Kaalust ja kalamaja päevadest

Mul on hea meel tõdeda, et vahepealne 3 nädalat ühe numbri peal istumist on asendunud jälle normaalse motiveeriva allasuunas liikumisega. Nimelt langes kaalunumber möödunud nädalaga tervelt 1,3 kg võrra, mis on minu tavapäraste poolekiloste langemiste kõrval väga järsk langus. Ja seda vaatamata juba eelmises postituses mainitud punasele päevale ja lisaks laupäeval kogemata tehtud patustamisele. Nimelt käisime emaga Kalamaja päevadel ja siis oli vaja osta ikka endale üks vanakooli vahvel ja siis tegi seal üks mammi jube häid paneeringus kilusid. Kusjuures kilud läksid otse pärast vahvlit, mitte vastupidi 😀 Olin küll natuke õnnetu asjade käigu üle, sest tahtsin ju nädalalõpuni ilusti roheline olla, aga mis teha, panin ametliku patukana kirja ja kaalu see ei mõjutanud. Kaal oli kogu nädala väga hea poiss. 🙂 1,3 kilo nädalaga…see on pms see, mis ma kahe esimese mai nädalaga kokku sain. Selle kiire languse juures teeb rõõmsaks ka see, et eelmine prognoosigraafik pakkus, et 22. mail võiksin ma kaaluda 97,0 kilo. Kuigi ma olin millalgi üle-eelmine nädal täiesti kindel, et mul jääb eesmärgist vähemalt kilo puudu ja tühistasin frustratsioonist graafiku ära ja panin uue eesmärgi paika, siis jäi mul selle saavutamisest ainult 300 grammi puudu. Nii et peab endasse ja oma organismi ja Fitlapi süsteemi rohkem usku olema 🙂

Kalamaja päevad olid selles mõttes toredad, et selleks aastaks oli asi juba palju laiamõõtmelisema ilme saanud. Kui 2014 ei toimunud suurt midagi ja sai väisatud hooovikohvikuid ning niisama kalamaja atmosfääri nauditud, siis seekord hoovikohvikutesse ei jõudnudki, sest oli vaja Telliskivi loomelinnakut avastada (mingil imelikul põhjusel sattusin sinna alles esimest korda, aga sai ära nähtud see hipsterite kultuurimeka), kirbuturgu kammida ja noh..muidugi süüa 😀 . Kirbukaga oli see tore asi, et inimesed müüsid seal täielikku pahna, aga kui leidsid midagi ilusat ja hinda küsisid, siis küsiti iga asja eest 20 euri. Ühe ilusa hõbesõrmuse ma sealt küll skoorisin, aga päikseprillide eest ma küll nii palju välja käia ei raatsinud. Need olid vist mingid firmakad, mis näitabki, et kui ei hooli firmamärgist (ei suuda neid tuvastada), siis ei taha ka seda raha välja käia

Lisaks ma möödusin nädala jooksul ka ühest tähtsast verstapostist. Numbrist 98,0, mis vaatas mulle kaalult vastu septembris 2015, kui perearst sundis mind kaalule astuma. Viimane kord u 9 kuud tagasi oli number 5-6 ühikut väiksem, seega ma olin natuke ehmunud nähes, et liginen juba 100-le. See ehmatas mind ikka nii korralikult ära, et läksin poodi lõhet ja riisi ostma 😀 Selline oli minu tollane arusaam tervislikust toitumisest 😀 . Natuke aega üritasin oma kaalu jälgida söömist piirates, aga kuna süsteemi polnud, siis ei langenud suurt midagi. Lõpuks ma hakkasin söögiisu tõstvaid tablette sööma and the rest is history. Ajalugu, mis tänaseks on nullitud ja nüüd on vaja veel aastajagu kaalutõusu tagasi teha ja siis veel natuke.

 

Issand, laske inimestel süüa ja paks olla

Ei, pealkiri ei viita sellele, et ma oleks alla andnud ja näriks juba hessburgerit. Pigem on see ajendatud sellest, et minu meelest on inimesed viimasel ajal nende tervislike eluviiside edendamisega lolliks läinud. Võileiba ei tohi süüa, makarone ei tohi süüa, kartulit ei tohi süüa, kõik teeb paksuks. Issand jumal, news flash, ükski toit ei tee paksuks, ülesöömine teeb paksuks (oma päevase vajaliku kaloraaži ületamine).

Viimasel ajal eestis elades tekib selline tunne, et ülekaaluline olla on võrdeline surmapatuga ja absoluutselt kõik oleks nagu massipsühhoosis, et peab tervislikult toituma. On OK (veel) olla ülekaaluline, kui vähemalt on näha, et üritad tervislikult toituda, aga kui oled selgelt ülekaaluline (või isegi normaalkaalu ülemises otsas) ja ajad rõõmsalt burgerit näost sisse, nagu homset ei oleks, siis see on tabu. Need, kellel õnnestub ja suudavad end peenikeseks näljutada või veel hullem on juba nullist heade geenidega ega pea midagi eriti tegema, et saledad püsida, on tähtsust täis, arvavad, et nad on ülekaalulistest kuidagi paremad ja nemad teavad paremini, kuidas on õige. Aga kas on ikka kõik nii lihtne. Nii nagu on inimesed täiesti erinevad, on ka nende elud täiesti erinevad. Mõni elab rahulikku rutiinset elu ja kaal läheb iseenesest, kui natuke vaadata, mida suhu pista. Teine on pidevas stressis ning organism ei taha üldse koostööd teha ja iga saavutatud kilo tuleb suure pingutusega. Ma olen iseenesest täiesti õnnelik nende üle, kes otsustavad end 65 kg-lt 55 kg-le “süüa” ja kelle jaoks see “ülekaal” on maailma kõige suurem probleem, millega nad peavad tegelema. Tõesti, ma olen iga sellisega iga kell valmis kohad vahetama. Tundub ilus elu, kus suurim probleem on see, et ei suuda ideaalkaalu saavutada. See tervislike eluviiside massipsühhoos viib aga selleni, kus on terve rida enam-vähem normaalkaalus inimesi, kes tahaks alla võtta, kuid ei suuda end piisavalt distsiplineerida või kelle elustiil ei võimalda seda. Ja kes siis selle tõttu end halvasti hakkavad tundma. Sest igal pool, kuhu vaatad, öeldakse sulle konkreetselt, milline sa välja pead nägema.

Tegeledes kaalulangetusega edasi ja üritades hoida seda oma prioriteetide top 3-s, kuigi probleemide topis püsib raskelt TOP10-s, siis on minu seisukoht see, et kui inimesed tahavad olla paksud või arvavad, et neil pole vastupidiseks tahtejõudu, siis issand las nad söövad kas või iga päev hesburgerit ja on paksud edasi. Kelle asi see on? Kindlasti mitte Sinu! Sina söö oma kapsast edasi ja aja oma ideaalkaalu taga, mis teeb sind ju nii palju paremaks inimeseks. Tegelikult on ju teada värk, et kapsast sööv peenike on meeletult kade paksu peale, et see saab süüa seda, mida tema ei saa, ja siis tuleb mängu halvustamine ja viltu vaatamine, mis on palju suurem patt kui ülekaaluline olemine. Muidugi on see kahesuunaline tee ja ülekaalulisel on kompleksid, et näe naabrimari suutis alla võtta, miks mina ei suuda. Aga kust need ülekaaluliste kompleksid tulevad? Äkki trobikond massipsühhoosis peenikesi on viltu vaadanud? Pole tegelikult ühtki sõna vaja öeldagi, kui juba saab ülekaalulise end halvasti tundma panna. Mis me paksudest räägime, mul on peenikesi sõbrannasid, kes arvavad, et nad on jube paksud ja peaksid olema umbes alakaalulised, et see on normaalne. Ma ise vaatan instas neid enne-pärast pilte ja paljudel juhtudel, kui enne-pilt on ka olnud normaalses kaalus, mõtlen, et issand enne oli ikka palju parem. Aga on ju vaja vastata mingile haigele piitspeenikese standardile.

Seega ma, jah, olen täiesti vastu, et keegi peaks sellist ajupesu saama ja et selline asi peaks kuidagi normiks olema, et inimeselt heidetakse kaalu ette, kas peenelt õelutsedes, otse näkku sõimates või tagaselga kommenteerides. Muidugi ma ei ole sellest kommenteerimise patust ise täitsa prii. Kui ma näen, et mõni tuttav on hulgaliselt juurde võtnud, siis ma talle seda ütlema ei lähe, aga ühise tuttavaga võin sellest rääkida küll. Stiilis, et mis temaga küll juhtus. Mul on rohkem oidu, kui arvata, et inimene lihtsalt sõi end paksuks. Ilmselt on see mingite muude probleemide või nt ravimite tagajärg. Aga see on rohkem uudishimu ja ma ei üritagi väita, et see inimene peaks nüüd kiiremas korras alla võtma. Mul on üks tuttav, kes sõi end konkreetselt rasvunud faasi, aga mees pole maha jätnud, tal on toredad lapsed ja ta paistab õnnelik. Nii et kui ta ise rahul, siis ei peaks kellelgi midagi öelda olema. Mul tuleb meelde ka üks arstil käik, mille ma tegin siis, kui ma olin juba üsna ülekaaluline. Ortopeed, kelle juures ma käisin, oli ise minust palju paksem ilmselgelt rasvunud onu, aga ikka tegi mulle kommentaari, et minu põlvest on raske aru saada, sest põlve katab korralik rasvakiht. Ma arvan, et seda ei tohiks isegi peenike arst öelda. Aga paksult arstionult on sellist õiendamist raske kuulata, sest see on nii silmakirjalik ja õhutab topeltstandardeid. Pada sõimab katelt, aga meestel on ju rohkem õigusi paks olla kui naistel. Selline on juba meie ühiskond.

Ok, sain oma auru sel teemal välja lasta. Head emadepäeva!

Mina siin raskelt ülekaaluline olemas

Ennustamine on üks tänamatu töö

Nii palju siis sellest tänamatust ennustamise tööst. Läks nagu alati läheb, kui keegi arvab, et võiks teha omaloomingut. Minu reaktsioon eilsele eesti esitusele:

Ma sain selle emotsiooni aasta hiljem, sest eelmine aasta, kui Internet plahvatas sellest, et “Play” esitust oli Eurovisioni jaoks tundmatuseni muudetud ja et need “väiksed muudatused” rikkusid kõik ilusa ära, oli mul lihtsalt ülimalt suva, sest teadsin, et sel laulul pole mingeid võimalusi. Aga sel aastal…no ei ole naljakas enam, kallis Eesti eurotiim, no ei ole naljakas. Ma ei tea, kes või mis on sinna tiimi siginenud, aga alates sellest, kui Elina Born tegi 2015. aastal laval mingeid imelikke grimasse, arvab keegi, et see ongi normaalne laulmise juurde kuuluv nüanss. Et peabki mingit teatrit tegema. Koit Toome oli kogu esituse ajal nagu mingi vanamees, kes üritab 17-aastast voodisse rääkida. Laura vist läks lihtsalt nii närvi alguses olnud tehnilisest viperusest, et tal oli kogu aeg selline nägu, et saaks ainult minema siit lavalt. Kogu Twitter kihab praegu nendest pervolookidest, mida Koit seal lampi kaamerasse teeb, aga see polnud kaugeltki kõige hullem osa. Hetkel, kui nad lõpus käsi-peadpidi kokku läksid, teadsin ma, et siin ei ole enam mingit lootust. It’s done, it’s over. Järgmine aasta jälle.

Oot, asja juures on midagi positiivset ka. Selles suhtes, et ärge öelge, et ma olen liiga kriitiline ja negatiivne. Positiivne on asja juures see, et vähemalt saab Laurast Eesti laulul mitmeks aastaks rahu ja no Koit ei viitsiks rohkem nkn. Aga siit tuleb see suurepärane kõnealune esitus: