Minu suurim hirm

See blogi väljakutse on üks suur me, me, me. Pole kunagi varem pidanud endast nii palju kirjutama. Nüüd kirjutan tänase päeva teemast, mis on minu suurim hirm. Mul on üks foobia, on ühed tegelased, mida absoluutselt ei talu, ja need on ämblikud. Kui tavalisi ämblkke nii enam-vähem kaugelt talun, siis tarantlid ajavad mul ihukarvad täielikult püsti. Nii kui kuskil telekas korraks tarantlit näidatakse, panen käed silmade ette või midagi, ja ootan kuni see ekraanilt kaob. Näiteks see “Üksinda kodus” osa, kus tarantel oli, või see Harry Potteri osa, kus suured ämblikud olid põhiteemaks, olid minu jaoks ikka tohutu väljakutse. Või võtame kas või selle Katy Perry muusikavideo, kus ta džunglis seikleb. Tarantleid topitakse igale poole ja see ei ole foobikule üldse meeldiv. Arvestades, et tegemist on number 2 kõige suurem foobiaga maailmas, võiks seda mitte toppida lastefilmidesse või muusikavideotesse. Ma saan aru, et õudukates on need omal kohal, kus on vaja inimesi ehmatada, aga mujal võiks mitte olla. Ämblikud/tarantlid on ka põhjuseks, miks ma ei taha lõunasse kuskile väga minna, miks ma ei lähe elusees kuskile Amazonase reisile. Ma lugesin, kuidas Ebapärlikarp käis džunglis, väitis, et kardab ämblikke, aga nii tore oli tarantlit näha. Nii tore, nii tore…täielik eluunistus. Üks kord olin loomapoes, kui sõbranna õde tuli minu juurde ja ütles, et tule vaata tarantlit. Ma põgenesin sealt poest ummisjalu niimoodi, et ma vaatasin ainult ukseava ja keeldusin kõiki puure vaatamast, sest äkki seal on mõni selline. Vot see on foobia. Aga millegipärast loomaaias ma olen seal putukate (jah, ma tean, et ämblik ei ole putukas) majas suhteliselt rahulik. Ma tean, et seal on neid, aga nad on tavaliselt oma suurtes puurides peidus. Loomaaias on muidugi üliäge olnud madudega niimoodi, et vaatan tükk aega, et kus see madu seal on, kuni järsku avastan, et terve puur on madu täis, lihtsalt sulandus hästi ümbrusega üheks. 😀 Maod mulle ka ei meeldi ja ilmselt laseks end täis, kui üks mul peal roomaks, aga niimoodi klaasi tagant vaadata on tore ja foobiat kui sellist ei ole.

Kui rääkida ratsionaalsetest hirmudest, siis on ilmselt mu suurimaks hirmuks see, et Eestis tuleb sõda. Kõik see, mida ma ajaloo põhjal sõjaajast tean, on mind täielikult selles suhtes ära hirmutanud. Ma ilmselt tahaks enne sõda Eestist ära põgeneda, aga kui enam ei jõuaks, siis oleks küll jama. Ma ei karda otseselt seda, et ma sõja korral surma saaks mingis rünnakus, vaid pigem just seda, et teised saavad ja mina pean seda pealt nägema. Aga tänapäeva sõjatehnikat ja Eesti abitust sõjaolukorras arvestades ütleksin, et kui Venemaa otsustaks meid rünnata, siis see sõda kaua ei kestaks, seega sellest tulenevalt kardaksin ma ka lihtsalt riigikorra pööret. Ma tean, et see ei oleks sama mis nõukogude ajal, aga Venemaa alla kuulumine tooks ikka paraja venestamislaine kaasa, mis on mulle ülimalt vastumeelt.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s