Elust ja olust ning Eurovisioonist

Vaatasin just, et viimane kord, kui ma oma netipäevikut täitsin, oli 5. aprill ja rohkem kui kuu aega on sellest möödunud. Mis ma siis vahepeal teinud olen? Feilide maailmas elanud.

FEIL nr 1. Ma võtsin endale aprilli keskpaigas väikese kassipoja. Mõtlesin, et tuleb temast hea sõber ossule, aga tuli hoopis FEIL 2, aga kõigepealt FEIL 1-st. Võtsin kassipoja, aga suutsin teda elus hoida ainult 2 nädalat. Nimelt suri ta teadmata põhjustel 2 nädalat hiljem minu käte vahel. Ja siis ma saingi aru, et ma ei taha endale tegelikult teist kassi. Ma olen selle pisikesest nunnupallist suure täiskasvanud kassi kasvatamise läbi teinud ja rohkem ma ei taha. Tuhkur…vot see oleks teine lugu 😀

FEIL nr 2 oli see, et instead of Ossule uue sõbra võtmisele võtsin ma koju haigusetekitaja ja nüüd on Ossul mitu tervisemuret. Küll on tal sügelised kõrvas, küll on tal nahk kärnas ja küll on tal köhahood. Täna käisin loomaarstil ja arve oli 72 euri. Panin selle aga rõõmsalt krediitkaardile ja mõtlesin, et oli ikka täielik feil see kassipoja võtmine.

FEIL nr 3. See on siuke pidev feil, et ma suren autoga kogu aeg välja tee peal. Ma ei tea, mis värk on, aga ma ei oska enam pedaale vajutada ja suren igal pool välja. Täieg feil tunne on, kui valgusfoori taga ära suren ja terve rodu autosid minu järel ootab, või kui ma peateele keerates välja suren ja teistele takistuseks sinna konutama jään.

FEIL nr 4. Minu uus töökoht, mis on klienditeenindus. Mitu korda ma olen selle reha peale astunud ja ikka ei õpi, et minu koht pole klienditeeninduses. Minusugune peaks klientidest või ülse inimestest kaugele hoidma

Vot sellised feilid mu elus. Tegelikult ma tahtsin Eurokast ka rääkida. Nimelt minu meelest oli Elina esitus 1. poolfinaalist perfektne ja kogu ülekanne ka, nii et ma ei saa aru sellest nämmutamisest, et paha viga siin ja paha viga seal. Ma ei tea, miks eesti tabelis kukkus, ju siis lihtrahvale ikka ei lähe see ooper peale. Ma tean, et mulle meeldivad sel aastal hoopis teised lood. Iisreal, Küpros ja Tšehhi, kui mõned välja tuua. Küprose vastu on üldse raske, sest laulja meenutab Beyoncet ja kogu esitus on sellise poweriga.

Advertisements

Minu Nymeria

Got your attention, huh, GOT fans? 😀 Paljud teavad, et mul on kass ja täna tahaksingi rääkida enda armsast kassist, kelle nimi küll pole Nymeria, aga kes on mulle sama armas, kui Nymeria Ariale oli. Minu kass on minu parim sõber. Ta on maailma kõige suurem sõber. Öeldakse, et koerad on inimese suured sõbrad, aga mul käitub kass nagu koer. Esiteks käib ta mul kogu aeg kaasas. Kui ma lähen nt WC-sse, siis ta tuleb mulle sinna järele ja viskab ukse juurde pikali mind ootama. Kindlasti on ta mul sabas siis, kui ma kööki lähen, aga üks kõik mida ma kodus teen, tuleb ta huviga jälgima, mida ma teen. Rääkimata sellest, et kui ta muidu ehk jääb oma pessa magama, siis öösel või hommikul silmad lahti tehes avastan, et ta on mulle voodisse, jalutsisse või peatsisse pugenud.

Minu kass on nunnu ka sellepärast, et viimasel ajal eriti on ta hakanud oma pead hõõruma minu jalgade vastu, mitte sellepärast, et süüa saada, vaid sellepärast, et ma parajasti olen minemas tööle ja ta ei taha, et ma tööle lähen. See on tal viimase aja komme, sest ainult tema viimase eluaasta olen ma tööl käinud kuskil kohas. Varem ma tõlkisin kodus ja ta on harjunud, et ma olen koguaeg kodus. Nüüd ma käin aga täiskohaga tööl ja vaesekene peab nüüd tulevikus veel pikemalt ilma minuta olema, sest ma hakkan 10-12-tunniseid päevi tegema. Ja kui ma lõpuks siis töölt tulen ja vanni lähen, siis ta kiunub mul ahastavalt vannitoa ukse taga, et anda märku, kuidas talle üldse ei meeldi, et ma terve päeva ära olin. Samuti kui ma koju tulen, siis kuulen juba trepikojas, kuidas ta näub. Ma ei tea, kuidas ta tunneb mu sammud ära, aga ta tunneb ja teeb siis kõva kisa. Kas see ei meenuta mitte koera käitumist?

Loomulikult elab ta väga üle seda, kui ma reisil käin. Kui ma esimesel reisil käisin tema elu ajal, siis mu vend käis teda söötmas ja oli algul ennast ära peitnud, kuid kuna ta on selline sõber inimestega, siis varsti ta ilmutas ennast ka pai saamiseks mu vennale. Kui ma koju tulin, siis ma ei saanud yldse magama jääda, sest ta näugus terve õhtu suure kisaga. Ilmselgelt väljendamas tuska minu ära olekul. Kui ma teist korda reisile läksin, siis ta maksis mulle kätte, situdes ja pissides mulle voodisse. Tegelikult mul jäi vist vannitoa uks kinni ära minnes, aga ikkagi ta oleks võinud oma hädad teha kühvli peale, kus on mustus, mida ta varem on teinud samalaadses olukorras, aga ei, ta pidi häda ikka voodisse minema.

Pärast aknast alla kukkumist, mida saab lugeda siin, on ta välismaailma suhtes kartlikuks muutunud. Talle meeldib jubedalt aknalaual istuda ja välja vaadata, aga kui ma talle trakse peale panema hakkan, siis hakkab mind jubedalt hammustama ja küünistama. Ja mida allapoole me 5. korruselt laskume, seda rohkem ta tõsiselt ahastavamalt näuguma hakkab. Kui ta beebi oli, siis ta ei osanud midagi karta ja me käisime kogu aeg probleemideta õues, aga nüüd ma pigem ei vii teda õue.

Mulle meeldib pildistada teda siis, kui ta magab. Ta on nii nunnu, kui ta magab. Sellepärast on enamik pilte siin postituses just sellises seisundis pildistatud. Eriti armas on, kui lamab käpad risti asetatud ja pea käppade peal. Aga ok, ma võiksin lõputult rääkida oma armsast ossust ja mida huvitavat ta kõike teeb, aga see läheks lihtsalt liiga pikaks, nii et vaadake hoopis instapilte.

Häid pirne küsitlejatöös #2

Kuna mul on täna viimane päev küsitlejana, siis siin on selle puhul viimased pirnid, mida ma töö käigus üles jõudsin tähendada.

  • Küsisin inimeselt, kas tal on 5 minutit aega vastata küsimustele. Ta ütles, et ei ta on sõidus. Ma küsisin, millal ta ei ole sõidus. Vastas, et 21.00 kuni 6:00 on võimalik.
  • Küsisin inimeselt, kas tal on plaanis osta kaalusid. Ta arvas, et ta ei söö nii palju, et on uut kaalu vaja.
  • Kolleegil ütles üks naine, et antud küsitluse viimaseks küsimuseks peaks olema “Kas te olete õnnelik?”.
  • Kolleegil vastas inimene, et ta ei saa küsitlusele vastata, sest ta hamster suri ära.
  • Küsisin inimeselt, palju tal koristatavat pinda on. Vastas “Eesti Vabariik” (Mõtles seda, et tal endal ei ole oma koristatavat pinda, vaid käib klientide juures töötamas)
  • Rääkisin inimesele oma sisse juhatust, et “Teeme siin väikest küsitlust…”. Inimene järsult “Teate, mind ei huvita, millega te tegelete”
  • Tegin taas oma sissejuhatust ja küsisin, kas inimesel on aega 5 minutit, et küsitlusele vastata. Meesterahvas siis, “No nii ilusa hääle peale olen muidugi nõus vastama”.
  • Alustasin ühe härraga miljondat korda oma sissejuhatust “Teeme siin väikest küsitlust…”. Mille peale ma sain vastuseks “Tehke, tehke, aga jätke mind mängust välja”.
  • Küsimusele “Kas küsitluse tellija võib teiega ühendust võtta ja pakkuda teile enda teenuseid?”, sai mu kolleeg naisterahvalt vastuseks “Oh ei, ma olen abielus”.

 

Mul ikka ei ole seda motivatsiooni…

Mõnes oma varasemas postituses (nt siin ja siin) olen kirjutanud, et hakkasin jälle kaalu jälgima, et endalt umbes 40 kilo maha raputada või noh…vähemalt kolmkümmendki. AGA mul ikka ei ole seda motivatsiooni. Ma tean, ma tean, olen rõve rasvunud naisinimene, aga mul lihtsalt ei ole seda motivatsiooni, et gramme lugeda, kõiki toidukordi ette planeerida ja endale kõike head ja paremat keelata. Don’t get me wrong, mulle meeldivad tervislikud toidud, ma arvan, et Fitlap on täis tõeliselt häid tervislikke toite ja ma jätkan fitlapi teenuse kasutamist ehk siis nende retseptide järgi toitude valmistamist, aga mul lihtsalt ei ole motivatsiooni, et end keeldude ja piirangutega piinata. Ma lihtsalt pean endaga aus olema ja tõdema, et see moodus, kuidas ma endalt eelmine aasta 20 kilo raputasin, enam minu peal ei tööta. Et ma ei suuda ennast teist korda ära lollitada.

Ma muidugi jätkan kaalu jälgimisega selles mõttes, et ma tahan kaalu kontrolli alla saada, et see enam ei tõuseks niimoodi mühinal. Või noh, et see enam üldse ei tõuseks, sest siis ma ei tea, kust endale riideid enam saada. On mingid facebooki grupid, kus müüakse suuri riideid, aga need on valdavas enamuses tädilikud ja mõeldud vanematele inimestele. Eestis ei saa olla paks JA trendikas. Ilmselt peaks siis Londonisse või raha vähesuse korral Helsingisse shoppama minema. Sest olgem ausad, praegu on põhiline põhjus, miks ma tahaks olla väiksem, see, et ma saaks tavapoest riideid ja ei peaks kuskilt nurgatagustest kohtadest neid hankima. Mitte et riided mulle hullult olulised oleks, mul pole üldse vaja kappi 10 paari teksaseid, aga midagi peab kodust väljas käies ikkagi selga panema, päris paljalt ringi ei saa käia. Ja mulle meeldiks, kui see niigi tüütu tegevus nimega “shoppamine” oleks ikkagi võimalikult lihtne. Mingit peenikese ideaali, et nii oleks jube ilus ja kena, viitsin ma taga ajada umbes sama palju, kui ma viitsin oma juukseid pikaks kasvatada. Mulle meeldivad pikad juuksed teistel inimestel, aga ise ei viitsi, sest mul on nad nii paksud ja rasked ning nende pesemine ja hooldamine on pikana jube väsitav. Peenike olemisega on umbes sama lugu. Kui ma esimest korda seda kaalulangetust tegin, siis ma salamisi ikka lootsin peenikeseks saada, kujutasin end mõttes nii ette ja olin ju tegelikult jumala õigel teel, palju ei jäänud enam puudu normaalkaalust. Aga siis tuli kõik tagasi ja enam ma ei viitsi niimoodi vaeva näha, kui ma ei tea 100% kindlalt, et suuudan seda ka hoida.

Vot sellised lood siis praegu. Ma ei tea, võib-ollla ma olen praegu liiga suure stressi all, töökohavahetus jne, võib-olla olen liiga laisk, aga praegu ma tunnen, et ma ei suuda ennast niimoodi piinata, et söön kõhu ainult pool täis ja siis mõtlen kogu aeg toidust.

Seltsimees laps

Mina, nagu ka ilmselt suur hulk Eesti inimesi, käisin nädalavahetusel vaatamas uut Eesti filmi Seltsimees laps. Ma arvan, et see film tõmbas kinodesse väga palju vanemat põlvkonda, kellele meeldib nostalgitseda nõukogude aja teemal ja kellele on südamelähedased Leelo Tungla lood. Ja olgu öeldud, et nõukogude aega seal üsna autentselt kujutatud. Noh, mida mina noor inimene tean nõukogude ajast, võib mõni küsida, aga paljud asjad, paljud detailid seal filmis on no nii nõukogude aeg, kui nõukogude aeg olla saab.

Aga film ise oli väga hea. Mitte ainult Eesti filmi kohta, vaid ka üldse. Soovitaks väga kõigil seda vaatama minna. Nutta saab ja naerda saab. Ja tumedast nõukogude ajast rääkiva filmi kohta üllatavalt õnneliku lõpuga. Kuna filmi jutustatakse lapse vaatepunktist, siis peaksid ka lapsed sellest filmist aru saama. Ja Tambet Tuisk. I love Tambet Tuisk. Ta on selline kompu. Ma arvan, et igas filmis peaks olema Tambet Tuisk või Mirtel Pohla, siis on hästi. Kõige parem asi filmi juures oli aga Kadri Adamsoni 5-sekundiline roll. Mida ta seal söögilaua ääres tegi ja keda ta mängis jäi nii arusaamatuks, et see mõjus koomilisena.

Järgmisena ma plaaningi minna vaatama 12. aprillil linastuvat Portugali, kus peaosas ei keegi muu kui Mirtel Pohla. Mirtel teeb küll imelikke filme tavaliselt ja see tundub ka kuidagi imelik olevat, aga Mirtel Pohla!!! Ma ei jõua ära oodata.

Kaader filmist Seltsimees laps