Ema/Vehkleja

Viimastel päevadel olen vaadanud ära kaks Eesti filmi – “Ema” ja “Vehkleja”. Pikalt mõtlesin, kas ma kirjutan nendest blogisse või mitte, sest kumbki mingit tugevalt positiivset ega negatiivset elamust ei pakkunud, aga alustame filmist “Ema”.

03hu441g.551

Ma ei tea, mis žanrisse see film tahtis kuuluda, aga minu arvates on tegu päris humoorika vaatamisega. Tegelased olid kohati väga puised ja lakoonilised. Ilmselt see oli taotluslik. Filmi sisuks on siis see, et pärast poja tulistamist jääb üks Ema oma koomas voodi külge aheldatud poja eest hoolitsema. Samal ajal käib nende kodust läbi hulk tegelasi: tulistamist uuriv politseinik; poja sõber Andres, kellele poeg on suure summa laenanud ja kellele see on omakorda oma püstolit laenanud, millega poega lõpuks tulistatigi; poja elukaaslane Riin; õpetajana töötava poja õpilane, kellega tal mingi afäär oli; mingi psüühikahäirega lapsepõlvesõbranna Liina jne. Paljude jaoks oli lõpp väga ootamatu, minuga kinos kaasas olnud ema oli ka lõpust väga šokeeritud, aga mina aimasin seda kuidagi ette. Ma olen Kadri Kõusaares “sulest” näinud ka filmi “Kohtumõistja” (oli vist selline pealkiri) ja see meeldis tunduvalt rohkem.

03_Vehkleja_V6tted_Mart_Avandi_autor_Asko_Linno

“Vehkleja” ei ürita šokeerida, vaid lihtsalt ilutseda. Põhineb tõestisündinud lool, pärisinimese elukäigul ja on tore ilusa lõpuga film. Mulle meeldis väga see nõukaaja autetsus (vähemalt mulle tundus), mida filmis kujutati. Inimesed kõik ühtemoodi hallilt riides, nõukaaegne kool ja spordisaal ja vahendite nappus, inimeste järel luuramine, “seltsimehed” jne. Kõik oli nagu päris. 50-ndad, suht pärast sõda, ja kuigi olustik oli üsna masendav, siis lugu ise on üsna ilus ja rõõmus, mis kaalus selle Staliniaegse koleduse üle. Võib-olla natuke häiris see, et šüžeekäigus oli liialt Hollywoodi filmidelt šnitti võetud. Noh, see, et kõigepealt hakkab õpetaja vehklemist õpetama lastele, kes just erilise andega ei esine. Kogu asi läheb alguses üle kivide ja kändude, kuid lõpuks minnakse suurele võistlusele, kus läheb üle ootuste hästi. Samas kui film on tõsieluline, siis ei saa siin vist filmi kritiseerida väga. Mulle meeldis isegi rohkem kui Ivo Felti üle-eelmise aasta hitt “Mandariinid”.

Filmina meeldis mulle “Vehkleja” rohkem kui “Ema”, aga millegi pärast minu teadvuses eksisteerib “Ema” ka päev pärast vaatamist, kuigi “Vehkleja” juba ammu unustatud. Ilmselt oli Tiina Mälbergi esitus niivõrd hea, et sööbis mulle mällu. Igatahes soovitan filmisõbral mõlemat filmi vaadata, sest mõlemad on seda väärt.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s