Laulasmaa spa

Nädalavahetusel käisin siis sellises kohas nagu Laulasmaa Spa sünnipäeva tähistamas ja siin on minu review. Take it with a grain of salt, sest see oli minu esimene ööbimisega Spa kogemus, nii et mul ei ole seda eriti millegagi võrrelda. Varem olen käinud ainult päevasel ajal Kalev Spas ja ühes hotellis, mille nime ma enam ei mäleta. Kalev spaga on mul oma kogemust raske võrrelda, sest käisin seal niivõrd ammu. Lisaks olen käinud veel Silja Europe’i (oli vist Silja Euroopa) pardal olevas spaas.

Tuba / hotell ise

Muidu ülimalt ilus ja puhas ning pehmete vooditega, aga madrats liikus koguaeg alt ära ehk siis oli voodi küljest lahti. Meie toa miinuseks oli ka vaade pargile mitte merele ja rõdu puudumine. Hotell ise jättis ka puhta, ilusa, isegi luksusliku mulje, Nii mõnus, et asukoht on ranna ääres, mul hakkas juba tekkima ettekujutus kui mõnus võib seal suvel olla.

Spa osa

Nii mõnus, et Spasse sai hommikumantlis minna, kuid see luksus ei olnud kõigile külastajatele. Need, kes ööbisid odavamas väikses rannamajas, pidid väliriietega spaasse minema. Mulle meeldis, et naised-mehed olid ikkagi eraldi riietusruumides. Basseinide saunade valik oli mitmekesine. Eriti palju oli erinevate temperatuuridega saunu. Ma külastasin aroomisauna, mis oli liiga leige mu jaoks. Ja siis 95 kraadist elektriküttega ja puuküttega leilisauna, Veel hommikul ma käisin ainult 95-kraadises elektriküttega saunas mõnulemas. Basseinid on nii ja naa. Ühelt poolt oleks nagu palju erinevaid basseine. Tavaline ujumisbassein, laste bassein, natuke mullitav massaažibassein ja mingisugune bassein, kus vesi liikus ja sa tiirlesid nagu orbiidil. Aga teiselt poolt oli üks närune mullivann, kuhu mahtus korraga aint 2 inimest ja kus mingi perioodi järel mullitamine lõppes ja see mullivaba periood kestis liiga kaua. Heast mullivannist tundsin mina puudust. Õhtul kui me käisime oli spaas palju inimesi, kõik riidekapid olid hõivatud, aga kuidagi saime me asja ikka nautida ka. Hommikul, kui ma üksi spaas käisin, oli alguses rahvast väga vähe ja ma sain käia, kus tahan. Aa, üks Jaapani vann oli ka saunade sektsioonis, kus vesi oli umbes sama soe nagu kodus vannis.

Restoran

Restoran oli jagatud kaheks, üks oli kallim valgete linadega pool ja teine odavam ja peresõbralikum Cafe Verde. Me valisime viimase. Restoran oli liiga kallis nende väikeste portsjonide kohta, aga see vist on iga korraliku resto probleem. Mul vähe kogemusi pärisrestodes käimisega. Me võtsime igatahes kanapasta ja jäätise. Kanapasta koosnes sellistest spagettidest, mida oli väga keeruline kahvli otsa saada ja ma ajasin veel peale endale. Jäätis oli aga imepisikeste jäätispallidega, paar maasikatükki ja vahukoor, aga kuidagi ma sain kõhu täis. Me sattusime restosse veel eriti heal varajasel tunnil, kui ainult paar lauda oli hõivatud. Pärast kui lahkusime olid kõik lauad täis. Elav muusika oli ka, see ka suur pluss.

 

Advertisements

Alla 1000 euro ma tööle ei tule ehk 3 kuud töötu

Tegelikult ma pole ühelegi tööandjale ligi lähedalegi sellist lauset öelnud, aga mul on küll üks summa millest ma allapoole ei lähe, aga ma jätan selle saladuseks. Aga jah, 3 kuud on tööd otsitud ja ei midagi. Teine pealkiri, mis ma tahtsin panna oli “Võtame ühendust = meil on juba sobiv kandidaat ja see pole sina”. sest nii on. Kui nad pärast vestlust ütlevad, et võtame ühendust, siis tähendab see tavaliselt seda, et ma saan meili, mille pealkiri on “Konkursi tagasiside” ja me kõik teame, mis meili kehas kirjas on. Mul oli siin märtsis üks vestlus, kus personalispetsialist rääkis muga sõbralikult, et räägib juhatajaga ja panevad mind graafikusse. Kui lahkusin, siis ütles, et me kindlasti suhtleme veel jne. Aga tutkit, ma sain talt kirja, et juhataja oli graafikud nii teinud, et nad võtavad ainult poole kohaga töövõtulepinguga abilise juurde, mis siis, et mulle oleks ka need tingimused sobinud.

Üldse käisin ma märtsikuus kolmel vestlusel. Esimene oli märtsi alguses omniva klienditeenindaja kohale. Ma mäletan, et sellel päeval oli imeilus talvepäev, eelmisel päeval oli selle aasta loodame, et viimane lumi maha tulnud ja puud olid kõik lumised ja päike säras taevas. Imeilus talveilm. Aga vestlus oli tavaline, räägiti pikalt ja laialt tööülesannetest. Mulle tundus, et ma meeldisin juhatajale, aga sellele vaatamata ma sain äraütleva kirja. Teine vestlus oli see, millest ma eespool juba rääksin. See oli Apollo klienditeenindaja kohale. Tõesti see naine oli väga sõbralik, me rääkisime pikalt ja laialt raamatutest. Ta küsis, mis tüüpi raamatuid mulle meeldib lugeda ja mis on mu lemmikraamat. See on “Mees, kes teadis ussisõnu” muide. Mängisime ka üht mängu, et olid ülesandekaardid ja ma pidin üht teoreetilist ülesannet lahendama. Kolmas vestlus oli Bauhofi infoleti teenindaja kohale. Ma kandideerisin sinna, sest ma tean, et neil ehitusfirmadel on normaalne palk. Kuskile selveri infoleti ma never-ever ei läheks. Aga never say never. Igatahes see vestlus oli vaid 5 minutit pikk, räägiti lühidalt tööüleannetest ja oligi kõik. Sealt ma pole veel vastust saanud, aga esmaspäeval öeldi, et konkurss veel käib, mis siis, et konkurss pidi 27. märtsil läbi saama.

Küllaltki ühte auku kõik need vestlused mul olnud, aga midagi ei ole teha, tõsisematest kohtadest mulle pole helistatud. Mu praegune plaan on helistada ja kätte saada mu eelmine ülemus ja temalt oma vana töökohta tagasi nuruda ja kui see ei õnnestu, siis end töötukassas kirja panna. Ehk saab sealt kaudu mingit koolitust või midagi.

Kummitused

Ma nägin ükskord siin viimastel päevadel und, et mu vanas lapsepõlvemajas kummitas. Nägin, et uks on lahti, sulgesin silmad ja tegin uuesti lahti ning uks oli kinni. Kui kohalt minema hakkasin, siis kummitus tõmbas mind pluusist ja hoidis kinni. Pärast üritas kummitus mult riideid seljast tõmmata, seda nägid veel ema ja isa. Mina olin siis nii õnnelik, et lõpuks ometi näevad rohkem kui üks inimene sama asja. Sest muidu näevad kummitusi ju ainult ühed inimesed, kes neid kunagi filmilindile ei saa. Siiamaani on kõik kummitusvideod osutunud pettuseks.

Aga kummitustest rääkides, siis minul ei ole isiklikult kogemust ja au olla kohtunud ühegi kummitusega. Mul on küll sõbrannasid, kes on jutustanud ehedaid kummituslugusid. Üks sõbranna ärkas väiksena maamajas üles, olles kaetud telliskividega, mis pärinesid juuresolevast ahjust. Kui ta täiskasvanuna oma kahe sõbrannaga seal maamaja hoovis viibis, kuulsid nad kõik, kuidas keegi hüüab tema nime. Mu teisel sõbrannal oli aga lapsepõlve majas poltergeiste täis. Kui sõbranna õde peeglisse vaatas, siis ta nägi vana naist talle otsa vaatamas. Seal majas juhtus igasugu asju, kõike ma ei mäleta, aga sõbranna vanaemal näiteks tulid seina seest käed, mis hakkasid kägistama. Sõbranna veel seletas, et nägi muljumisjälgi kaelal. Pärast on see maja uutele omanikele ainult õnnetusi toonud. Näiteks läks see pärast remondi tegemist põlema ja praegugi ei elata seal minu teada sees.

Kuidas teil on lood kummitustega? Olete ise kohanud või on rääkida mõni vetd tarretav kummituslugu?

2 kuud töötu

2 kuud olen töötu olnud, aga sellest ainult kuu aega olen aktiivselt tööd otsinud. Ma olen vahepeal ka vestlustel käinud, lausa kolmel, aga ühelgi ei näkanud. Esimene vestlus oli töökohale, kuhu ma ei tahtnudki saada tegelikult. Lennujaama kohvik otsis kaubavastuvõtjat. Ma ei tea isegi, miks ma kandideerisin. Teadsin ju küll, et seal peab tõstma ja tegema. Mul lihtsalt ei ole füüsilist vormi sellise asja jaoks. Vestlusel oli minuga üks noormees ja neiu. Noormees töötas juba Lidos laos ja neiu töötas uuskasutuskeskuses ja oli harjunud füüsilise tööga. Mina nendega võistelda ei saa. Pärast vestlust lubati proovipäeva osas helistada ja kokku lepiida, aga ma siiani ootan seda kõnet.

Teine vestlus oli Tallinkisse reisikonsultandiks. Sinna ma tahtsin saada, aga seal oli üks tädi, kes pinnis mult igasugu klassikalisi töövesltuse küsimusi, nagu miks ma oma eelmisest kohast lahkusin, miks ma tahan reisikonsultandiks saada, mis on mu tugevad ja nõrgad küljed jne. Ma arvasin, et selline pinnimine on töövestlustel ajalugu, aga nüüd ma tean, et kui lähen suurde firmasse ja seal on mingi värbamisspetsialist, siis ma pean olema kõigeks valmis. Igatahes eile sain meili, et valituks osutus teine kandidaat. Ja kolmas vestlus oli müügikorraldaja firmasse, mis müüb kaubanduskeskustes marju. Teate küll ju neid lette kaubanduskeskustes. Need hakkasid nüüd pihta ja otsisid oma ridadesse inimest, kes aitaks müüki korraldada. Müügi ülespanekut teha, müüjaid lõunale lasta jne. Kuna see on hästi liikuv töö, eeldati, et ma käin oma kuues kaubanduspinnal 2-3 korda päevas, siis sinna ma väga ei tahtnud, kuigi palganumber pani silmad särama. Vestlus ise toimus kristiine keskuse ühes kohvikus ja mulle tundus, et see naine otsib kedagi, kellega inimesena klappida.

Teate, mida ma kõige rohkem vihkan selle tööotsimise juures. Et värbajateks on alati naised. Mul on palju paremad kogemused sellega, kui värbajateks on mehed. Mulle tundub, et mehed ei kaalu niipalju ja on julgemad otsuseid vastu võtma. Anyway ma tahtsin jagada ka paari naljakat töökuulutust, mis ma leidnud olen.

Esimene neist on selline: https://www.cvkeskus.ee/professionaalne-magaja-rakveres-studio-moderna-ou-582084

Otsitakse siis professionaalset magajat, kelle soovitud oskused ja kvalifikatsioon on järgmine:

  • Minimaalselt 15 aastat magamise kogemust
  • Oled võimeline magama jääma koos ja ilma järelvalveta
  • Võime säilitada püsivat une mustrit.
  • Oskad vältida liigset liikumist magamise ajal
  • Oled professionaal päevastes uinakutes

Kus mina alles tuleks ja magaks neile. Tegelikult nali naljaks, ma olen jube kehv magama jääja, nii et nad otsivad kedagi teist sinna.

Teine töökuulutus on järgmine: https://www.cvkeskus.ee/fuajee-hing-sokos-hotel-s-tallinnas-original-sokos-hotel-viru-583234

Otsitakse siis fuajee hinge. Kuigi tööülesanded on täitsa tavalised, võtab vastu ja annab välja reisipagasit,  aitab külalistel kohvreid tubadesse kanda, viib korrustele värsked lehed jne, siis nimetus tundus mulle naljaks. Muuhulgas nägin ükskord kuulutust, et otsitakse istuvusmodelli ehk siis riidepuud, kellele riideid külge riputada. Naise pidi kandma suurust 38 ja seal olid ka mõõdud ära toodud.

Teemat vahetades, kas kuulsite, et Luke Perry on surnud. Ajuinfarkt. Ma olen tohutus leinas. Ta oli mu lemmik tegelane Beverly Hillsis.

Ma osalesin Balti ketis või jaa?

See mälestus ei ole minuga terve elu olnud. See tuli minu juurde alles täiskasvanueas nagu unenägu. Ma pidasingi seda unenäoks, kuni emaga vesteldes ta nii muuseas ütles, et jah sai seal kunagi Järvedega Viljandi maantee ääres seistud. I’m like “Ma osalesin Balti ketis, MA OSALESIN BALTI KETIS. Lalalalalalalaa” Kiired arvutused näitavad, et ma olin siis kõigest umbes 2-aastane, aga ma mäletan ähmaselt midagi. Pildiliselt ma ei mäleta palju. Ainult, et võõrad inimesed rivis seismas, autod tee ääres. Aga ma mäletan rohkem seda tunnet, et ma teen midagi tähtsat ja ma ei tohi vinguda, viriseda ega jaurata. Eelkõige mäletangi seda tähtsuse tunnet.

Siis tuli mul meelde üks teine mälestus. Ma mäletan, kuidas meie aia ette saabus turismi buss ja inimesed voorisid sellest välja ja meie aed oli neid täis. Vanu inimesi. Või ma ei tea, väiksena olid kõik minu jaoks vanad inimesed. Aga ma pidasin ka seda üheks minu unenäoks, kuni ema ütles, et midagi sellist tõesti kunagi juhtus, kuigi ka tema ei mäletanud enam, mis case selle turismikaga oli.

Lihtsalt imeline, mis asjad hilisemas eas meelde tulevad ajast, kui sa ei tohiks tegelikult midagi mäletada. Kas teil on ka midagi sellist kunagi juhtunud, et hilisemas eas tulevad meelde mingid mälestused päris pisikesest east või mäletate aegade algusest asju, mis toimusid, siis kui olite ühe-, kaheaastane?