Laulasmaa spa

Nädalavahetusel käisin siis sellises kohas nagu Laulasmaa Spa sünnipäeva tähistamas ja siin on minu review. Take it with a grain of salt, sest see oli minu esimene ööbimisega Spa kogemus, nii et mul ei ole seda eriti millegagi võrrelda. Varem olen käinud ainult päevasel ajal Kalev Spas ja ühes hotellis, mille nime ma enam ei mäleta. Kalev spaga on mul oma kogemust raske võrrelda, sest käisin seal niivõrd ammu. Lisaks olen käinud veel Silja Europe’i (oli vist Silja Euroopa) pardal olevas spaas.

Tuba / hotell ise

Muidu ülimalt ilus ja puhas ning pehmete vooditega, aga madrats liikus koguaeg alt ära ehk siis oli voodi küljest lahti. Meie toa miinuseks oli ka vaade pargile mitte merele ja rõdu puudumine. Hotell ise jättis ka puhta, ilusa, isegi luksusliku mulje, Nii mõnus, et asukoht on ranna ääres, mul hakkas juba tekkima ettekujutus kui mõnus võib seal suvel olla.

Spa osa

Nii mõnus, et Spasse sai hommikumantlis minna, kuid see luksus ei olnud kõigile külastajatele. Need, kes ööbisid odavamas väikses rannamajas, pidid väliriietega spaasse minema. Mulle meeldis, et naised-mehed olid ikkagi eraldi riietusruumides. Basseinide saunade valik oli mitmekesine. Eriti palju oli erinevate temperatuuridega saunu. Ma külastasin aroomisauna, mis oli liiga leige mu jaoks. Ja siis 95 kraadist elektriküttega ja puuküttega leilisauna, Veel hommikul ma käisin ainult 95-kraadises elektriküttega saunas mõnulemas. Basseinid on nii ja naa. Ühelt poolt oleks nagu palju erinevaid basseine. Tavaline ujumisbassein, laste bassein, natuke mullitav massaažibassein ja mingisugune bassein, kus vesi liikus ja sa tiirlesid nagu orbiidil. Aga teiselt poolt oli üks närune mullivann, kuhu mahtus korraga aint 2 inimest ja kus mingi perioodi järel mullitamine lõppes ja see mullivaba periood kestis liiga kaua. Heast mullivannist tundsin mina puudust. Õhtul kui me käisime oli spaas palju inimesi, kõik riidekapid olid hõivatud, aga kuidagi saime me asja ikka nautida ka. Hommikul, kui ma üksi spaas käisin, oli alguses rahvast väga vähe ja ma sain käia, kus tahan. Aa, üks Jaapani vann oli ka saunade sektsioonis, kus vesi oli umbes sama soe nagu kodus vannis.

Restoran

Restoran oli jagatud kaheks, üks oli kallim valgete linadega pool ja teine odavam ja peresõbralikum Cafe Verde. Me valisime viimase. Restoran oli liiga kallis nende väikeste portsjonide kohta, aga see vist on iga korraliku resto probleem. Mul vähe kogemusi pärisrestodes käimisega. Me võtsime igatahes kanapasta ja jäätise. Kanapasta koosnes sellistest spagettidest, mida oli väga keeruline kahvli otsa saada ja ma ajasin veel peale endale. Jäätis oli aga imepisikeste jäätispallidega, paar maasikatükki ja vahukoor, aga kuidagi ma sain kõhu täis. Me sattusime restosse veel eriti heal varajasel tunnil, kui ainult paar lauda oli hõivatud. Pärast kui lahkusime olid kõik lauad täis. Elav muusika oli ka, see ka suur pluss.

 

Advertisements

#Dopinguskandaal

Ma olen dopinguskandaali valguses nõus selle seisukohaga. Jah, dopingut kasutada oli vale, aga inimlikust seisukohast saan aru, miks nad langesid selle ora otsa. Suusatajal on edukalt suusatada tahtes veel ka pinge rahva, sponsorite ja toetajate poolt, kes kõik soovivad, et sportlane oleks edukas ja tooks Eestile au ja hiilgust. Lisaks ei saa mainimata jätta nende suurepäraseid eeskujusid – Andrease isa Andrus Veerpalu ja eestis kõrgelt hinnatud suusatreener Mati Alavar. Kui juba Mati Alaver annab kontaktid, kuidas jõuda dopinguni, siis saavad noored sportlased justkui hinnangu, et doping on okei lahendus.

Siit jõuamegi tõeliste kurjajuurte juurde – Mari Alaver ja Andrus Veerpalu juurde, kes tuleks kõige selle pärast risti lüüa. Mul on tõsiselt kahju nendest 60 000 inimesest, kes laikisid seda “Usume Andrus Veerpalu” lehte. Mina isiklikult uskusin kohe, et ta on dopingupatune, kui see B-proov positiivseks osutus. Võib ju väita, et kõik kasutavad midagi, aga mina seda ei usu. Ma näiteks usun, et Kristina Šmigun on puhas. Võib-olla olen mina see viimane naiivitar. Aga Mati Alaveri öeldu enda kaitseks ajab küll naerma. “Andsin poistele kontaktid, aga dopingut ma kasutada ei soovitanud. See kõlab täpselt nagu “Andsin purjus inimesele auto võtmed, aga sõitma ei soovitanud minna. Ja tsiteerin teda:

Andrus Veerpalu oma karjääri jooksul veredopingut kindlasti ei kasutanud.

Oh pliis, valetad, valetad, valetad raisk. Siiski ma arvan, et kõige suurem niiditõmbaja eesti poolelt on veel peidus üldse

 

Alkoholismist

Lugesin just seda Mihkel Raua eneseabiraamatut ja viimases peatükid kirjeldas ta oma kogemusi alkohoolikuna. Veel enam, ta kirjeldas, kuidas raamatu “Musta pori näkku” tõttu inimesed, kelle lähedased on alkohoolikud, temalt pidevalt küsivad, et mida selle vaese alkohoolikuga ette võtta ja tema vastus on üsna karm – ära tuleb jalutada. Samamoodi ütlevad psühholoogid, et suhtes on võimalik kõike parandada, v.a seda, kui mees sind peksab. Siis on ainult: jookse nii kiiresti, kui jalad võtavad. Ja ma kirjutan sellele soovitusele kahe käega alla, sest mul ja eelkõige mu emal on tohutu kogemus sellega, kuidas mu isa kui resident alkohoolikut üritati igasugusel võimalikul ja võimatul viisil õigele teele juhatada, aga kasu ei miskit. Mäletan, kuidas istusin Wismari haigla ees autos hommikul vara, sest ootasin, olles roolis, kuni ema isaga seal ära käib. Mäletan, kuidas ta küll ei peksnud kedagi, aga oli lihtsalt väljakannatamatu. Kui ema politseisse helistas, siis öeldi, et midagi ei saa teha, kuni ta kallale ei tule. Mäletan, kuidas olin oma toas, kui järsku kuulsin, et suitsuandur üürgab. Elutuppa, kus isa pesitses, jõudes nägin, et pool lauda ja pool tema läpakat oli söestunud (tule ta suutis ise kustutada õnneks). Edaspidi sai selgeks, et keegi pidi kogu aeg kodus olema, keegi pidi teda kogu aeg valvama. Mäletan, et põhiteema oli 2 eurot, anna mulle kaks eurot ja elu on lill. 2 eurot maksis suur kange 2 L õlu. Teinekord oli vaja 5 eurot, siis sai suitsupaki ka. Käidi ka kõikvõimalike posijate juures. Ühest oli abi ka. Ta võttis isalt joomisisu lausa 5 aastaks. Ainuke aeg lapsepõlves, kus elu oli normaalne. Ja ta oleks võinud veel kauem olla joomata, aga kui 5 aastat täis tiksus, siis oli tal nagu peas mingi hääleke, mis vahepeal magas ja siis nagu kellavärk üles ärkas. Mihkel Raud nimetas seda oma isiklikuks tiigriks. Järsku oli tal vaja proovida üks tilk, et äkki enam ei olegi seda sõltuvust. Ja loomulikult hakkas jooma. Paar korda käidi veel selle posija suures, aga siis enam nii pikalt ei mõjunud. Kord pool aastat ja siis veel vähem. Kui ta oli tsüklis, siis oli raske teda sinna viia, nii et mindi siis enam-vähem pooljoobes. Ma tean ka ühte sõbranna meest, kes sai sellise posija juurest abi, aga 5 aastat tal ei õnnestunud vastu pidada. Nii et ma soovitan minna küll, aga samas on see ikka pooleldi alkohooliku enda tahtmine, kas ta usub sellesse ja kas ta tahab seda. Mul puudub kogemus narkomaaniaga, aga alkoholism on jube haigus. See teeb normaalsest inimesest mingi ajudeta pudulojuse, kellel on ainult üks eesmärk – kust saada viina juurde. Aga kõige hullem on ikkagi see, kuidas selle haigusega kaasneb tavaliselt hulk sotsiaalseid probleeme ja kui inimene just üksikul saarel üksinda ei ela, siis kannatavad tema pärast ka teised inimesed. Vanaema (tema enda ema elas oma viimase eluaasta isaga ühe katuse all) ja vanatädi viis see küll kiiresti hauda.

Lõpuks tegi ema seda, mida Mihkel Raud soovitaski ehk ta jalutas ära. S-t mu lapsepõlvemaja oli tema nimel ja ta otsustas selle maha müüa. Yup, that’s right. Me müüsime väärtusliku kinnisvara Nõmme südames, sest see oli ainus viis alkohoolikust lahti saada. Isa sai endale oma elamise päraperse ja meie vähemalt emotsionaalselt temast lahti. Ema küll jäi veel teda vajadusel rahaliselt aitama (väikeste summadega). Lisaks oli tal ka ema, kes järgmisel aastal ära suri, sest ei suutnud tema joomist kauem pealt vaadata (vana 80-aastane on hoopis teine teema). Ja paar aastat aitas teda ka tema tädi. Nii rahaliselt kui ka emotsionaalselt. Aga siis suri ka tema. Kui jalutad alkohooliku juurest ära, siis on alkohoolikul kaks variant, ta kas lõpetab joomise või lõpetab hauas. Minu isa valis hauas lõpetamise. Aga ega keegi seda ei uskunud, sest seni oli tal raudne tervis ja ega tal tervis üles ei öelnudki, see oli rohkem tobe õnnetus. Igatahes kui vanatädi suri, siis oli ta lähisugulased kõik surnud. Need, kes elus olid, ei tahtnud temaga mingit tegemist teha. Aga siis meie, tema lapsed, oleksime pidanud ikkagi muretsema, et mis temast saab. Kas ta joob end nii põhja, et visatakse korterist välja maksmata kommunaalide pärast ja temast saab kodutu. Kõige hullemad stsenaariumid käisid peast läbi. Ka see, et peab tema hooldushaigla arveid tasuma hakkama. Oma surmapäevaks oli ta taas omadega täielikus ummikus. Mingilt töölt oli ta väidetavalt aegluse tõttu vallandatud, uut tööd ei leidnud ja oli just enne surma oma auto maha müünud, et kiiresti raha saada. Lisaks alkoholismile oli tal ka hasartmängusõltuvus, millest me saime küll tagantjärele teada, ja see on üks selline “mõnus” kombo, mida ei oskaks isegi Mihkel Raud kommenteerida.

Kuigi minul endal alkoholismi jooni ei avaldu, alkohol on viimane asi, milele ma mõtlen, kui mingi mure on. Pigem avalduvad need jooned mu vennal, aga ta on praegu palju paremas seisus, kui mu isa tema vanuselt, nii et loodame parimat. Küll aga on mu suurim hirm, et ma kukun oma elus samamoodi läbi nagu mu isa. Kuigi sellist allakäiku annab otsida kuskilt suguvõsast, siis ikka ma kardan seda paanilselt, seda enam, et mind on terve lapsepõlve iseloomus mu isaga võrreldud. Seega ta on hea eeskuju, kuidas mitte elada. Tundub, et tuleb lihtsalt vastupidiseid otsuseid teha. Mitte pidada raha sõprusest ja muust elus olulisest tähtsamaks, jne. Mitte teha palju asju, mis teda lisaks sõltuvustele põhja vedasid. Öeldakse, et elu on sul hukka läinud, kui sinu surres tunnevad lähedased kergendust. Ilmselt see ongi see, mida ma kardan, kui ma kardan, et ma kukun elus läbi. Lisaks vasardab peas pidevalt ühe juba lapsena palju elukogenenuma sõbranna sõnad, et mina küll elus kaugele ei jõua. Ilmselt ta mõtles lihtsalt seda, et mul pole vajalikku initsiatiivi vajadusel kas või üle laipade minna. Ega ma ei arvagi, et eduka elu nimel seda on vaja. Aga peas kummitavad need sõnad siiani.

Aasta 2018

1. Mida sa tegid aastal 2018, mida sa polnud varem teinud?

Mulle ei meenu eriti midagi. Suhteliselt sündmuste vaene aasta oli. Esimest korda käisin välismaisel bussireisil, esimest korda sain töötada erinevatel ametikohtadel, kus ma varem polnud töötanud.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma just läksin vaatama, kas ma blogisse olin midagi kirjutanud, aga ei olnud tuhkagi. Ja uuel aastal lubadusi ei anna. Asjad, mille kohta ma peaks lubedust andma, nagu kaalu langetamine ja raamatute lugemine, ei tule mul niikuinii välja, nii et sel aastal ma ei anna lubadusi. Üks lubadus, mis ma võiks anda, on veel see, ei lähe uisapäisa kuhugi tööle ja kui lähen, siis pikemaks kui 6 kuud, aga seda ma ei julge ka anda.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Ei, aga sel aastal äkki.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Sel aastal võib ka öelda, et õnneks mitte, kuigi ma ema pärast natuke muretsesin, sest tal tuli vähk tagasi.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2019, mis puudus aastal 2018?

Reisituusikut kuhugi soojale maale, kaheks nädalaks. Ma võiks selle võita, sest praegu ei paista, et ma endale seda ise lubada saan ja et mul oleks kedagi kaasa võtta.

Suuremates unistustest oleks selleks kahetoaline korter, aga ma olen päris kindel, et ma seda sellel just ette keeranud aastal ei saa.

6. Mis riike külastasid?

Norrat külastasin ja Rootsi jäi ka teepeale.

7. Mis kuupäev aastast 2018 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Ei olegi sellist kuupäeva sel aastal.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Et sain töö, mida ma ihaldasin, mis siis, et see osutus hiljem hapudeks viinamarjadeks.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Kindlasti see, et ma ei suutnud oma viimasele töökohale püsima jääda. See oli ikka tohutu, kui palju ma seal kannatasin ja minema tahtsin.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Mul ei tekkinud ühtki haigust, mis mul juba varem poleks olnud.

11. Möödunud aasta parim ost.

Hmm…ma ei ostnudki sel aastal midagi erilist. Hilpe ja süüa põhiliselt. Ütleme siis, et Norra reis oli aasta parim ost.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Ma ei ütleks, et just aplausi, aga kiidaksin oma ülemusi, kes töötavad nii tulihingeliselt, et teevad tööd ka nädalavahetusel ja pühadel. Oma firma püstihoidmiseks on selline pühendumine ilmselt vajalik ja ma kiidan neid selle eest, mis siis, et mulle seal ei meeldinud.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Tänavu ei olnudki väga sellist inimest, kes kohe südame pahaks ajaks.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Arvete maksmisele ja söögile, kuhu mujale.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Norra reisi sai ikka väga kõvasti oodatud.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2018 meenutama?

Ma arvan, et Elina Borni ja Jüri Pootsmani “Jagatud saladus” või mõni Nublu laul.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Paksem.

iii. vaesem või rikkam? Sama seis on umbes.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Ma oleks tahtnud rohkem sõpradega koos olla, ma istun liiga palju kodus ja vahin oma sarju. Rahaliste vahendite olemasolul oleks tahtnud rohkem reisida.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Söönud. Tööd teinud.

20. Kas sa armusid aastal 2018?

Ei.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Ah, kes neid jõuab kokku lugeda. Miks see küsimus siin üldse on? Kellel on igal aastal üheöösuhteid?

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?

Ma pean ütlema, et ma vaatan vanu lemmikuid. Ma ei ole üldse kursis tänapäeva sarjadega ja Netflixi mul ei ole. Ma küll korra tegin selle, aga seal vaatamine oli kuidagi teistsugune. Supakad jooksid keset ekraani ja mulle ei meeldinud. Lemmiktelesaadet mul ei ole, aga lemmikkanal oli Kanal 2.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei, ma olen välja kasvanud sellest asjast.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Ma lugesin jälle nii vähe raamatuid. Kaia Kanepi raamatu lugesin vist suht aasta alguses. See oli minusugusele tennisefännile tõeline maiuspala.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Nublu tuli, nägi ja võitis ka minu südame.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Ma tahtsin jubedalt saada tööle sinna, kust ma nüüd aasta lõpus minema jalutasin. Ma lausa helistasin neile, et kas nad on kellegi välja valinud ja siis mind kutsutigi tööle ja ma alustasin järgmisel päeval

27. Mis oli selle aasta parim film?

Aasta alguses ma käisin sellist filmi vaatamas, nagu The Florida Project. See oli päris hea. Tooksin välja veel Eesti filmidest Seltsimees lapse ja Eia jõulud Tondikakul.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Ma sain 31-aastaseks ja pidasin seda ainult perekonnaga Tondi restos. Rohkem midagi ei teinudki. Tööl tähistasin ka. See oli üpris uudne kogemus, sest pärast aastaid vabakutselise rollis olemist oli huvitav ka kuskil kollektiivis sünnipäeva tähistada.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui ma oleks võitnud selle 2-nädalase tuusiku soojale maale.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

I’m sorry, what? 😀 Mina ikka jeans and T-shirt kinda gal. 😀

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Mu kass and a lot of sleep.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Mulle meeldis Anett Kontaveit,Liis Lemsalu, Mihkel Raud ja Mirtel Pohla.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma olen poliitikakauge inimene. Ma mäletan seda ränderaamistiku küsimust, aga ma ei oska seisukohta võtta.

34. Keda igatsesid?

Kedagi.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Ma tutvusin sel aastal küll päris mitmete erinevate inimestega uute kolleegide näol, aga ei oska kedagi välja tuua.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2018 õpetas.

Ära mine uisapäisa igalepoole tööle, kui sa pole valmis seal pikemalt peatuma.

Elust ja olust ning Eurovisioonist

Vaatasin just, et viimane kord, kui ma oma netipäevikut täitsin, oli 5. aprill ja rohkem kui kuu aega on sellest möödunud. Mis ma siis vahepeal teinud olen? Feilide maailmas elanud.

FEIL nr 1. Ma võtsin endale aprilli keskpaigas väikese kassipoja. Mõtlesin, et tuleb temast hea sõber ossule, aga tuli hoopis FEIL 2, aga kõigepealt FEIL 1-st. Võtsin kassipoja, aga suutsin teda elus hoida ainult 2 nädalat. Nimelt suri ta teadmata põhjustel 2 nädalat hiljem minu käte vahel. Ja siis ma saingi aru, et ma ei taha endale tegelikult teist kassi. Ma olen selle pisikesest nunnupallist suure täiskasvanud kassi kasvatamise läbi teinud ja rohkem ma ei taha. Tuhkur…vot see oleks teine lugu 😀

FEIL nr 2 oli see, et instead of Ossule uue sõbra võtmisele võtsin ma koju haigusetekitaja ja nüüd on Ossul mitu tervisemuret. Küll on tal sügelised kõrvas, küll on tal nahk kärnas ja küll on tal köhahood. Täna käisin loomaarstil ja arve oli 72 euri. Panin selle aga rõõmsalt krediitkaardile ja mõtlesin, et oli ikka täielik feil see kassipoja võtmine.

FEIL nr 3. See on siuke pidev feil, et ma suren autoga kogu aeg välja tee peal. Ma ei tea, mis värk on, aga ma ei oska enam pedaale vajutada ja suren igal pool välja. Täieg feil tunne on, kui valgusfoori taga ära suren ja terve rodu autosid minu järel ootab, või kui ma peateele keerates välja suren ja teistele takistuseks sinna konutama jään.

FEIL nr 4. Minu uus töökoht, mis on klienditeenindus. Mitu korda ma olen selle reha peale astunud ja ikka ei õpi, et minu koht pole klienditeeninduses. Minusugune peaks klientidest või ülse inimestest kaugele hoidma

Vot sellised feilid mu elus. Tegelikult ma tahtsin Eurokast ka rääkida. Nimelt minu meelest oli Elina esitus 1. poolfinaalist perfektne ja kogu ülekanne ka, nii et ma ei saa aru sellest nämmutamisest, et paha viga siin ja paha viga seal. Ma ei tea, miks eesti tabelis kukkus, ju siis lihtrahvale ikka ei lähe see ooper peale. Ma tean, et mulle meeldivad sel aastal hoopis teised lood. Iisreal, Küpros ja Tšehhi, kui mõned välja tuua. Küprose vastu on üldse raske, sest laulja meenutab Beyoncet ja kogu esitus on sellise poweriga.