Kas ma olen silmakirjalik?

Ma sõidan nüüd ju bussiga. Tööle ja tagasi. Ja bussis ma valin alati, kui võimalik, koha akna all. Nii et minu kõrvale saab keegi istuda. Mitte et tahaks kedagi sinna kõrvale, aga sallin seda, kui istub normaalne inimene. Igal juhul ma alati salamisi loodan, et istuks normaalne, mitte mingi parmoss või alkar. No täna töölt koju sõites mul ei vedanud. Mu kõrvale istus selgete joobetunnustega noormees, kellel oli käes siidripudel, millest ta siis aegajalt rüüpas. Ühel hetkel ta pöördus mu poole ja lausus “Kena päeva sulle” vms. Ma vahtisin ainiti aknast välja ja ei teinud väljaga. Õnneks ta pööras end siis teisele poole ja väljus varsti oma siidripudeliga bussist.

Kas ma olen nüüd silmakirjalik, kui pidutsevasse inimesse sellise põlguse suhtun, kui ise läksin samal õhtul koju, tegin endale kuuma vanni ja võtsin vanni kõrvale ühe külma siidri? Või on joomisel ja joomisel vahe? Sellised küsimused vaevavad mind töönädala lõpus.

Advertisements

One thought on “Kas ma olen silmakirjalik?

  1. Rents veebruar 16, 2018 / 10:58 e.l.

    See on vist koduse kasvatuse küsimus, minu papa-mamma on mulle õpetanud, et bussis söömine ja joomine on ebaviisakas. Linnaliinibussis ootaks isegi veejoomisega, sest no on see kümme minutit kannatust ju.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s