Kõik teed viivad tagasi depressiooni

Ma ei tea, mis asi see on, aga mul on jälle depressioon peal. Juba pikemat aega ma olen kõik vabad päevad maha maganud, aga nüüd alates pühapäevast on mul ka ülisitt olla. Ma juba teatasin tööle, et vähemalt mai lõpuni mind ei ole.

Ma olen küll kõiki oma ravimeid võtnud, aga viimasel ajal on tekkinud sellist ühekordset ununemist, kus ma olen ravimeid võtmata magama jäänud ja vastu hommikut neid hea võtta ei ole. Neist enamik on mõeldud enne magama minekut võtmiseks. Nii et äkki see on tekitanud selle tagasilanguse. Igal juhul ma ei taha midagi vaadata ega lugeda, lihtsalt laman ja magan kodus nagu juurvili. Mida see depressioon ka teeb, muudab su lihtsalt juurviljaks.

Homme helistan hommikul psühhiaatriõele, et ta avaks mul haiguslehe ja siis saab ilmselt arstiga ka rääkida. Võib-olla ma vajan lihtsalt pikemat puhkamist kui 2-3 päeva korraga. Ma vist ei tohiks ikkagi täiskohaga tööl käia, selleks see riigipoolne toetus mõeldud ongi, aga ma ikka käin, sest poemüüjatel on palgad nii nirud.

Itaalia, siit me tuleme! :)

Ma bronnisin just reisi Itaaliasse oktoobri lõpuks. Just siis kui mul on planeeritud puhkus töölt. Ja kõige parem on see, et seekord tuleb emps ka kaasa, eeldusel, et ta sel ajal haige/haiglas pole. Aga septembri lõpuni saab seda tühistada, nii et pole hullu. Reis on siis mitte rannareis ühte sihtkohta, vaid klassikaline ringreis mööda Itaalia tuntumaid vaatamisväärsusi. Reisikorraldajaks loomulikult Germalo.

https://www.germalo.ee/kultuurireisid/itaalia-klassikaline-grand-tour-24/

Ma tõsiselt ei jõua ära oodata. Viimane reis empsiga oli Norra ja see oli alles 2018. aastal. Vahepeal oli tal probleemiks suhkruhaige kass ja siis tema enda haigus, aga nüüd on tal palju parem, ta läheb suvel veel ühele opile ja pärast seda peaks ilusti edasi elada saama.

Rooma, Firenze, Veneetsia, Capri saar – sellel reisil näeb kõike. Tekib kohe tahtmine uuesti lugeda Kärt Vildi raamatut “Minu Itaalia”. See oli nii-nii hea raamat.

Seda ja teist

# Me ei saanud emale kuuluva, kuid enamasti minu perse all sõitvale bemmile ylevaatust tehtud. Keegi, ilmselt rehvivahetus oli põhja augu teinud, aga ma saan sõita ikka juuni lõpuni, kuniks me midagi välja mõtleme.

# Meil on tööl lyhikese vahega kaks inimest vallandatud. Yks kuna ta sôimas kliendil näontäis ja teine põhjuseta puudumiste tõttu. Jube kyll, kui kuskil toidupoes ei suuda taarapoisi või kasssapidajana oma töökohta hoida.

# Ma ei suuda otsustada, kas panna juuksepikendused või mitte. Mul on palgapäevaks aeg kinni pandud praegu aga ikka ei tea. 300 eurot ikka juustele??? Ma ei tea…

#Ma sain eile oma selverist endale uued tööjalanôud 4 euri eest. Nagu 4 euri eest!!!! Ma pole elusees jalanõude eest nii vähe maksnud.

See on kõik uudiste kohapealt. Midagi muud uut pole. Suveplaanod on kõvadti tööl käis, sisseastumised ja tahaks ikka septembri alguseks selle noorteromaani valmis kirjutada. Ma ikka töötan suvel edasi täiskohaga ja aitan vallandatud töötaja asendamisel. Võibolla võtame emaga vâikse tripi ja spaa ette, kui tal tervis hea.

Eurovisioon sel aastal

Esiteks, esimest poolfinaali ma ei vaadanud, magasin, nagu normaalsed inimesed sel kellaajal 😀 Nii et seda ma ei kommenteeri. Lihtsalt ma mõtlesin, et neid laule, mis edasi saavad, kuuleb nkn laupäeval, ja neid, mis ei saa, polegi vaja näha/kuulda.

Teine poolfinaal. Omg, ma ei suuda uskuda, et ma The Rasmust ära ei tundnud. :DDDDDDDD Mõtlesin, et vana hea Soome oma tuntud headuses, saatmas mingit rokki.

Nad on lihtsalt nii kaua ära olnud. Aga tagantjärele mõtlesin küll, et tuttav nägu oli. Samuti ei tundnud ära Mikat. Aga lahe itaalia poolt, et tuntud saatejuhid olid, nagu Mika ja Laura Pausini. Viimast tean küll ainult nime järgi.

Edasi läks laul laulu järel ainult kentsakamaks. Serbia kohapeal ma mõtlesin algul, et WTF??!??, aga siis sain aru, et jube hea originaalne asi ja see võiks edasi saada küll.

Lõpuks tuli eesti ja ma olen üldiselt rahul, algusread olid äkki natsa kõhklevad, aga siis ta sai oma krambist kiiresti üle. Aga mulle meeldis see kauboidega eesti laulu esitus rohkem ja sõnu ta ikka paremini hääldama ei õppinud. Aga üldiselt ma mõtlen, et miks korraldajad selle loo finaalis nii soodsale kohale panid, nagu VIIMANE. There’s like no way, et eestil mingigi võiduvõimalus oleks, kui uskuda ennustajaid ja kihlveokontoreid, seega väga huvitav lüke.

Ja mina usun kihlveokontoreid, sest seal kus suured rahad mängus, seal nalja ei mõisteta. 😀

Kui läheb nii, et Ukraina võidab, siis fain, aga mida see sõjast räsitud Ukrainale ikka annab, nad ei saa seda isegi korraldada mitte. Ma loodan, et võidab keegi teine, sest õistlust süüdistatakse nkn pidevalt, et on poliitiliselt kallutatud. See võit oleks PUHTALT poliitiline võit ja tõestakski, et on jah poliitiline palagan. Ma siiski loodan pisukest üllatusvõitjat, olles mitte veel näinud teisi favoriite, kes on kihlveokontorites kaugel maas suurfavoriidist Ukrainast.

Eesti, Eesti, Eesti… saab ilmselt mingi 7. koha ja Stefan saab teha uue video ja kisada, et ta on Euroopas tuntud laulja ja nii endale sõpru sebida. Ja kõik teised on ka häppid, et kus alles näitasime euroopale.

Ah, ärge pange tähele, ma lihtsalt kibestunud, et Mart Normet omal ajal GtY esituse ära rikkus 😀 😦

Kreisi päev ja kreisid (püsi)kleindid

So minu tavaline nädal näeb välja selline, et ma olen kaks-kolm päeva järjest tööl ja piinlen seal hardcore’ilt 12-h.😀 Ja siis ma lähen koju ja magan 48 h järjest, sest vaimse haigusega inimene vajab pikemat välja puhkamise perioodi. Vot tak. Ja teisel puhkepäeval ma loen raamatut, käin poes vōi muid errandeid runnimas ja vaatan sarju ja koristan ja repeat, kui mul peaks olema ka 3. Vaba päev, mida tihti ei juhtu.

Aga täna ja viimasel ajal yldse on pimedasse tunnelisse valgusepraod mōranema hakanud ja selle allikaks vōib pidada Teda vōi seda, et ma otsustasin talle vōimaluse anda pärast aastat ingoreerimist. See tähendab ma lähen tööle ja piinlen seal natuke vähem, samapalju tunde aga tunne ei ole enam nii piinav. Ja täna ma ärkasin vabsee vara, pool 4 on vara minu jaoks. Nagu selles laulus😀Igatahes on 12 ja ma ei saa ikka magada ja kuulan juutuubi ja vt instas meile ja ma ei tea, ma tunnen mingit sellist positiivsust, mida ma pole juba AAstaid tundnud, et kōik on tegelt jube hästi. That it all somehow works out. Ja kōik negatiivne mida ma aastaid läbi elanud olen, et see ei ole niisama juhtunud, et mul on neid õppetunde vaja, ma saan nende pealt paremaid valikuid teha. Läheb nyyd jube diibiks, aga Ma hoolitsen selle eest, et Silmarōōmu tekkimine ei viiks mind isiklike eesmärkide rööpast välja, et vaja ikka sygisel kooli ja romaan valmis jne. Sest ma tean, millega vastupidine vōib lōppeda.

Ok, tegelt ma tahtsin rääkida, et nyyd on mul kyll vist kōik meie poe püsikliendijotad teada. Kaks on sellist ja mul pole aimu kust nad iga päev viinarahasid saavad, aga haisevad teinekord nagu tõhud jakui oma viina kätte saavad, siis IGA KORD nägu peeretab peas neil nagu oleks just miljoni vōitnud. Ja muidugi on nemad alati kōige lärmakamad küsima, kas teist kassat ei saaks avada.

Teine mittejotapüsiklient kes meil käib, on naljakas pensionäriealine naine, kes kannab kogu oma garderoobi korraga vist seljas ja räägib, et on varjupaiga kunde, kellel varastatakse seal toit ära, kui padja alla ei pane. Igatahes, tema lemmikrepliik on ” ega ma miljonär ei ole” ja palub boonuses olev sent maha võtta.😀 Ta on täiega kibestunud ja elsb seda kõigi peal välja. Noh minu peal eriti. Yhelt poolt on kahju muidugi elu hammasrataste vahele jäänud inimesest, aga nii ta uut tööd, et jalad alla saada ka ei leia. Igatahes ma olevat mõrd, kuna ei oodanud ära kuni ta kojmitseb kassa juures, vaid võtsin järgmise kliendi ette.

The hardest thing in this world is to live in it. So be brave. Live. /Buffy