#Dopinguskandaal

Ma olen dopinguskandaali valguses nõus selle seisukohaga. Jah, dopingut kasutada oli vale, aga inimlikust seisukohast saan aru, miks nad langesid selle ora otsa. Suusatajal on edukalt suusatada tahtes veel ka pinge rahva, sponsorite ja toetajate poolt, kes kõik soovivad, et sportlane oleks edukas ja tooks Eestile au ja hiilgust. Lisaks ei saa mainimata jätta nende suurepäraseid eeskujusid – Andrease isa Andrus Veerpalu ja eestis kõrgelt hinnatud suusatreener Mati Alavar. Kui juba Mati Alaver annab kontaktid, kuidas jõuda dopinguni, siis saavad noored sportlased justkui hinnangu, et doping on okei lahendus.

Siit jõuamegi tõeliste kurjajuurte juurde – Mari Alaver ja Andrus Veerpalu juurde, kes tuleks kõige selle pärast risti lüüa. Mul on tõsiselt kahju nendest 60 000 inimesest, kes laikisid seda “Usume Andrus Veerpalu” lehte. Mina isiklikult uskusin kohe, et ta on dopingupatune, kui see B-proov positiivseks osutus. Võib ju väita, et kõik kasutavad midagi, aga mina seda ei usu. Ma näiteks usun, et Kristina Šmigun on puhas. Võib-olla olen mina see viimane naiivitar. Aga Mati Alaveri öeldu enda kaitseks ajab küll naerma. “Andsin poistele kontaktid, aga dopingut ma kasutada ei soovitanud. See kõlab täpselt nagu “Andsin purjus inimesele auto võtmed, aga sõitma ei soovitanud minna. Ja tsiteerin teda:

Andrus Veerpalu oma karjääri jooksul veredopingut kindlasti ei kasutanud.

Oh pliis, valetad, valetad, valetad raisk. Siiski ma arvan, et kõige suurem niiditõmbaja eesti poolelt on veel peidus üldse

 

Advertisements

Alkoholismist

Lugesin just seda Mihkel Raua eneseabiraamatut ja viimases peatükid kirjeldas ta oma kogemusi alkohoolikuna. Veel enam, ta kirjeldas, kuidas raamatu “Musta pori näkku” tõttu inimesed, kelle lähedased on alkohoolikud, temalt pidevalt küsivad, et mida selle vaese alkohoolikuga ette võtta ja tema vastus on üsna karm – ära tuleb jalutada. Samamoodi ütlevad psühholoogid, et suhtes on võimalik kõike parandada, v.a seda, kui mees sind peksab. Siis on ainult: jookse nii kiiresti, kui jalad võtavad. Ja ma kirjutan sellele soovitusele kahe käega alla, sest mul ja eelkõige mu emal on tohutu kogemus sellega, kuidas mu isa kui resident alkohoolikut üritati igasugusel võimalikul ja võimatul viisil õigele teele juhatada, aga kasu ei miskit. Mäletan, kuidas istusin Wismari haigla ees autos hommikul vara, sest ootasin, olles roolis, kuni ema isaga seal ära käib. Mäletan, kuidas ta küll ei peksnud kedagi, aga oli lihtsalt väljakannatamatu. Kui ema politseisse helistas, siis öeldi, et midagi ei saa teha, kuni ta kallale ei tule. Mäletan, kuidas olin oma toas, kui järsku kuulsin, et suitsuandur üürgab. Elutuppa, kus isa pesitses, jõudes nägin, et pool lauda ja pool tema läpakat oli söestunud (tule ta suutis ise kustutada õnneks). Edaspidi sai selgeks, et keegi pidi kogu aeg kodus olema, keegi pidi teda kogu aeg valvama. Mäletan, et põhiteema oli 2 eurot, anna mulle kaks eurot ja elu on lill. 2 eurot maksis suur kange 2 L õlu. Teinekord oli vaja 5 eurot, siis sai suitsupaki ka. Käidi ka kõikvõimalike posijate juures. Ühest oli abi ka. Ta võttis isalt joomisisu lausa 5 aastaks. Ainuke aeg lapsepõlves, kus elu oli normaalne. Ja ta oleks võinud veel kauem olla joomata, aga kui 5 aastat täis tiksus, siis oli tal nagu peas mingi hääleke, mis vahepeal magas ja siis nagu kellavärk üles ärkas. Mihkel Raud nimetas seda oma isiklikuks tiigriks. Järsku oli tal vaja proovida üks tilk, et äkki enam ei olegi seda sõltuvust. Ja loomulikult hakkas jooma. Paar korda käidi veel selle posija suures, aga siis enam nii pikalt ei mõjunud. Kord pool aastat ja siis veel vähem. Kui ta oli tsüklis, siis oli raske teda sinna viia, nii et mindi siis enam-vähem pooljoobes. Ma tean ka ühte sõbranna meest, kes sai sellise posija juurest abi, aga 5 aastat tal ei õnnestunud vastu pidada. Nii et ma soovitan minna küll, aga samas on see ikka pooleldi alkohooliku enda tahtmine, kas ta usub sellesse ja kas ta tahab seda. Mul puudub kogemus narkomaaniaga, aga alkoholism on jube haigus. See teeb normaalsest inimesest mingi ajudeta pudulojuse, kellel on ainult üks eesmärk – kust saada viina juurde. Aga kõige hullem on ikkagi see, kuidas selle haigusega kaasneb tavaliselt hulk sotsiaalseid probleeme ja kui inimene just üksikul saarel üksinda ei ela, siis kannatavad tema pärast ka teised inimesed. Vanaema (tema enda ema elas oma viimase eluaasta isaga ühe katuse all) ja vanatädi viis see küll kiiresti hauda.

Lõpuks tegi ema seda, mida Mihkel Raud soovitaski ehk ta jalutas ära. S-t mu lapsepõlvemaja oli tema nimel ja ta otsustas selle maha müüa. Yup, that’s right. Me müüsime väärtusliku kinnisvara Nõmme südames, sest see oli ainus viis alkohoolikust lahti saada. Isa sai endale oma elamise päraperse ja meie vähemalt emotsionaalselt temast lahti. Ema küll jäi veel teda vajadusel rahaliselt aitama (väikeste summadega). Lisaks oli tal ka ema, kes järgmisel aastal ära suri, sest ei suutnud tema joomist kauem pealt vaadata (vana 80-aastane on hoopis teine teema). Ja paar aastat aitas teda ka tema tädi. Nii rahaliselt kui ka emotsionaalselt. Aga siis suri ka tema. Kui jalutad alkohooliku juurest ära, siis on alkohoolikul kaks variant, ta kas lõpetab joomise või lõpetab hauas. Minu isa valis hauas lõpetamise. Aga ega keegi seda ei uskunud, sest seni oli tal raudne tervis ja ega tal tervis üles ei öelnudki, see oli rohkem tobe õnnetus. Igatahes kui vanatädi suri, siis oli ta lähisugulased kõik surnud. Need, kes elus olid, ei tahtnud temaga mingit tegemist teha. Aga siis meie, tema lapsed, oleksime pidanud ikkagi muretsema, et mis temast saab. Kas ta joob end nii põhja, et visatakse korterist välja maksmata kommunaalide pärast ja temast saab kodutu. Kõige hullemad stsenaariumid käisid peast läbi. Ka see, et peab tema hooldushaigla arveid tasuma hakkama. Oma surmapäevaks oli ta taas omadega täielikus ummikus. Mingilt töölt oli ta väidetavalt aegluse tõttu vallandatud, uut tööd ei leidnud ja oli just enne surma oma auto maha müünud, et kiiresti raha saada. Lisaks alkoholismile oli tal ka hasartmängusõltuvus, millest me saime küll tagantjärele teada, ja see on üks selline “mõnus” kombo, mida ei oskaks isegi Mihkel Raud kommenteerida.

Kuigi minul endal alkoholismi jooni ei avaldu, alkohol on viimane asi, milele ma mõtlen, kui mingi mure on. Pigem avalduvad need jooned mu vennal, aga ta on praegu palju paremas seisus, kui mu isa tema vanuselt, nii et loodame parimat. Küll aga on mu suurim hirm, et ma kukun oma elus samamoodi läbi nagu mu isa. Kuigi sellist allakäiku annab otsida kuskilt suguvõsast, siis ikka ma kardan seda paanilselt, seda enam, et mind on terve lapsepõlve iseloomus mu isaga võrreldud. Seega ta on hea eeskuju, kuidas mitte elada. Tundub, et tuleb lihtsalt vastupidiseid otsuseid teha. Mitte pidada raha sõprusest ja muust elus olulisest tähtsamaks, jne. Mitte teha palju asju, mis teda lisaks sõltuvustele põhja vedasid. Öeldakse, et elu on sul hukka läinud, kui sinu surres tunnevad lähedased kergendust. Ilmselt see ongi see, mida ma kardan, kui ma kardan, et ma kukun elus läbi. Lisaks vasardab peas pidevalt ühe juba lapsena palju elukogenenuma sõbranna sõnad, et mina küll elus kaugele ei jõua. Ilmselt ta mõtles lihtsalt seda, et mul pole vajalikku initsiatiivi vajadusel kas või üle laipade minna. Ega ma ei arvagi, et eduka elu nimel seda on vaja. Aga peas kummitavad need sõnad siiani.

Tõde ja õigus

Ma käisin selle nädalavahetuse eel samuti, nagu ka väga paljud eestlased ja nagu ka Evelin Võigemast, kes meiega oma eksabikaasat vaatamas käis, kinos filmi “Tõde ja õigus” vaatamas.  Pean ütlema, et mina omal ajal lugesin ainult pool tõe ja õiguse esimesest osast läbi. Ma lihtsalt ei viitsinud tollal rohkem lugena, sain juba karakteritest sotti, et kontrolltöö ära kirjutada. Nüüd pool aastat tagasi üritasin ma uuesti seda lugeda, aga paarikümnest leheküljest kaugemale ei suutnud lugeda. See lihtsalt on niivõrd raske raamat. Vaatamata sellele mulle meeldib see lugu. Mulle meeldis Andrese isiklikus elus toimuv rohkem kui tema võitlused Pearuga, kuigi ka need olid kaasakiskuvad.

Ma olen juba kuulnud neid taevani kiitvaid kui ka Tiina Lokki üht laitvat arvustust.Ma ei saa aru, mida see Tiina Lokk rääkis, et film jääb pärast Krõõda surma seisma ja on ainult üks kohtusaagade jada. Minu meelest oli seal pärast Krõõda surma palju isiklikku elu. Eriti meeldis mulle see, kuidas Andres Mariga ära keeras (see peksustseen) ja kuidas Liisi enda eest seisis Andrese vastas. Kui ma raamatut kunagi lugesin, siis ma ei jõudnud nii kaugele, et näha Andrese ärakeeramist. Aga ära ta keeras, ma imesin oma 7UP-i ja vaatasin rõõmsalt, et “ohh, nüüd läheb põnevaks”. Ma arvasin, et Andres tapab Mari ära selles stseenis. Minu meelest on see nii vapustav karakteri muutumise lugu, kuidas kangelasest saab raamatu või filmi jooksul antikangelane. Luges aina piiblit ja muutus kurjaks ja õelaks.

Muidu on ka ilusa eestimaise loodusega film, grimm oli hästi tehtud, ma ei tea, kas need habemed olid tõesti tollel ajal sellised, aga ju siis olid. Ja mulle meeldis see, et raamatu vibe kandus ka filmi, kuigi ma ei tea, kui hea on seda filmi vaadata kellelgi, kes pole üldse raamatut lugenud. Natuke kaugeks ei jää see temaatika?

Palju õnne, Eesti. Üks väärt film Sul juures.

Lapsepõlve radadel…

Vaatasin täna pildialbumeid, noh, ikka neid päris käega katsutavaid albumeid ja tuli selline nostalgia peale, et tahtsin teile ka näidata, milline ma väiksena välja nägin ja kuidas mu lapsepõlv möödus. Siit tuleb suur pildipostitus. Kõigepealt näitan, milline ma päris pisikesena olin.

Venna Siimuga
Vanaema ja vennaga juba natuke vanem

 

Järgmisena meenutaks lasteaia lõpetamist. Ma olin lasteaias paras marakratt. Mind äratati keset lõunaund üles ja pandi nurka seisma, aga ma ei teadnud isegi mille pärast. Üldse ma läksin lasteaeda alles 4-aastaselt.

Lasteaia lõpetamisel

Esimest korda läksin välismaa reisile 6-aastaselt Soome ja Rootsi. Läksime pere ja peretuttavatega. Käisime Linnanmäki lõbustuspargis ja ma ei saanud ühegi ride’i peale minna, mis algas 7-aastastele. Hiljem täiskasvanuna ma ei julgenud ühegi ride’i peale minna.

Rootsis või soomes
Rootsis vennaga

Lapsepõlves oli tavaline, et kui emal oli puhkus, siis käisime vanalinna päevadel, lõbustuspargis, loomaaias ja rannas. Tavaliselt isa oli tööl, aga mitte alloleva pildi tegemise päeval.

Kolmekesi

Kunagi leidsime ühe koera ja võtsime endale ta, toitsime ja panime nimeks Terri. Aga ta kadus ära, vist läks oma koju tagasi. Seejärel võtsime päris oma koera ja nimetasime ta Terriks. Terri saime Keskturult ja maksis ta kõigest 400 krooni, kuigi oli segavereline.

Terriga

Esimene kaugemale reis toimus Kanaari saartele, Lanzarotele, kui ma käisin 5. klassis ja kohe järgmisel aastal käisime Marokos. Ühes pildid on tehtud Lanzarote veepargis.

Veepargis

 

Papagoiga
Marokos

Meil olid lapsepõlves 2 perekonda, kellega me tihedalt läbi käisime alates selles, kui me vanemad koos ülikoolis õppisid. Allolevad pildid ongi, kas meie kodus (pildil on minu tuba) või kuskil Lõuna-Eestis.

Siiriga mängimas
Karini ja Elinaga

Lapsepõlves oli meil sugulastel maakodu Vene piiri ääres Jaama külas. Allolev OFF-i reklaam ongi seal külast läbi voolaval jõel tehtud.

OFF-i reklaam

Minu lapsepõlve sünnipäevad on legendaarsed. Ma kutsusin alati oma 4-5 parimat sõbrannat või noh, kui palju mul neid üldse parajasti oli morsipeole. Pärast kui tuli teismeiga ja joomine muutus populaarseks, vajusid need sünnipäeva ära. Ma mäletan, kuidas ma alati kartsin, et keegi ei tule.

Grupipilt 1
Grupilpilt 2

Alljärgnevalt on minu põhikooli lõpetamise pilt ja 9. klassi lõpuball. Meil Nõmme Põhikoolis oli selline lõpuballi traditsioon. Kõik pidid enne pidu peotantsu õppima ja kõik hankisime korralikud ballikleidid. Meil olid oma kuningas ja kuninganna ja printsessid. Kõige all on pilt meie tutipeost. Kes leiab mind üles?

Põhikooli lõpetamine
Oma lapsepõlve poisssõbraga ballil (sel ajal me ei käinud, käimine toimus siis, kui olime 6-7-aastased 😀 ) Vaadake kui peenike ma olen!!!
9. klassi tutipidu

Allpool veel juhuslikke lapsepõlve pilte.

Sõbranna, tema õe ja teise sõbranna õega
Sõbranna ja terriga
Venna põhikooli lõoetamine. Aktusel ma ei käinudki, pidasin paremaks ujuma minna 😀

Ikka töötu

Olen juba 2 nädalat tööd otsinud ja vabsee ei kutsuta vestlusele. Olen juba üle 20 CV saatnud ja ei ühtki vestlust, vähemalt mitte asjalikest kohtadest. Ma proovisin kohale, kus ma kevadel lühikest aega töötasin, aga see oli teine kauplus ja sellele tädile ma vist ei meeldinud. Mis oligi naljakas, et ühte poodi kutsuti mind ilma proovipäevata kohe tööle lausa kaks korda, aga teises pean mingi fucking proovipäeva tegema, et saada madalamale kohale, kui see, kuhu ma algselt kandideerisin. See tädi ajab taga mingit ideaalset müügitiimi, kus klienditeenindajad on kõik särasilmsed ja naeratavad. Natuke kahetsen küll, et andsin oma sooja kontoritöö koha ära ja nüüd olen masenduses, sest ei leia vähemalt sama head tööd asemele.

Aga tööotsingud tehes olen tähele pannud mingeid imelikke asju. Näiteks pole vahet, mis numbri sa palgaootuseks ütled. Neil on ikka mingi oma number, mida nad on valmis maksma, isegi kui nad ütlevad, et neil pole kindlat numbrit. Näiteks mu eelmine tööandja ütles mulle vestlusel nii ja ütlesin neile mingi numbri, mis mulle tundus, et sellel ametikohal oleks normaalne nähtus, aga lepingus vaatas mulle ikka vastu number, mis oli tervelt 150 eurot madalam, kui see, mille mina välja käisin. On siis vaja öelda, et pole kindlat numbrit. Ma ei saa aru, mida need tööandjad mõtlevad, et kuidas siukse palgaga ära elatakse. Ma saan aru veel, et üksi-kaksi ei kulu nii palju, aga kui on lapsed ka, siis kulub ju palju. Ma vean kihla, et kui ma oleks mees, siis oleks mulle lepingus hoopis teine palganumber vastu vaadanud. Mulle tundubki, et ühiskond on nii meestekeskne, et mees peab peret üleval ja naine vääribki madalat palka, sest ega tema peret ülal ei pea. Aga me võiks juba üle saada selllest klassikalise leibkonna teemast. On olemas üheinimese leibkonnad ja ka üksikemad ja nemad tahavad ka millegi eest elada.

Palgaga seoses on mul ka teine tähelepanek. Ma ei saa aru, mis firmad need on, kes pakuvad töötasuks 500-600 eurot. Kes läheb üldse selle raha eest tööle? See kellel on rikas mees ja kodus igav? Täitsa perses, mis siin Eesti Vabariigis toimub. Näiteks ma leidsin CV-keskuses ühe töökoha, mis asub mu kodu lähedal. Mõtlesin, et kandideerin, hea kodust käia. Aga kui kandideerima hakkasin, olid seal küsimus, et kas olen nõus 600-eurose palgaga. Tahtsin kirjutada, et minge persse, kui olen. I’m desperate, kuid mitte nii desperate.

Ma saan aru, et enamikele pole siin postituses öeldu mingi uus teema, aga ma olen lihtsalt nii frustreeritud oma töötu olemises, et pean end välja elama. Nii et ma ei teagi, mis ma nüüd peale hakkan. Üritan mitte täielikku masendusse langeda. Seda enam, et see tööle saamine on pelgalt kohustus. Ma ei taha tööle minna, aga ma pean tööle minema. Ma ei saa, olles 31-aastane (varsti 32) lasta emal end üleval pidada. Ta ei ole ka mingi rikkur. Ma arvan, et meil läheb eluke veel päris raskeks enne, kui ta kergemaks läheb. Üks hea tuttav soovitas mul midagi õppima minna, näiteks õpetajaks, et pole kõige hullem töö. Ma ei tea, mul endal oleks soov nt raamatupidamist õppida, aga mul ei ole üheski reaalaines riigieksam tehtud. Õppima minek on küll hea plaan, aga sel ajal on ka vaja ära elada. Nii et nokk kinni, saba lahti olukord. Ühesõnaga ma üritan pead mitte norgu lasta ja küll ma midagi ikka leian.