Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel.

Ma olen Kaia Kanepi fänn ja tugitooli(tennise)sportlane olnud jäägitult alates sellest kohutavast Wimbledoni veerandfinaali kaotusest Petra Kvitovale, kus Kaial oli 5 matšpalli ja poolfinaali koht oli nii-nii lähedal. Muidugi olin ma tema mänge varem ka vaadanud, nt tema kaotust Li Nale Pekingi olümpiamängudel. Kui ta aga enne 2010. aasta Wimbledoni valusat kaotust üldsuse poolt maataa tallati, siis tehti küsitlus, millest ka raamatus oli juttu, kus küsiti, kas Kaia tõuseb veel esisaja hulka. Ja üle 60% rahvast arvas, et ega ikka ei tõuse küll.  Ma mäletan hästi, et ma vastasin seal seda, et ma usun tema tagasitulekusse. Aga lähme minu Kanepi-vaimustuse algusesse. Oli üks päikeseline suvepäev. Kaia Kanepi oli just aasta tagasi võitnud Prantsuste lahtiste noorte turniiri ja nüüd toimus Kadriorus 25000-dollariline ITF-i turniir Sampo Open, millest ka raamatus põgusalt juttu tehti. Ma olin oma perekonnaga kuskil sõidus, ma ei mäleta, mida me sel nädalavahetusel tegime, aga järsku tuli isale pähe, et läheks vaataks Kaia mängu. Mõeldud tehtud. Mäletan, et oli üsna palav suvepäev ja Kaia küll kaotas, aga see oli esimene mäng, kus ma sain aimu sellest, mis asi see tennis üldse on, kuidas seal punkte loetakse jne. Ja erinevalt jalgpallist, korvpallist jne meeldib mulle tennist vaadata ka siis, kui keegi omadest ei ole platsil. (Tegelikult jalgpalli ja korvpalli ei vaata ma üldse. Tegelikult ma mõtlesin rohkem talispordialasid, kergejõustikku, jne, mida ma vaatan hea meelega, kui meil keegi medalikonkurentsis on.) Ma olen Kaia ja nüüd ka Aneti mängude kõrvale vaadanud nii palju teisi naiste tennisetippude matše. Eriti usinalt vaatasin ma 2010. aasta US Openi avaringi mänge, kui Kaia samuti lõpuks veerandisse jõudis.

Nii et minusugusele tennisefännile on see raamat täielik maiuspala. Kaia kirjeldab seal pikalt ja laialt, mis toimus erinevate tema karjääri jooksul toimunud mängude kuluaarides. Miks ühel või teisel päeval tuli vastu võtta kaotus või mis aitas võidule kaasa. Mu ema ütles raamatu kohta, et Kaiast hakkas seda lugedes lausa kahju. Jah, tal on väga keeruline karjäär olnud ja nüüd saame  raamatust teada, et lisaks rohketele vigastustele on tal läbi aegade olnud keerulised suhted ka taustajõududega. Eks midagi on ka ajakirjanduses läbi käinud, aga mitte eriti Kaia vaatevinklist. Näiteks ei kujutanud ma ette, et Kaia mängule nii positiivset mõju avaldanud Silver Karjus käitus temaga sel teel ikka täiesti kohutavalt. Naljakas et ajakirjanuds tegi suure loo nende koos magamisest, aga tegelikult oli seal palju skandaalsemaid tõiku välja toodud. Ja selle Pablo Ciacopelli, kelle lahtilaskmist peavad paljud siiani suureks veaks, käe all ei olnud ta elu ka palju parem. Kuid Silver Karjus on ikka omaette frukt. Ma ei tea, kas tõelise edu saavutamiseks äkki peabki selliseid frukte taluma. Tundub, et vähemalt Kaia on karjääri jooksul nii arvanud, miks muidu ta neid frukte talunud on ja nende käe all treenida on suutnud. Minu respekt igal juhul, kui kõik see, mis raamatus avalikuks tuli, ka päriselt niimoodi juhtus. Sest ma ei tea, kuidas saab hästi mängida, kui treener enne mängu vaheajal kõige ropumate sõnadega loobib ja mängu ajal vastasele aplodeerib.

Igatahes oli see minu jaoks väga põnev lugemine, kus ma sain palju asju teada, mida ma varem ei teadnud. Lisaks lurjustest treenerite tegudele sain teada, et Kaia kaotas noorteklassis pidevalt Anett Kontaveidi vanemale õele. Samuti ei teadnud ma enne midagi sellest, et tal Jumalaga nii hea suhe on. Igal juhul ma usun, et igale teisele (eesti) tennise huvilisele on see põnev lugemine.

Advertisements

Minu kurb lugu (kehakaal)

2017. aasta I pooles võtsin Fitlapi abiga ligi 20 kilo alla. 2017. aasta teises pooles võtsin ligi 30 kilo juurde. Kuidas asi nii õnnetult sai lõppeda (võib-olla see on veel millegi uue algus?)? 3. septembril kirjutasin, et suvesaldo oli null ja olin suve algusega võrredes samas kaalus tagasi. Ja arvasite õigesti, ega ma end siis kätte ei võtnud, vaid lasin täiega käest. Kuskil novembris astusin veel kaalule ja olin peaaegu algkaalus tagasi. Aga ikka ma õgisin edasi ja mul polnud MITTE MINGIT motivatsiooni toitumiskava tegema hakata. Te arvate, et poole aastaga ei saa 30 kilo juurde võtta? Saab ja kuidas veel saab. Ma lasin end käest täielikult nii, et ma ei suutnud üldse kehakaalule mõelda, vaid ainult sõin. Mäletan hästi, kuidas ma läksin septembris toidupoodi tööle ja tulin igapäev töölt koju väikese koogikesega. Rääkimata portsudest, mis ma lõunal ära sõin. Ja hiljemgi…ma ei ostnud mitte 100 g shokolaadi, vaid läksin ja ostsin endale 2×120 g kinderi kommipakki ja pistsin ühehooga nahka, nagu homset ei oleks. No siis jah lõpuks ajas iiveldama. Üleüldse ma ei suutnud end sageli heade asjadega piirata. Nelja võileiva asemel pistsin nahka 7-8. No ikka ilge õgimine on pool aastat toiminud. Ma ise olen arvanud, et keha nõudis tagasi kõik, mis ma alla võtsin ja võttis suurest hirmust veel intressid ka peale.

Kui ma ainult ei oleks nii pikk…kui ma ei oleks nii pikk, siis mu riided oleks mulle kiiresti väikseks jäänud ja oleks kas või sellepärast pidanud hoogu maha võtma. Aga enamik 30 kilo taguseid riideid lähevad mulle selga, ainult et ma näen nendega välja, nagu üks pundunud jõehobu. Te ainult vaadake seda 121 kilost inimest, kes oma salendava peegli ees ennast nii pidi ja naa pidi keerab, et oma ümmargust keha imetleda, nagu tegu oleks mingi rasedusega, mis naise ainult ilusamaks teeb.

Need boyfriendikad ma ostsin muide siis, kui ma jõudsin oma kõige madalama Fitlapi abiga saavutatud kaaluni – 93,5 kiloni. Ega jalad polegi eriti paisunud, ikka vööümbermõõt paisub ja paisub ainult. Olgu, eks see, et ma selle pildi siia panen, tähendab, et ma väga patja ei nuta. Mees ikka armastab, keegi halvasti ei ütle ja igapäevaelu see suur kaal ei sega (tervisele pole veel hakanud). Kuigi eks mul jalanõusid jalga pannes on erakordselt raske seda teha. Mulle tekivad suurest pingutusest lausa jalakrambid 😀

Aga kurb lugu on, jah, ma nägin ju niiiiiiiiiii palju vaeva. Tegin suuri ohverdusi, peamiselt sotsialiseerumise arvelt. Ma astusin absoluutselt iga päev kaalule ja läksin emotsionaalselt kaasa iga väikese tõusu ja langusega (seda tajusin ka vanu postitusi lugedes). Ma olin nii kindel, et kolmekohaline kaalunumber, rasvumine ja võimetus endale riideid leida on igaveseks minevik. Ja nüüd tunnen, et see oli kõik raisatud aeg, millest ma midagi ei võitnud. Ma teadsin ju küll, et nt raseduse korral tuleks palju tagasi, aga ma ei jäänud ju rasedaks, ma  l i h t s a l t   s õ i n  e n d   p a k s u k s. Ma ei tea, kuidas ma ei suutnud end ohjeldada. Ma mäletan, et mul oli juulis peale patustamist alati raske kavale tagasi minna, ma võitlesin tohutu näljaga. Ja peale väikest puhkust, kruiisi, kus ei saanud kava järgida, ei suutnud ma üldse kavale tagasi minna. Eks ma olin lasknud kaval liiga üksluiseks minna ja ma ei viitsinud uusi asju avastama hakata. Selle asemel sigines mu külmkappi aina rohkem  kavaväliseid asju. Ma arvan, et see nälg tulenes sellest, et olin kava enda suva järgi muutnud ja kaloraaži liiga väikseks lasknud. Lõpuks oli mu keha näljas ja see dieet või elustiili muutus ei olnud pikaajaliselt toimiv. Seda viga ma enam ei kavatse korrata. Nüüd ma söön kõik kava järgi, isegi kui mul pole nälga, ikka söön kõik viimseni ära. Ja ei kaalu end enam iga päev. Tööpäevadel igal juhul ei ole mul mahtigi end unisena kaaluda. Siis ma mõtlen nkn algavast tööpäevast rohkem.

Ma olen mõelnud ka, et ma pole varem mõelnud ja eelmisel kava järgimisel ma eitasin seda täielikult, et söögil on tegelikult mu elus palju suurem roll kui lihtsalt energia andmine. See on rohkem nagu tugi, mis aitab pingetest üle saada, lohutab, kui on kurb olla ja on ka heade sündmuste juures heaks kaaslaseks. Nt saad teada, et sa saad varsti tädiks (yabba-dabba-duu, I’m so happy 😀 )ja siis on seda kohe vaja tähistada söögiga. Miks mitte teha mõnus jalutuskäik. Ei, midagi head on vaja süüa. Kava järgides sa aga ei söö naudinguks, sa sööd energia saamiseks. Lihtsalt sööd nii palju kui vaja ja kogu moos. Vot see on see suur muutus, millega on raske jäädavalt harjuda.

Aga ma olen nüüd valmis. Tahaks kogu oma varasema kaaluajaloo ära kustutada, et alustada nullist ja unustada see saamatu läbikukkunud katse oma ellu vajalikku muutust tuua. Ma olen nüüd esimest päeva kavas ja ei saaks öelda, et mott ilgelt laes olen. Esimesel korral oli kõik uus ja huvitav, nüüd juba tean kõike, mida vaja teada. Täna esiest korda kaaluma hakates mõtlesin, et issand, jälle hakkab pihta. Kaalumine on see kõige tüütum osa selle kava järgimise juures. Eks näis, mis ma esmaspäeval arvan pool tundi varem ärkamisest, et hommikusööki valmistada.

Kas ma olen silmakirjalik?

Ma sõidan nüüd ju bussiga. Tööle ja tagasi. Ja bussis ma valin alati, kui võimalik, koha akna all. Nii et minu kõrvale saab keegi istuda. Mitte et tahaks kedagi sinna kõrvale, aga sallin seda, kui istub normaalne inimene. Igal juhul ma alati salamisi loodan, et istuks normaalne, mitte mingi parmoss või alkar. No täna töölt koju sõites mul ei vedanud. Mu kõrvale istus selgete joobetunnustega noormees, kellel oli käes siidripudel, millest ta siis aegajalt rüüpas. Ühel hetkel ta pöördus mu poole ja lausus “Kena päeva sulle” vms. Ma vahtisin ainiti aknast välja ja ei teinud väljaga. Õnneks ta pööras end siis teisele poole ja väljus varsti oma siidripudeliga bussist.

Kas ma olen nüüd silmakirjalik, kui pidutsevasse inimesse sellise põlguse suhtun, kui ise läksin samal õhtul koju, tegin endale kuuma vanni ja võtsin vanni kõrvale ühe külma siidri? Või on joomisel ja joomisel vahe? Sellised küsimused vaevavad mind töönädala lõpus.

Head sõbrapäeva!

Ongi käes see tore päev, kui oma kallimat ja sõpru südametega (mis tahes kujul) üle valatakse: Ma ei tea, ma pole sõbrapäevast kunagi suurt lugu pidanud. Kooliajal tähendas sõbrapäev üksteisele kaardikeste saatmist ja eks ma siis osalesin ja sain vastu ka. Pärast olen ma paaril korral saanud lilli. Ühel korral meessoost töökaaslase käest ja teisel korral ühe sõbranna käest, kes saatis lilled mulle shokolaadiga. Mõned aastad hiljem tegin ma selle tasa ja saatsin talle lihtsalt ilusad lilled ja siis tuli tema minu juurde ka väikese kingitusega.

Ja nii palju kui ma ka ei üritaks sõbrapäeva ignoreerida, tuleb selle meenutusi lausa aknast ja uksest sisse. Kõigepealt tulin tööle ja kuulsin köögist pauke ja itsitamisi. Tuli välja, et puhuti sõbrapäeva puhul õhupalle täis. Ja ülemus oli kõigile naistöötajatele südamekesi jaganud, nii et need ilutsesid meie vaheseintel. (Meil on iga arvuti laud omaette boksid, mida ümbritsevad madalad seinad). No ja sõbrapäeva soove on terve päev tulnud nii sõpradelt-tuttavatelt, sotsiaalmeedia kanalites kui klientidelt. Nii et lähen ka mina selle vooluga sel aastal kaasa ja soovin kõigile head sõbrapäeva.

 

Häid pirne küsitlejatöös

Selge see, et küsitlused on tüütavad. Mõned inimesed lähevad närvi, teised võtavad asja huumoriga. Siin on toodud mõned säravad pirnid küsitletud inimeste suust, mida mina olen oma lühikse küsitlejana töötamise aja jooksul kuulnud.

Helistasin inimesele, kelle nimi oli Andres Tamm ja vääratasin perekonna nime käänamisel, küsides “Kas ma räägin Andres Tammiga?”. Selle peale pidas klient vajalikuks õpetada mulle eesti keelt, lugedes mulle ette käänamistabelit “Tamm, Tamme, Tamme, Tammesid”

Küsisin inimeselt masinatesse ja seadmetesse investeerimise kohta, nt “Kas teil on plaanis investeerida keevitusseadmetesse”. Taolise küsimuse peale lausus ta, et nad ei osta seadmeid, nad ostavad ainult ilusaid autosid. Ma siis läksin programmiga edasi, nagu peab, mille peale ta küsis “Kas te olete ikka eestlane`?” (Viidates sellele, et ma aru ei saa, et ta ei taha seadmetesse investeerida üldse 😀 )

Küsime inimestelt väga seinast seina küsimusi, tegu ehitusfirma ja ehitusseadmete ja -masinatega seotud küsimustega ning üht klienti ajas see naerma ja küsis, kas me küsime talt varsti ka seda, kas ta plaanib friikartulimasinat osta.

Mu kolleegil juhtus see, et tegi oma tavapärast küsitlust, kui klient teatas “Mina ostan telefoni teel ainult tüdrukuid”.

Kolleeg küsis mehelt kaalude ostmise kohta ja sai vastuseks: “Teil ei olegi sellist kaalu, mis mu naise ära kaaluks”. Ja pistis suure häälega naerma.

Helistasin ise järjekordsele inimesele, rääkisin sissejuhatuse ära, mille peale ta karjus telefoni “Ma olen teile 25 korda öelnud, et ärge helistage enam siia!!!”

Helistasin inimesele, rääkisin oma sissejuhatuse ära, et tegu on masinate ja seadmetega seotud küsitlusega ja puudutab selle aasta investeeringuid. Selle peale ta karjus telefoni “Pane kõigele ei. Kuuled v? Pane kõigile EI!!!”.

Küsisin inimeselt küsimuse “Kas teil on plaanishankida diiselgeneratorit?”. Vastuseks tuleb: “Teil on v?”

Siis oli mul üks väike ühemehe firma ja küsisin ka investeeringute kohta. Ta vastas ühele küsimusele jaatavalt ja siis tuli küsimus “Millal see plaanis on?”, vastusevariantidega “1) 3 kuu jooksul; 2) 6 kuu jooksul; 3) 9 kuu jooksul”. Selle küsimuse juures ütles noormees mulle, et see on ikka nii nõme ja mõttetu küsitlus ja pani toru ära (Ilmselgelt oli poiss suure visiooniga, aga raha reaalselt polnud, et asjad lähiajal ellu viia)

Kohe alguses juhtus mul meganaljakas apsakas, kui pidin puidutööstuse firmade projektis helistama inimesele nimega Guido Kallis, aga valisin ühe numbri valesti ja mul oli toru otsas mees, kes ütles, et tema on küll Guido, aga mitte mingi Kallis, vaid tema nimi on Guido Põder. Kui küsisin, kas ta on seotud firmaga, mis meil Kallisega seoses andmebaasis oli, siis pisitis kisama, et tema on lihameister 😀

PS! Muutsin viimases lõigus nimesid ja kustutasin kommentaari, et varjata tegelike asjaosaliste isikuid.