Hetkel ma…

Rottisin selle teisest blogist, so here we go…sellega on kõige parem anda edasi seda, mis mul praegu teoksil on.

Kuulan…QUEENi, sest ma käisin üleeile Bohemian Rhapsodyt vaatamas ja see oli awsome. QUEEN on läbiaegade kõige parem bänd üldse, aga Freddie Mercury oli ikka paras jõmpsikas.

Söön…praegu ei söö midagi, aga ennist sõin võileibu mitte päris kava järgi ja õhtul söön makarone päris kava järgi.

Joon…Aura Doktor Active’i. Ma tean, et ei tohiks, aga oh well.

Kannan…öösärki ja hommikumantlit, cause that’s what I always wear at home.

Tunnen…süümepiinu, sest minu haiguslehel olles peab meie sekretär minu tööd tegema.

Tahan…kahenädalast soojamaareisi kuhugi Taisse, et sellest praegusest Eesti ilmast minema saada. Tunnen, et mul on nii raske tööl käia, kui nii vara läheb pimedaks ja hommikul peab pimedas silmad lahti saama. Ja see külm…ma ei oota üldse talve ja mind ei huvita jõulud. Tahan juba kevadet, sest siis juhtub nii palju toredaid asju. Peale ilma paranemise on mul sünnipäev, samuti peaks ilmavalgust nägema mu vennatütar…

Vajan…motivatsioonipuhangut. Mul on hädasti vaja mingit kõva motivatsioonilaksu, et seda kava korralikult teha. Praegu ma pole 3-4 nädalat kaalule julgenud astuda ja kava teen ka ainult osaliselt. Viimane nr, mis ma nägin, oli positiivne, aga ma ei tea…

Mõtlen…nii kentsakas kui see ka ei ole, siis mõtlen sarja “The Walking Dead” kõige värskemale osale, sest ma just vaatasin seda osa. Just siis, kui ma olin sarjale peaaegu käega löömas…(get this, ma ei vaadanud eelmise hooaja viimast osa enne, kui USA-s oli juba 4 uut osa eetrisse läinud), kui nad pullivad mind tagasi ja seda Ricki lahkumise osaga. Ma olen nii õnnelik, et ma sain veel lõpus Rick&Daryli kombot. Nende viimased hetked olid nagu nii-niii awsome’id.

Naudin… kuumaveevanne pärast külmast õuest tuppa tulekut. Nii mõnus on lihtsalt külmast õuest otse kuuma vanni minna. Jah, selle eest ma olen valmis maksma 😀

 

Advertisements

Suveks 100 kilogrammi peale…

…ja ma ei tee nalja. Please note, et see postitus on valminud Fitlapi keskkonna jaoks.

I’m baaa-aack, bitches! 😀 Arvasite, et saite sellest paksmaost lahti, aga võta näpust. Tagasi olen. Uue motivatsioonipuhanguga ja puha. Viimane kord ma kirjutasin siia, et ma ei saa sellega hakkama, et mul ei ole motivatsiooni jne.(Viimane postitus Fitlapis) Samuti ütlesin, et üritan omaette pusides kaalu kontrolli alla saada. Guess what, ma ei saanud sellega hakkama. Olin 7 kilo (nüüd juba 1,5 kilo vähem) raskem kui pool aastat tagasi alustades. Ma sõin ikka fitlapi toite edasi, nt lavashirullid olid vahepeal igapäevaseks lõunaks (ja praegu juurutan ka seda), aga nt suvel ma ei läinud kordagi pliidi äärde ega kaalu peale. Ma ei tahtnud lihtsalt endale süümekaid tekitada ja sõin lihtsalt, mis kätte juhtus. Tegelikult suutsin vist enam-vähem toituda, aga mõnikord olid mul lihtsalt sellised õgimishood, mis andsid kindlasti paar kilo kohe hopsti juurde

Aga nüüd olen ma tagasi ja 2 nädalat ma olen Fitlapi toitude abil omaette pusinud. Küll liiga vähe süües ja küll liiga palju. Esimese nädalaga läks ilusti 1,5 kilo alla, aga teise nädala on pigem kaal seisnud, sest ma ei suutnud olla nii korralik, kui plaan oli. Ma olen võtnud endale suureks eesmärgiks, et kuna suveks saledaks ei anna minu kaalu juures kuidagi saada, siis 100 kilogrammi ja 30 kehamassiindeksi peale jõuan ma küll. Minu äratusmomendiks oli näiteks ka see, et ma vaatasin TLC pealt neid paksude saateid…noh, neid, mis räägivad 250-kilostest inimestest ja sain aru, et kui ma midagi ette ei võta, siis on see minu tulevik. Sest mingil põhjusel ma ei suuda ise oma kaalu paigal hoida, rääkimata alla võtmisest. Ma kardan tegelikult üldse igasuguseid ülekaaluliste haiguseid, eriti diabeeti. Aga põhiline põhjus, miks ma tahan alla võtta, on ikkagi see helesinine unistus sellest kehast, mis mul kunagi oli, enne kui ma oma elu tühimiku täitmiseks või probleemide eitamiseks õgima hakkasin.

Mida ma veel võiksin rääkida, et see 2000 tähemärki täis saada? (fitlapis saab 2000-tähemärgilise postitus eest 1 päev kasutusaega) Mu motivatsioon ei ole enam sama, mis kunagi, kui ma palju madalamalt positsioonilt alustasin. Ma mäletan kui paks ma endale siis piltidelt jne tundusin, siis nüüd ma ei ole lasknudki endast pilte teha. Suvisel Norra reisil said kõik pildid rinnust ülespoole tehtud. Mu motivatsioon ei ole sama, aga ma tunnen, et enam niimoodi ei saa ja pean pusima. Kui ma ei suuda 100% nii, nagu fitlapi reeglid seda ette näevad (3,5 toidukorda päevas, kindel hommikusöök, vabavara, palju vett jne), siis ma pean kuidagi omaette pusides kaalu kontrolli alla saama.

Norra reis + VLOG

Neljapäeval jõudsin tagasi oma Norra reisilt ja ausalt öeldes, kui raha oleks, läheks kohe tagasi reisile. Nii ei arva mu ema, kellega ma sellel reisil käisin. Käisime siis Germaloga sellisel reisil. Miks bussireisil siis? Sellepärast, et nii mina kui ka ema oleme liiga vanad, et iseseisvalt reisida. Londonis me käisime nii ja rohkem ei taha. Ütlen kohe ära, et ma vist ei taha kunagi ühegi teise reisibürooga reisida, sest see reis Germaloga oli laitmatu. Ei oska neile midagi ette heita. Kõik oli nii hästi korraldatud. Nt hotellid olid alati suurepärased. Kuigi mõni võis olla täielik peldik iseenesest, siis vaade oli selline, et omg, oleks tahtnud kohe sisse kolida. Kord oli vaade maalilisele järvele, kord võimsatele mägedele ja kord-kaks vaatasime seina. See-eest oli hotell sel juhul ise tasemel ja hea asukohaga. Reisil pakuti veel Germalo poolt kohvi ja küpsiseid ning viimasel päeval ka veini. Giid oli tasemel. Võib-olla seletas natuke liiga palju, oleks tahtnud lihtsalt olla vahepeal, aga see on kuidas kellelegi. Tegelikult teenis ta oma palga korralikult välja.

Vaade hotellist Voss
Vaade hotellist Fossli
Fotostop suvalises kohas
Mägedes rohkem kui 1000 m kõrgusel

Üks asi, mis Norras kohe silma hakkab (peale mägede), on see, et neil on jube palju tunneleid. Eks ole, mägedest on vaja kuidagi läbi saada, aga tunneleid on seal tõesti palju. Eriti Bergeni lähedal oli neid palju. Kõige pikem tunnel, mis teele jäi ja mis vist ongi kõige pikem tunnel Norras, oli 24,5 km pikk. Allpool olev pilt ongi tehtud selles tunnelis asuvas ümberkeeramise kohas. Allpool on ka meie reisi trajektoor. Ülevalt Bergenisse ja alt tagasi Oslosse. Oslos viibisime siis ühe öö reisi alguses ja ühe öö reisi lõpus. Reisile jäi ka üks praamisõit, kust avanesis suurepärased vaated Norra pikimale fjordile ja mägedele. Alguses oli ilma tuuline ja pilves ja ma ei saanud häid pilte ja kehva klipi videosse, aga pärast paistis päike ja allpool tehtud pilt on sellest ajast. Ma võin neid pilte näidata, aga tegelikult oli seda ilu võimatu pildile püüda. Nagu ka allpool pildil oleva Vøringfosseni juures tehtud pildid on tegelikult plässid, sest seda võimsust on raske pildile püüda. Sellepärast peabki ise kohale minema. #VisitNorway

Tunnelis’
Meie reisi trajektoor
Vaade Norra pikimale fjordile
Vøringfosseni kosk

Mis ma veel oskan sellest reisist rääkida, mida Germalo reisi lehelt lugeda ei saa? See oli meil vist esimene reis, kus meil mingeid erilisi äpardusi ei juhtunud. Hotellides julgesime isegi oma väärtuslikke asju tuppa jätta, sest vaevalt keegi seal varastama hakkab, kui on vaja Germaloga häid suhteid hoida. Mina magasin reisil nagu beebi, sest päevad olid tõesti väsitavad. Kahes hotellis ei olnud hotellitoas telekat ja õnneks jalkat ka nendel päevadel ei olnud, siis saigi varakult magama minna. Aa, allpool on pildid Bergenist. Tähelepanelikum märkab, et seal on üks tuntud hotell ja ta ei ole üldse sellises kuues, nagu me tavaliselt oleme harjunud neid suurlinnades nägema. Neil lihtsalt ei lubatud Bergenisse oma tavapärast “pilvelõhkujat” rajada.

Bergeni linn 320 meetri kõrguselt
Mina ja Bergeni linn taustal
Hansakaupmeeste majad

Ma tegin reisil olles ka väikese vlogi. Ma olen alles algaja, nii et vabandage mind. Mul on videorežiimis millegi pärast ülevalgustatud pilt ja ma ise tunnen end kaamera ees ebamugavalt, aga tahtsin reisilt mälestuseks videot ja teile ka näidata, kui äge see reis oli. Tegelikult ma filmisin Oslo hotellist tunduvalt pikema klipi, aga see kuradi Windows Movie Maker ei esitanud seda klippi täielikult. Nii et pidin video rämedalt lõpetama.

Koolikiusamisest

Ma olen nii kaua ära olnud, sest ma olen põhiliselt tööl käinud. Vahepeal olin nädal aega töötu, valmistusin pikaks tööta olemise perioodiks, aga ootamatult vedas ja sain kontoritööle. Mida ma ka igatsesin. Nüüd üritan kontorieluga harjuda, kuigi mõtted on eesootaval puhkusereisil. Mõnes mõttes oleks tahtnud kauem töötu olla ja sellisele pakkumisele ei saanud ka ära öelda.

Tegelikult ma tahtsin hoopis rääkida muul teemal. Lugesin Siberi Rahabossi postitust koolikiusamisest, mida saab lugeda siin, ja tahtsin ka sõna sekka öelda. Mina kogesin koolikiusamist nii põhikoolis kui ka keskkoolis, kuigi keskkoolis oli see nii subtle, pigem ignoreerimine. Halbu kogemusi on isegi ülikooliajast. Ma julgen sellest rääkida vist sellepärast, et need ei ole mulle mingeid tohutu valusaid üleelamisi põhjustanud. Minu ajal ei olnud see asi ka nii hull, et oleks tahtnud end ära tappa või kooli tulistama minna. Ei, see on rohkem hellade hingedega Y põlvkonna teema.

Aga põhikoolis kiusasid teised klassikaaslased, pigemini poisid ja suuremad poisid teistest klassidest. Loopisin pinaleid ja muid asju, tagusid mu seljakotti, rääkisid mu telefoniga, kui mind ei olnud klassis, pookisid mulle külge igast hüüdnimesid. Mõni võib öelda, et kiusasid, kuna meeldisin, aga ma ei tea… ma olin selline hästi pikk tüdruk ja eristusin sellega hallist massist. Kuna ma korvpalli mängimise asemel niisama zombina (see oli üks mu hüüdnimedest näiteks) ringi tuulasin ja suhelda ei osanud, olin kerge sihtmärk. Ma ei tea, ma olen osanud terve elu selline olla, kes kedagi külmaks ei jäta. Olgu see positiivses või negatiivses võtmes.

Õpilaste kiusamisest pole mulle mingeid haavu jäänud, seda tegid mingil määral mu oma tollased sõbrannad. Ühe sõbrannaga algaski sõprus sellest, et ta loopis kõigepealt mu pinalit ja päevikut, enne, kui avastas, kui tore ma tegelt olen :D. Siis läksime minu juurde barbidega mängima ja tüli läbi. Ei, tegelikult on mulle palju valusamaid mälestusi jätnud õpetajatepoolsed kiusamised, sest õpetajad peaksid olema autoriteedid, täiskasvanud, kes ei lange kiusliku lapsest bully tasemele. Aga kõik õpetajad ei ole loodud õpetajateks. Ühe kõige valusama okka jättis mu hinge mu kehalise kasvatuse õpetaja, kes koos mu tollase klassijuhatajaga mul juba algklassides elu põrguks tegi. Kõik algast ühest lollakast spordipäevast, kus mingi napakas süüdistas mind teda jooksurajalt väljalükkamisest. Nagu päriselt. Seda jäid uskuma nii mu kehalise kasvatus õpetaja kui ka klassijuhataja. Kõigepealt sõimas kehalise kasvatuse õpetaja mul näo täis ja siis löödi mind päev hiljem kogu klassi ees risti. Mu klassijuhatajale meeldis mind hiljem halvaks eeskujuks teha. Vaadake Liinat, millise räpase kampsuniga ta ringi käib ja vaadake Liinat, kui lolli lause ta praegu ütles. Kehalise õpetajaga olid suhted aga väga halvad kooli lõpuni, sest ta ei lasknud vähemalt esimesed aastad mul kindlasti kuidagi juhtunud unustada. Kogu aeg oli mingi õiendamine. Nii palju kui ma kuulnud olen on mõlemad oma veast tänaseks juba ammu aru saanud, aga minu ees pole keegi vabandanud. Kehalise õpetaja on tänaseks veel surnud ka…olgu muld talle kerge.

Lisaks oli mul ülikoolis üks halb seik ühe ladina keele õppejõuga. Ma ei saanud seal tunnis ühtki ladinakeelset väljendit selgeks, sest õpetaja oli totaalne värdjas. Ta võttis ainsana loengus minu ette ja hakkas mind taga kiusama. Ükskord ma kirjutasin rahulikult asju üles, kui ta tuli mu laua juurde ja ütles mõnitavalt “Kirjuta jah kõik üles” ja itsitas ise pihku. Siuke vastik tegelane. Sellepärast mul ongi autoriteetidega rasked suhted. Mu praegune ülemus on ka selline kiuslikkuse piiril range inimene ja mul on raske tema tahtele alluda. Vot sellised lood sellesse kenasse kolmapäeva. Aga nagu ma ütlesin, ma ise seda kiusamist ei põe. Oli mis oli. Elu on edasi läinud.

Elust ja olust ning Eurovisioonist

Vaatasin just, et viimane kord, kui ma oma netipäevikut täitsin, oli 5. aprill ja rohkem kui kuu aega on sellest möödunud. Mis ma siis vahepeal teinud olen? Feilide maailmas elanud.

FEIL nr 1. Ma võtsin endale aprilli keskpaigas väikese kassipoja. Mõtlesin, et tuleb temast hea sõber ossule, aga tuli hoopis FEIL 2, aga kõigepealt FEIL 1-st. Võtsin kassipoja, aga suutsin teda elus hoida ainult 2 nädalat. Nimelt suri ta teadmata põhjustel 2 nädalat hiljem minu käte vahel. Ja siis ma saingi aru, et ma ei taha endale tegelikult teist kassi. Ma olen selle pisikesest nunnupallist suure täiskasvanud kassi kasvatamise läbi teinud ja rohkem ma ei taha. Tuhkur…vot see oleks teine lugu 😀

FEIL nr 2 oli see, et instead of Ossule uue sõbra võtmisele võtsin ma koju haigusetekitaja ja nüüd on Ossul mitu tervisemuret. Küll on tal sügelised kõrvas, küll on tal nahk kärnas ja küll on tal köhahood. Täna käisin loomaarstil ja arve oli 72 euri. Panin selle aga rõõmsalt krediitkaardile ja mõtlesin, et oli ikka täielik feil see kassipoja võtmine.

FEIL nr 3. See on siuke pidev feil, et ma suren autoga kogu aeg välja tee peal. Ma ei tea, mis värk on, aga ma ei oska enam pedaale vajutada ja suren igal pool välja. Täieg feil tunne on, kui valgusfoori taga ära suren ja terve rodu autosid minu järel ootab, või kui ma peateele keerates välja suren ja teistele takistuseks sinna konutama jään.

FEIL nr 4. Minu uus töökoht, mis on klienditeenindus. Mitu korda ma olen selle reha peale astunud ja ikka ei õpi, et minu koht pole klienditeeninduses. Minusugune peaks klientidest või ülse inimestest kaugele hoidma

Vot sellised feilid mu elus. Tegelikult ma tahtsin Eurokast ka rääkida. Nimelt minu meelest oli Elina esitus 1. poolfinaalist perfektne ja kogu ülekanne ka, nii et ma ei saa aru sellest nämmutamisest, et paha viga siin ja paha viga seal. Ma ei tea, miks eesti tabelis kukkus, ju siis lihtrahvale ikka ei lähe see ooper peale. Ma tean, et mulle meeldivad sel aastal hoopis teised lood. Iisreal, Küpros ja Tšehhi, kui mõned välja tuua. Küprose vastu on üldse raske, sest laulja meenutab Beyoncet ja kogu esitus on sellise poweriga.