Minu uus töökoht

Selle postituse jätkuks räägin siis ka, mille kasuks otsustasin. Otsustasin siis lõpuks minna InfoOne’i infokonsultandiks. See tähendab, et mina olengi nüüd see tüütu putukas, kes helistab inimestele pool üheksa hommikul ja soovib rääkida rahast 😀 Ainuke konks on see, et ma ei helista eraisikutele, vaid ikka ainult firmajuhtidele. See tähendab, et mul peab olema piisavalt julgust ja isegi nahhaalsust, et sellise asjaga pöörduda näiteks Saku Õlletehase või Premia kõige suuremate juhtide poole. Aga kõik firmad pole muidugi sellised suured kontsernid. On ikka ka 1-mehe firmasid vaja läbi helistada. Kohe alguses juhtus mul meganaljakas apsakas, kui pidin puidutööstuse firmade projektis helistama inimesele nimega Kaido Kallis, aga valisin ühe numbri valesti ja mul oli toru otsas mees, kes ütles, et tema on küll Kaido, aga mitte mingi Kallis, vaid tema nimi on Kaido Põder. Kui küsisin, kas ta on seotud firmaga, mis meil Kallisega seoses andmebaasis oli, siis pisitis kisama, et tema on lihameister 😀 :D. Ja siuke segadus lihtsalt sellest, et ma valisin ühe numbri valesti. Pärast, kui me hakkasime toiduainetetööstust tegema, siis tuli Kaido Põder ise ka esile, aga ei tahtnud mingil põhjusel intervjuud anda.

Ma olen nüüd peaagu 3 nädalat selles firmas töötanud ja kogen seda, kui erinevad on ikka inimesed. Osad on räigelt pahurad ja pistavad kisama, et neil tööd nii palju ja pole aega ja panevad toru ära. Teised on küll pahurad, aga ikka vastavad küsimustele, kuigi on tunda ohkamist teisel pool toru. Mõni suudab mind isegi naerma ajada, kuidas tal kannatust pole ja iga paari küsimuse juures tahab katkestada ja ütleb, et pange kõik ei-ks ja rahu majas. Siis on muidugi need, kes on tõesti asjast huvitatud, kes investeerivad asjadesse ja on huvitatud meie klientide pakkumistest.Sinna vahele on veel tõsiseid ülbikuid, tõsiseid osse ja asja huumoriga võtvaid inimesed. Just paar päeva tagasi muutusin ma juba kurvaks, kui tegin intervjuu mehega, kelle 2016. käive oli ainult 95 eurot, kes tegi oma tootmis tööd väiksemas ruumis, kui minu ühetoaline korter ja kelle ainus investeering oli ühe kaubakäru ostmine. Vastas igast suurte investeeringute küsimustele kuidagi nii kurvalt, et mul hakkas temast täiega kahju.

Aga töö ise on väga rutiinne, tööülesaded on väga selged. Mulle meeldib, et peale helistamise on ka arvutitööd ja andmebaaside täiendamist jms. Aga mis mulle ei meeldi, on see, et arvutid on jubeeeeee aeglased. Selles suhtes, et me kasutame ikka Windows XP-d ja see programm, mida me vastuste kaardistamiseks kasutame, on Windows 98 aegadest. Jah, te lugesite õigesti, kuskil on veel kohti, kus kasutatakse Windows 98 aegseid programme. See on minu jaoks suur miinus. Nii aeglaste arvutitega on lausa võimatu tööd kiiresti teha. Tööd motiveerib tegema aga see, et lisaks kindlalt põhipalgale on ka tulemustasu ja see aitab päevas umbes 10-12 eurot juurde teenida

Advertisements

Tööotsingud (vol2)

Kuna ma nüüd jälle töötu olen, siis tegelen jälle aktiivselt töö otsimisega. Ja möödunud nädal oligi väga hull selles mõttes, et käisin erinevatel vestlustel ja proovipäevadel, et erinevaid ameteid katsetada, sest muidu ei saa ju teada, mis sobib ja mis mitte.

Esmaspäeval käisin Omniva klienditeenindaja ametikoha vestlusel ja ootamatult pakuti ka võimalust, et võiksin tunnikese ühel töötajal n-ö töövarjuna kaasas käia. Kuna mul aega oli, siis olin pakkumisega nõus ja nii ma jälgisingi natuke aega, kuidas üks Omniva postimaja klienditeenindaja töötab. Nagu ma kiiresti aru sain, moodustab suurema osa tööst teeninduslaua ja tagaruumi vahel sõelumine. Ma sain ise ka proovida numbrite järgi pakkide väljaotsimist ja korra käis ka selline klient, kellel oli mingi a la 14 pakki vaja kätte saada. Kõige rohkem heidutas mind mõte umbkeelsetest venelastest, sest tegu pole ju kassapidaga tööga, kus lihtsalt piiksutad asjad läbi, vaid on tõesti vaja aru saada, mida inimene sinust tahab.

Neljapäeval käisin ma proovimas kahte erinevat tööd. Kõigepealt hommikul vara käisin ühes suures laos komplekteerimistööd proovimas. Närvi ajas natuke see, et kui ma 7:30 kohale jõudsin, siis ei olnud turvalauda mulle kaarti jäetud ja ma pidin tükk aega ootama, kuni värbaja tädi tööle jõudis. Aga komplekteerimine ise oli oma süsteemilt lihtne – tuli mingi kelguga mööda ladu sõita ja tellimuslehtede alusel jubinaid kokku korjata. No süsteem oli lihtne, aga selle masinaga sõitmine küll mitte. See oli oma olemuselt üsna sarnane selles videos nähtule:

Ühe korra suutsin laos riiulite vahel niimoodi ümber keerata, et pool ladu oli paigast ära. Nagu päriselt ka, ma ei tee nalja 😀 Minu juhendaja hoidis enam-vähem käsi pea ümbert kinni 😀 Muidu mulle meeldis, aga mulle ei meeldinud, et tänu Lasnamäe lähedusele olid absoluutselt kõik töötajad juhtivast personalist esmatasandi töötajateni venelased. No ülemused kõik rääkisid eesti keelt, aga ikkagi. Kuna ma vene keelt peaaegu üldse ei oska ja venelased on teistsuguse temperamendiga ning üheskoos mõjuvad nad kohe eriti….temperamentselt (paremat sõna leidmata), siis ma jätsin selle kiiresti üheks viimaseks variandiks. Logistiliselt asub töökoht ka sellises kohas, et autoga oleks kallis tööl käia ja töökoha transpordiga võtaks nii kaua aega.

No ja pärastlõunal käisin proovimas, milline on minu logistiline mõtlemine ehk et ma käisin proovisõitu tegemas sellises firmas, nagu Tellitoit.ee ehk et ma käisin proovimas, kuidas oleks olla pizza delivery guy.

Nagu pildilt näha on, siis sõidavad selle firma kullerid “pirukatega” ja see oli minu esimene kord “pirukaga” sõita, “pirukaga” manööverdada, “pirukaga” tagurdada. Ma ei tea, ma ise arvasin, et olen päris osav autojuht ja kulleriamet võiks mulle sobida, aga mulle tundus, et mu juhendaja väga vaimustuses ei paistnud olevat, sest ma ei saanud selle auto käigukangiga ikka üldse hakkama. See tähendab ei saanud käike sisse ega suutnud lugeda kaarti, kui hääleke ei öelnud mulle, et keera nüüd 100 m pärast paremale. Samas oli proovisõit Mustamäel mulle tuttavas kohas, nii et ma orienteerusin hästi. Esmaspäeval pidid nad vastusega helistama, aga ma väga ei looda. Samas ma ei tea, kas ma viitsin täiega ringi rallima hakata, sest selles töös on jällegi aeg raha, s.t on tükitöö ja tulemuspalk. Kind of nagu tõlkimises.

Reedel käisin lausa kolmel vestlusel (jah, ma ikka viitsin käia igal pool kuulamas, mida head pakutakse :D). Esimene vestlus oli K-rauta müügiesindaja kohale. Nad üllatasid mind suhteliselt normaalse palganumbriga, aga töö iseenesest oleks 12 h jalgadel klientide nõustamine. Teiseks käisin andmesisestaja vestlusel. No see on juba tõeliselt minu cup of tea, aga kahjuks ma kukkusin läbiviidud testis täiega läbi, nii et sinna ma vist ei saa :D. No igatahes oli grupivestlus ja nad tegid seal mingi sellise testi, et pidi mingite E-tähtede realt F-tähed leidma (aja peale) ja ka aja peale leidma kohviubade hulgast lepatriinusid ja lapsenägusid. Need testid on üsna sarnased nendele, mida sageli meedias jagatakse, kus tuleb otsida mingeid kujundeid mingite muude kujundite hulgast. Kiiruse baasil tähelepanelikkuse test ühesõnaga. Ma leidsin kõik kolm lepatriinut, aga ainult ühe lapse näo. Lapsenägusid ei leidnud ka lisaaja jooksul. Neid lihtsalt ei olnud ju seal…nuuks. Mul vajus nägu siis nii ära, et ma ei tahtnud enam rohkem kuhugi vestlusele minna. Aga läksin ja käisin päeva viimasel vestlusel ära ja selleks oli üks firma, mis tegeleb äriinformatsiooni kogumisega. Ehk siis minu ülesandeks oleks firmajuhtidega telefoniintervjuude läbi viimine. Õnneks midagi müüma ei peaks, aga tasu oleks mingil määral tulemuspõhine ja töö oleks pms terve päev lihtsalt helistamine. Ja kui veel igakord ainult samad küsimused on, siis kipub ilmselt üsna rutiinseks minema.

Mul on osadest kohtadest vastus olemas, kuidas osade kohtade vastus on veel lahtine. Siiski pean esmaspäeval mingi otsuse tegema, kui ma praegu ikka ei tea, mida võtta, mida jätta. Samas on mul kontakt ühe tõlkebürooga, nii et äkki saan tagasi tõlkima. Iseasi, kas ma tahan praegu täiskohaga tõlkida. Kinda on siuke tunne, et pigem komplekteeriks venelastega jubinaid või jagaks inimestele toitu laiali.

Rahast, laenudest ja säästmisest

Praegu, kui käib kibe tööotsimine, on paslik rääkida ka rahast, sest põhjus, miks mul tööd on vaja, on ikka klassikaline – RAHA. Ma tahaks öelda, et ma olen selline inimene, kellele raha pole kõige olulisem ja kõige olulisem on armastus ja kallid inimesed, aga tegelikult tunnen ma rahatu olemise ees kabuhirmu. Tegelikult öeldakse, et raha pole oluline nende inimeste jaoks, kellel on raha ja kes ei oska ilma olemist ette kujutadagi. Mina olen tegelikult see viimane. Ma pole kunagi õnneks pidanud olema olukorras, kus nädal enne palgapäeva on näpud põhjas ja peab kiirnuudleid sööma või üldse söömata olema. Sest tavaliselt aitab mind hädast välja ema. Jah, ma olen 30-aastane ja toetun ikka majanduslikult emale. Ma isegi ei laena seda enamasti temalt, vaid saan niisama. Nt kui ma 7 aastat olin vabakutseline, siis ikka juhtus, et mõni kuu ei olnud piisavalt tööd ja äraelamiseks tuli emalt küsida või praegu töötu olles…Selles suhtes on mul majanduslikult väga vedanud ja ma pole eriti raha probleemide pärast pidanud elus kannatama.

Aga siiski on mind kasvatatud ise raha teenima ja majanduslikult iseseisev olema. Näiteks pole minu jaoks mõeldav olla ühelegi mehele kodukana, kui mees raha teenib. Minu jaoks on loogiline, et naine käib tööl ja panustab pere rahakotti samamoodi nagu mees, isegi kui see summa on väiksem. Ma mäletan, et meie peres oli raha alati oluline teema, põhiline teema, miks peres tülid olid. See raha tähtsustamine tuli juba vanavanemate põlvkonnast. Alati, kui ma kuhugi tööle sain, küsisid vanaema ja vanatädi, palju ma palka saan ja mäletan seda altkulmu vaatamist, kui ma läksin raamatukokku poolekohaga tööle ja minu palk jäi pensionist väiksemaks. Suva see, et see oli kooli kõrvalt ja ega ma mingit karjääri ei teinud ju. Pärast seda ma ei tahtnud nendega enam raha arutada 😀 Nüüd pole ka enam kedagi, kes selle kohta küsiks…

Aga rahast tahtsin ma rääkida sellepärast, et viimasel ajal on mulle selgeks saanud, et ma ei oska üldse majandada. Ma mäletan, kui ma suutsin vabalt kuus 500 euroga hakkama saada, aga nüüd on täiesti võimatu nendesse piiridesse jääda. Raha sulab viimasel ajal käest nagu varakevadine lumi. Ilmselt on üheks põhjuseks see, et mul on nüüd auto ja paratamatult kulub palju bensiini peale. Aga üldiselt kulub kogu mu raha elamisele – söögile ja joogile (ei, mitte alkole 😀 ) ja no muidugi arvetele, mis on suhteliselt madalad, kuna ma ei ela üürikas.

Kui rääkida minu suhtumisest laenudesse ja järelmaksudesse, siis ma pigem väldiks suuremaid laene-järelmakse. Pärislaenu olen ma pangast ainult korra võtnud – see oli muidugi õppelaen. Ma mäletan, kuidas vanemad ja kõik rääkisid, et võta muidugi, väike intress ju. Pärast ikka kahetsesin seda, sest surnud hobust on sitt tagantjärele maksta. Seda enam, et ma ei võtnud seda laenu vajadusest, vaid arvuti ja autokooli kinniplekkimiseks ja ülejäänu kulus niisama lõbutsemisele. Järelmakse olen ka väga võtnud, korra telefoni ja korra arvuti ostmiseks. Arvuti ma ostsin üsna kalli ja tahtsin kiiresti ära maksta, seega võtsin selle aastaks ja päris keeruline oli seda ära maksta. Telefoni võtsin jällegi 2 aastaks ja jällegi kahetsesin, et nii kaua pidin maksma. Et väiksema asja võiks kiiremini makstud saada. Kiirlaene ma pole õnneks pidanud võtma ja krediitkaardi jaoks olid minu sissetulekud vabakutselisena liiga ebastabiilsed. Viimasel ajal on see vajalik sissetulekute miinimumsumma küll tublisti vähenenud ja isegi miinimumpalgalised saavad selle võtta, aga ma olen seisukohal, et krediitkaart on rohkem hästi teenivate inimeste pärusmaa.

Kui rahast rääkida, siis ma kasutan ka sellist geniaalset leiutist, nagu SEB digikassa. Kuigi mu rahad laekuvad kõik Swedi, siis kannan viimasel ajal igapäevaste kulutuste raha SEB-i ja kogun kas või natukenegi raha ka siis, kui sissetulekud kehvad on. Ja päris kiiresti koguneb sinna raha, mille laekumist sinna ei pane muidu tähelegi. Eks ma muidu tööl käies olen üritanud ka suuremaid summasid kõrvale panna, aga väga hästi see mul välja ei tule tavaliselt. Näiteks vabaka elu elades sõid need kuud, kus tööd oli vähe, kogu säästetud raha ära ja eks selle jaoks ka “säästsin”. Nüüd ma olen siin töötu olnud mitu kuud (miinus see vahepeal 2 nädalat töötatud aeg) ja säästude kogumise asemel olen säästudest elanud. Aga ma loodan, et nii kui ma sobiva töö leian, hakkan jälle hoogsalt säästma.

Kuidas ma jälle töötuks jäin

Just regasin end e-töötukassas töötuks, seega taas olen TÖÖTU. Kaks “imelist” nädalat seda töösuhet oligi ja tänaseks on juba lõpparve ka käes. Mis siis juhtus? Juhtus see, et esmaspäeval otsene ülemus lihtsalt karjus mu peale lampi, et ma ei osanud tööülesandeid õigesti prioritiseerida. Kuna kõik need 2 nädalat käis pidev õiendamine ja tänitamine teemal, et miks ma piisavalt kiiresti ei õpi, siis see karjumine oli minu jaoks viimane piisk karikasse. Alati saab ju tsiviliseeritud kombel rääkida. Juhataja kuulis seda karjumist pealt ja ei öelnud midagi. Ühesõnaga nad ootasid,et ma lennult õpiksin ja omandaksin väga spetsiifilisi selle ameti juurde kuuluvaid nüansse, aga ma vajasin natuke rohkem sisseelamisaega. Lõppude lõpuks oli see töö selle töökeskkonna tõttu nii stressirohke, et ma sõin endale selle aja jooksul vist  5 kilo juurde ja magasin pms kogu vaba aja maha. Ma nagu konkreetselt suutsin peale tööd ainult süüa ja magama minna, et siis tavapäraselt 5.30 ärgata ja ühel päeval nädalas ka 4:00. Aga see vara ärkamine ei olnud kaugeltki kõige raskem selle töö juures. Kõige raskem oli kohati füüsiline töö ja inimesed, kellega koos ja kelle alluvuses seda tööd tegema pidi.

Nüüd ma kandideerin jälle tõlkija kohtadele, sest seda tööd tehes sain aru, kui vajalik on minu jaoks töö omaette tegemine ja tööaja iseseisev planeerimine. Kui mais tõlkimisega lõpetades ei tahtnud ma seda tööd rohkem näha, siis nüüd olen sellele mõttele juba jälle avatud. Eks näis mis saab 🙂

Suvesaldo ümmargune null ehk augusti kokkuvõte Fitlapiga

Häbi tunnistada, sai ju suure suuga lubatud, et suvel jätkan kavaga ja ei lase end käest. Reaalsus on aga selline, et suve alguses, 3. juunil kaalusin 97 kilo ja nüüd 3. septembril kaalun jällegi täpselt 97 kilo. Ok, võib-olla mul on praegu suurest patustamisest keha vett täis, aga mingisugune näitaja on see ikkagi. Augusti keskpaigast alates ei ole ma rohelist päeva kalendrisse märkida saanud ja september on juba alanud samal rajal. Nii õudne iseloomunõrkus 😦 Mu august oli veel punasem kui juuli.

Mis ma oskan öelda, augusti teises pooles ma otsisin tööd ja nüüd on uuele tööle sisse elamise stress peal. Seda enam, et ma ei taha sinna kauaks jääda, võib arvata, et ka edaspidi on raske kava tõsiselt võtta. Ega ma punastel päevadel täielikult kavast väljas ei olnud, ikka tegin päevas korra kava järgi süüa. Aga lihtsalt väga kergesti läks järsku lappama ja kange magusaisu tõstis pidevalt pead. Sellest tulenevalt on mu augusti graafik järgmine.

Ega ma augusti teises pooles enam kaaluda väga ei tahtnud ega seda kaalunumbrit ka Fitlapi sisestada :D. Oblivion is bliss 😀 Aga noh, töö on mul vähemalt suhteliselt füüsiline, palju käimist ja jalgadel olemist, Täna võtsin üle 2 kuu ka ümbermõõdud ära ja võib öelda, et poole suvega on tulnud sentimeeter siia ja sentimeeter sinna. Tegelikult kõhul ja rinnal on isegi 2-3 sentimeetrit juures. Sucks. Sest ümbermõõdud räägivad täpsemat keelt kui kaal.