Väike vanainimene

Ma olen üks neist toredatest, kes läks sellel aastal Õllesummerile, et külastada tivolit. Kuna ma polnud tivolisse vähemalt neli aastat sattunud, siis sinna jõudes ja atraktsioone nähes olin ma umbes selline:

thumb

Selle kõige ägedama asja juures looklev meeletu järjekord, sest noh… inimesi oli tol päeval ikka enneolematult palju, kui Pet Shop Boysi ajaks oli laululava esine sõna otseses mõttes inimestest pungil. Võite mind uskuda, jäin seal trügimise käigus peaaegu oma käest ilma.

Ja kuna selle kõige ägedama asja juures, mida Delfis nimetatakse okseratasteks, lookles meeletu järjekord, siis valisime sõbrannaga natuke kahvema variandi, asja, mille peale ma olen elus ikka kord või paar sattunud. Ma olin meeletus õhinas, sest ma olen eluaeg olnud see laps, kes läheb lõbustusparki ja otsib seal selle kõige kreisima asja üles, (soovitavalt peab asi ikka pea alaspidi käima) ja ronib kohe peale, et ülejäänud aja tivolis ringi tuigerdades suhkruvatti süüa. Ühesõnaga you get the picture.

Nn okseratas

Kuid nüüd, kui see asjandus hakkas tegema esimesi kiiremaid ringe, siis oli kogu see asi mulle järsku täiesti vastumeelt. Ma ei tahtnud seal enam niimoodi keerelda ja rappuda. Vaatasin kahel jalal maas seisvaid inimesi atraktsiooni kõrval ja mõtlesin, et ma tahan ka sinna. KOHEEEEEEEE!!! LASKE MIND VÄLJA, MA EI TAHA SIIN OLLLLLLLAAAAAA! Aru ei saa vä?

Aga see ei lõppenud veel niipea ja ma kannatasin selle kramplikult ära, oodates, millal see ükskord läbi saab. Ei, ma ei kartnud, samuti ei hakanud see kuidagi mu tervisele. Ma lihtsalt ei tahtnud seal niimoodi keerelda ja rappuda. Lihtsalt ei tahtnud ja kõik! Võib-olla see on vanusest, kuigi mu kõrval istuval aasta-paar vanemal sõbrannal oli küll hiiglama lõbus. Ma vahtisin teda ja mõtlesin, et mis tal viga on. 😀

Nagu ma ütlesin, siis viimane tivolis käik jääb vähemalt 4 aasta tagusesse ülikooliaega ja toimus see samuti Õllesummeri raames. Siis sai käidud mingil pea alaspidi käival asjandusel ja mäletatavasti oli lõbu laialt. Seega ma arvan, et vahepealsetel aastatel on elukarussell mind veits liiga kõvasti raputanud, et ma selle mänguvarianti enam nautida ei suuda. Elukarussellis pole teatavasti turvafunktsioone ja kui sa pole ettevaatlik, siis võib väga haiget saada. Vot tak. Loodan, et see on mööduv nähtus.

Või olen lihtsalt varakult vanainimeseks muutunud. Sõimatigi mind tegelikult päev enne väikeseks vanainimeseks, sest mul puudub tänapäeva noortele omane reisimis- ja seiklushimu. Bläh, ma võin minna kuskile turvalisele soojamaa turismireisile, kuid mitte aastaks kuskile Austraaliasse seiklema. Tänan väga. See on aga alati nii olnud.

Advertisements

One thought on “Väike vanainimene

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s