Blogmas 9. ja 10. päev

Teemad lähevad aina raskemaks ja spetsiifilisemaks. Aga 9. ja 10. detsembri teemad on ühes postituses ja need on järgmised. 2 nädalat veel 😀 Muide ma soovitan, praegu teevad erinevad videoblogijad sellist asja nagu vlogmas, mis on siis just jõuluajal igapäevaste videote postitamine, kus nemad ka siis võtavad end iga päev kätte, et midagi filmida ja postitan. Mina järgin millegi pärast just jube palju lastega inimesi. Mõned huvitavamad kanalid on järgmised:

Merrific

Meie käopesa

CostanySparkles

Aga nüüd lähme tänase ja eilse teema juurde.

HEATEGEVUS

Kas jõulud on minu jaoks heategude aega või pooldan aastaringset heategevust? Minu jaoks ei ole heategevus kuidagi jõuludega seotud, aga ma saan aru, kui inimestel läheb sellel ilusal kingitusehooajal süda härdaks ja pereliikmete ja sõprade kõrval ei unustata ka võõraid. Minu suhe heategevusega on selline, et kui raha on, siis ma olen natuke ikka siia sinna seda jaganud. Näiteks vähiliidule annetasin hiljaaegu suurema summa, kui mul oli rohkem raha käes. Üks kord hakkas mul ühest kodutust kerjusest kahju ja ma andsin talle vist sentide asemel mingi 5 eurot. Eile, kui käisin poetuuril, käisin nimelt kolmes erinevas kaubanduskeskuses, siis igal pool olid toidupanga inimesed kohal. Esimeses poes ma ignosin neid, teises juba läks süda härdaks ja kolmandas jälle ignosin. Ühesõnaga heategevus on mul tunde küsimus. Samuti olen ma heategevusega ka petturite saagiks langenud, seega see on mind ettevaatlikuks teinud.

JÕULULOOSID

Kui asjakohane teema. Sest just sel aastal pidin ma üle pika aja loosipakis osalema. Mul on sellised loosipakid, et mitte ei tehta universaalseid kingitusi, mis jõuluõhtul laiali jagatakse loosi teel, vaid meil üks inimene korraldas numbrite alusel selle, kes kellele teeb ja teoreetiliselt keegi ei tea, kes talle teeb, peale selle korraldaja. Umbkaudne summa on kokku lepitud ja stardipauk. See on lihtsalt sellepärast, et seltskond on suur ja mingil määral omavahel võõrad. Eelmine aasta me tegime nii, et igaüks tegi kellele tahtis ehk siis oma perele, ja sel aastal kavatsen ma ka teha, kellele tahan. Aga lisaks on see loosipakk, mis teeb elu huvitavaks. Jõululoosides ma elu jooksul muidu väga osalenud ei ole. Mingi loosipakk oli kunagi põhikooli ajal ja mingi oli ka keskkooli ajal. Ka sama süsteemiga, et ette on otsustatud, kes kellele teeb. Ma ei mäleta hästi mida ma kingiks sain, aga ilmselt komme. Veel vähem mäletan, mida ma ise kingiks tegin.

Advertisements

Kiri jõuluvanale (8)

Tere, kallis jõuluvana!

Ma tean, et Sul on tulemas kiired ajad ja Sa pead viima kingid kõikidele headele lastele, et nende unistused täita. Siiski palun mina, suur inimene, Sinult paar asja, mida ma väga sooviksin, aga millele mul endal ei jätku raha. Nimelt sooviksin ma väga minna Elina Borni ja Stig Rästa jõulutuurile, sest nad nii harva teevad koos kontserte ja patt oleks järjekordne võimalus maha magada. Samuti oleks mul hädasti vaja uut hommikumantlit, sest vana on juba nii läbi omadega. Ära ei ütleks ka Mihkel Raua uuest raamatust “Eestlase käsiraamat”. Kui Sa saad need soovid täita, siis ma oleks lõpmata tänulik. Häid jõule Sulle ja päkapikuperele.

Lizzy

Jõulud praegu vs minevikus (7)

Kuna eile oli tööl jõulupidu, mis läks väga kenast (loe: esimene jõulupraad on kõhus), siis olen võlgu eilse päeva blogmasi postituse, milleks on JÕULUD PRAEGU VS MINEVIKUS. Ma harutan teemat pigem enda kogemustest lähtuvalt, mitte ei hakka heietama sel teemal, kuidas jõulutraditsioonid on aja jooksul muutunud.

Meie pere jõuludest olen blogi algusaegadel juba pikalt ja laialt rääkinud. Selle postituse leiab siit. Nii et ma pikka postitust ei tee. Mis kõige rohkem muutunud, on see, kellega koos ma jõululaua ääres istun. Sel aasta istun juba teist aastat ema mehe perekonnaga jõululaua taha, lapsepõlves pidasin jõule ema, venna, isa, kahe vanaema ja vanatädiga. Selline oli jõululaua seltskond aastast aastasse, nüüd on neli neist surnud. Lapsepõlve jõulud olid helged siis, kui mu emapoolne vanaema veel elas. Türi vanaema tulek pühadeks meile oli kaunis ootusärev afäär. See tegi eriliseks mitte ainult jõululaupäeva, vaid kõik pühad. Pärast vanaema surma tabas kogu perekonda jõulude suhtes masendus ja me ei võtnud seda enam nii suurejooneliselt ette. Päris kuuse asemel ostis ema kunstkuuse, mida mina enam ei tahtnud ehtida. Ja kingituste osas läks asi ka lahjemaks. Ja sellest hetkest peale ma enam jõule ei sallinud. Nüüd on jõulud mulle jälle meeldima hakanud, sest ema mehe tütre juures oli eelmine aasta nii tore ja loodetavasti on ka sel aastal. Vendki ütles, et esimest korda pärast lapsepõlve oli selline jõuluõhtu, mida sai nautida ja mida ei tehtud lihtsalt eesmärgiga asi kaelast ära saada, nagu viimaste aastate perekondlikud jõuluistumised on olnud. Jõulud on muutunud ka selles mõttes, et kunagi pandi kuuse külge pärisküünlad ja kunagi sai ise piparkooke valmistatud. Seda viimast ma tegin eelmine aasta üle pika aja sõpradega, kaunistasime glasuuriga ja puha. Glasuuriga tegemine oli minu jaoks esmaskordne kogemus, lapsepõlves olid ikka tavalised ilma glasuurita piparkoogid. Aga too kord sõprade juures… ma ei viitsinud väga sellest osa võtta, adusin, et lapsepõlv, mil ma neid asju nautisin, on läbi.

Ulmelised unenäod

Jõuluteemadele vahelduseks ka natuke ulmeteemat. Nimelt nägin ma eile jube huvitavat unenägu, mis rullus mu ees lahti nagu tõeline ulmefilm. Algas see siis niimoodi, et oli parajasti algamas kogu maailma hõlmav katastroof. Inimesed käisid sihitult kaubanduskeskustes ringi, olles eemalolevad ja kurvalt ootusärevad. Samuti käidi ka kinos katastroofifilmi vaatamas, ka mina käisin ühe noormehega. Samuti käisin ma millegipärast pesupoes tööintervjuul, kuid juhataja ei tahtnud mind, sest ta otsis saledat, naerusuist ja meeliköitvat müüjat endale poodi.

Kui see katastroof tuli, tõusis tohutu torm ja see paiskas mind üles õhku, pilvede kõrgusele. Natuke aega hõljusin seal ja vaatasin, kuidas maapeal tohutu torm möllab. Mingi aja pärast laskusin maapinnale tagasi ja seal oli lund sadanud. Seega ma langesin lumehange. Nüüd juba kõrvaltvaatajana sain ma teada, et maapinnalt on absoluutselt kõik inimesed haihtunud ja lumehanges lebab UFO-taldrik.

Ühes suures majas on aga ikka elus üks väike laps, kes lippas rõõmsalt väljakäigu poole, kui nägi, et inimesed tulevad sisse või vähemalt nad paistsid inimesed olevat. Need “inimesed” oli rõõmsad ja sõbralikud teineteise vastu, tulles kõik koos sisse, et vähemalt ajutiselt seal hoones peatuda. Need oli tulnukad, täiesti läbinisti head olevused, kelles ei ole tilkagi kurjust. Nad koristasin maapeal kõik inimesed, sest tegu polnud enam inimestega, vaid inimeste keha ülevõtnud deemonitega. See tüdruk peitis end ära alguses, kuid üks tulnukas-naine leidis ta. Kuigi naine oleks pidanud ta oma võimudele üle andma, kuigi laps oleks tulnud hävitada, hakkas tal lapsest kahju ja ta otsustas lapse adopteerida. Loo moraal on see, et kurjust pole võimalik välja juurida, et see leiab ikka tee paradiisi.

Vot selline unenägu. Ükskord ma nägin The Walking Deadi teemalist unenägu, kus ma sain seletuse sellele, kuidas need zombid üldse tekkisid. Nimelt oli see zombiepideemia ainult Ameerika mandril (me teame küll sarjast, et ikka kogu maailma valdas see asi) ja selle tekitas Hiina sõjastrateegiana, lekitades viiruse joogivette.

Blogmas 5. ja 6. päev

Kuna mul on kiire elu (tööl käimine ja värki), siis teen vahepeal kaks blogmasi päeva korraga ja ka sellepärast, et mul pole kummastki teemast suurt rääkida.

5. detsembri päeval oli siis vaja rääkida jõulukaartidest. Minul on jõulukaartidega see teema, et ma neid ei saada ja eriti ei saa ka. Vanasti mingid sugulased ikka saatsid sünnipäeva ja jõulukaarte, pärispostiga ma mõtlen. Mäletan, et üks oli tädi Susi, kes järjepidevalt kaarte saatis. Mingi aeg me tegime kursaõega ka üksteisele päriskaarte ja saatsime päris postiga. Tema oli algataja, sest ta tegi seda igal aastal. Ma pidin siis ka vastu saatma. Ma tean, et paljud viskavad kingitusele lisatud või postiga saadetud kaardid prügikasti, aga mul on kõik sahtlis alles. Sealt võib leida lausa 5. sünnipäevaks saadetud kaarte. Online kaartidega on see teema, et kunagi sai neid ka saadetud, aga nüüd saadab mulle neid ainult vanaisa veel, kes on Internetiga sina peal. Kaartide teemas võib rääkida ka jõulusoovimistest üldiselt. Mingi aeg ma saatsin absoluutselt igale telefoni kontaktile jõulude ja uue aasta puhul head soovid koos luuletusega või ilma. Õnneks sellest kombest olen ammu vabanenud ja nüüd saadan vaid üksikutele inimestele mingid jõulusõnumid. Uue aasta puhul on komme sõpradele isegi helistada, jõuludel ei hakka segama 😀

6. detsembril ehk täna on teemaks detsembri eelarve ehk kuidas saada palgaga nii hakkama, et enne järgmist palgapäeva ei vaataks rahakotist vastu tühjust. Mina ei oska selleks absoluutselt nippe jagada, sest mul on sel kuul mõned päevad enne palgapäeva juba näpud põhjas (issand, kui naljakas väljend tegelikult). Üks hea säästunipp jõuludeks on see, et pakkige kingid tavalisse paberisse ja unustage kinkekotid, mis maksavad röögatult palju. Teine variant on, et nautige pere keskel olemist ja unustage üldse kingituste tegemine 😀 Jah, kutsuge Lizzy appi, tema teab, kuidas jõulud päästa 😀 Tegelikult ma päris Grinch ei ole ja tean väga hästi, et ilma kingitusteta pole jõulud ikka see. Siis on see samasugune get together, nagu mis tahes muu perekondlik kokkusaamine. Nii et tehke kinke, tehke suur sööming, aga tehke seda ratsionaalselt mõeldes ja arvestades.