pere ja peretuttavatega. Käisime Linnanmäki lõbustuspargis ja ma ei saanud ühegi ride’i peale minna, mis algas 7-aastastele. Hiljem täiskasvanuna ma ei julgenud ühegi ride’i peale minna.

Rootsis või soomes
Rootsis vennaga

Lapsepõlves oli tavaline, et kui emal oli puhkus, siis käisime vanalinna päevadel, lõbustuspargis, loomaaias ja rannas. Tavaliselt isa oli tööl, aga mitte alloleva pildi tegemise päeval.

Kolmekesi

Kunagi leidsime ühe koera ja võtsime endale ta, toitsime ja panime nimeks Terri. Aga ta kadus ära, vist läks oma koju tagasi. Seejärel võtsime päris oma koera ja nimetasime ta Terriks. Terri saime Keskturult ja maksis ta kõigest 400 krooni, kuigi oli segavereline.

Terriga

Esimene kaugemale reis toimus Kanaari saartele, Lanzarotele, kui ma käisin 5. klassis ja kohe järgmisel aastal käisime Marokos. Ühes pildid on tehtud Lanzarote veepargis.

Veepargis

 

Papagoiga
Marokos

Meil olid lapsepõlves 2 perekonda, kellega me tihedalt läbi käisime alates selles, kui me vanemad koos ülikoolis õppisid. Allolevad pildid ongi, kas meie kodus (pildil on minu tuba) või kuskil Lõuna-Eestis.

Siiriga mängimas
Karini ja Elinaga

Lapsepõlves oli meil sugulastel maakodu Vene piiri ääres Jaama külas. Allolev OFF-i reklaam ongi seal külast läbi voolaval jõel tehtud.

OFF-i reklaam

Minu lapsepõlve sünnipäevad on legendaarsed. Ma kutsusin alati oma 4-5 parimat sõbrannat või noh, kui palju mul neid üldse parajasti oli morsipeole. Pärast kui tuli teismeiga ja joomine muutus populaarseks, vajusid need sünnipäeva ära. Ma mäletan, kuidas ma alati kartsin, et keegi ei tule.

Grupipilt 1
Grupilpilt 2

Alljärgnevalt on minu põhikooli lõpetamise pilt ja 9. klassi lõpuball. Meil Nõmme Põhikoolis oli selline lõpuballi traditsioon. Kõik pidid enne pidu peotantsu õppima ja kõik hankisime korralikud ballikleidid. Meil olid oma kuningas ja kuninganna ja printsessid. Kõige all on pilt meie tutipeost. Kes leiab mind üles?

Põhikooli lõpetamine
Oma lapsepõlve poisssõbraga ballil (sel ajal me ei käinud, käimine toimus siis, kui olime 6-7-aastased 😀 ) Vaadake kui peenike ma olen!!!
9. klassi tutipidu

Allpool veel juhuslikke lapsepõlve pilte.

Sõbranna, tema õe ja teise sõbranna õega
Sõbranna ja terriga
Venna põhikooli lõoetamine. Aktusel ma ei käinudki, pidasin paremaks ujuma minna 😀
Advertisements

Ikka töötu

Olen juba 2 nädalat tööd otsinud ja vabsee ei kutsuta vestlusele. Olen juba üle 20 CV saatnud ja ei ühtki vestlust, vähemalt mitte asjalikest kohtadest. Ma proovisin kohale, kus ma kevadel lühikest aega töötasin, aga see oli teine kauplus ja sellele tädile ma vist ei meeldinud. Mis oligi naljakas, et ühte poodi kutsuti mind ilma proovipäevata kohe tööle lausa kaks korda, aga teises pean mingi fucking proovipäeva tegema, et saada madalamale kohale, kui see, kuhu ma algselt kandideerisin. See tädi ajab taga mingit ideaalset müügitiimi, kus klienditeenindajad on kõik särasilmsed ja naeratavad. Natuke kahetsen küll, et andsin oma sooja kontoritöö koha ära ja nüüd olen masenduses, sest ei leia vähemalt sama head tööd asemele.

Aga tööotsingud tehes olen tähele pannud mingeid imelikke asju. Näiteks pole vahet, mis numbri sa palgaootuseks ütled. Neil on ikka mingi oma number, mida nad on valmis maksma, isegi kui nad ütlevad, et neil pole kindlat numbrit. Näiteks mu eelmine tööandja ütles mulle vestlusel nii ja ütlesin neile mingi numbri, mis mulle tundus, et sellel ametikohal oleks normaalne nähtus, aga lepingus vaatas mulle ikka vastu number, mis oli tervelt 150 eurot madalam, kui see, mille mina välja käisin. On siis vaja öelda, et pole kindlat numbrit. Ma ei saa aru, mida need tööandjad mõtlevad, et kuidas siukse palgaga ära elatakse. Ma saan aru veel, et üksi-kaksi ei kulu nii palju, aga kui on lapsed ka, siis kulub ju palju. Ma vean kihla, et kui ma oleks mees, siis oleks mulle lepingus hoopis teine palganumber vastu vaadanud. Mulle tundubki, et ühiskond on nii meestekeskne, et mees peab peret üleval ja naine vääribki madalat palka, sest ega tema peret ülal ei pea. Aga me võiks juba üle saada selllest klassikalise leibkonna teemast. On olemas üheinimese leibkonnad ja ka üksikemad ja nemad tahavad ka millegi eest elada.

Palgaga seoses on mul ka teine tähelepanek. Ma ei saa aru, mis firmad need on, kes pakuvad töötasuks 500-600 eurot. Kes läheb üldse selle raha eest tööle? See kellel on rikas mees ja kodus igav? Täitsa perses, mis siin Eesti Vabariigis toimub. Näiteks ma leidsin CV-keskuses ühe töökoha, mis asub mu kodu lähedal. Mõtlesin, et kandideerin, hea kodust käia. Aga kui kandideerima hakkasin, olid seal küsimus, et kas olen nõus 600-eurose palgaga. Tahtsin kirjutada, et minge persse, kui olen. I’m desperate, kuid mitte nii desperate.

Ma saan aru, et enamikele pole siin postituses öeldu mingi uus teema, aga ma olen lihtsalt nii frustreeritud oma töötu olemises, et pean end välja elama. Nii et ma ei teagi, mis ma nüüd peale hakkan. Üritan mitte täielikku masendusse langeda. Seda enam, et see tööle saamine on pelgalt kohustus. Ma ei taha tööle minna, aga ma pean tööle minema. Ma ei saa, olles 31-aastane (varsti 32) lasta emal end üleval pidada. Ta ei ole ka mingi rikkur. Ma arvan, et meil läheb eluke veel päris raskeks enne, kui ta kergemaks läheb. Üks hea tuttav soovitas mul midagi õppima minna, näiteks õpetajaks, et pole kõige hullem töö. Ma ei tea, mul endal oleks soov nt raamatupidamist õppida, aga mul ei ole üheski reaalaines riigieksam tehtud. Õppima minek on küll hea plaan, aga sel ajal on ka vaja ära elada. Nii et nokk kinni, saba lahti olukord. Ühesõnaga ma üritan pead mitte norgu lasta ja küll ma midagi ikka leian.

Eesti laulust

 

 

Nii, poolfinaalid on peetud ja paslik oleks teha üks väike vahekokkuvõte. Enne, kui ma hakkan lauludest rääkima, räägiks muudastust, mida tõi ilmselt kaasa see, et uueks eesti laulu head honcho‘ks sai Tomi Rahula. Kõige esimene suurem muudatus on see, et poolfinaalid viidi Tartusse ja tehti laivis. Need olid enne ka laivis lauldud, et ettelindistatud. See oli nii armas, kuidas nad olid vaeva näinud ja pannud saateks samad rõivad, mis neil esinemise lindistusel seljas olid ja marsissid peale laulu sisse, nagu oleks just lavalt tulnud. See toobki meid teise suure muudatuseni. Intervjuud ei olnud seekord otse peale laulu, vaid lasti paar lugu ja siis tehti lauljatega intervjuu. Lisaks oli meedias kuulda pahandamist, et tõlkeid ei olnud all ja säutsuda ei saanud. Siinkohal ma pean neti kommentaatoritega nõustuma ja ütlema, et kui tõlgete puudumisest saab aru (kuigi eurokal on ju ka laiv, aga ikka tuleb tõlge alla?), siis säutsuda ei keelanud teil küll keegi. Pannud #EestiLaul taha ja säutsu nii palju kui tahad.

Aga laulude juurde. Esimesest poolfinaalist meeldis mulle The Swingers ja Öed. Mulle meeldivad mingil põhjusel hoogsad, tantsulised lood see aasta. Lisaks meeldis mulle see Emily J lugu ja Little Baby El. See rootslase laul jätab mind külmaks, liiga ühetaoline rootsi popmuusika. Minu meelest on Stig Rästa hakanud alla käima oma lugudega või on ta selline hit and miss kind of guy.  Aga ma kardan, et see lugu võidab. Ma kahtlustan, et finaalis tuleb tihe rebimine rootslase ja Uku suviste vahel. See toob meid teise poolfinaalini, kus mulle meeldis Grete Paia, Kerli Kivilaan, INGA ja Uku ka hakkas laivis meeldima. Ma ei olnud ta lugu väga varem kuulnud, sest see alles ilmus Youtube’i mõni päev enne II poolfinaali. Ma ei saa üldse aru, mida Sandra Nurmsalu või Sünne Valtri finaalis teevad, aga noh, keegi peab ju viimaseks ka jääma. Lisaks jäi mulle müstiliseks see, kas Inger on väga mehine naine või väga geilik mees, aga Printsess ütles, et ta on naine. Üsna uskumatu küll, ma arvasin pigem, et mees. Igal juhul ma ei jõua finaali ära oodata. Ma ei saa aru neist vingujatest, kes ütlevad, et jälle, JÄLLE ei ole midagi kuulata. Minu meelest on tase sel aastal erakordselt kõrge ja sobilikke laule oleks Tel Avivi saata hulgi.

Finaali said järgmised palad (ja mul ei ole kuskilt teile laive võtta):

Õudukad

Ma olen siin jaanuari jooksul paar õudukat ka vaadanud, filme, mida ma olin juba kunagi näinud. Aga otsustasin, et enam ma õudukaid vaadata ei taha. Minu meelest on elu piisavalt ootamatusi täis, koletisi hüppab iga nurga tagant välja, et neid veel lõbustuseks otsima minna ei ole mõtet. Lisaks ma elan üksi ka ja kui ma üksi vaatan, siis ma hakkan kindlasti kartma voodialuseid koletisi või kirvemõrvareid, kes mulle ukse taha tulevad. Samas oli ju see nali, et kui tunned üksindust, pane tuled kusta ja vaata õudukat, siis sa enam ennast nii üksinda ei tunne.

Aga alati ei ole see nii olnud. Kunagi ma ar-mas-ta-sin õudukaid. Läbiaegade kõige paremad õudukad on mu meelest “Wrong turn”, “Scream” ja “I Know What You Did Last Summer” ja nende kahe viimase järjed. Vale pöörde järgi ma ei ole vaadanud. Originaalsuse poolest paistab silma “The Cabin in the Woods”. Üks kõige õudsamaid õudukaid, mida ma näinud olen, on “House on haunted hill”. Ma mäletan, kuidas ma käisin sõbrannaga, kes armastas ka õudukaid vaadata, koos seda vaatamas ja me tulime mõlemad kinost välja näost rohelised. Ma tahaks seda uuesti vaadata, et näha, kas see täiskasvanuna ka nii õudne on, aga päris ma julgen. Üks kõige retsimaid õudukaid, mis ma näinud olen, on film, kus õmmeldi inimesi üksteise külge kinni ja siis nad olid nagu sajajalgsed. See oli mingi saksa toodang ja see oli rets. Samuti film, mida uuesti ei taha vaadata. Tegelikul ma ei julge üksi olles isegi Screami ega filmi “I Know What You Did Last Summer” uuesti vaadata, “Vale pöörde” julguse võtsin siin jaanuari jooksul kokku. Aga kindlasti on kõik õudukafännid minu mainitud õudukaid vaadanud, v.a võib-olla see saksa film.

20.01.2018

Esiteks tänud kõigile, kes mulle Facebookis nõu andsin. Olen juba enamikud imdb-st üles otsinud ja treilereid vaadanud. Põnevamate puhul võtan pilootepisoodi ka ette. Teiseks tahtsin rääkida, kuidas mul läheb. Siis kodus istudes palju põnevat ei juhtu, aga mingid mõtted on mul tekkinud.

  • Sattusin täna üpriski lolli olukorda, kui auto juhipoolne uks oli nii jääs, et ei tulnud lahti ja siis ma kangutasin kõrvalistme poolse ukse lahti ja panin auto tööle. Aga kui ma välja ronisin, et autot puhastama hakata, lootes, et juhipoolne uks sulab lahti, läks mul auto kesklukk kinni ja nii ma seisin nagu viimane loll õues lukus uste taga, kui võti oli autos sees. Pidin ootama, kuni ema varuvõtmega tuleb.
  • Mul ikka ei ole seda motivatsiooni, et toitumiskava järgida või kas või oma peaga tervislikult süüa. Söön pastat ja friikartuleid ja joon Batteryt ja kujutan ette, et ma ei võta üldse nii juurde.
  • Veel ei ole mul motivatsiooni tööd otsida. Minu katsed GoWorkaBiti kaudu tööle minna, luhtusid, kui ma natuke liiga hilja minekust ise loobusin. Sain GoWorkaBitilt selle peale mitu kurja kirja, kus nad ähvardasid mu konto kinni panna, kui ma veel nii teen. Samuti ei suju kõige lõbusamalt minu vabakutselise karjäär. Teen küll ühte proovitööd ühele suurele tõlkebüroole, aga ma ei usu, et sellest midagi tuleb, sest need proovitekstid on kohati nii rasked. Palun öelge hellalt, mis asi on eestikeeli cast enclosure?
  • Mustika Prismas ei tööta jälle eskalaatorid. Pikalt pikalt olid need jõuluajal ja aastavahetusel katki, Siis vahepeal ma nägin remondimeest ja järgmisel korral juba töötasid, aga, täna läksin, olid jälle katki.
  • Lugesin postitust, kus üks rääkis, et tema unistus on saada väike pomeraniani kutsikas. Minu unistuseks on kolm sihtkohta: Santorini, Island ja see USA reis. Probleem on selles, et ma ei pea ühelgi töökohal vastu nii kaua, et ühte neisse reisimise raha kokku saada. Eriti tundub mulle, et ülikallis viimane jääb vaid helesiniseks unistuseks.