Koolist, tööst ja terviseprobleemidest

Nolaifin siin, see tähendab raban täiega tööd teha. Ma üritan küll end motiveerida sellega, et kui ma 5 päeva rabamise eest saan mõne inimese kuupalga või eh, mis ma seletan siin, see summa on mul halbade asjaolude tõttu endal olnud paar viimast kuud ainsaks töötasuks, siis see juba võiks motti tõsta küll, aga seda motti jagus mul ainult eilseks, kui suutsin suurest paanikast mingi päevarekordi teha.

Neljapäeval oli mul väike breakdown, sest päev kulges selliste tõusude ja mõõnadega, et mul läks õhtuks ikka juhe nii kokku. Esiteks läksin mina rõõmsa ja rõõsana ülikooli oma igal semestril sisseantavat eksterniavaldust esitama, kui struktuurimuutuste tulemusel tekkinud uue instituudi büroos* teatab tädi mulle nii muuseas, et eksterniavalduste vastuvõtt lõppes 30. augustil. Yabadabaduu!!! Kiire pilguheit kalendrisse näitas, et olin omadega tervelt neli päeva hiljaks jäänud. Korraks võttis hinge kinni, sest saate ju aru, et mul on konkreetne plaan lõpetada ühel kindlal kevadsemestril (ei mitte veel järgmisel) need liiga pikaks veninud magistriõpingud, siis selle semestri vahelejäämine oleks väheke paha selle plaani elluviimise osas. Seda enam, et see plaan on niikuinii on skaky grounds. Aga pettumustega harjunud mina otsustasin, et suva, küll ma siis kevadel teen rohkem. Aga jumalad olid mulle päeva esimesel poolel toeks ja selle avalduse ikka sisse ma viidud sain ja nüüd võin uhkusega öelda, et kõik jätkub plaanipäraselt. Õpingutega siis.

Millega nii hästi ei läinud oli see eelpool mainitud killer-töö, mille ma pean ebainimliku rabelemisega ära tegema ja tegelt mul pole üldse aega siin kiribada, aga ma ikka varastan selle aja. Jällegi mul oli tähtaeg (seekord tööandja poolt, mitte minu enda soov tubli olla) ja ma panin kohe paika palju ma päevas teen ja neljapäeva õhtu oli ka plaanitud töötamisele ja siis…üks kuradi programmi litsents oli aktiveerimata ja kes teab, see teab, et kui litentsi pole, siis laku panni. Ok mõnda programmi saab ilma litsentsita ka kasutada mingil määral, aga mitte seda kuradi programmi. Ja kuna keegi tööpäevavälisel ajal seda lahendada ei osanud, siis ei jäänudki mul muud üle, kui turtsuda ja kõiki kosmilisi jõude maapõhja needa. Tegelikult ma olin enda peale pahane, sest miks, oh miks ma ei võinud päeval asja uurida ja teatada inimestele probleemist ajal, kui neil on tööaeg, mitte mingi õhtul hilja, kui kõik on kodus tudul. Anyway, ma sain pikendust, aga sittagi see mind ikkaa nii väga aitab. Rabama peab, seni kuni veri ninast väljas ja siis ka edasi veel.

Mitte ainult see nüüd-pean-end-surnuks-rabama kahju ei tekkinud sellest lits[ents]iprobleemist, vaid ka see, et ma pidin arstiaja edasi lükkama. Ja mitte hambaarsti seekord, vaid perearsti. Ma vihkan igast arstindust ja naljalt mina oma jalga sinna ei tõsta. Seega kui mul nüüd oli aeg, siis see tähendab, et ma olen nüüd suremas. Okei, okei, tegelt ma ei tea, ma lihtsalt googeldasin sümptomeid ja sain teada, et võimalikud põhjused minu probleemile algavad neeru-südame ja ma ei tea veel mille puudulikkusest ja lõppevad vähi ja kasvajaga. Vahele jäävad rasedus ja pikalt voodihaige olemine, mis minu puhul kohe kindlasti põhjuseks ei saa olla, seega Google’i järgi on minu laul lauldud. Seega ei jõua ära oodata, mis tegelt on. Tegelt on raudselt mingi väike probleem, et võtad paar tabletti ja asi korras. Sellest ma unistan. Mis peamine, teeme nii, et mind ei torgita ja analüüsita väga hullult, sest ma lihtsalt ei viitsi käia läbi mingit haiget kadalippu, et siis lõpuks teada saada, et mul on mingi paari tableti värk. Selles suhtes, et täiesti unustamatu kogemuse osaliseks sain ma kuskil 7. klassis, kui läksin kõhuvaluga arsti juurde, kes ei suutnud välja selgitada, mis mul viga oli. Siis pandi mind ühte haiglasse, seejärel teise haiglasse ja lõpuks pärast pooleaastast haiglate ja arstide vahet käimist selgus, et ei, mul ei peitu kuskil kõhuõõnsuses kasvajat, vaid olin suutnud endale kõigest mingid parasiidid muretseda kuskilt. Seega, natuke aega neid killivad tablette ja sai eluga edasi minna. Aga see lahenduskäik oli kõike muud kui normaalne.

Aga teate, millest ma veel unistan? Sellest et kartulipuder läheks mikrolaineahjus kuumaks. Mina ei tea, mis värk on, aga taldrik läheb seal nii kuumaks, et ei saa katsudagi, samas kui puder on ikka leige. Mulle üldse ei meeldi sellised anomaaliad.

file48747691_1a21db90

*Tallinna Ülikoolis on sellest aastat miljoni erineva pisikese instituudi asemel kuus suurt instituuti, kus asjad on ainult veits ebaproporsionaalselt. Mõnes instituudis on vaid üksikud erialad, samas kui teises on neid sada tuhat, nagu ka Humanitaarteaduste instituudis, kus minu eriala paikneb. Ikka väga monstrum on see, samas on see ka alajaotustega, kuid need alajaotused vajaksid veel suuremat määratlust, sest praegu ma ei teadnud absull, kelle juuurde ma peaksin minema. Enne pisikese instituudiga ei olnud nagu väga probleemi. Ühesõnaga, kõigepealt olid suured teaduskonnad ja need jagunesid väiksemateks osakondadeks ja need omakorda õppetoolideks. Siis tehti pisikesed instituudid, kus olid mõned vähesed erialad ning nüüd tehti varasematest teaduskondadest veel suuremad instituudid. Seda kõike viimase 10 aastaga, kui mina selle asutusega seotud olen olnud. Struktuurimuutused selles ülikoolis ikka ei lõppe.

Advertisements

That lovely moment when everything goes south

Ostsin mina täna maasikaid. Võtsin maasikad ja panin parema variandi puudumisel natuke suhkrut võileivataldriku peale ja suundusin läpaka taha. Võtsin läpaka kätte, panin Under the Dome’i uue hooaja avaepisoodi mängima ja otsustasin nautima hakata. Noh maasikaid ja sarja ja kõike. Ülimõnus (pidi olema). Osa juba hakkas, süvenesin, võtsin maasikad ühe käega ette ja teisega taldriku ja järsku vaatan, et kogu sülearvuti klaviatuur on suhkurt täis.

hBBF137F7

Esimene

Don’t you just love those moments (L)

TeineKanye

Under the dome’i avaosadega sain ühele poole, aga puuteplaadi juures olevad nupud ei tööta hästi, kaasaarvatudtühikunupp.

Astusin s*ta sisse… ehk kohtumine Windows 8-ga, kuid mitte ainult

Meie esimene kohtumine tuli väga ootamatult. Ma ei teadnud temast varem midagi, ainult seda, et ta on olemas, aga kõikide muude detailide suhtes olin siiani kurt ja pime, sest ma ei plaani niipea arvutit ega ka seega op-i vahetada, seega milleks uurida, eks, ja ennast ootamatusteks ette valmistada. Aga töö tõttu pean väga erinevate arvutitega kokku puutuma ja karta oli, et varem või hiljem mind uustulnukat sisaldavasse arvutisse kupatatakse. Nii et ise olin loll, eks.

Ühesõnaga sain oma tööülesande kätte ja logisin rõõmsalt nagu alati kaugühenduse abil arvutisse sisse ja alguses oli kõik väga normaalne. Siis aga tekkis vajadus arvutist üht programmi otsida ja nagu tavaliselt Windowsis sellisel juhul kombeks, pöördutakse selleks Start-nupu poole, nii tegin ka mina…AGA SEDA LIHTSALT POLE SEAL, KUS TAVALISELT!!!

this-is-my-shocked-face

Mu peas kordub umbes miljon korda selline tekst “MIS MÕTTES EI OLE START-NUPPU??? KUIDAS SEE VÕIMALIK ON??? Oot, äkki see polegi Windows üldse. MIS ASI SEE ON SIIS???“. Mu käed muutuvad higiseks, pisarad hakkavad mööda põski alla voolama, mõte on täiesti kinni kiilunud, maailmalõpp tundub juba üsna lähedal olevat. Siis viibutan kursorit seal, kus mu kallis Start-nupp peaks olema, lootuses, et äkki ilmub lihtsalt välja. Ja siis ma järsku näen, et sinna nurka ilmub korraks mingi sinine kast (ehk siis see, mis start-nupust järel on). Veri hakkab vaikselt jälle liikuma soontes, hingamine hakkab normaliseeruma ja maailma tundub jälle olevat üks igavesti tore koht. Ma tunnen, nagu oleks faking jalgratta leiutanud.

Ok, klikisin sellel Start-nupust järele jäänud moodustisele ja see, mis seejärel välja ilmus, võttis elupõlise Windowsi kasutaja lihtsalt sõnatuks.

1e8

Seda jama on raske kuidagi rohkem kommenteerida, sest tegu on ikkagi Microsoftiga ja no mida sa selle raipe kallal ikka õiendad, sest ta teeb, mis tahab, võimalikult kasutajavaenulikult. AGA KURAT START-NUPU OLEKS VÕINUD IKKA ALLES HOIDA OMA ENDISEL KUJUL. Kellele see ette jäi, ma ei saa aru?!? See on üks asi, mis teeb Windowsist Windowsi. Nüüd on nagu mingi käkerdis, millel pole ‘vana hea’ Windowsiga enam palju ühist. Mind ajab jumala vihaseks, et MS on mõelnud eelkõige sellele, kuidas Apple’ilt kasutajaid üle meelitada, mitte sellele, et neil on veel ustavaid kasutajaid, kes ootavad Windowsilt selle tuntud ‘headust’. Nad ei suuda niikuinii Maci kasutajaid tagasi meelitada, nii et üritagu vähemalt olemasolevaid alles hoida. Sest kui Windows pole enam see, millega ma HARJUNUD olen, siis ma võin sama hästi Macile ka üle minna… kõigepealt peab muidugi rikkaks saama.

 

Mis puudutab pealkirjas lubatud muud jama, siis lisaks virtuaalsele pasale, mil nimeks Windows 8, astusin ma eile päriselt ka sita sisse. Nagu sõna otseses mõttes ja, oh boy, kuidas see sitt haises…ilma naljata, rõve on lihtsalt valgete papudega sita sisse astuda. Et sellest veel vähe polnud, siis ma avastasin selle poes, kui see tundus mulle silmanurgast nagu puuleht olevat ja ma haarasin sellest paljaste kätega kinni. Väkkkkkkkkkkkkkkkkkkk, ma tean. Loopisin sita siis mööda poodi laiali ja tulin tulema. 😀 Ema ütles, et see peaks õnne tooma…parem oleks, sest see haises tõesti rõvedalt. Kodus hakkasin oksele ka lõpuks. Sest noh, ma pole harjunud lihtsalt…sitaga. Mäletan, et kui haiglas oli vaja kakaproove anda ja junnist osa näidiseks topsi toppida, siis ma enda sitahaisu ka ei kannatanud ja seda tegi keegi teine..ema või medõde või keegi.

EDIT: Just learned, et Windows 8 muutub uuemas versioonis jälle 7 sarnaseks. Hallelluuja, JUMAL ON OLEMAS!!! Sest kui sa pead kogenud Windowsi kasutajana hakkama mõtlema selliste elementaarsete asjade üle, et kuidas saada Start-menüüsse või KUS KURAT on FAILID ja KAUSTAD, siis oled sa, kallis MS, ikka midagi valesti teinud küll.  Now we’re talking.