Minu Kreeta

Seekord tuleb juttu Minu-sarja raamatust “Minu Kreeta”, mitte ei hakka ma heietama enda kogemustest Kreetal. Neid saab lugeda siin. Niisiis, rohkem kui aasta pärast Kreeta külastamist oli mul aega ja viitsimist lugeda läbi Minu-sarja kuuluv raamat “Minu Kreeta”. Ma mäletan, kui olime eelmine aasta emaga Tallinna lennujaamas, ootamas lendu Kreetale, kui ema võttis selle raamatu kotist välja. Olin just lugenud raamatut “Minu Kreeka”, kui mul polnud aimugi, et “Minu Kreeta” üldse eksisteeribki. Ema siis luges selle raamatu Kreetal olles paari päevaga läbi ja ma nägin, kuidas tal polnud mahti raamatut käest ära panna – igal võimalusel luges paar peatükki. Ja kui ma nüüd ise seda lugema hakkasin, siis kordus sama asi – raamat oli nii põnev ja hästi kirjutatud, et aina lugesin, tahtmata raamatut naljalt käest ära panna. Mulle meeldis see Minu-sarja raamat rohkem kui ükski teine sellest sarjast loetud raamat, PALJU rohkem.

Autoriks on siis Jaana Albri, kes ei kannata ühel hetkel enam Eesti põhjamaist kliimat välja ja otsustab Eesti tolmu jalgadelt pühkida ja sooja kliimaga Kreetale õnne otsima minna. Kuigi alguses on tal suuri raskusi sobiva töö leidmisega, leitab ta lõpuks ka Kreetal kontoritöö ja abiellub ning saab lapse kohaliku mehega. Loomulikult kirjeldab ta seda, kuidas mehe sugulased ta omaks võtsid ja milliseks kujunes tema Kreeka pulm. Ütleme nii, et filmis “Minu pirakas Kreeka pulm” ei liialdatudki näidatuga. Mulle meeldis, et autor ka oma isiklikust elust kirjutas ja ma igatsengi Minu-sarja raamatutes seda, et autorid kirjutaks rohkem oma isiklikust elust, mitte ei kirjeldaks ainult kohalikku riiki ja rahvast. Viimast oli ka selles raamatus rohkelt kirjeldatud. Raamatute “Minu Kreeka” ja “Minu Kreeta” põhjal on mulle ilmselt igaveseks mällu sööbinud järgmised faktid Kreeka kohta:

  • Kreeklased ei ole laisad. Võib-olla avalikus sektoris on, aga erasektoris töötavad kreeklased eriti turismihooajal suures palehigis.
  • Kreetalased erinevad Kreeka mandrirahvast samamoodi nagu saarlased Eesti mandrirahvast. Kreetalased ei võta mujalt tulnud kreeklasi naljalt omaks ega kutsu kergekäeliselt oma koju külla.
  • Poliitika huvitab kreeklasi sama palju kui eestlasi, seda eriti kriiside ajal.
  • Irakleio lennujaam, kus ma ka ise olen lendu oodanud, on au kuuluda Euroooa 5 kõige halvema lennujaama hulka. Ei saaks öelda küll, et seda lennujaama nt Londoni Standstedi lennujaamaga kuidagi võrrelda saaks. Pisike, rahvast täis, umbne ja poode-kohvikuid ülivähe.
  • Kreetalased on näiliselt üks hirmus lahke ja soe rahvas, kuid isekeskis kade, kitsarinnaline ja häirivalt otsekohene. Küsimused palga või üüri kohta on tavalised. Samuti kommentaarid ülekaalu või üleliigsete punnide kohta. Rääkimata seksistlikest naljadest.
  • Kreeklastele pole vein eriline alkohol. Ja neile meeldib õhtustada ja veinitada tundide viisi. Lõpuks tahavad kõik kõigi arvet maksta, mitte ei maksa igaüks enda arvet. Nii on kerge kreeklasi turistidest eristada.
  • Oliivid ja lambad on A ja O.
  • Beebiga ei käida väljas jalutamas. Sihitult vankiga jalutavat ema vaadatakse kui imbetsilli.
  • Nimepäeval on suurem osatähtsus kui sünnipäeval.
  • Kreekas näeb palju hulkuvaid koeri ja kasse, sest kreeklasi ei huvita loomad, kellest pole reaalset kasu.

…Ja neid huvitavaid fakte kreeklaste ja kreetalaste kohta leiab nendest raamatutest kuhjaga.

07.08.2017

Alles ma jõudsin kiruda, et Troonide mäng pole olnud üldse nii hea, kui kogu see aeg olin oodanud, kui sel nädalal jõudis ekraanile THE BEST GOT EPISODE EVER. Nagu ilma naljata, see episood oli algusest lõpuni nii-nii hea lihtsalt. Alustades Starki laste reunion‘ist (ja ma mõtlen rohkem Sansa ja Arya taaskohtumist), lõpetades selle eepilise lahinguga episoodi lõpus. Nii juba läheb, that’s what I’ve been waiting for. Mul on emotsioonid nii laes praegu, tahaks juba järgmist episoodi näha. Kuigi see oli ikka nii hollywoodilik, kuidas mõned mehed ikka järjest napilt eluga pääsesid. The Walking Deadi 7. hooaja finaalis ajas mind see aspekt samuti naerma.

Tegelikult ma tahtsin rääkida hoopis sellest, et tellisin endale mõned päevad tagasi uue käekella, kuid sain ikka paraja tünga osaliseks. Nimelt olin pildi uuest käekellast juba Insta stoorisse pannud, kui avastasin, et kellal olevates rooma numbrites on “väike” viga. Nimelt peaks selle numbrit 4 tähistama IV, aga on hoopis…vaadake allolevatelt piltidelt. Kuna tegemist on 10-eurose kellaga, siis ei hakka skandaali tegema. Pealegi ise olin loll, et tootefotol seda ei märganud. Praegu vaatasin, et saidil Stiiliguru.ee, kust ma selle kella tellisin, on enam-vähem kõikidel rooma numbritega kelladel seda nelja niimoodi kujutatud. Ajuvaba, aga mis teha.

Laupäeval vaatasin käisin kinos ja vaatasin üht omapärast naistekat. Filmi pealkiri oli “The Beguiled”. Mul on raske selle filmi kohta midagi öelda…eks see selline tüüpiline Sofia Coppola film oli (nagu ka “Lost in Translation” näiteks). Üks tund aega ei toimunud midagi, ainult mõttetud dialoogid, viimane pool tundi ikka sisaldas mingit tegevust ka. Kui sisu jättis mind külmaks, siis visuaalsest poolest olin vaimustuses. Need koostüümid, ajastutruu mõis, kus tegevus toimus, ja lõuna osariikide loodus…see kõik oli nii ilus. Viimane stseen oli lihtsalt creepy. Positiivse aspektina võib veel välja tuua selle, et filmis tegid kaasa terve rida nimekaid näitlejaid, nende seas Nicole Kidman, Colin Farrell ja Kristen Dunst. Viimane oli asetatud nii ontlikku rolli, et naljakas oli teda selles rollis näha. Lisaks oli ta kas teadlikult grimeeritud nii vanamutiks või hakkab ta vanaks jääma.

Eile nägin ma Eestimaad…

Eile oligi minu jaoks selle suve ainuke pärisehtne suvepäev. Eilne päev kujunes üpriski sisukaks ja selle hulka kuulus nii selle suve esimene suplus ja seenelkäik kui ka paljude kilomeetrite mahasõitmine. No seenelkäigul ma sain aru, et seente korjamine otsimine ei ole ikka väga minu teema. No kui mul keelati muid seeni ämbrisse panna kui ainult kukeseeni, mis asusid tiheda sambla sees, kus neid oli ikka üsna raske märgata, siis loomulikult mul ei olnud palju huvi seal tammuda, sest mind ründas terve trobikond mingeid vereimejaid, kes mind siis jalgadest sööma hakkasid. Ma olin Viljandist tulles üsna suviselt riides ka ja polnud just tüüpilise seenelise rõivais. Igatahes on vereimejad mind eluaeg armastanud ja oh kui palju suviseid olemisi on see lapsest saati minu jaoks ära rikkunud. Sellepärast ma suvel suure hurraga maale/metsa ei jookse. Ühesõnaga sai mul “seente korjamisest” üsna kiiresti kõrini ja kobisin ruttu autosse tagasi. Ja autoklaasid olid pärast paksult neid vereimejaid täis (peamiselt väljaspool), kes vahtisid kõik ilatsedes oma õhtusööki.

Minu Instastory sel õhtul (“nad” on nii sõbrannad, kes ikka metsas olid, kui ka need kuramuse vereimejad 😀 )

Mõni kindlasti mõtleb, et “on ikka linnatibi”, aga olengi, viisakamalt väljendudes olengi linnapreili. Mu sõbrannad, kes seal metsas huviga seeni korjasid, käivad suvel koguaeg seenel. See üks kord tahtsin ma ka nendega kaasa minna, aga järgmine kord ainult kummiülikonnaga 😀 Seda enam, et minu arusaam seenelkäigust on kuskil teeäärde tõmbamine ja seal teeääres seente korjamine nii, et tee on koguaeg kuuldav/nähtav. Seekord läksime aga päris sügavale metsa. Ah jaa, me olime nii sügaval metsas, et nägime metskitse meist mõnekümne meetri kauguselt täiepasaga mööda jooksmas. Ma vaatasin teda tükk aega suu ammuli, üritades registreerida, et ma päriselt näengi metsas metslooma, kuni mu huulilt pääses välja üks suur nohiklik vaimustusohe :D. Ema pani ka pärast minu hädise püüde kohta sellise pirni maha: “Sa oled kõige pikem, madalamalt on seeni parem näha” :DDDDDD

Aga enne seda seenelkäiku käisin ma päeval Viljandit avastamas. Kuna Viljandi on minu jaoks üsna võõras linn, olen seal elu jooksul vaid paar korda käinud ja viimati u 10 aastat tagasi folgil, siis oli mulle kõik küll tuttav, aga samas pakkus palju avastamisrõõmu. Võtsin oma selfiesticki kaasa ja kondasin ustava GPS-i abil üksi Viljandis ringi. Kõigepealt käisin esimese asjana järves ujumas. Oli ju lubatud 20-kraadist vett ja umbes midagi sellist see vesi ka oli. Igatahes ma olin vees ja pidevalt hakkasin välja tulema, kui keerasin otsa ringi, et “oot, nii soe on, et ma ei taha veel lahkuda” 😀 Seda enam, et ma kardan, et sel suvel ma enam veekogudesse ujuma ei saa. Pärast jõudsin ainult lossimägedes ja rippsillal käia ja juba oligi kell nii palju, et pidin hakkama Tallinna poole minema, et enne Tallinnat Kiili keerata ja sõbrannadega seenele minekuks kokku saada. Seenele läksime siis 40 km kaugusele Kõrvemaale.

Igatahes olin ma Viljandist nii vaimustuses, et kavatsen kindlasti järgmine suvi seal pikema suvitamise teha. Vähemalt praegu on selline emotsioon, et mis Pärnu? Viljandi is the place to be. Tegelikult ma tahtsin Pärnust ka läbi käia, aga Pärnus on see kuramuse Weekend ja selle ajal hoian ma Pärnust kaugele eemale. Kõige parem oli see, et kogu päeva oli ilus, soe ilm ja kuigi ilmateade lubas, et Viljandi läheb keskpäeval juba täiesti pilve, siis paistis päike veel ka siis, kui ma kell 4 minema startisin. Alles õhtul, kui ma olin juba koju jõudnud, hakkas Tallinnas peenikest vihma sadama, mis jätkus ka täna hommikul.

 

Lambaid nägin kaaaaa 😀

Troonide mängu 7. hooaeg

ETTEVAATUST!! 7. hooaja SPOILERID!!

Kui Troonide mäng 17. juulile alustas, siis ma olin megaõnnelik, sest eelmine hooaeg jäi nii põneva koha pealt pooleli. I was like:

Teadsin, et suur sõda on tulemas ja see hoidis sarja kohapealt pinge õhus. Aga nüüd, kui 3 osa on eetris olnud ja sõda juba mõnede lahingutega alanud, siis mul on pärast iga 1-tunnise episoodi lõppemist tunne, nagu oleks just 5 tundi keskaja teemalist loengut kuulanud, millesse ma küll jubedalt üritasin süveneda, aga ikka iga 5 minuti tagant kella vaatan. 1. episood oli päris hea ja eks see emotsioon ootusärevusest tingitud ehk ka oli, aga 2. venis nii jubedalt, et 3 episoodi ma ei “tormanudki” kohe esmaspäeval vaatama, vaid vaatasin rahulikult True Bloodi 1. hooaega, kuni siis täna võtsin end kätte ja vaatasin ära. Parem kui 2. episood, sest halleluuja Daenerys ja Jon Snow kohtusid lõpuks ometi, kuigi nende esimene vestlus hõlmas nii palju ajaloolisi fakte sarja eelloost (ja varasematest juhtumistest), et mul pea lõpuks valutas suurest kaasa mõtlemise pingutusest 😀

Eks sari on alati raskepärane olnud ja ma olen isegi paar raamatut (inglise keeles), millel sari põhineb, kätte võtnud ja pean ütlema, et neid oli ikka väga raske lugeda. Ma ütleks, et olen nõus ainult eesti keeles seda saagat lugema. Ehk selles ongi asi, et raamatulugejad on selle eellooga rohkem kursis ja sarja vaatajal on raske järge pidada.

Uusimas osas mulle meeldis see, kuidas nad seda Casterly Rocki vallutamist jutustasid ja on hea on tõdeda, et ring tõmbub koomale, kui vähem tähtsad tegelased järjest oma saatusega kohtuvad. Sest tegelasi on selles sarjas ikka väga palju ja sageli on mul kopp ees, et nii paljud kõrvaltegelased on palju eetriaega saanud. Selles hooajas ongi olnud mu meelest see hea, et sari keskendub peategelastele ja oma lemmikuid näeb ekraanil rohkem kui korra episoodi jooksul.

Ma ei tea, kuidas teiste fännidega on, aga ma ei ole päris rahul uue hooajaga, ootasin nagu rohkemat. Täna ma näiteks lootsin, et Arya jõuab koju, aga hoopis Bran jõudis. Ning Sansa ja Brani vaheline vestlus… Branil ei saaks Sansast enam rohkem suva olla. Aga ma usun, et kui mitte 7., siis 8. hooaeg on väga põnev. Kuigi nad juba räägivad, et tahavad 8. hooajal teha episoodid 2-tunniseks. Siis peavad need küll põnevamad olema, kui praegu näidatu. Oh well, ma ei tea, äkki ma lihtsalt ei ole Troonide mängu lainel praegu.

Fitlap – (katastroofilise) juulikuu kokkuvõte

I’ve been a bad. bad girl. Ma arvan, et juulikuu kokkuvõtte võtab kõige paremini minu juulikuu (ja osaliselt juunikuu) kaalugraafik. Öeldakse ju, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Ma arvan, et sellise graafiku põhjuste selgitamiseks sobib siia kopeerida üks Fitlapi keskkonda tehtud postitus, kus ma kõik südamelt ära rääkisin.

Vanale koerale uusi trikke ei õpeta. Ok, see pealkiri on ehk natuke ennatlik ja liiga paikapanev. Tegelikult ma olen lihtsalt täpselt nädal aega olnud täielikult kavast väljast (lendasin kavast suure kaarega välja juba enne Gotlandi kruiisi) ja ei leia kuidagi seda tõuget või motivatsioonilaksu, et kavaga jätkata. Kuna ma olen viimasel ajal teinud ja söönud ainult ühtesid ja samu toite, siis tundus kava järsku liiga üksluisena. Ma tean, jah, onju palju retsepte, mille vahel valida. Aga on suur suvi ja ma ei taha üldse sooja pliidi taga olla. Seega eelistasingi enne igasugu lihtsaid retsepte, mis muutusid kiirest tüütavaks. Ok, mis ma ikka vett sogan, MA TAHTSIN TÄIEGA PATUSTADA 😀 ja süüa kõike head ja paremat, sest mul oli pingelangus (remont sai läbi) ja algas tõeline suvepuhkus.

Need ma haarasin sujuvalt Rootsi laevalt, kui olin juba igasugusele piiripidamisele käega löönud. Selle kruiisi hinnasisesestel toidukordadel sõin kõike head ja paremat ning ei mõelnud üldse mingile dieedile. Ka õhtu kokteile juues mitte. Aga et ma laevalt maha tulles ka pole suutnud veenda end selles, et peab nüüd kava jälle järgima hakkama, on eriti nördimust tekitav. Nt täna käisin spontaansel Haapsalu-Roosta tripil ja sõin Haapsalus kõike head ja paremat ning võtsin Roostassegi kaasa. Ning tallinnasse jõudes oli jälle vaja pubisse pastat sööma minna. Jumal anna kannatust, noh 😀

Kaalu peale ma ei julge mitte mingil juhul astuda enne, kui olen vähemalt 2-3 päeva kava järgi toitunud. Mõõte ei julge ka võtta 😀 Ma tean, et iseenesest oleks see hea motivatsioonilaks, kaalu peale astumine ma mõtlen. Teine variant – see number tekitab nii suurt masendust, et siis õgin juba masendusest 😀 Igal juhul ma loodan, et see on vaid mingis suvepuhkuse mullis olemine ja koos algava tõsise tööotsimise perioodiga (olen endiselt töötu) suudan jälle ka toitumises teatavasse rutiini astuda.

 

Ja täna, täna ma võtsin end kokku ja astusin lõpuks kaalule ja kaal näitas, et ma olen juurde võtnud lausa 3 kilogrammi.  Ümbermõõdud õnneks muutunud ei ole, mis annab lootust, et tegelikult see kõik ei ole kuhugi laagerdunud ja kavas olles läheb veidi kiiremini alla kui muidu ja püsikaal jääb ehk veidi suuremaks kui enne.

Väga nõme olukord, aga oli teada, et palju kodust ära viibides see kava järgimine väga ei õnnestu ja mul oli kinda suva ka nagu. Ma sain aru, et see ongi tegelikult nii lihtne, et tuleb valida shokolaadi ja peenikese keha vahel. Kuna shokolaadi saab tunduvalt kergemini kättte kui peenikese keha, siis ongi ülekaalulistel või inimestel üldse kalduvus minna kergema vastupanu teed. See rohkem kui nädala kestnud õgimine oligi kogu selle pika dieedi või näljas olemise tulemus, et keha nõudis nüüd julmalt tagasi kõike, millest on loobuma pidanud. Muidu ma enne kava järgimist ikka päris nii ei õginud, kui ma just mingeid söögiisu tõstvaid ravimeid ei tarbinud. Ja nagu ma kuulnud olen, siis on selline backlash dieeditajate hulgas tavaline ja tekitabki sellise yo-yo efekti ja ma nii väga uskusin, et Fitlapiga seda ei juhtu. Aga samas ma olen ise süüdi, et pole kava 100% jälginud ja päris palju päevi jätnud toidu koguse väiksemaks kui ette nähtud, arvates, et kui pärast tulebki õgimisisu, siis ma suudan seda ohjeldada ja seni suutsingi. Enne oli mul vaid paaripäevased punased päevad, kus ma kahe suu poolega igasugust rämpsu sisse ahmisin ja pärast ilusti kavas edasi olla suutsin. Sest siis oli mu motivatsioon kõrge – selline enam olla ei saa ja kogu lugu. Nüüd kui ma hakkan endist vormi meenutama, siis on mott täiega languses. Ilmselt 93 kilo peal mõtlesin, et ah ainult 8 kilo veel selleni, et olla algseisus (ütleme, et see on suur vahe-eesmärk, lõpp-eesmärk on järgmiseks aastaks).

Aga nüüd on sellel mõttetul õgimisel kriips peal ja olen kavas tagasi. Alguses harjumuspärast toitudega ja siis proovin midagi uut ka, et üksluisuse tõttu alla ei annaks (tahaks seda fitlapi kartulisalatit proovida ja seda oa-singisalatit ka, mida nii paljud on kiitnud). Nii et täna on minu esimene päev täiesti kavas olla, seega hoidke mulle pöialt