Fitlap – maikuu kokkuvõte (–15 kg)

Kuigi ammu juba on veerenud ette juunijuut (PAR: juunikuu 😀 😀 😀 (omgmistypo)), jõuan ma alles praegu selleni, et kirjutada, kuidas mul maikuu Fitlapiga on möödunud. Ja maikuu lõppes täna, 5. juunil. 🙂 Ma ei hakka rääkima, mis kaalus ma olin 31. mail, sest tänaseks on seis oluliselt parem. Kui kohe kaalust rääkida, siis aprillikuu lõpetasin teatavasti numbriga 99,9 ja tänaseks on sellest saanud number 96.8, mis teeb 5 nädala numbriks -3,1 kg. Not bad…Mäletatavasti ma lubasin aprillikokkuvõttes, et mais ma alla 3 kg ei lepi, et alla selle on täielik läbikukkumine. No ma sain oma 3 kilo paaripäevase hilinemisega kokku, aga ikkagi sain (Y). Kahju, et see ei tulnud ette konkreetselt mai lõpuks ja kindlasti oleks tulnud, kui mai viimased päevad poleks kujunenud väga punaseks. Nimelt juhtus mai lõpus üks suur ootamatu elumuutus ja see rabas mind nii konkreetselt, et mõneks päevaks kukkus kaalu langetamine sealt prioriteetide TOP3-st jumalt välja. Ma ei ütleks, et ma tegelesin kõik need päevad suure emotsionaalse söömisega, vaid pigem lihtsalt olin kodust ära ja ei hakanud isegi mõtlema, et kuidas kavajärgselt süüa, lihtsalt mugisin, mis ette juhtus.  Pirukaid, šašlõkki, shokolaadi, palju sushit (mitte fitlapi-järgset loomulikult) ja veel rohkem siidrit. Siis oligi selline seis, et mai viimastel päevadel võisin oma miinus 3 kilost ainult unistada.

Aga maikuu kujunes ka üsna keeruliseks kuuks. Nimelt oli mul lõppkokkuvõttes punaseid päevi rohkem kui ühelgi varasemal kuul, nii et üllatav, et tulemus on aprillist isegi parem. Nt sai taas korra hessis käidud ja nagu juba räägitud igasuguseid muid kavaväliseid näksimisi tehtud. Mis puudutab ümbermõõte, siis need lähevad küll aina vaevalisemalt. Ümbermõõtude heaks minekuks oleks vaja konkreetselt trenni teha, mida ma ei tee. Mai jooksul tegin peamiselt sõpradega koos nende utsitusel mõned lühemad jalutuskäigud (2-3 km), aga ma ei usu, et see nüüd aitas kaalulangetusele kuidagi kaasa. Ümbermõõdud lähevad ikka sellises stiilis, et kere võidab ja jäsemetelt läheb ikka väga vaevaliselt. Seda kogesin ka paar päeva tagasi pükse ostes. Eks ühelt poolt loeb see, et praegu pole eriline teksahooaeg ja seega on valik isegi plusssuuruses tüdrukute poolel üsna kesine, aga teisalt on selge, et jalgadest võiks nüüd minema hakata.

Kaalu kohapealt on selge ka see, et mul läheb mingi hetk jube hästi ja mingi hetk ei lähe üldse hästi ja sageli ei ole see üldse sõltuvuses sellest, kui hästi ma kava järgin. Kogu selle teekonna jooksul on olnud mingid numbrid, mille peal ma olen istunud ja istunud nii pikalt, et uue teise numbri nägemist tervitan sama suure rõõmuga, nagu mõni esimese numbri vahetumist 😀 Aga mis peamine – kokku olen oma kehakaalu langetanud juba miinus 15 kg!!! See on siis umbes 5 kuuga. Ma arvan, et aastalõpuks tuleb see miinus 32 kilo ära küll. Kõlab küll jube suure numbrina ja mõnikord ma vaatan tõsiselt suures ülekaalus inimesi ja mõtlen, et mina küll sellises ülekaalus enam ei viitsiks mässama hakata. Aga siis ei jõua nagu kohale, et mina olin ka alguses sarnaselt suures ülekaalus, lihtsalt oma pikkuse tõttu ma ei paistnud nii suur. Ja lisaks on mul kodus jube head peeglid. 😀 Juba praegu öeldi mulle kodupeegli ees tehtud pildi kohta, et ma ei olegi paks. Yeah right! Lihtsalt mu kehamassiindeks ja rasvaprotsent on jube laes,  aga üldse ei ole paks.

Selliseid mittekaaluga seotud arenguid ka, et ma olen nüüd see imelik tont, kellel ei ole üldse telefoni. Mittemingisugust. Ma müüsin oma ilusa kalli iPhone’i maha (see õun on ju easy money, läheb kohe nagu soe sai) nii, et mul ei ole mingisugust alternatiivi ka. Jube kahtlane teguviis, ma tean, aga mul olid selleks omad põhjused. Ma ei hakka mainima, et mul puudub ka selline asi, nagu lauatelefon 😀 Kusjuures ma ei tunnegi praegu helistamisest puudust, isegi mitte iga kell insta ja feissari vaatamisest, vaid ma tunnen puudust sellistest kasulikest funktsioonidest, mis seal nutitelefonis on, nagu kell (k.a äratus), ilmateade, taxify, kaardirakendus jms. Tegelikult isegi Sirist tunnen natuke puudust 😀 Lisaks pean ma nüüd fitlapi ostunimekirja reaalselt paberile kirjutama. Yikes. Tegelikult, ega ma sellesse kiviaega pidama ei jää, lõpuks ostan ikka mingi nupuka. Nutikad ja nupukad :D. Tegelikult tahaks seda uut 3310-t, kui sellel veel see ussimäng ka oleks, siis ma olen müüdud mees naine. Loodan, et see tuleb võimalikult originaalsel kujul välja, pole vaja selliseid lisafunktsioone, nagu kaamera näiteks 😀

Loodan, et tuleb siis ka rannailma see kuu. See pole küll see rannailma kuu ja kogu tants keerleb vist pigem jaanipäeva ümber, mis niikuinii tuleb külm ja vihmane. Aga ma just käisin oma sügis-talve poolmantliga väljas ja kuigi on rõõm tõdeda, et nüüd istub see mulle ideaalselt, mitte ei pitsita igast otsast, siis ma olen sellega konkreetselt oktoobrist saati käinud ja pole olnud vaja eriti ei soojemat ega õhemat asja. See on see tore eesti ilm – jaanipäeval istume kõik talvejopedega lõkke ümber ja sussutame oma vorstikesi 🙂

Kaalust ja kalamaja päevadest

Mul on hea meel tõdeda, et vahepealne 3 nädalat ühe numbri peal istumist on asendunud jälle normaalse motiveeriva allasuunas liikumisega. Nimelt langes kaalunumber möödunud nädalaga tervelt 1,3 kg võrra, mis on minu tavapäraste poolekiloste langemiste kõrval väga järsk langus. Ja seda vaatamata juba eelmises postituses mainitud punasele päevale ja lisaks laupäeval kogemata tehtud patustamisele. Nimelt käisime emaga Kalamaja päevadel ja siis oli vaja osta ikka endale üks vanakooli vahvel ja siis tegi seal üks mammi jube häid paneeringus kilusid. Kusjuures kilud läksid otse pärast vahvlit, mitte vastupidi 😀 Olin küll natuke õnnetu asjade käigu üle, sest tahtsin ju nädalalõpuni ilusti roheline olla, aga mis teha, panin ametliku patukana kirja ja kaalu see ei mõjutanud. Kaal oli kogu nädala väga hea poiss. 🙂 1,3 kilo nädalaga…see on pms see, mis ma kahe esimese mai nädalaga kokku sain. Selle kiire languse juures teeb rõõmsaks ka see, et eelmine prognoosigraafik pakkus, et 22. mail võiksin ma kaaluda 97,0 kilo. Kuigi ma olin millalgi üle-eelmine nädal täiesti kindel, et mul jääb eesmärgist vähemalt kilo puudu ja tühistasin frustratsioonist graafiku ära ja panin uue eesmärgi paika, siis jäi mul selle saavutamisest ainult 300 grammi puudu. Nii et peab endasse ja oma organismi ja Fitlapi süsteemi rohkem usku olema 🙂

Kalamaja päevad olid selles mõttes toredad, et selleks aastaks oli asi juba palju laiamõõtmelisema ilme saanud. Kui 2014 ei toimunud suurt midagi ja sai väisatud hooovikohvikuid ning niisama kalamaja atmosfääri nauditud, siis seekord hoovikohvikutesse ei jõudnudki, sest oli vaja Telliskivi loomelinnakut avastada (mingil imelikul põhjusel sattusin sinna alles esimest korda, aga sai ära nähtud see hipsterite kultuurimeka), kirbuturgu kammida ja noh..muidugi süüa 😀 . Kirbukaga oli see tore asi, et inimesed müüsid seal täielikku pahna, aga kui leidsid midagi ilusat ja hinda küsisid, siis küsiti iga asja eest 20 euri. Ühe ilusa hõbesõrmuse ma sealt küll skoorisin, aga päikseprillide eest ma küll nii palju välja käia ei raatsinud. Need olid vist mingid firmakad, mis näitabki, et kui ei hooli firmamärgist (ei suuda neid tuvastada), siis ei taha ka seda raha välja käia

Lisaks ma möödusin nädala jooksul ka ühest tähtsast verstapostist. Numbrist 98,0, mis vaatas mulle kaalult vastu septembris 2015, kui perearst sundis mind kaalule astuma. Viimane kord u 9 kuud tagasi oli number 5-6 ühikut väiksem, seega ma olin natuke ehmunud nähes, et liginen juba 100-le. See ehmatas mind ikka nii korralikult ära, et läksin poodi lõhet ja riisi ostma 😀 Selline oli minu tollane arusaam tervislikust toitumisest 😀 . Natuke aega üritasin oma kaalu jälgida söömist piirates, aga kuna süsteemi polnud, siis ei langenud suurt midagi. Lõpuks ma hakkasin söögiisu tõstvaid tablette sööma and the rest is history. Ajalugu, mis tänaseks on nullitud ja nüüd on vaja veel aastajagu kaalutõusu tagasi teha ja siis veel natuke.

 

Issand, laske inimestel süüa ja paks olla

Ei, pealkiri ei viita sellele, et ma oleks alla andnud ja näriks juba hessburgerit. Pigem on see ajendatud sellest, et minu meelest on inimesed viimasel ajal nende tervislike eluviiside edendamisega lolliks läinud. Võileiba ei tohi süüa, makarone ei tohi süüa, kartulit ei tohi süüa, kõik teeb paksuks. Issand jumal, news flash, ükski toit ei tee paksuks, ülesöömine teeb paksuks (oma päevase vajaliku kaloraaži ületamine).

Viimasel ajal eestis elades tekib selline tunne, et ülekaaluline olla on võrdeline surmapatuga ja absoluutselt kõik oleks nagu massipsühhoosis, et peab tervislikult toituma. On OK (veel) olla ülekaaluline, kui vähemalt on näha, et üritad tervislikult toituda, aga kui oled selgelt ülekaaluline (või isegi normaalkaalu ülemises otsas) ja ajad rõõmsalt burgerit näost sisse, nagu homset ei oleks, siis see on tabu. Need, kellel õnnestub ja suudavad end peenikeseks näljutada või veel hullem on juba nullist heade geenidega ega pea midagi eriti tegema, et saledad püsida, on tähtsust täis, arvavad, et nad on ülekaalulistest kuidagi paremad ja nemad teavad paremini, kuidas on õige. Aga kas on ikka kõik nii lihtne. Nii nagu on inimesed täiesti erinevad, on ka nende elud täiesti erinevad. Mõni elab rahulikku rutiinset elu ja kaal läheb iseenesest, kui natuke vaadata, mida suhu pista. Teine on pidevas stressis ning organism ei taha üldse koostööd teha ja iga saavutatud kilo tuleb suure pingutusega. Ma olen iseenesest täiesti õnnelik nende üle, kes otsustavad end 65 kg-lt 55 kg-le “süüa” ja kelle jaoks see “ülekaal” on maailma kõige suurem probleem, millega nad peavad tegelema. Tõesti, ma olen iga sellisega iga kell valmis kohad vahetama. Tundub ilus elu, kus suurim probleem on see, et ei suuda ideaalkaalu saavutada. See tervislike eluviiside massipsühhoos viib aga selleni, kus on terve rida enam-vähem normaalkaalus inimesi, kes tahaks alla võtta, kuid ei suuda end piisavalt distsiplineerida või kelle elustiil ei võimalda seda. Ja kes siis selle tõttu end halvasti hakkavad tundma. Sest igal pool, kuhu vaatad, öeldakse sulle konkreetselt, milline sa välja pead nägema.

Tegeledes kaalulangetusega edasi ja üritades hoida seda oma prioriteetide top 3-s, kuigi probleemide topis püsib raskelt TOP10-s, siis on minu seisukoht see, et kui inimesed tahavad olla paksud või arvavad, et neil pole vastupidiseks tahtejõudu, siis issand las nad söövad kas või iga päev hesburgerit ja on paksud edasi. Kelle asi see on? Kindlasti mitte Sinu! Sina söö oma kapsast edasi ja aja oma ideaalkaalu taga, mis teeb sind ju nii palju paremaks inimeseks. Tegelikult on ju teada värk, et kapsast sööv peenike on meeletult kade paksu peale, et see saab süüa seda, mida tema ei saa, ja siis tuleb mängu halvustamine ja viltu vaatamine, mis on palju suurem patt kui ülekaaluline olemine. Muidugi on see kahesuunaline tee ja ülekaalulisel on kompleksid, et näe naabrimari suutis alla võtta, miks mina ei suuda. Aga kust need ülekaaluliste kompleksid tulevad? Äkki trobikond massipsühhoosis peenikesi on viltu vaadanud? Pole tegelikult ühtki sõna vaja öeldagi, kui juba saab ülekaalulise end halvasti tundma panna. Mis me paksudest räägime, mul on peenikesi sõbrannasid, kes arvavad, et nad on jube paksud ja peaksid olema umbes alakaalulised, et see on normaalne. Ma ise vaatan instas neid enne-pärast pilte ja paljudel juhtudel, kui enne-pilt on ka olnud normaalses kaalus, mõtlen, et issand enne oli ikka palju parem. Aga on ju vaja vastata mingile haigele piitspeenikese standardile.

Seega ma, jah, olen täiesti vastu, et keegi peaks sellist ajupesu saama ja et selline asi peaks kuidagi normiks olema, et inimeselt heidetakse kaalu ette, kas peenelt õelutsedes, otse näkku sõimates või tagaselga kommenteerides. Muidugi ma ei ole sellest kommenteerimise patust ise täitsa prii. Kui ma näen, et mõni tuttav on hulgaliselt juurde võtnud, siis ma talle seda ütlema ei lähe, aga ühise tuttavaga võin sellest rääkida küll. Stiilis, et mis temaga küll juhtus. Mul on rohkem oidu, kui arvata, et inimene lihtsalt sõi end paksuks. Ilmselt on see mingite muude probleemide või nt ravimite tagajärg. Aga see on rohkem uudishimu ja ma ei üritagi väita, et see inimene peaks nüüd kiiremas korras alla võtma. Mul on üks tuttav, kes sõi end konkreetselt rasvunud faasi, aga mees pole maha jätnud, tal on toredad lapsed ja ta paistab õnnelik. Nii et kui ta ise rahul, siis ei peaks kellelgi midagi öelda olema. Mul tuleb meelde ka üks arstil käik, mille ma tegin siis, kui ma olin juba üsna ülekaaluline. Ortopeed, kelle juures ma käisin, oli ise minust palju paksem ilmselgelt rasvunud onu, aga ikka tegi mulle kommentaari, et minu põlvest on raske aru saada, sest põlve katab korralik rasvakiht. Ma arvan, et seda ei tohiks isegi peenike arst öelda. Aga paksult arstionult on sellist õiendamist raske kuulata, sest see on nii silmakirjalik ja õhutab topeltstandardeid. Pada sõimab katelt, aga meestel on ju rohkem õigusi paks olla kui naistel. Selline on juba meie ühiskond.

Ok, sain oma auru sel teemal välja lasta. Head emadepäeva!

Mina siin raskelt ülekaaluline olemas

Ennustamine on üks tänamatu töö

Nii palju siis sellest tänamatust ennustamise tööst. Läks nagu alati läheb, kui keegi arvab, et võiks teha omaloomingut. Minu reaktsioon eilsele eesti esitusele:

Ma sain selle emotsiooni aasta hiljem, sest eelmine aasta, kui Internet plahvatas sellest, et “Play” esitust oli Eurovisioni jaoks tundmatuseni muudetud ja et need “väiksed muudatused” rikkusid kõik ilusa ära, oli mul lihtsalt ülimalt suva, sest teadsin, et sel laulul pole mingeid võimalusi. Aga sel aastal…no ei ole naljakas enam, kallis Eesti eurotiim, no ei ole naljakas. Ma ei tea, kes või mis on sinna tiimi siginenud, aga alates sellest, kui Elina Born tegi 2015. aastal laval mingeid imelikke grimasse, arvab keegi, et see ongi normaalne laulmise juurde kuuluv nüanss. Et peabki mingit teatrit tegema. Koit Toome oli kogu esituse ajal nagu mingi vanamees, kes üritab 17-aastast voodisse rääkida. Laura vist läks lihtsalt nii närvi alguses olnud tehnilisest viperusest, et tal oli kogu aeg selline nägu, et saaks ainult minema siit lavalt. Kogu Twitter kihab praegu nendest pervolookidest, mida Koit seal lampi kaamerasse teeb, aga see polnud kaugeltki kõige hullem osa. Hetkel, kui nad lõpus käsi-peadpidi kokku läksid, teadsin ma, et siin ei ole enam mingit lootust. It’s done, it’s over. Järgmine aasta jälle.

Oot, asja juures on midagi positiivset ka. Selles suhtes, et ärge öelge, et ma olen liiga kriitiline ja negatiivne. Positiivne on asja juures see, et vähemalt saab Laurast Eesti laulul mitmeks aastaks rahu ja no Koit ei viitsiks rohkem nkn. Aga siit tuleb see suurepärane kõnealune esitus:

Eesti šansid tänavusel Eurovisionil

Kui ma olen juba hoos, siis kirjutan kohe natuke ka Eurovisionist, panen oma ennustused kirja, sest pärast ma enam ei viitsi niisama nämmutada. Alustame siis sellest, et kuigi Eesti laulul olid mul sel aastal teised lemmikud, siis hetkel see laul ja see kombo (tegelikult ei ole kummagi artisti suur fänn, aga kui nad juba seal on, siis hoian pöialt) has grown on me. Eks see on retro ja väga mainstream ja selline europop jääb juba vaikselt Eurovisionil ka ajale jalgu, aga loodame, et inimestel veel ei ole päris kõrini. Kui nad lavalist esitust ka p*rsse ei keera, siis ma arvan, et sõuab sujuvalt finaali. Mitte nii kindla favoriidina, kui GtY 2 aastat tagasi, aga piisavalt kindlalt. Asi, mis mulle selle loo puhul jubedalt närvidele käib, on see pidev “aaa-aaa-aaa” seal vahepeal. Kuid ma ei oleks pettunud, aga lihtsalt VÄGA üllatunud, kui me sel aastal poolfinaali jääks. Kuigi see, kuidas finaalis läheb, on juba omaette teema. Asjad, mis minu meelest võivad Eestile tänavu saatuslikuks saada (jättes laulu enda kommenteerimata, sest noh, maitse asi):

  1. Laura ja Koidu vaheline keemia on suur ümmargune NULL. Seal ei ole nagu midagi. Elinal ja Stigil nappis ka seda ja ega Maarja ja Ivo ka omal ajal ei kiiranud suurt armastust, aga kahe viimase puhul on tegu tugeva lauluga, mida Verona nii väga ei ole.
  2. Laura on nii eemalolev ja külm kala seal laval, et mulle tundub, et tal pole aimugi, mis see armastus on või millest üldse jutt käib 😀 Ja ega seda väga kunstlikult juurde ei keera ka. Kui naeratab natuke kaamerasse esituse ajal, siis saame natuke punkte juurde.
  3. Kui Laura pole vokaalselt nii hea, kui võiks.
  4. Ma ei ole näinud, milline asi kaameras reaalselt olema saab, aga issand, kui nad selle lahusolevate armastajate asja liiga teatraalseks teevad, nagu meil siin 2 aastat on probleemiks olnud, siis… ei päästa Laura peenike piha ega Koidu hea vokaal ka enam mitte midagi.
  5. Jube palju valgeid kleite on sel aastal, ma ei tea, kui palju neid finaalis kokku olema saab, aga kui wiwibloggs tegi juba vastava polli, siis see tähendab, et see on sel aastal teema. (See punkt on muidugi naljaga pooleks 😀 ).

Mis tuleb kasuks:

  1. Mõlemad on ilusad ja heas vormis ja visuaalselt on kõik ilus ja tore.
  2. Mõlemad on kogenud eurohundid, nii et sellist probleemi, nagu Belgial sel aastal, et ei tea, kas nooruke laulja esineb piisavalt laulule vääriliselt ja veenvalt, meil ei tohiks tekkida (jah, ma päriselt kuulan, mida Reikop räägib. Vahepeal. 😀  )
  3. Tegemist on duetiga ja neid sel aastal nii palju ei ole. Mul igatahes on jube nõrkus duettide vastu 😀
  4. Kui nad ei muuda Eesti laulu finaali lavastuslikku poolt väga palju, siis see kaameratöö ja kogu lavaline ülesehitus. Mõned asjad võiks olla veel paremini kui Eesti laulu finaalis ja siis oleks väga viis.

Ühesõnaga ma ennustan, et läheb finaali, aga finaalis TOP 5 kindlasti asja pole. Ei usu väga, et TOP10-ssegi,