Roukli

95384Käisin täna kinos vaatamas Veiko Õunpuu uut mängufilmi “Roukli”. Pean ausalt ütlema, et tegelikult ma ei pea või ei oska pidada Õunpuu filmidest väga lugu. Või noh, tegelikult ma olingi ainult Sügisballi näinud, aga sellest täitsa piisas, sest ta suutis üsna jubedast raamatust veel jubedama filmi teha. Samas olin ma nii noor, kui see välja tuli, ja ilmselgelt on see raamat ja film mõeldud vanemale ja rohkem elu kogenenumale vaatajale. Nii ka Roukliga. Läksin seda vaatama, sest Mirtel Pohla oli peaosas. Noh, on ta ju mu lemmik naisnäitleja Eestis, kes vahepeal end ainult NO99-s peitis ja väga tele- ega filmilinal ei ole end ilmutanud. Ja samas ma mõtlesin, et äkki see on parem film kui Sügisball, aga tuli välja, et hullem. Hullema tähendus oleks siis raskepärasem.

Tegevusliin on siis selline, et ühes võssakasvanud talus elavad abielupaar (Peeter Raudsepp ja Eva Klemets) ja naise vend Jan, keda mängib Juhan Ulfsak. Filmi alguses saabub sinna Mirtel Pohla mängitav tegelane Marina, kes on Jani mingi vana armastus või lausa elukaaslane. Jani õele Marina tulek ei meeldi, aga elavad seal idüllilselt neljakesi samal ajal, kui sõjalennukid lendavad pea kohal ja sõjamasinad sõidavad mööda, kuni selgub, et linn on maatasa tehtud. Mis linn ja mis sõda, see filmist ei selgu. Siis leiab Eva Klemetsi tegelane (kahjuks tegelase nime ei mäleta, äkki oligi Eva) naabermajast mingid “ossid”, kes põgenevad mingisuguse Peedu eest. Ja Eva võtab ja annab neil varjupaika selle Peedu eest. Muidugi ilmuvad Peet ja tema ratsanikud (ratsanikud kannavad mingeid täiesti naljakaid dresse) välja ja tuleb arvete klaarimine, aga seda on venitatud ja venitatud. Tegemist on sellise eesti filmiga, mis tahab omast arust suurt kunsti teha, aga minust jookseb see kunst suure kaarega mööda. Vahepeal on seal sellised kaadrid, kus näitab 10 minutit järjest seda, kuidas need Peedu põgenikud ja Marina metsas kõnnivad ja sellele otsa veel 5 minutit seda, kuidas madu roomab. Selline tüüpiline eesti film, kus näidatakse mingit tegelast hästi pikalt suures plaanis ja tehakse mingit über sügavmõttelist kunsti. Kui Mirtelit poleks, siis oleks poole pealt minema läinud. Ainult kuuliähvardusel oleks nõus seda uuesti vaatama, samas tahaks Sügisballi küll uuesti näha 🙂

Igal juhul lohutab mind see, et tegelikult ei olnud see üldse see film, mida ma vaadata tahtsin, ja et tegelikult tuleb varsti veel üks film Mirtel Pohlaga peosas kinolinale.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s