Norra reis + VLOG

Neljapäeval jõudsin tagasi oma Norra reisilt ja ausalt öeldes, kui raha oleks, läheks kohe tagasi reisile. Nii ei arva mu ema, kellega ma sellel reisil käisin. Käisime siis Germaloga sellisel reisil. Miks bussireisil siis? Sellepärast, et nii mina kui ka ema oleme liiga vanad, et iseseisvalt reisida. Londonis me käisime nii ja rohkem ei taha. Ütlen kohe ära, et ma vist ei taha kunagi ühegi teise reisibürooga reisida, sest see reis Germaloga oli laitmatu. Ei oska neile midagi ette heita. Kõik oli nii hästi korraldatud. Nt hotellid olid alati suurepärased. Kuigi mõni võis olla täielik peldik iseenesest, siis vaade oli selline, et omg, oleks tahtnud kohe sisse kolida. Kord oli vaade maalilisele järvele, kord võimsatele mägedele ja kord-kaks vaatasime seina. See-eest oli hotell sel juhul ise tasemel ja hea asukohaga. Reisil pakuti veel Germalo poolt kohvi ja küpsiseid ning viimasel päeval ka veini. Giid oli tasemel. Võib-olla seletas natuke liiga palju, oleks tahtnud lihtsalt olla vahepeal, aga see on kuidas kellelegi. Tegelikult teenis ta oma palga korralikult välja.

Vaade hotellist Voss
Vaade hotellist Fossli
Fotostop suvalises kohas
Mägedes rohkem kui 1000 m kõrgusel

Üks asi, mis Norras kohe silma hakkab (peale mägede), on see, et neil on jube palju tunneleid. Eks ole, mägedest on vaja kuidagi läbi saada, aga tunneleid on seal tõesti palju. Eriti Bergeni lähedal oli neid palju. Kõige pikem tunnel, mis teele jäi ja mis vist ongi kõige pikem tunnel Norras, oli 24,5 km pikk. Allpool olev pilt ongi tehtud selles tunnelis asuvas ümberkeeramise kohas. Allpool on ka meie reisi trajektoor. Ülevalt Bergenisse ja alt tagasi Oslosse. Oslos viibisime siis ühe öö reisi alguses ja ühe öö reisi lõpus. Reisile jäi ka üks praamisõit, kust avanesis suurepärased vaated Norra pikimale fjordile ja mägedele. Alguses oli ilma tuuline ja pilves ja ma ei saanud häid pilte ja kehva klipi videosse, aga pärast paistis päike ja allpool tehtud pilt on sellest ajast. Ma võin neid pilte näidata, aga tegelikult oli seda ilu võimatu pildile püüda. Nagu ka allpool pildil oleva Vøringfosseni juures tehtud pildid on tegelikult plässid, sest seda võimsust on raske pildile püüda. Sellepärast peabki ise kohale minema. #VisitNorway

Tunnelis’
Meie reisi trajektoor
Vaade Norra pikimale fjordile
Vøringfosseni kosk

Mis ma veel oskan sellest reisist rääkida, mida Germalo reisi lehelt lugeda ei saa? See oli meil vist esimene reis, kus meil mingeid erilisi äpardusi ei juhtunud. Hotellides julgesime isegi oma väärtuslikke asju tuppa jätta, sest vaevalt keegi seal varastama hakkab, kui on vaja Germaloga häid suhteid hoida. Mina magasin reisil nagu beebi, sest päevad olid tõesti väsitavad. Kahes hotellis ei olnud hotellitoas telekat ja õnneks jalkat ka nendel päevadel ei olnud, siis saigi varakult magama minna. Aa, allpool on pildid Bergenist. Tähelepanelikum märkab, et seal on üks tuntud hotell ja ta ei ole üldse sellises kuues, nagu me tavaliselt oleme harjunud neid suurlinnades nägema. Neil lihtsalt ei lubatud Bergenisse oma tavapärast “pilvelõhkujat” rajada.

Bergeni linn 320 meetri kõrguselt
Mina ja Bergeni linn taustal
Hansakaupmeeste majad

Ma tegin reisil olles ka väikese vlogi. Ma olen alles algaja, nii et vabandage mind. Mul on videorežiimis millegi pärast ülevalgustatud pilt ja ma ise tunnen end kaamera ees ebamugavalt, aga tahtsin reisilt mälestuseks videot ja teile ka näidata, kui äge see reis oli. Tegelikult ma filmisin Oslo hotellist tunduvalt pikema klipi, aga see kuradi Windows Movie Maker ei esitanud seda klippi täielikult. Nii et pidin video rämedalt lõpetama.

Advertisements

Koolikiusamisest

Ma olen nii kaua ära olnud, sest ma olen põhiliselt tööl käinud. Vahepeal olin nädal aega töötu, valmistusin pikaks tööta olemise perioodiks, aga ootamatult vedas ja sain kontoritööle. Mida ma ka igatsesin. Nüüd üritan kontorieluga harjuda, kuigi mõtted on eesootaval puhkusereisil. Mõnes mõttes oleks tahtnud kauem töötu olla ja sellisele pakkumisele ei saanud ka ära öelda.

Tegelikult ma tahtsin hoopis rääkida muul teemal. Lugesin Siberi Rahabossi postitust koolikiusamisest, mida saab lugeda siin, ja tahtsin ka sõna sekka öelda. Mina kogesin koolikiusamist nii põhikoolis kui ka keskkoolis, kuigi keskkoolis oli see nii subtle, pigem ignoreerimine. Halbu kogemusi on isegi ülikooliajast. Ma julgen sellest rääkida vist sellepärast, et need ei ole mulle mingeid tohutu valusaid üleelamisi põhjustanud. Minu ajal ei olnud see asi ka nii hull, et oleks tahtnud end ära tappa või kooli tulistama minna. Ei, see on rohkem hellade hingedega Y põlvkonna teema.

Aga põhikoolis kiusasid teised klassikaaslased, pigemini poisid ja suuremad poisid teistest klassidest. Loopisin pinaleid ja muid asju, tagusid mu seljakotti, rääkisid mu telefoniga, kui mind ei olnud klassis, pookisid mulle külge igast hüüdnimesid. Mõni võib öelda, et kiusasid, kuna meeldisin, aga ma ei tea… ma olin selline hästi pikk tüdruk ja eristusin sellega hallist massist. Kuna ma korvpalli mängimise asemel niisama zombina (see oli üks mu hüüdnimedest näiteks) ringi tuulasin ja suhelda ei osanud, olin kerge sihtmärk. Ma ei tea, ma olen osanud terve elu selline olla, kes kedagi külmaks ei jäta. Olgu see positiivses või negatiivses võtmes.

Õpilaste kiusamisest pole mulle mingeid haavu jäänud, seda tegid mingil määral mu oma tollased sõbrannad. Ühe sõbrannaga algaski sõprus sellest, et ta loopis kõigepealt mu pinalit ja päevikut, enne, kui avastas, kui tore ma tegelt olen :D. Siis läksime minu juurde barbidega mängima ja tüli läbi. Ei, tegelikult on mulle palju valusamaid mälestusi jätnud õpetajatepoolsed kiusamised, sest õpetajad peaksid olema autoriteedid, täiskasvanud, kes ei lange kiusliku lapsest bully tasemele. Aga kõik õpetajad ei ole loodud õpetajateks. Ühe kõige valusama okka jättis mu hinge mu kehalise kasvatuse õpetaja, kes koos mu tollase klassijuhatajaga mul juba algklassides elu põrguks tegi. Kõik algast ühest lollakast spordipäevast, kus mingi napakas süüdistas mind teda jooksurajalt väljalükkamisest. Nagu päriselt. Seda jäid uskuma nii mu kehalise kasvatus õpetaja kui ka klassijuhataja. Kõigepealt sõimas kehalise kasvatuse õpetaja mul näo täis ja siis löödi mind päev hiljem kogu klassi ees risti. Mu klassijuhatajale meeldis mind hiljem halvaks eeskujuks teha. Vaadake Liinat, millise räpase kampsuniga ta ringi käib ja vaadake Liinat, kui lolli lause ta praegu ütles. Kehalise õpetajaga olid suhted aga väga halvad kooli lõpuni, sest ta ei lasknud vähemalt esimesed aastad mul kindlasti kuidagi juhtunud unustada. Kogu aeg oli mingi õiendamine. Nii palju kui ma kuulnud olen on mõlemad oma veast tänaseks juba ammu aru saanud, aga minu ees pole keegi vabandanud. Kehalise õpetaja on tänaseks veel surnud ka…olgu muld talle kerge.

Lisaks oli mul ülikoolis üks halb seik ühe ladina keele õppejõuga. Ma ei saanud seal tunnis ühtki ladinakeelset väljendit selgeks, sest õpetaja oli totaalne värdjas. Ta võttis ainsana loengus minu ette ja hakkas mind taga kiusama. Ükskord ma kirjutasin rahulikult asju üles, kui ta tuli mu laua juurde ja ütles mõnitavalt “Kirjuta jah kõik üles” ja itsitas ise pihku. Siuke vastik tegelane. Sellepärast mul ongi autoriteetidega rasked suhted. Mu praegune ülemus on ka selline kiuslikkuse piiril range inimene ja mul on raske tema tahtele alluda. Vot sellised lood sellesse kenasse kolmapäeva. Aga nagu ma ütlesin, ma ise seda kiusamist ei põe. Oli mis oli. Elu on edasi läinud.

Elust ja olust ning Eurovisioonist

Vaatasin just, et viimane kord, kui ma oma netipäevikut täitsin, oli 5. aprill ja rohkem kui kuu aega on sellest möödunud. Mis ma siis vahepeal teinud olen? Feilide maailmas elanud.

FEIL nr 1. Ma võtsin endale aprilli keskpaigas väikese kassipoja. Mõtlesin, et tuleb temast hea sõber ossule, aga tuli hoopis FEIL 2, aga kõigepealt FEIL 1-st. Võtsin kassipoja, aga suutsin teda elus hoida ainult 2 nädalat. Nimelt suri ta teadmata põhjustel 2 nädalat hiljem minu käte vahel. Ja siis ma saingi aru, et ma ei taha endale tegelikult teist kassi. Ma olen selle pisikesest nunnupallist suure täiskasvanud kassi kasvatamise läbi teinud ja rohkem ma ei taha. Tuhkur…vot see oleks teine lugu 😀

FEIL nr 2 oli see, et instead of Ossule uue sõbra võtmisele võtsin ma koju haigusetekitaja ja nüüd on Ossul mitu tervisemuret. Küll on tal sügelised kõrvas, küll on tal nahk kärnas ja küll on tal köhahood. Täna käisin loomaarstil ja arve oli 72 euri. Panin selle aga rõõmsalt krediitkaardile ja mõtlesin, et oli ikka täielik feil see kassipoja võtmine.

FEIL nr 3. See on siuke pidev feil, et ma suren autoga kogu aeg välja tee peal. Ma ei tea, mis värk on, aga ma ei oska enam pedaale vajutada ja suren igal pool välja. Täieg feil tunne on, kui valgusfoori taga ära suren ja terve rodu autosid minu järel ootab, või kui ma peateele keerates välja suren ja teistele takistuseks sinna konutama jään.

FEIL nr 4. Minu uus töökoht, mis on klienditeenindus. Mitu korda ma olen selle reha peale astunud ja ikka ei õpi, et minu koht pole klienditeeninduses. Minusugune peaks klientidest või ülse inimestest kaugele hoidma

Vot sellised feilid mu elus. Tegelikult ma tahtsin Eurokast ka rääkida. Nimelt minu meelest oli Elina esitus 1. poolfinaalist perfektne ja kogu ülekanne ka, nii et ma ei saa aru sellest nämmutamisest, et paha viga siin ja paha viga seal. Ma ei tea, miks eesti tabelis kukkus, ju siis lihtrahvale ikka ei lähe see ooper peale. Ma tean, et mulle meeldivad sel aastal hoopis teised lood. Iisreal, Küpros ja Tšehhi, kui mõned välja tuua. Küprose vastu on üldse raske, sest laulja meenutab Beyoncet ja kogu esitus on sellise poweriga.

Minu Nymeria

Got your attention, huh, GOT fans? 😀 Paljud teavad, et mul on kass ja täna tahaksingi rääkida enda armsast kassist, kelle nimi küll pole Nymeria, aga kes on mulle sama armas, kui Nymeria Ariale oli. Minu kass on minu parim sõber. Ta on maailma kõige suurem sõber. Öeldakse, et koerad on inimese suured sõbrad, aga mul käitub kass nagu koer. Esiteks käib ta mul kogu aeg kaasas. Kui ma lähen nt WC-sse, siis ta tuleb mulle sinna järele ja viskab ukse juurde pikali mind ootama. Kindlasti on ta mul sabas siis, kui ma kööki lähen, aga üks kõik mida ma kodus teen, tuleb ta huviga jälgima, mida ma teen. Rääkimata sellest, et kui ta muidu ehk jääb oma pessa magama, siis öösel või hommikul silmad lahti tehes avastan, et ta on mulle voodisse, jalutsisse või peatsisse pugenud.

Minu kass on nunnu ka sellepärast, et viimasel ajal eriti on ta hakanud oma pead hõõruma minu jalgade vastu, mitte sellepärast, et süüa saada, vaid sellepärast, et ma parajasti olen minemas tööle ja ta ei taha, et ma tööle lähen. See on tal viimase aja komme, sest ainult tema viimase eluaasta olen ma tööl käinud kuskil kohas. Varem ma tõlkisin kodus ja ta on harjunud, et ma olen koguaeg kodus. Nüüd ma käin aga täiskohaga tööl ja vaesekene peab nüüd tulevikus veel pikemalt ilma minuta olema, sest ma hakkan 10-12-tunniseid päevi tegema. Ja kui ma lõpuks siis töölt tulen ja vanni lähen, siis ta kiunub mul ahastavalt vannitoa ukse taga, et anda märku, kuidas talle üldse ei meeldi, et ma terve päeva ära olin. Samuti kui ma koju tulen, siis kuulen juba trepikojas, kuidas ta näub. Ma ei tea, kuidas ta tunneb mu sammud ära, aga ta tunneb ja teeb siis kõva kisa. Kas see ei meenuta mitte koera käitumist?

Loomulikult elab ta väga üle seda, kui ma reisil käin. Kui ma esimesel reisil käisin tema elu ajal, siis mu vend käis teda söötmas ja oli algul ennast ära peitnud, kuid kuna ta on selline sõber inimestega, siis varsti ta ilmutas ennast ka pai saamiseks mu vennale. Kui ma koju tulin, siis ma ei saanud yldse magama jääda, sest ta näugus terve õhtu suure kisaga. Ilmselgelt väljendamas tuska minu ära olekul. Kui ma teist korda reisile läksin, siis ta maksis mulle kätte, situdes ja pissides mulle voodisse. Tegelikult mul jäi vist vannitoa uks kinni ära minnes, aga ikkagi ta oleks võinud oma hädad teha kühvli peale, kus on mustus, mida ta varem on teinud samalaadses olukorras, aga ei, ta pidi häda ikka voodisse minema.

Pärast aknast alla kukkumist, mida saab lugeda siin, on ta välismaailma suhtes kartlikuks muutunud. Talle meeldib jubedalt aknalaual istuda ja välja vaadata, aga kui ma talle trakse peale panema hakkan, siis hakkab mind jubedalt hammustama ja küünistama. Ja mida allapoole me 5. korruselt laskume, seda rohkem ta tõsiselt ahastavamalt näuguma hakkab. Kui ta beebi oli, siis ta ei osanud midagi karta ja me käisime kogu aeg probleemideta õues, aga nüüd ma pigem ei vii teda õue.

Mulle meeldib pildistada teda siis, kui ta magab. Ta on nii nunnu, kui ta magab. Sellepärast on enamik pilte siin postituses just sellises seisundis pildistatud. Eriti armas on, kui lamab käpad risti asetatud ja pea käppade peal. Aga ok, ma võiksin lõputult rääkida oma armsast ossust ja mida huvitavat ta kõike teeb, aga see läheks lihtsalt liiga pikaks, nii et vaadake hoopis instapilte.

Häid pirne küsitlejatöös #2

Kuna mul on täna viimane päev küsitlejana, siis siin on selle puhul viimased pirnid, mida ma töö käigus üles jõudsin tähendada.

  • Küsisin inimeselt, kas tal on 5 minutit aega vastata küsimustele. Ta ütles, et ei ta on sõidus. Ma küsisin, millal ta ei ole sõidus. Vastas, et 21.00 kuni 6:00 on võimalik.
  • Küsisin inimeselt, kas tal on plaanis osta kaalusid. Ta arvas, et ta ei söö nii palju, et on uut kaalu vaja.
  • Kolleegil ütles üks naine, et antud küsitluse viimaseks küsimuseks peaks olema “Kas te olete õnnelik?”.
  • Kolleegil vastas inimene, et ta ei saa küsitlusele vastata, sest ta hamster suri ära.
  • Küsisin inimeselt, palju tal koristatavat pinda on. Vastas “Eesti Vabariik” (Mõtles seda, et tal endal ei ole oma koristatavat pinda, vaid käib klientide juures töötamas)
  • Rääkisin inimesele oma sisse juhatust, et “Teeme siin väikest küsitlust…”. Inimene järsult “Teate, mind ei huvita, millega te tegelete”
  • Tegin taas oma sissejuhatust ja küsisin, kas inimesel on aega 5 minutit, et küsitlusele vastata. Meesterahvas siis, “No nii ilusa hääle peale olen muidugi nõus vastama”.
  • Alustasin ühe härraga miljondat korda oma sissejuhatust “Teeme siin väikest küsitlust…”. Mille peale ma sain vastuseks “Tehke, tehke, aga jätke mind mängust välja”.
  • Küsimusele “Kas küsitluse tellija võib teiega ühendust võtta ja pakkuda teile enda teenuseid?”, sai mu kolleeg naisterahvalt vastuseks “Oh ei, ma olen abielus”.