Kohtumine perverdiga

On mingi linnalegend või ma ei tea, kas see on legend, äkki on tõestisündinud lugu, et naine tahtis pulmadeni süütuks jääda, aga ei leidnud ühtegi meest, kes oleks nõus nii kaua ootama. Lõpuks ta leidis mehe, kes oli nõus pulmani ootama selle asjaga ja pärast pulmi pulmaööl selgus, et tegemist oli perverdiga, kes tahtis temaga igausugu ebanormaalseid nilbusi korraldada.

Mul on väiksena igasuguseid kokkupuuteid liputajatega, kes on ikka kuskil põõsas varitsenud, sest nad ju varitsevad põõsas lapsi. Samas on mul ka üks vahetu kokkupuude ühe perverdiga. See juhtus ülikooliajal, kui läksin parasjagu mööda narva maanteed kooli poole ja kõndisin mööda selja tagant tundus, et täiesti tavalisest vanamehest, aga kui ma tal parasjagu kõrval olin, siis ta haaras mu tagumikust nii ootamatult, et mul oli korralik ehmatus. Ja ta ei haaranud lihtsalt tagumikust, vaid ta sõrmed läksid läbi pükste sinna kohta, kuhu võõra mehe sõrmedel ei ole mingit bisnessi minna. Ma muidugi keerasin ümber ja sõimasin tal näo täis, aga tal oli lihtsalt selline psühhopaadi irve näol. Pärast seda peitsin mina end WC-sse ära, nagu mina oleks midagi valesti teinud.

Hiljem nägin teda veel ülikooli raamatukogus arvutit kasutamas, nagu ta oleks täitsa tavaline kodanik muiste. See pani mõtlema, et kui palju on tavalisi kodanikke, isegi ühiskonnas lugupeetud inimesi, kes tegelikult on perverdid. Praegu mõtlen, et huvitav, kui paljud nendest peamiselt meestest, kellele ma igapäevaselt helistan, võivad olla perverdid. Ma ju täiskasvanuna nägin ka üht liputajat Rahumäe surnuaia juures. Läksin seal suvalt mööda, kuni märkasin, et mingi mees seisab autouks lahti ja vahib mind. Mul läks hetk aega, et aru saada, millega ta seal tegeleb. Kusjuures ta oli normaalselt riides, sõitis maasturiga ja jättis ilmselt inimestele tavalise inimese mulje, kes käib tööl, kodus naine ja kaks last ootamas.

 

Miks mulle meeldib: Game of Thrones

Jätkan oma blogis uut sarja “Miks mulle meeldib”, mis hõlmab siis teile oma lemmikseriaalide tutvustamist. Need sarjad küll tutvustamist ei vaja, aga ma räägin sellest, miks mulle neid meeldib vaadata ja äkki saate nende kohta midagi uut teada.

“Game of Thrones” ehk “Troonide mäng” ehk kõige värskem leid minu fännatavate sarjade hulgas. Troonide mängu avastamisega enda jaoks oli selline huvitav lugu, et ma avastasin selle siis, kui käis juba 5. hooaeg. Mulle oldi seda soovitatud aknast ja uksest, aga ma arvasin, et see on sõjasari ja ei tahtnud seda vaadata. Eks seal ole palju sõda ka, aga sel on ikka mingi sisu ka. Ühesõnaga ma nägin Õhtulehes klippi sellest, kuidas Ramsey Sansat pulmaööl vägistas ja see tekitas minus palju küsimusi. Ma ei saanud aru, miks see stseeni fännide jaoks nii räige on, kui seal midagi ei näidatudki. See küsimus pani mind sarja algusest peale vaatama. Ma vaatasin üsna kiiresti 5. hooaja lõpuni ja jäin nagu fännid 6. hooaega ootama, mis mulle väga meeldis.

Mu lemmikhooajad ongi vist 3., sest seal on see Red Wedding, Sansa ja Tyrioni kentsakas liit ja palju muud huvitavat. Lisaks ma fännan 6. hooaega, kus oli Ramsay vs Jon&Sansa ning Tyrionil ja Denearysel olid ka huvitavad asjad käimas sel hooajal. Sellest, et ma avastasin seriaali tänu Sansale, saigi mu üheks lemmiktegelaseks Sansa, teiseks on Tyrion. Tyrion on selline, et ta oleks vist ainus mees maailmas, kellega ma iga kell abielluks vaatamata ta lühiksusele :D. Aga mulle meeldivad ka Denearys ja Jon. Parim villain oli kindlasti Ramsay, Joffrey oli ka hea, aga see, mida Ramsay Theoniga tegi, see oli ikka nii hirmuäratav.  Samas ma pean häbiga tunnistama, et ma pole päris suur fänn, sest kui välja arvata 1. osa, siis mul on sarja viimane hooaeg vaatamata. Ärge loopige mind tomatitega 😀 Ma lihtsalt ei tahtnud ühe kaupa vaadata ja nüüd pole kuidagi seda feelingut olnud.

Ok, fun facts to know and tell:

  • Raamatute autori George R.R. Martini naine ütles, et jätab mehe maha, kui ta tapab Arya või Sansa.
  • George R.R. Martin keeldus raamatute filmiks tegemisest, aga kui David Benioff ja D.B. Weiss ütlesid talle, et tahavad raamatutest sarja teha, siis Martin küsis neilt, keda nad pakuvad Joni emaks. Vastusega rahul olles, oli ta nõus raamatute õigusi müüma.
  • Pärast oma viimaste stseenide filmimist kui Daenerys Targaryen, Emilia Clarke lasi teha oma randmele tätoveeringu kolme draakoniga.
  • Enne sarja olid Lena Headey (Cersei Lannister) ja Jerome Flynn (Bronn) suhtes, mis lõppes nii halvasti, et neil mõlemal oli lepingus klausel, et neil ei tohi olla ühiseid stseene.
  • Tegemist on esimese sarjaga IMDB-s, mida on hinnanud rohkem kui 1 miljon kasutajat.

Rohkem toredaid fakte sarja IMDB lehel, nagu ikka.

Kuidas ma sõbra kaotasin

Mul on üks hea netisõber. Ta on mulle läbi neti olnud toeks kõige raskematel eluhetkedel. Ma tutvusin temaga kunagi ammu, kui ma veel keskkoolis käisin ehk siis oma 15+ aastat tagasi. Me mõlemad fännasime Võluväge ja see oli veel eetris. Ma otsisin siis igasugu Võluväega seotud fännsaite ja foorumeid ja sattusin ühe Võluväe foorumi otsa, mida vedasid eestlased. Mu netisõber, nimetame teda Pheobe’ks, vedas seda foorumit oma sõbraga, kes vist oli ka fänn. Selles foorumis oli vist 5 inimest, kes seal üldse aktiivselt postitasid :D, mina ja Pheobe nende seas. Ma hakkasin temaga kuidagi ka MSN-is (tollal oli veel MSN, mitte Skype) Võluväest rääkima. Before long me rääkisime kõigest. Ma pole teda kunagi päriselus näinud, mina olen küll tahtnud kokku saada, aga tema pole. Ta elab teises eesti otsas ja nagu ma aru saanud olen, ta pole väga people person.

Ühesõnaga, kuidas ma temast ilma jäin, oli see, et me viimati suhtlesime Skype’s, aga sellest on ka juba aasta möödas. Ma kartsin, et keegi saab mu Skype’i sisse ja panin ülipika ja keerulise parooli sellele, mille ma olen aastaga unustanud. Tegelt oli see, et mu veebibrauser jättis selle meelde, aga nüüd ma olen uues arvutis ja mul pole ideedki, kuidas sinna sisse saada. Ma proovisin lähtestamist, aga ma olen pannud kontaktmeiliks mingi meili, mida ma enam ei kasuta ja mille parooli ma enam ammu ei mäleta. Nokk kinni, saba lahti olukord ühesõnaga. Niisiis ma tegin uue Skype’i ja saatsin talle ühendumiseks meili ainsale aadressile, mida ma tean, aga ta vist ei loe seda meili tihti kui üldse. Minu viimane püüe on see, et ma kirjutan siia, sest ta peaks seda blogi teadma. Ma tunnen ennast lihtsalt nii lootusetu juhtumina, kuidas ma nii lolli asjaga sain heast sõbrast ilma jääda. Keep your fingers crossed, et ta loeb seda.

Hispaania keele õppimine Duolingoga

Ma olen nüüd paar päeva õppinud hispaania keelt sellises keeleõppimise rakenduses, nagu seda on Duolingo. Tänks Janile ja Rentsile, et te sisendasite, et ma saan Tenekal inglise keelega hakkama, aga ma tahaksin natuke kohalikega ka hispaania keelt rääkida. Nii palju, kui ma kolme kuuga selgeks saan. Googeldasin lihtsalt, millised valikud on, ja Duolingo pidi parim olema. Ma sain aru, et see on tasuta rakendus, aga millegi pärast ma pidin ikkagi ostma kuuajase kasutusõiguse 13 koma euro eest, sest mul said südamed otsa. Ma tegin lihtsalt nii palju vigu alguses. Nüüd läheb juba peaaegu ilma vigadeta.

Ma olen juba midagi selgeks ka saanud. Oska öelda, et “Yo soy una mujer” (Ma olen naine), “Yo necesito un taxi” (Vajan üht taksot), “Yo tengo una reserva” (Mul on broneering) ja “Una mesa para una persona, por favor” (Üks laud ühele inimesele, palun). Ja ma tean sõnu, nagu leche (piim), manzana (õun), queso (juust), vestido (kleit), camisa (särk), camiseta (t-särk), maleta (kohver), marron (pruun), azul (sinine), amarillo (kollane), verde (roheline), rojo (punane). Ma ei saa, hispaania keel on nagu kõige seksikam keel, mida üks inimene rääkida saab. Ma olen nii armunud sellesse keelde, et mul läheb selle õppimine lenneldes.

Üks põhjus, miks see lenneldes läheb, tundub olevat see, et see rakendus on lihtsasti  üles ehitatud. Natuke liiga lihtsalt mulle tundub. I mean, seal on üks lause vaja ära tõlkida ja siis on seal valikuvariandid antud, millega sa selle lausa kokku pead panema, seal ei ole palju eksimisruumi. Võib-olla hiljem läheb keerulisemaks. Samas ma kiidan seda, et seal on palju erinevaid ülesandeid. Küll tõlkida abivahenditega hispaania keelest inglise keelde ja vastupidi, küll ka ilma abivahenditeta. Kuulmise järgi kirjutada ja ise öelda järele. Üks kord ei saanud rakendus aru, kui ma ütlesin “Disculpe” (Vabandage mind). Ma ütlesin mitu korda, aga ta ikka ei saanud aru ja ma kaotasin kõik oma südamed. Lisaks oli mul ilge probleem ütlemisega sõna “naranja” (apelsin). I kept saying “naranhaha” 😀

 

Santorini Poseidon Beach hotelli ülevaade

Mul tuli meelde, et ma ei olegi kirjutanud sellest hotellist, kus ma Santorinil peatusin. Äkki keegi tahab minna Santokale ja siis teab. Peatusin siis Poseidon Beach hotellis. See asub Kamari rannas ja on kahetärniline. See oli Germalo reisi valikus kõige odavam hotell, mulle tundus piltide järgi, et käib kah. Ja üldiselt ma jäingi rahule, kahe tärni kohta oli hotelli küll ja veel. Kuigi hotell ise meeldis mulle rohkem kui mu numbrituba, aga kõigest järgemööda.

Asukoht

Hotellil on väga hea asukoht. See asub otse Kamari rannas, kust avaneb suurepärane vaade merele. Lisaks on kohe hotelli kõrval restoranid ja poekesed, kust saab suveniire ja ma ei tea mida iganes osta. Mina leidsin endale nt püksirihma. Toidupoodi hotelli lähedal ei ole, see asub väikese jalutuskäigu kaugusel, aga mitte rohkem kui 500 m.

Hotell ise/personal

Hotell ise on väga pisike, ma ei tea, kui palju seal numbritube on, aga see on ainult 2-korruseline ja väga pisike hotell. Personal valvelauas ja perenaine olid väga sõbralikud. Õpetasid meile kohe, et “Kalimera” on “Tere hommikust” ja “Kalispera” on “Tere pärastlõunat”. Hotelli koristaja oli ka väga agar tahtis iga päev mu toas pesu vahetada, aga ma olin kogu aeg toas ja ei lasknud 😀

Tuba

TUba oli nii ja naa. Plussid: voodi oli pehme, toal oli rõdu, telekas oli. Miinused: tuba oli kuradi väike, ainult suur voodi mahtus sinna ära. Kui vannitoas tule põlema panid, siis hakkas mingi ventilatsioonivärk kõvasti undama ja dušinurk oli ikka tõesti väike, mina sinna ära ei mahtunud. Lisaks veel see, et vaade avanes siseaeda, kus ei olnud midagi rohelist, vaid pms sa vaatasid teiste tubade rõdusid. Seal oli ka merevaatega tubasid, aga need on vist kallima hinnaga. Lisaks veel see, et tuba oli pime päev läbi, sest rõdu uste peal olid sellised ribad, mida ei saanud eemaldada. Lisaks veel see, et rõduuksed käisid raskelt, ükskord ma suutsin nad nii kinni panna, et lahti enam ei saanud. Siis koristaja ühel päeval oli need lahti saanud.

Basseiniala

Plusspoolele jääb see, et basseinis oli nii selge läbipaistev vesi, et mina ei ole nii selget vett veel näinud kuskil. Hotellides, millest me mööda sõitsime, küll nii selge veega bassut ei olnud. Miinuspoolele jääb see, et seal oli jube kitsas. Basseini ümber oli keeruline käia, sest lamamistoolid jäid ette. Mõni nihutas oma lamamistooli veel eriti basseini lähedale ja siis ei saanud üldse mööda. Mina igal juhul koguaeg kartsin, et prantsatan vette :D, mida õnneks ei juhtunud.

Hommikusöök/hotelli restoran

Esiteks hommikusöök ja restoran muidu ei olnud päris sama asi. Hommikusöögiks olid omad lauad, restorani jaoks omad. Köök oli ainult ühine. Hommikusöök oli väga kesine, ma olen Norras tärnideta hotellideski paremat valikut näinud. Aga mingit võileiva materjali ikka oli ja ma sain söönuks. Lisaks ma sõin arbuusi, mis ma lootsin, et on magusam kui Eestis pakutav, aga tuli välja, et see on sama maitsetu kui Eestis müüdavad. Restoranis ma sõin ka ühe korra, jäin rahule, kuigi hinnad on mere ääres kallimad kui ühes kohas, kuhu Germalo meid esimesel päeval sööma viis, mis oli merest eemal ja kus ma peaaegu iga õhtu õhtusööki sõin.

Üldiselt ma jäin hotelliga rahule. Mulle meeldis eelkõige selle asukoht, et kõik oli käe-jala juures. Tenerife neljatärni hotellist ootan ma igatahes rohkemat.