London calling

Sellest, kuidas ma Londonis õudusjutte üle elasin, ma juba rääkisin. Aga nüüd räägin ma sellest, kuidas meil üleüldiselt see tripp möödus. Minekule asusime 8. augustil ja lennuk väljus kell 12. Mis mulle selle lennureisi puhul ei meeldinud, oli see, et tänu Ryanairi omapärasele online check-ini süsteemile ei saanud me emaga lennukis kõrvuti istuda. Ei minnes ega tulles. Minnes istusid mu kõrval kaks britti, kes olid teineteisele võõrad, kuid asusid siis lennukis jutustama. Me võitsime oma elust 2 tundi ja maabusime kohaliku aja järgi kell 12.55. Maandudes ootas meid ees elektrooniline passikontroll ja siis hakkasime otsima, kust need coach-bussid väljuvad. Peaaegu oleks bussist maha jäänud, kuid abiks tuli ikka vana hea küsimine, ja jõudsime viimastena bussi peale. Ka hotelli leidmine ei läinud niisama lihtsalt. Hotelli kodulehel olid juhised, kuidas bussijaamast hotelli saada, aga need olid väljumiste, mitte saabumiste hoone juurest. Bussijaamas oli õnneks suur kaart, kust me vajaliku info kätte saime. Hotelli liikudes ehmatas meid korralikult ära see, et üks tänav muutis mitu korda oma nime ja siis me arvasime, et oleme oma hotellist mööda põrutanud, kuigi tegelikult oli kõik õigesti.

Kui hotelli saabusime, siis tuli “meeldiva” uudisena tõik, et kõigepealt pannakse meid ühte tuppa, kust me siis järgmisel päeval teise tuppa edasi kolime. Esimene tuba oli suurem neljakohaline tuba, mis oli veits peldik selle toaga võrreldes, kuhu järgmine päev kolisime. Põrand vajus ja aknast polnud mingit vaadet. Hotell ise asus väga kifti atmosfääriga Victoria ajastu hõngulisel tänaval, kus polnud ka suurt liiklust. Ema küll virises alguses, et suurlinna tänavamelu ei lase magada, aga tegelikult ei olnud häda midagi. Kuna me jõudsime hotelli mingi 5 paiku õhtul, siis esimesel õhtul palju ei jõudnud. Kuna Buckingham Palace Road asus meie hotellile väga lähedal ja ma vaatasin kaardilt, kuhu suunas palee jääb, siis läksime esimese vaatamisväärsusena seda uudistama. Buckinghami palee juures ei tohtinud sõita bussid, seega avanes seal hoopis teistsugune tänavavaade kui mujal Londonis. Nimelt täidavad Londoni kesklinna eelkõige bussid ja taksod. Bussiliine on palju, bussid käivad päeval tihedalt ja kui sinna liita veel ekskurssioonibussid, siis on neid punaseid busse tänavatel tõesti palju. Buckinghami paleed ei valvanud mingid naljavennad. Ei, meestel olid lausa suured automaadid käes.

IMG_0139

Kuna ma unustasin lihtsalt omale püksirihma kodust väljudes peale panna ja mul teksad kohe mitte ilma ei tahtnud üleval püsida, siis läksime esimesel õhtul mulle püksirihma ostma, mille leidsime raudteejaama suvalisest riidepoest. Lisaks haarasime toidupoest ka kohalikke siidreid, kokteile ja veini kaasa ning suundusime hotelli olümpiamänge vaatama. Mulle meeldis seal õhtuti olümpiamänge vaadata ja Suurbritanniale kaasa elada, sest kodus mul telekat ei ole ja eesti kanalid näitavad ainult teatud alasid, kus eesti osaleb. Londonis sain ma näha aga igasugu alasid, millest mul olümpial varasemalt aimugi polnud. Järgmine päev aga oli killer, kuigi me seda hotellist väljudes ei teadnud. Nimelt olin mina võtnud endale kinnisideeks, et pean Madam Thussaudi muuseumit külastama. Ja kohe metroos algas meie seikluste kadalipp. Nimelt läksime tänu London Undergroundi rakendusele (see on väga hea rakendus metroos seiklejale, väga soovitan) õigele liinile ja õigele suunale ja astusimegi tegelikult õigele rongile, aga ma vaatasin rongi peale vale plaani ja järgmises peatuses läksime segaduses maha. Käisime metroos segaduses ringi, et millisele rongile me peaks küll minema, kuni ma lõpuks sain aru, et olime enne täiesti õigel rongil.

Meil oli päris palju peatusi sõita, kui lõpuks Baker Streetile jõudsime, kus see muuseum asus. Mina olin naiivsena arvanud, et ma lähen astun lihtsalt muuseumist sisse ja ostan pileti ja kogu lugu. Mis aga tegelikult toimus, ehmatas ikka korralikult ära. Nimelt lookles väljas mitu 100-meetrist saba. Kuigi see järjekord ehmatas ikka korralikult ära, otsustasime siiski ootama jääda, sest muud polnud meil oma ajaga peale hakata. Kui oleks aga teadnud, et majast väljas looklev jä üsna kiiresti edasiliikuv järjekord oli ainult algus ja et sees tuli veel oma 2 tundi oodata, siis oleks vast loobunud. Nii oluline see Johnny Deppyga pildi tegemine ikka ka ei ole. Aga kui me olime juba alustanud, siis ei saanud pooleli jätta. Lõpuks lõid jalad all tuld ja kui ootejärjekord jõudis trepini siis kõik istusid seal. Ja mis pilt avanes järjekorra lõpus piletikassas? Üks, ainult ÜKS tädi müüs kassas pileteid. Seal oli veel mingi kiri, et üks kassa on meelega avatud, et korraga ei satuks saali liiga palju inimesi ja et kõigil oleks võimalik oma lemmikutega pilti teha. Selles mõttes isegi arusaadav, sest sees käis ka korralik tunglemine. Muuseumis ajas mind närvi see, et väljapääsu ei olnud kuskil. Üks saal viis järgmisesse ja pärast vahakujusid tuli veel mingid asjad, millest ühe, taksodega ringi sõitmise tegime ka kaasa, aga pärast seda hakkasime väljapääsu otsima. Läbi suveniiride poe ja jumal teab mis ruumide veel jõudsime lõpuks väljapääsuni.

 

IMG_0159

IMG_0165

IMG_0166

Pärast muuseumit käisime kiiresti hotellist läbi, vaatasime meie uue toa üle, kuhu meie pagas oli ka ilusti ümber tõstetud. See oli küll hästi pisike tuba, kuhu midagi peale mööbli ei mahtunudki ära, aga vaade oli teisel korrusel tänavale ja kuna voodid olid mugavad, siis meeldis tuba mulle isegi rohkem kui Kreeta 4 tärni hotell, kus voodid olid kõvad ja padjad olematud. Hotellist liikusime jälle oma lemmikusse metroosse, kus kahe peatuse kaugusel Ritzi hotelli kõrval asus bussipeatus, kust väljusid öiste ekskursioonide bussid. See oli meil ettetellitud ekskurssioon ja mina valisin kõige varasema võimaliku kellaaja, et oleks ikka valge ka veel. See buss, nagu ka kõik Londoni ekskurssioonibussid, olid ülevalt lahtised, ilma katuseta. Me võtsime istekoha üleval sisse ja vaatasime, et huvitav, miks kõik soojade riietega on. Vaid üks onu bussi tagaotsas ja meie giid olid lühikeste varrukatega. Kui buss liikuma hakkas, siis saime aru, miks oleks pidanud soojemalt riidesse panema. Nimelt tõmbas sõidu ajal korralik tuul ja ma ei mäleta, millal mul viimati nii külm oli, kui selle bussisõidu ajal. Kui suurem osa vaatamisväärsusi oli nähtud, siis kolisime alla sooja ja küll seal oli soe.

Pärast ekskurssiooni jälle hotelli olümpiamänge vaatama ja kuna ma olin päeva jooksul nii red bulli kui ka kohvi joonud, siis ei saanud ma öösel üldse und, ja värisesin, mõeldes nendele õudusjuttudele, millest ma kirjutasin SIIN. Kuna meil ei olnud järgmiseks päevaks mingit konkreetset plaani, mida teha, siis käisime korra Trafalgari väljakul, samuti London Bridge’il ja tegime pilti Tower Bridge’i taustal. Oleks tahtnud Tower Bridge’ile lähemale, aga samas ei viitsinud rohkem seigelda, et kuidas ja millega sinna lähemale saaks. Kuna ma olin nii magamata eelmisest ööst ja meil mingeid ideid ei olnud, mida veel teha, siis tahtsin ma jubedalt hotelli magama minna, ja läksingi ema. Ema muidugi oli pahane, et mis mõttes ma temaga mööda linna ei taha käia, aga läks lõpuks meie hotelli ees peatuva bussiga niisama ringi sõitma. Aga mul ei tulnudki päeval hotellis und. Kui ema tagasi tuli, siis läksime õhtust sööma. Leidsime mingisuguse restorani moodi asja ja sõime suppi seal, sest kopp oli ees saiast ja burksidest. Nimelt hotelli ommikusöök oli ehtne inglise hommikusöök tavalise krõbesaia ja croissantidega. Ja ka McDonaldsi külastamine ei olnud meile reisi ajal võõras. Tagasi hotellis jõime jälle siidrit ja vaatasime olümpiamänge. Seekord tuli isegi minul hea uni. Ei seganud mind tänavalärm (kuigi just sellel ööl alustati tänavaremondiga, ÖÖSEL!!!) ega ema norskamine.

 

Viimane ja neljas päev oli planeeritud shoppamisele. Kuna me sealseid kaubamajasid eriti ei teadnud, siis läksime Primarki, kuhu Siim soovitas meil minna. Lisaks olin ma emale lubanud, et otsime talle kleiti, millega ta saaks augusti lõpus pulma minna. Nii et kuigi mul mingit shoppamistuju ei olnud, siis tuli minna. Ema leidiski endale pulmadeks kleidi ja lisaks veel kahed baleriinad. Aga mina skoorisin endale viimasel hetkel mõnusa musta jope, ainult 23 naela eest. Primarkis olid tõesti ulmeliselt odavad hinnad ja seal oli ka suuremaid numbreid saada, mida eesti poekettidest naljalt ei leia. Kui mul oleks rohkem shoppamisisu olnud, siis oleks võinud sealt 100 naela eest terve sügis/talve garderoobi hankida. Primarki kõrvalt leidsime ka ühe suveniiripoe ja ka sealt ostsime mõlemad kotitäie asju. See shoppingukäik sai tehtud mõne tunniga ja siis läksime hotelli tagasi, kus vaatasime sõudmist ja seda, kuidas Eesti skooris pronksmedali. Kuna kõhud olid jube tühjad, siis otsustasime McDonaldsi kasuks, aga otsustasime otsida sellise mäki, kus saab istuda ka, sest meie lähedal olevas raudteejaama mäkis see võimalus puudus. Selleks istusime hotelli eest ainsale bussile, mis seal liikus, ja hakkasime pilguga mäkki otsima. Trafalgari väljaku lähedal leidsimegi ühe. Pärast söömist läksime sõitsime sama numbri bussiga edasi lõpp-peatusesse ja tagasi, lihtsalt selleks, et kergesti linna näha. Kusjuures me polnud ainsad, kes linna nägemiseks sellise viisi valisid. Kaks tüdrukut meie bussis tegid samamoodi ja tulid ka samas peatuses maha, kus meiegi.

 

Tagasi hotellis üritasime puhata, ema isegi tukastas veidi, sest meid ootas ees killer öö. Nimelt väljus lend kell 6.45 ja meil tuli hotellist juba pool kaks öösel väljuda. Bussipilet oli meil ostetud ja enne bussile minekut ostsime Starbucksist kohvi (ja Starbucksi kohvi on tõesti hea). Lennujaamas pidime infarkti saama, kui avastasime, et seal on umbes 100 erinevat väravat ja teatud väravatesse viis RONG. Enne väravaid oli aga pikk kaubatänava allee, mis tundus, et ei lõppegi ära. Kui kell 4 oli rahvast veel vähe, siis 6 paiku oli ootesaalis megapalju inimesi, istekohad kõik paksult täis. Ja meie värav sattuski selline, kuhu tuli rongiga minna. Lennukis istusin ma seekord kahe eestlase kõrval, kes vaatasid lennu ajal ka filmi, mida ma sain väsimuse peletamiseks natuke piiluda. Eestis võttis meid vastu üsna jahe ilm ja koju jõudes avastasin, et kass oli mu voodi täis situnud ja kusnud. Mis oli jube imelik, sest kui ma Kreetal käisin, siis ta selliseid trikke ei teinud. Oli see nüüd mingi kättemaks või suur kassiahastus…

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s