Lugusid sarjast “Minuga ikka juhtub”

Kuna ma kaalust ei taha rääkida, mitte et midagi jube halvasti oleks, aga jube hästi ka ei ole, siis kirjutan parem mingitest viimase aja kentsakatest juhtumitest.

No eile suutsin nt oma auto parklas täitsa välja suretada, s.t aku sai tühjaks, ja siis pidi ema ja R-i kohale kutsuma. Mõtlesin, et jõuan poes ära käia, kuni nad tulevad, aga ei jõudnud ja tahtsin siis oma kärutäie poodi ootama jätta, kuni korraks õues käin, aga ei tahtnud, et keegi vahepeal asju ära panema hakkab. Nii ma siis pöördusin ühe kaupa paigutava (pensionärimõõtu) töötaja poole:

“Vabandage?”

Ei mingit vastust.

Tegin natuke kõvemat häält ja uuesti “Vabandage?”

Ikka ei mingit vastust. Mõtlesin, et issand, jälle üks “kurt ja tumm”. What a day.

Nüüd karjusin juba üle poe ja aina rohkem talle kõrva äärde “VABANDAGE???”, mispeale siis tädi vastas lõpuks “No mis sa tahad?” :DDDDDD

***

Ma olen viimastel päevadel igal pool kellelegi ette jäänud. Esmaspäeval kontorisse minnes ei suutnud üks mölakas seal oodata, kuni ma väikesel tänaval üle tee lähen. Ei olnud küll päris sebraülekäik, aga, issand jumal, ma olen ka autojuht ja kunagi ei lase jalakäijatele signaali, kui nad just ootamatult teele ei hüppa. Teine kord oli eile, kui ma trennis oma asjadega mitme kapi ees olin ja siis üks tüdruk tuleb istub mu vastu istmele maha ja naeratab natuke. Mina naeratasin vastu ja panin oma jalanõusid rõõmsalt jalga edasi. Teist tossu põrandalt üles võttes haarasin kogemata tema saapast (mul jooksis juhe ikka täiesti kokku, vaatasin seda saabast nagu ilmaimet, et kust see veel siia sai :D) ja siis ta pistis kriiskama, et see on tema saabas ja siis mul läks alles pirn põlema, et ma hõivan tema kapiesist. 😀 Nii mark.

***

Laupäeval tulime emaga kinost ja sõitsime 4. korruselt alla. Ütleme, et me läksime paremalt poolt lifti, sõitsime alla vahekorrusele, kust me veel välja ei läinud, uksed läksid jälle paremalt lahti ja siis sõitsime edasi. Kui oma korrusele jõudsime, siis eeldasime seda, et jälle lähevad uksed paremalt poolt lahti ja seisime nagu kaks kägu näoga sinna poole, oodates, et liftiuksed läheks lahti. Aga uksed jäid suletuks. Kuni siis ema avastas, et uksed on teiselt poolt lahti :DDDD. Nagu mingid  e r i l i s e d  maakad :D. Ma ei tea, kui mõni oleks sealt uksest sisse tulnud ja vaadanud, et kaks inimest on rivistunud selg ukse poole ootama, siis see oleks päris hea vaatepilt olnud. Minul oleks küll imelik sellisesse lifti minna. :DDDD

Segadusse ajavad päevad / Sangarid

Vaatasin sellel nädalavahetusel kahte Eesti filmi. Üks rääkis noorte eestlaste elust 80-ndatel (piiri taga), teine elust 90-ndatel maakolgastes. Üks väheseid asju, mida ühise joonena võib välja tuua, on see, et mõlemal filmil oli ajastule kohaselt laitmatu soundtrack. Lisaks ehk ka see, et mõlema filmi peategelaste elukäiku vaatad popkorni süües pealt, aga absoluutselt ei tunne neile kaasa või ei taha samastuda. Muud osas oli tegemist ikka kahe erineva filmiga ja kuigi “Päevad, mis ajasid segadusse” on jubedalt erinevaid tunnustusi ja auhindu saanud (jah, ma saan aru, et režissööri töö on suurepärane, aga see ei tee sellest aasta parimat filmi), siis minu jaoks “Sangarid” võidavad suure edumaaga. Kohe räägin täpsemalt.

Päevad, mis ajasid segadusse (2016) – ausalt öeldes ajas see film mind tõesti segadusse, enam sisutühjemat filmi annab otsida. Filmi kulgemistempo oli selline, et 10 minutit 90-ndate maaelu olustikku ja 2 minutit mingit dialoogi, mis vedas mingit lugu, mis jäi üsna napiks, sest režissööri idee oli ühene – näidata, kui ägedad/mõttetud? olid 90-ndad. Äge või mõttetu? küsimus tekib mul sellest, et nende lõputute pidude näitamist võiks lugeda kui näitamist, et 90-ndad oli tõesti selline aeg, kus pidutseti tohutult, noored esimest korda tõeliselt vabad, Eesti riik oli vaevu jalad alla saanud, seega ei olnud politseid korda majja löömas jne. Ma kujutan ette, kuidas mõni tänaseks 40-aastane vaatas seda filmi tõelise nostalgiatundega, et “küll see noorus oli ikka äge”. Samas minus tekitas nähtu täieliku masenduse. Ma täielikult piinlesin need 2 tundi, oodates kannatamatult lõppu. Siinkohal jälle mõte, et äkki autorid tahtsidki tekitada masendust, et vaadake, kui mõttetu oli noorte elu tollel ajal maakolkas. Nagu ma mainisin, siis 90-ndate muusika soundtrack oli adekvaatne, kuid nii muusika kohapealt kui ka üleüldiselt olen ma väga õnnelik, et 90-ndad on läbi. See oli selline huvitav aeg, lapsena oli sellel ajal üleskasvamine väga kiiresti muutuvas maailmas üleskasvamine ja ma olen õnnelik, et tol ajal ei olnud seda tehnika pealetungi veel, aga 20-ndaid aastaid ma selles kümnendis veeta küll poleks tahtnud.

Siiski oli filmis mingeid väga häid äratundmiskohti. Lisaks heale soundtrackile muigasin ma selle muruniiduki käivitamise stseeni ajal. Meil 5 aastat tagasi oli ka lapsepõlvekodus selline muruniiduk ja, oi, kuidas selle käivitamine mul närvi mustaks tegi. Seda pidi mingi erilise nurga alt tegema, ei olnud nii palju jõus asi.  Samuti peaks andma tegijatele au, et nad leidsid kunagise Metsiku Roosi seebika üles (tollel ajal täiega vaatasin neid ja see on üks väheseid, mis on meeles. Kas see polnud isegi üks esimesi seebikaid Eesti kanalitel, mille esimese osa eetrisse minekul oli linn inimestest tühi?) Siis loomulikult see partide jahtimise telekamäng, tohutult mäletan seda mängu, püstoliga teleka poole tulistamist ja siis seda pooletoobist koera, kes lõpus välja ilmus. Täiega kadestan kõiki, kellel need eriti vanad mängud veel alles on. Minu meelest teeb vana Nintendo iga kell ära tänapäeva mängukonsoolidele. Midagi oli veel, mingeid tollele ajale omaseid elemente, mis suurt äratundmisrõõmu tekitasid, aga praegu väga ei tule meelde. Eks need riided ka, need dressipluusid jne. Tollel ajal olid Nike, Adidas jne väga popid, aga tolle aja kohta väga kallid, kuid eks teise ringi kaubana said kõik jaole.

Aa, ja kahjuks ma ei leia pilti sellest, aga kui mul oleks, siis paneks allkirjaks midagi sellist: “Mina siin niisama vabal ajal vannis, tiaara peas”. Kes on näinud, see teab 😉 Misasja noh :DDDDD

Sangarid (2017) – see reklaamis ennast komöödiana ja kuigi seal oli väga muhedaid hetki, siis ei olnud see ikka nii labane, nagu “Klassikokkutulek”, mis oli minu jaoks samu tegijaid arvestades suur üllatus. Kõigepealt, kui ema pakkus välja, et lähme seda vaatama, siis oli minu vastus kindel “Ei”, ei mingit klassikokkutulekut. Aga olles kuulnud häid arvamusi ja vaadanud treilerit uuesti, mõtlesin, et võib anda küll võimaluse. Ja oli selline film, mida vaataks mingi aja järel uuesti. Enne filmi vaatamist sain kuulda, et see on mingil määral Alex Lepajõe elust. Kui nad juveeliröövini jõudsid, siis hakkas midagi isegi meenuma. Aga Alexike ei pea ennast ju halvasti tundma, tema nimitegelast oli seal kõige positiivsemalt kujutatud.

Natuke hollywoodilik ülesehitus asjal ju oli ja ma ei tea, kas see kõik päriselt nii dramaatiline oli või kas nad päriselt ennast päris niimoodi lolliks tegid, aga pidi ju tegemist olema komöödiaga ja ega Klassikokkutulek ju ka mingi tüüpiline Eesti film polnud. Olles ise alles 80-ndate lõpus sündinud, oli mul huvitav näha, kuidas ühed eestlased mootorpaadiga Nõukogude Liidust põgenesid ja kuidas neid Rootsis vastu võeti ja kuidas kogetu neil jalad alt võttis. Mis asi on pizza, kuidas paberilipikuga ust lahti saada, üleküllus poodides ja pms miljon võimalust, mida oma eluga peale hakata. Kõik see, millega me kõik juba 90-ndatest alates nii harjunud oleme. Ma mäletan ise ka neid elamusi, kui sai esimest korda Soome-Rootsi mindud, näha tohutut mänguasjade osakonda, haukuvat mängukoera, liikuvaid treppe ja mida kõike veel, mida Eestis veel polnud. Ja minu meelest on eestlased tänapäevalgi sellele Rootsi kruiisile minnes ja siis Stockholmi saabudes umbes samasugused :D. Ikka leitakse poed, mida Eestis ei ole, ja METROO!! 😀

Külmkapile ööseks tabalukk ette

Mul sai täna 9. nädal siis lõpuks täis ja peaks ütlema, et seis on kõike arvestades päris hea. Arvestades, et kogu see 9. nädal ei suutnud ma mitte kuidagi mitte ühtki päeva täielikult kavas püsida, siis on täna hommikune -400g isegi päris hea saavutus. Lisaks eelnevates blogipositustest mainitud magamatusest tingitud nälgimisele ja seejärel õgimisele, on mul hakanud pead tõstma ka üks teine probleem, mis on tegelt kestnud juba pikemat aega. Nimelt ma võin terve päeva olla ilusti kavas ja minna magama, teades, et roheline päev on kirjas, aga ma rikun selle ära sellega, et pistan öösel midagi põske ja ma ei mõtle eriti kaalule siis. Mõnikord on asi isegi nii hull olnud, et ärkan üles ja näen banaanikoori oma voodi ääres ja mõtlen, et kuidas kurat need siia said. Päkapikud!??? Ei, ise käisin hoopis öösel söömas. 😀 Kui muidu on seda pigem harva juhtunud ja tavaliselt ma enam-vähem ikka mäletan, et sai midagi põske pistetud, siis viimasel päevad on nagu iga päev nii olnud. Eile öösel ma mõtsin, et võtan ainult natuke pähkleid, see ei tee ju midagi ja hommikul oli voodi pähkleid täis 😀 Ja ma nagu ei mäleta, mida ma öösel mõtlen või kas ma üldse mõtlen. Ise unistasin juba 3 nägemisest ja tegelikult korra nägin ka, aga siis astusin kaalult maha ja uuesti peale ning siis oli ikka realistlikum 4 ees. Kurjam küll noh…:D Kui oled juba järjest kavast väljas, siis on aina raskem tagasi “roheliseks” saada.

Seega ma peaks muretsema külmkapile (ja teistele köögikappidele, kus midagi head hoian) mingi sellise luku, mida ma naljalt öösel lahti ei saa. No et teised teavad seda koodi ainult, aga keegi nkn öösel telole ei vasta. Selline pikk kood peab olema, mida meelde naljalt ei jäta. See meenutab natuke seda alkolukku, mille kunagi Facebooki kontole sai panna (ehk saab praegugi?), kui pidi postitamiseks kõigepealt mingit mustrit või sirget joont ekraanil vedama. Ja kusjuures toimis isegi kerge joobe puhul. :D. Võib-olla ma peaks toekamat õhtusööki sööma, et ei oleks seda öist söömist. Praegu ma olen kõige lahjemad asjad õhtuks pannud, sest siis on hommikul parem kaalunumber. Aga niimoodi see ei toimi ju. 😦

Kaal

07.03.2017: 104.4 kg

14.03.2017: 104.0 kg