Ameerika filmiakadeemia s*tus end korralikult täis

Enne, kui ma hakkan rääkima, kui metsikult mind üks möödunud nädala uudis endast välja viis, siis ma räägin lühidalt, kuidas mul läheb. Enam-vähem kuu aega on möödas sellest, kui ma oma depressiooni pärast töölt ära tulin, aga minu jaoks oleks aeg nagu seisma jäänud. Iga päev on nagu lõputu piinapink, millel ma lõppu ei näe. Mind valdab praegu täielik lootusetusetunne selle kohapealt, et ma võiksin veel normaalse enesetunde tagasi saada. Ei, ma ei mõtle head tuju, vaid füüsiliselt NORMAALSET enesetunnet. Kuuaega tagasi kirjutas arst mulle uue ravimi, mida ma olen nüüd eeskujulikult  võtnud, aga tolku pole sellest üldse olnud. Võib-olla  n a t u k e n e  parem on, aga võib-olla ma kujutan seda ainult ette. Mul on selle kuuajaga igast väikseid probleeme kuhjunud, millega ma pole suutnud tegeleda. Ma tean, et saaksin nendega filigraanselt hakkama, kui mu enesetunne oleks natuke pikemat aega normaalne, kui paar tunnikest päevas, aga see on asjatu lootus. Kuu aega olen piinelnud, homme on arstiaeg. Siis selgub, kas ma lähen haiglasse või mis must üldse saab. Praegu olen täiesti töövõimetu, nii et tööd ma ei ole isegi hakanud otsima.

Olles depressioonis, siis ma loen ikka uudiseid, et mis seal suures halvas maailmas toimub. Õnneks on kõigest suht pohhui. Peksmine, suva, vägistamine, suva, lapsepilastamine, suva, mõrvad, suva. Oot, Ameerika Filmiakadeemia seab parima filmi Oscarile täiesti absurdsed reeglid. Oot, MISASJA. Ma mõtlesin, et see on mingi väga halb nali, kui lugesin järgmist:

Alates 2024. aastast tuleb parima filmi Oscari saamiseks täita vähemasti üks kolmest nõudest: 1) vähemalt üks peaosatäitjatest peab olema alaesindatud rassist või etnilisest grupist; 2) vähemalt 30% kõrvalosatäitjatest ja taustanäitlejatest peavad kuuluma mõnda vähemusgruppi ja 3) filmi põhiteema peab keskenduma mõnele vähemusgrupile.

Möödunud nädalal oli nii palju uudiseid koroonast, tapetud Läti advokaatidest, Alaveri dopingust ja siis kuskil ridade vahel oli see täielik POMMUUDIS, mille magasin maha, kuni lugesin alltoodud Lauri Vahtre arvamuslugu, millega ma 100%-liselt nõus olen. Ameerika Filmiakadeemia on täielikult aru kaotanud… TÄIELIKULT ARU KAOTANUD!!! Uskuge, see on suurema tähtsusega uudis, kui see, et Mallukas abielu lahutab, mis tuleb uudisena ilmselt ainult tema naiivsetele fännidele. Ma olen täielikult alaesindatud rasside ja etniliste gruppide poolt. Ma tõesti olen. Minu pärast võiks maailm olla ideaalne, kus kõigil on võrdsed õigused ja kedagi ei kohelda rassi tõttu halvasti. GO alaesindatud rassid ja etnilised grupid!!! Aga see on film, you know looming, you know KUNST. Ma ei saa aru, kust nad tulid selle peale, et loomevabadust selliselt piirata. Ma saan aru, kui selline uudis tuleks kuskilt Venemaalt, aga see tuleb Ameerika Ühendriikidest. Ok, eraorganisatsioon, aga Ameerika Ühendriigid peaksid olema demokraatia ja vabaduse lipulaev. Kuidas erineb selline sekkumine NSV Liidust, mis seadis loomingule väga täpsed piirangud, mida see tohib ja mida see ei tohi sisaldada? Täiesti haige reglemendi muudatus. Ma olen tavaliselt ikka üritanud Oscari filme vaadata, sest seal ei hinnata mingit rämpsu, mis muidu meie kinokavasid täidab, aga alates 2024. aastast on mul ilmselt täiesti suva, mis või kes oscareid võidab, sest see, mis parima Oscari võidab, pole kindlasti parim film mitte mingite näitajate poolest.

Lauri Vahtre: uued nõuded Oscaritele on võrreldavad kaksiktornide hävitamisega ameeriklaste endi kätega.

 

 

Peipsi ja Setomaa reis

Ma olen terve augustikuu haige olnud ja pole jõudnud rääkida meie Peipsiääre ja Setomaa reisist, mis toimus 1. ja 2. augustil. Aga nüüd parandan selle vea. Pandeemia ajal siis Germalo ei saanud teha enam paljusid välismaareise ja hakkas juba kevadel valmistama ette eestisiseseid reise. Ja puhkuse hakul ema ütles, et tema see suvi välismaale kuhugi kaugele ei viitsi minna ja seega tundus Germalo poolt korraldatav Peipsi vanausuliste ja Setomaa reis huvitav koht, kuhu minna, sest Setomaal ei olnud me kumbki varem käinud.

Teekond algas kell 6.30 Estonia teatri eest ja esimene peatus oli meil Alatskivi loss. Küll on ikka uhke ja nunnu ehitis. Meile tehti lossis ka ekskursioon, kus lossijuhataja rääkis huvitavaid seiku lossis elanud parunist ja parunessist ning lossist endast. Näitas mis on lossis originaal ja mis mitte. Keldris olid vahakujud teenijate tüüpidest, kes lossis majarahvast teenindasid. Mind pani imestama kui kohutav kitsas ja ebamugav oli teenijate trepp keldrisse. Ma ei kujuta ette, kuidas teenijad päevad läbi sealt üles ja alla käisid. Kõige lõpus oli kohaliku veini maitsmine. Ma ei ole eriti veiniinimene ja ma ei leidnud ka degusteeritavatest veinidest midagi sellist, mida tahaks kaasa osta.

Edasi viis meid teekond vanausuliste külasse Varnja. Seal me peatusime kolmes kohas. Kõigepealt vanausuliste palvela, kus mingi 90-aastane rääkis meile palvela ja Varnja ajaloost. Ma olin suht väsinud ja seda juttu ma ei jõudnud üldse kuulata. Edasi läksime me väikesesse muuseumisse, kus räägiti rohkem vanausuliste eluolust, kuidas nad magasid ja koristasid jne. Seal toimus ka lõunasöök. See oli päris hea kohalik Peipsist püütud koha kartulitega ja mingid saiakesed kõrval ning kõige lõpus oli veel päris samovari tee. Minul sai praest kõht täis, nii et saiakesed ma andsin vastas istuvale onule, kellel tundus hea isu oleval. Kõige lõpus oli moodsa kunsti galerii, kus oli isegi üks Jüri Arraku maal. Hoovist ma leidsin kõige ägedama puuonni, mida ma kunagi näinud olen. Vähemalt Eesti ma ei ole midagi nii ägedat näinud. Aa ja siis seal Varjnas oli äge nukkude aed. Giid rääkis, et kõigepealt oli omanik ise mõned nukud aia külge kinnitanud ja hiljem toodi neid teist poolt juurde.

Pärast seda oli meil seljataga juba väga pikk päev, sest kujutage ette, et igas muuseumis läks 1,5-2 tundi aega. Majutusime Värska hotelli ja soovijatele oli õhtul Tsäimajas leeloga õhtusöök. Mu ema läks sinna, aga mina olin täiega väsinud ja kõht oli lõunast veel ikka täis, nii et mina otsustasin mitte minna. Toit oli olnud enam-vähem, mingi kartulipudru moodi asi lihaga. Aga tund aega leelotamist ma küll poleks jõudnud veel ära kuulata. Kui ema tagasi tuli, siis käisime veel Värska hotelli ümbruses ringi. Seal olid ägedad romantilised pinkkiiged puude vahele kinnitatud ja muidugi hotelli asukoht otse järve ääres. Ma oleks tahtnud ka veekeskust proovida, aga olin selleks liiga väsinud.

Järgmisel hommikul toimus meil sealt samast Värska hotelli sadamakailt väike tunniajane paadisõit mööda Peipsi järve. Seal siis kapten rääkis Värska ajaloost, kuidas see ravimuda leiti jne. Seejärel oli päris huvitav Setomaa talumuuseumi külastus. Seal räägiti meile tüüpilisest heal järjel Setomaa talust. Näiteks et rikkust näitas see, mitu aidaust oli peres. Nägime ka põhilisi eluruume. Uskumatu, kui  vähe ruumi oli magamiskohtade jaoks. Vanemad ja vanavanemad said väikestes kitsukestes voodites magada ja lapsed ahju peal. Kui pisikeste beebide puhul oli oht, et nad end ahju pealt maha keeravad, siis pandi nad kahe voodi vahele põrandale magama. Seto peres oli ka traditsiooniks end meheleminekueas vanimale tütrele pani pereisa toanurka eraldi voodi ja ta sai seal magada, kuni ta käsitöö sai valmis ja võis mehele minna. Kui vanim oli mehele läinud, siis läks voodi vanuseliselt järgmisele neiule ja kui peres ei olnud üldse tüdrukuid, siis seda voodit ei olnudki. Mind kummastas ja tegi nördinuks see, et Germalo lubas lambaid, aga lambaid ei olnudki. Üldse. See eest olid paar küülikut. Minu meelest see talumuuseum ja Vastseliina linnus olid kõige huvitavamad muuseumis käigud. Tegelt kuulis palju huvitavad selle reisi jooksul.

Edasi oli meil Obinitsa küla, kus külastasime kohalikku surnuaeda ja Kauksi Üllet. Nad mehega laulsid meile natuke ja siis külastasime väikest meenete poodi, kust ema ostsis riidest koti. Tahtis lihtsalt neid toetada natuke. Seal Obinitsas toimus ka tagasihoidlik lõunasöök, kus meid toideti ehtsa Seto toiduga, mis oli kõik ausalt öeldes rõve. Kõigepealt oli rahvakeeli tatisupp, mis tähendas seenesuppi. Supis olid siis puravikud, mis olid sellised limased ja rõvedad. Kõrvale oli pandud mingi rõve pirukas, millel ei olnud mingit maitset. Magustoiduks oli juust mingi moosiga. Ma sõin ainult natuke suppi, õnneks ma sõin hotellis normaalsetest asjadest kõhu korralikult täis. Aga kui ma midagi ei tahtnud, siis vaatas abielu paar meie vastast mind niimoodi altkulmu, et mis tal viga on, et ta midagi ei söö. Siis tekkis üle laua arutelu, et mida lapsed tänapäeval söövad, et neil on palju valikuid, samal ajal kui nemad pidid nõukaajal sööma seda, mis oli. Igal juhul mul oli väga ebamugav.

Edasi liikusime Vastseliinasse, kus olid siis linnuse varemed ja kohalik muuseum. Ma nägin esimest korda seda National Geographicu kollast ristkülikut. Tegime pilti ka. Ema kollase ristkülikuga, mina suure Vastseliina linnuse sildiga. Muuseumis räägiti meile igast põnevaid asju. Näiteks et mida tehti keskajal, et rasestumist vältida ja kuidas tuvastati nõidu. Näiteks kui mees kahtlustab, et ta naine on nõid, siis viigu ta üles kellatorni ja lükaku alla. Kui kukub surnult alla, siis järelikult ei olnud nõid ja kui tõuseb lendu, siis oli. Igal juhul saab mees endale uue naise valida. Keskkaegseid piinamisriistu näidati ka. See, mida inimesed tol ajal kõige rohkem kartsid, oli ülespoomine. Sest poomise juhul ei pääse hing kõrist välja, et taevasse minna, vaid peab väljuma tagumiku kaudu, mis teeb hinge sitaseks, nii et seda ei taha ei taevas ega põrgu. Näidati ka keskaja sõdalase rüüd ja need olid meeletult rasked. Ma ei tea, kuidas nad nendega veel sõdida jaksasid. Keskaegse metallkaitserüü selga panemiseks läks 4 tundi.

Pärast seda jõudsime veel ERM-is ära käia, seal oli meeletu pikk ruum näitusega Eesti ajast alustades kiviajaga lõpetades tänapäevaga. Ja kuna meil oli meeletult vähe aega, siis giid tegi mingi megakiire ülevaate sellest näitusest. Tagurpidi maja nägin väljast, see meil millegi pärast programmis ei olnud. Pärast seda asusime tallinnasse sõitma ja jõudsime kuskil päikeseloojangu ajaks ehk pool kümme umbes, nii et mitte väga hilja. Väga tore ja kultuurne reis oli.

JÄLLE tulin töölt ära

Ma tegin seda jälle. Ma tulin töölt ära pärast täpselt aastast tööl tiksumist. Nüüd ei olnud põhjuseks töö ise või inimesed kellega töötasin (kuigi ka nendega oli probleeme), vaid ma pidin tulema ära terviseprobleemide tõttu. Nimelt olen ma juba aastaid võidelnud depressiooniga. Viimased 3 aastat oli haigus ravimite abil kontrolli all ja ma sain ilusti tööl käia, aga selle suve puhkuse ajal hakkas ta jälle üles kerima. Mingit põhjust selleks ei olnud, elus midagi juhtunud ei ole. Puhkuse ajal oli halvemaid ja paremaid päevi, nagu deprekaga tavaliselt. Aga siis kui ma augusti alguses tööle tagasi läksin, siis tundsin iga päev end kohutavalt halvasti. 2 nädalat ma käisin küll tööl, aga võtsin ka omajagu vabu päevi, mis mu ülemuse närvi ajas. Siis 16. augustil pühapäeval hakkas mul nii halb, et ma kaalusin Seewaldi vastuvõtuarsti juurde minekut. Samas ma teadsin, et nad deprekaid seal eriti näha ei taha pigem, psühhoosikuid ja suitsiidikaid. Esmaspäeva hommikul ma tegin ebaadekvaatsest seisundist vale otsuse ja ei võtnud mitte haiguslehte, vaid ütlesin oma töölepingu üles.  Ma lihtsalt mõtlesin, et olen oma ülemuse juba nii närvi ajanud, parem on kui ta leiab endale kellegi kes tööd ka teeb. Ma arvasin, et minu tööle naasmisega võib minna kuu-kaks.

Kohe esmaspäeval ma oma arstiga rääkida ei saanud, sain alles eile ja ta ütles, et kirjutab mulle veel ühe tugevama antidepressandi ja kui see ka ei mõju, siis ma pean haiglasse end turgutama minema. Aga õnneks see uus rohi mõjub ja ma tunnen end juba paremini. Päris pilve peal harvi ei mängi tralalalala, aga üldiselt on parem olla. Üritasin ka oma töökohta tagasi saada, seletasin ülemusele oma olukorra ära, aga ta oli juba uue inimese leidnud. No mis läinud, see läinud. Kes teab, milleks see hea oli. Ma muidugi arvan, et nii mõistlikku töökohta ma enam ei leia, kus ei pidanud iga minut tööd tegema, vaid sai ka küsitluste vahel hinge tõmmata. Aga mis teha, elu on selline.

Metsas ei kuule su karjumist keegi

Ma jõudsin puhkuse ajal ka suvelavastust vaatama. Etenduseks siis Vana Baskini teatri lavastus “Metsas ei kuule su karjumist keegi”. Ma viimasel ajal ei taha üldse kuulda midagi teatris ega kontserditel käimisest, sest mulle tundub, et kõik on juba tehtud ja nähtud. Aga emale oli kingitud piletilevi kinkekaart ja see oli vaja ära kasutada. Nii et ta valis selle etenduse. Ma mõtlesin, et kuna mul on puhkus, siis ma võin ju minna ja ära kannatada, aga lõppude lõpuks on mul hea meel, et läksin. Viimane suveteatris käimine oligi seal samas Lohusalu (see praegune etendus oli Laulasmaal) ja ma ei mäleta sellest suurt midagi, järelikult ei olnud see midagi erilist. Aga see “Metsas ei kuule su karjumist keegi” oli päris meeldejääv. Põhimõtteliselt on seal ainult kolm osatäitjad, kõik väga tuntud näitlejad: Anne Veesaar, Katrin Karisma ja Helgi Sallo. Kõik põhikillud tulid muide Helgi Sallolt. Katrin Karisma mulle tegelikult ei meeldi, aga seal ta oli rahuldav. Sisu on etendusel üsna üllatav minu jaoks, rääkis nimelt lesbisuhetest. Põhimõtteliselt oli sisu selles, et Anne Veesaare tegelasel oli Katrin Karisma tegelase tütrega lesbisuhe ja kuidas nad sellepärast tülli pööravad ja Helgi Sallo tegelane seal vahel tegutseb. Seal oli muidu pärispalju seksinalju ja päris imelik oli seda koos oma emaga vaadata 😀  Lõpuks läheb asi lausa vägivaldseks, aga ma täpsemalt ei räägi, parem mine vaata ise. Laulasmaa Spa õuel on veel paar päeva ja siis augustis teistes eesti kohtades.

Laulasmaale ma lähen juulis veel tagasi, sest siis on meil emaga üks spaakülastus ka plaanitud. Loodame, et siis on parem ilm, sest eile oli küll torm ja 14 kraadi. Õnneks tuli päike veel etenduse ajaks välja. Aga teistel teemadel rääkides, siis sain täna hea sõbrannaga kokku, keda pool aastat pole näinud ja tahtsime piljardit mängima minna, aga ei olnud kuhu minna. Mustamäe Mamba pidi kinni olema, Hiiu piljardile ei saanud ligi, sest Nõmme ristmik kuni raudteeülesõiduni oli kinni (pärast mõtlesin, et oleks võinud proovida Vabakalt läheneda või Tähetorni kaudu) ja lõpuks proovisime Al Mare Bowlingusse, aga see oli ka kinni. Pärast käisin veel emaga jalutamas Tabasalus, kus ema elab, ja me saime täpselt nii ära jalutatud, et kui parklasse tagasi jõudsime, siis hakkas täiega kallama. Aa ja siis ma käisin mingi aeg Salmoneid vaatamas ja see oli täielik jama. Põhimõtteliselt oli see ilma sisuta jant, mis ei olnud isegi naljakas. Ma mäletan, et Salmonite seriaal oli ikka tõsine draamasari, nagu “Veri” umbes. Nad oleks võinud siis “Verest” juba filmi teha.

 

Miks ei tasu vana suppi üles soojendada

Juuni kokkuvõtet tehes ma unustasin mainida, et juuni oli ka see kuu, kui ma oleks peaaegu läinud seda teed, et oleks soojendanud üles suhte, mis sai läbi juba mitu aastat tagasi. Ma avastasin, et kui lahku sai mindud ikka mingite põhjuste pärast, siis need põhjused ei ole vahepeal muutunud. Kõik on sama ja tema on sama värdjas, nagu ta alati on olnud. Kui mees avalikult väidab, et ta armastab sind ja tooks su nimel kuu ja tähed taevast alla, aga päriselus kohtleb sind alatasa kui viimast sitta, absoluutset rämpsu, siis ei olegi suhtest midagi head loota. Vot sellised lood siia teisipäevaõhtusse.