Jõudsin ka lõpuks Näljamängude viimast osa vaatama. (PS! Suht spoilerivaba arvustus.) Ma raamatuid pole küll lugenud, aga filmid on täitsa meeldinud. Värskendavalt uudsed. Vähemalt esimesed mängud olid värskendavalt uudsed. Ja kuigi ma raamatuid ei ole lugenud, lugesin ma enne pilapasknääre 2. osa vaatamist viimase raamatu kokkuvõtet ja rikkusin, s-t täiega rikkusin oma filmielamuse ära. Vähemalt lõpu osas küll. Aga abua kui kalliks on kinopiletid läinud *thud*. Ma loodan, et see 10.60, mida ma täna ühe pileti eest maksin, on ainult 3D tõttu. Sest see on ikka sigakallis, millest järeldub, et rahvas väga kinos ei käi enam (siis tõstetakse hinda, et kulusid katta). Üldiselt. Täna muidugi oli saal täis. Esimene pilapasknääre nädalavahetus ju.
Igatahes, liigume selle viimase filmi juurde. Ma arvan, nagu ka Videviku saaga puhul, et seda raamatu kaheks filmiks jaotamist polnud vaja. Pilapasknääre esimene osa oli suht igav propaganda õppevideo ja isegi selles viimases osas venitati ühte-koma teist. Lõpus jäeti liiga palju aega rahulikule lõpule ja viimane stseen on minusugusele (viimasel ajal) antiromantikule natuke too much. Eriti kuna ma ei saanud aru, miks Katniss just teda eelistas, kui teine kutt palju nägusam. Nad oleks pidanud lihtsalt parema (loe: nägusama) näitleja valima Katnissi suureks armastuseks. Aga kogu actioni osa oli väga viis. V.a ehk üks stseen, mis oli liiiiiiiiiiiga palju arvutimängu moodi. Need krantsid olid liiiiiiiiiiiiga ilmselgelt arvutiga tehtud.
Näitlejatest veel rääkides, siis Julianne Moore’i osalemine oli ikka nii tore ja kui ma nägin nüüd pilapasknääre 2. osas ühte Troonide mängu näitlejat vilksatamas, siis jäi popcorn kurku kinni, sest mida fakki. Näitleja kehastas pms sama tegelast, keda ta Troonide mängus mängis, ja see mõjus humoorikalt. Mulle meeldisid ka, et kurvad/tõsised hetked olid ka naljakad natuke. Vihjeks võin öelda, et kassifänne ootab üks tore “maiuspala” ja äratundmine. Mina ka leian end mõnikord kassi süles hoides pisaraid valamas. Nali. Nooot.
LIZZY BLOGI 