Elu koeraga

Juhtus nii, et ma sain endale nädalaks ajaks ühe väikese Chiuaua hoida ja temaga pole elu teps mitte sama mis kassiga. Esimene ja kõige ilmselgem vahe elul kassi ja koeraga on see, et koeraga peab jalutamas käima. Vend, kelle koer see on, ütles küll, et päevas korra väljaskäimisest piisab. Samas teine koeraomanikust arvamusliider arvab, et see on koera piinamine ja nüüd ma käin siis ikkagi kaks korda päevas temaga väljas, hommikul ja õhtul.

IMAG2293

Ta on väike, aga kuri. Kui me kuskil terviserajal jalutamas käime, siis talle hirmasti ei meeldi jooksjad. Põhimõtteliselt igale mööduvale jooksjale läks kallale. Ma küll hoidsin teda tagasi ja suuremalt jaolt ei olnud jooksjad väga pahased. Üks võttis asja isegi naljaga.

IMAG2292

Kui rääkida kassi ja koera omavahelisest läbisaamisest, siis seda läbisaamist neil eriti ei ole. Kass läheb igavusest ja paneb koerale käpaga, misjärel koer uriseb kurjalt ja hüppab kassile turja ja nii nad vahepeal karvupidi kokku lähevad. Lisaks ei lase koer kassi toidukausi lähedale, kui ma kassile konservi panen. Koer uriseb ja kassil on lihtsam oma toidukorrast loobuda. Tegelikult olen ma hakanud kassile aknalauale toitu panema, kuhu koer ei pääse. See koer ei hüppa mitte kuhugi toas, ei voodi ega diivani ega tooli peale, rääkimata aknalauast. Nii et seal on kassil safe. Samas näiteks autost tuleb täitsa ise tipa-tapa välja PS! Piltidel on ta küll aknalaulal, aga sinna ma tõstsin ta ise peesitama.

IMAG2299_1

Kui ma pean selle nädala põhjal ütlema, kas ma olen kassi- või koerainimene, siis pigem kassiinimene, kuigi koeraga on ainuke tüli see jalutamaskäimine – ta isegi ei haugu eriti. Siis kassiga on probleeme rohkem: liivakasti puhastamine, keset ööd ja päevad kestvad näugumistuurid, toiduga pirtsutamine, kui kõht lahti, siis käib sitase jalaga mööda korterit jne. Aga ikka võtaksin ma pigem kassi kui koera endale, sest see sunniviisiline koeraga väljas käimine on ikka tüütumast tüütum. Mida suurem koer, seda rohkem outdoor tegevusi tahab. Samas suured koerad meeldivad mulle rohkem ja lapsepõlves jooksis meil ka aias suuremat sorti koer. Hoopis teine asi sellise nähvitsa kõrval. Ilmselt see ongi nii, et passiivsele inimesele sobib rohkem kass ja aktiivsele koer.

IMAG2298_1

Advertisements

One thought on “Elu koeraga

  1. Rents mai 6, 2016 / 12:11 p.l.

    See on jälle ehe näide sellest, kuidas väikest koera ei viitsita kasvatada ja hiljem öeldakse, et “ah, ta on selline kuri”. Ma ei kujuta ette, et ma lubaks oma suurel koeral jooksjate peale uriseda (ma ei viitsi teda eriti rihmas hoida, nii et talle on selgeks õpetatud, et jalgratast nähes tuleb ise tee pealt ära minna, lapsi nähes läheb ka tavaliselt, sest teab, et ma nagunii annan kohe käskluse “mine”). Kui suurte koerte omanikud nii ükskõiksed oleksid, oleks politsei varsti ukse taga. Aga väikeste koerte omanikud ei viitsi enda omadega tegeleda ja kõik leiavad, et nii armas, koeral on iseloomu. Koeral pole iseloomu, omanik on loru lihtsalt.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s