Seltskonnamängud

Lugesin Merje seda postitust lauamängudest ja siis lugesin kommentaare ja avastasin sealt ühe mängu, mida endalegi tahtsin ja ka kohe ära tellisin. Praegu ei ütle millise, sest tahan sõpradele üllatuse teha :D. Minu enda suhe laua- või üldse seltskonnamängudega on nii ja naa. Mul on mingid oma lemmikud, mis mulle meeldivad, ja uusi väga ei kipu mängima. Praegu on populaarsed igasugused mängud, kus tuleb mängulauale mingeid asju ehitada. Kord sunniti mind Kataani mängima, see tundus nii õudne, et ma ei saanudki sellest lõpuni aru, pms üks mängukaaslastest mängis minu asemel ja ma võitsin :D. Ja veel üks mäng, mida sain hiljuti proovida, oli Troonide mängu teemaline kaardimäng. Oh sa püha jeesus kristus, kus on alles mäng välja mõeldud. Ma kuulasin natuke aega õpetust, mis iseenesest kestis juba tund aega ja ütlesin siis, et ei aitäh. Aga siis ma vaatasin kõrvalt seda ja vähe sellest,e t see nii keeruline oli, kestis see ka nagu 100 aastat. See mäng on ainult mängugurmaanidele, mitte tavalistele inimestele, kes tahavad laupäevaõhtul paar tundi midagi lõbusat mängida.

bfeeadac482211e58497f23c91709c91_1440174979

 

Üks tore, aga keeruline ja pikka aega kestev mäng on Risk, ma sain selle isegi ükskord sünnipäevaks, aga kuna ma aastaid ei mänginud seda, siis müüsin maha hiljuti. Koos mänguga Maailmaimed. Viimast ma üldse ei avanudki kunagi, aga tundus suht keerulisi teadmisi nõudva mänguna. Kunagi, kui ma ühes teenindusasutuses töötasin, siis olid seal mängud, et kes kõige suurema läbimüügi teeb. Selles mängus siis lõpuks võitsin kaks mängu: Eesti ja Maailmaimed. Eestit mängin senini. Mulle üldse ei meeldi sellised mängud, kus tuleb mingeid asju ehitada või saladuslikku aaret otsida või üldse mängud, kus osalejad on rohkem kui mängurid, vaid mingid tegelased, kes ajavad mingit pointi taga. Ma olen rohkem Aliase, Scrabble’i, Eesti ja selliste mängude fänn, kus lihtsalt tuleb mõelda ja nuputada ja asi ei lähe kogu läbimängus keeruliseks. Aga peamine on see, et nalja ikka saaks. Kui mäng on liiga tõsine ja nalja ei saa, siis pole mõtet mängida. Mäng peaks olema lõbus või hariv või mõlemat, aga mitte liiga tõsine kemplus sellel teemal, kes on parim.

index

Kaardimängudest on viimasel ajal lemmikuks osutunud selline mäng, nagu Hanabi, mis on jaapanlaste loodud ja praeguseks eesti poodidest välja müüdud. On võitnud mainekaid mänguauhindu. See on huvitav sellepoolest, et erinevalt läänemaailma individualismist, kus iga mängija mõtleb sellele, kuidas ise võita, on selle mängu point töötada teiste mängijatega koos ja võita laua vastu. Seal on point lihtsalt kaardipakid kokku saada, nii et koos vigu ei tehta, mis selle võimatuks muudaks ja võitjat polegi. Kõik on võitjad või kõik on kaotajad. Kaardimängudest meeldib mulle väga ka Reaalsuskontroll, sellega saab ALATI nalja. Kahjuks saab seda ühe ja sama seltskonnaga aint korra mängida ja on selles suhtes väga piiratud mäng. Aga viimase aja kõige vingem avastus on kaardimäng Uno. Tegelt ma mängisin seda essat korda juba paar aastat tagasi ja isegi siis sattusin veidi hasarti, aga nüüd eelmisel aastal ostsin mängu endale ja olen seda teatud seltskondades 4-5 tundi järjest ladunud. Kahjuks mu sõpru, kellega ma muidu kõige tihedamini mängimiseks kokku saan, jätab see mäng külmaks. Aga oh well mul on ema ja Raivo kellega seda mängida, sest nemad sattusid nii vaimustusse, et palusid mul selle jõuludel kaasa võtta ja tahtsid endalegi osta. Kuigi kahekesi võib see nati igav olla.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s