Seltsimees laps

Mina, nagu ka ilmselt suur hulk Eesti inimesi, käisin nädalavahetusel vaatamas uut Eesti filmi Seltsimees laps. Ma arvan, et see film tõmbas kinodesse väga palju vanemat põlvkonda, kellele meeldib nostalgitseda nõukogude aja teemal ja kellele on südamelähedased Leelo Tungla lood. Ja olgu öeldud, et nõukogude aega seal üsna autentselt kujutatud. Noh, mida mina noor inimene tean nõukogude ajast, võib mõni küsida, aga paljud asjad, paljud detailid seal filmis on no nii nõukogude aeg, kui nõukogude aeg olla saab.

Aga film ise oli väga hea. Mitte ainult Eesti filmi kohta, vaid ka üldse. Soovitaks väga kõigil seda vaatama minna. Nutta saab ja naerda saab. Ja tumedast nõukogude ajast rääkiva filmi kohta üllatavalt õnneliku lõpuga. Kuna filmi jutustatakse lapse vaatepunktist, siis peaksid ka lapsed sellest filmist aru saama. Ja Tambet Tuisk. I love Tambet Tuisk. Ta on selline kompu. Ma arvan, et igas filmis peaks olema Tambet Tuisk või Mirtel Pohla, siis on hästi. Kõige parem asi filmi juures oli aga Kadri Adamsoni 5-sekundiline roll. Mida ta seal söögilaua ääres tegi ja keda ta mängis jäi nii arusaamatuks, et see mõjus koomilisena.

Järgmisena ma plaaningi minna vaatama 12. aprillil linastuvat Portugali, kus peaosas ei keegi muu kui Mirtel Pohla. Mirtel teeb küll imelikke filme tavaliselt ja see tundub ka kuidagi imelik olevat, aga Mirtel Pohla!!! Ma ei jõua ära oodata.

Kaader filmist Seltsimees laps

 

Advertisements

Segadusse ajavad päevad / Sangarid

Vaatasin sellel nädalavahetusel kahte Eesti filmi. Üks rääkis noorte eestlaste elust 80-ndatel (piiri taga), teine elust 90-ndatel maakolgastes. Üks väheseid asju, mida ühise joonena võib välja tuua, on see, et mõlemal filmil oli ajastule kohaselt laitmatu soundtrack. Lisaks ehk ka see, et mõlema filmi peategelaste elukäiku vaatad popkorni süües pealt, aga absoluutselt ei tunne neile kaasa või ei taha samastuda. Muud osas oli tegemist ikka kahe erineva filmiga ja kuigi “Päevad, mis ajasid segadusse” on jubedalt erinevaid tunnustusi ja auhindu saanud (jah, ma saan aru, et režissööri töö on suurepärane, aga see ei tee sellest aasta parimat filmi), siis minu jaoks “Sangarid” võidavad suure edumaaga. Kohe räägin täpsemalt.

Päevad, mis ajasid segadusse (2016) – ausalt öeldes ajas see film mind tõesti segadusse, enam sisutühjemat filmi annab otsida. Filmi kulgemistempo oli selline, et 10 minutit 90-ndate maaelu olustikku ja 2 minutit mingit dialoogi, mis vedas mingit lugu, mis jäi üsna napiks, sest režissööri idee oli ühene – näidata, kui ägedad/mõttetud? olid 90-ndad. Äge või mõttetu? küsimus tekib mul sellest, et nende lõputute pidude näitamist võiks lugeda kui näitamist, et 90-ndad oli tõesti selline aeg, kus pidutseti tohutult, noored esimest korda tõeliselt vabad, Eesti riik oli vaevu jalad alla saanud, seega ei olnud politseid korda majja löömas jne. Ma kujutan ette, kuidas mõni tänaseks 40-aastane vaatas seda filmi tõelise nostalgiatundega, et “küll see noorus oli ikka äge”. Samas minus tekitas nähtu täieliku masenduse. Ma täielikult piinlesin need 2 tundi, oodates kannatamatult lõppu. Siinkohal jälle mõte, et äkki autorid tahtsidki tekitada masendust, et vaadake, kui mõttetu oli noorte elu tollel ajal maakolkas. Nagu ma mainisin, siis 90-ndate muusika soundtrack oli adekvaatne, kuid nii muusika kohapealt kui ka üleüldiselt olen ma väga õnnelik, et 90-ndad on läbi. See oli selline huvitav aeg, lapsena oli sellel ajal üleskasvamine väga kiiresti muutuvas maailmas üleskasvamine ja ma olen õnnelik, et tol ajal ei olnud seda tehnika pealetungi veel, aga 20-ndaid aastaid ma selles kümnendis veeta küll poleks tahtnud.

Siiski oli filmis mingeid väga häid äratundmiskohti. Lisaks heale soundtrackile muigasin ma selle muruniiduki käivitamise stseeni ajal. Meil 5 aastat tagasi oli ka lapsepõlvekodus selline muruniiduk ja, oi, kuidas selle käivitamine mul närvi mustaks tegi. Seda pidi mingi erilise nurga alt tegema, ei olnud nii palju jõus asi.  Samuti peaks andma tegijatele au, et nad leidsid kunagise Metsiku Roosi seebika üles (tollel ajal täiega vaatasin neid ja see on üks väheseid, mis on meeles. Kas see polnud isegi üks esimesi seebikaid Eesti kanalitel, mille esimese osa eetrisse minekul oli linn inimestest tühi?) Siis loomulikult see partide jahtimise telekamäng, tohutult mäletan seda mängu, püstoliga teleka poole tulistamist ja siis seda pooletoobist koera, kes lõpus välja ilmus. Täiega kadestan kõiki, kellel need eriti vanad mängud veel alles on. Minu meelest teeb vana Nintendo iga kell ära tänapäeva mängukonsoolidele. Midagi oli veel, mingeid tollele ajale omaseid elemente, mis suurt äratundmisrõõmu tekitasid, aga praegu väga ei tule meelde. Eks need riided ka, need dressipluusid jne. Tollel ajal olid Nike, Adidas jne väga popid, aga tolle aja kohta väga kallid, kuid eks teise ringi kaubana said kõik jaole.

Aa, ja kahjuks ma ei leia pilti sellest, aga kui mul oleks, siis paneks allkirjaks midagi sellist: “Mina siin niisama vabal ajal vannis, tiaara peas”. Kes on näinud, see teab 😉 Misasja noh :DDDDD

Sangarid (2017) – see reklaamis ennast komöödiana ja kuigi seal oli väga muhedaid hetki, siis ei olnud see ikka nii labane, nagu “Klassikokkutulek”, mis oli minu jaoks samu tegijaid arvestades suur üllatus. Kõigepealt, kui ema pakkus välja, et lähme seda vaatama, siis oli minu vastus kindel “Ei”, ei mingit klassikokkutulekut. Aga olles kuulnud häid arvamusi ja vaadanud treilerit uuesti, mõtlesin, et võib anda küll võimaluse. Ja oli selline film, mida vaataks mingi aja järel uuesti. Enne filmi vaatamist sain kuulda, et see on mingil määral Alex Lepajõe elust. Kui nad juveeliröövini jõudsid, siis hakkas midagi isegi meenuma. Aga Alexike ei pea ennast ju halvasti tundma, tema nimitegelast oli seal kõige positiivsemalt kujutatud.

Natuke hollywoodilik ülesehitus asjal ju oli ja ma ei tea, kas see kõik päriselt nii dramaatiline oli või kas nad päriselt ennast päris niimoodi lolliks tegid, aga pidi ju tegemist olema komöödiaga ja ega Klassikokkutulek ju ka mingi tüüpiline Eesti film polnud. Olles ise alles 80-ndate lõpus sündinud, oli mul huvitav näha, kuidas ühed eestlased mootorpaadiga Nõukogude Liidust põgenesid ja kuidas neid Rootsis vastu võeti ja kuidas kogetu neil jalad alt võttis. Mis asi on pizza, kuidas paberilipikuga ust lahti saada, üleküllus poodides ja pms miljon võimalust, mida oma eluga peale hakata. Kõik see, millega me kõik juba 90-ndatest alates nii harjunud oleme. Ma mäletan ise ka neid elamusi, kui sai esimest korda Soome-Rootsi mindud, näha tohutut mänguasjade osakonda, haukuvat mängukoera, liikuvaid treppe ja mida kõike veel, mida Eestis veel polnud. Ja minu meelest on eestlased tänapäevalgi sellele Rootsi kruiisile minnes ja siis Stockholmi saabudes umbes samasugused :D. Ikka leitakse poed, mida Eestis ei ole, ja METROO!! 😀

Teesklejad

Pole vahepeal küll kaua kirjutanud, aga ega’s midagi, lähme kohe asja juurde. Pühapäeval käisin üle väga pika aja kinos eesti uut filmi Teesklejad vaatamas. Ütlen kohe ära, et filmi sisust ma ei olnud teps mitte vaimustuses ja kuna ma kinost lahkusin ka lõpuks sellise tundega, et WTF see nüüd oli, siis oli see vaimustuse puudumine õigustatud. Vaatama läksin seda filmi aga hoopis teisel põhjusel kui seda on filmi headus. Nimelt olen ma olnud suur Mirtel Pohla fänn alates sellest, kui ta kunagi sarjas Kodu keset linna laiema publiku ette jõudis. Kuna ta on selles filmis peaosas ja tegemist pole lastesaatega (jalg ei tõusnud kuidagi tema pärast Supilinna salaseltsi vaatama minema), siis tundus kohustuslik minek olevat.

teesklejad

Ja mulle meeldis film üldiselt. Film oli visuaalselt ilus, loodus ilus, häärber ilus ja inimesed ilusad. Algusest peale haarab film vaataja endaga kaasa ja kohe algusest hakkab vaikselt pinget kerima, kuni lõpuks jõuab ohtlik mäng peaosaliste jaoks hirmuäratava tulemuseni, kus vaataja ei jõua ära oodata, et mis nüüd edasi saama hakkab. Aga lõpp on pettumus, sest jätab asjad lahtiseks, et mis see nüüd siis oli. Kas kogu vaataja ees lahti rullunud stoori oli lihtsalt illussioon ja väljamõeldis kahele tegelasele, kes ei salli enam kahekesi olemist ja otsivad reaalsusest põgenemist. Kui aus olla, siis kogu stoori oligi suht absurdne ja ebareaalne, nii et väga ei üllata lõpp, mis vihjab, et seda kõike tegelikult ei toimunudki. Aga oi kuidas mulle sellised filmid ei meeldi, kus räägitakse mingi stoori ära ja siis tuleb välja, et tegelane nägi hoopis und.

Märtsikuu filmid

Ma mitte niisama ei eksisteeri siin maapeal, vaid käin vahepeal ka kinos. Märtsikuu jooksul olen kinno sattunud umbes täpselt kolm korda ja siit tulevad filmid, mida vaatasin. Kaks Eesti filmi ja üks Hollywoodykas. Esimest kahte käisin spetsiaalselt vaatamas, viimane oli rohkem igavusest. Sest mida paremat munadepühadel teha, kui kinno minna. Kinos sai käidud siis uues Mustamäe kinos, mis on väga OK, aga hästi pisikesed saalid on.

Klassikokkutulek – see film on blogides ja igalpool jube ära nämmutatud, aga selle tahtsin naljapärast ära vaadata. Esiteks ei olnud pileteid (normaalsetele kohtadele) üldse saada, jube tung oli filmile ka nädal pärast avanädalavahetust. Aga kas mulle meeldis? Nii ja naa. Osad kohad olid päris naljakad, teised jälle mitte nii väga. Näiteks see ropsimine seal kõnepuldis küll ei olnud naljakas. Aga Genka oli päris muhe. Kogu filmi jooksul oli mul tunne, et see pole väga eestilik film, kuidagi Hollywoodilik teostus, aga suur oli minu üllatus, kui sain teada, et see on hoopis Taani filmi mugandatud versioon. Ma soovitaksin seda filmi inimesele ainult siis, kui ma tean tema huumorisoont.

KLASSIKOKKUTULEK_9

 

Perekonnavaled – tegelikult on asi selles, et ma üritan enam-vähem kõiki Eesti filme vaadata ja sellepärast oli vaja ka see ära vaadata. Film räägib siis ühest dirigentide perekonnast. Dirigendist isa saab insuldi ja siis hakkab teda asendama seni orkestris mänginud väimees, kellel juhuslikult on ka dirigendipaberid. Sellega hakkabki perekonnas igasugu saladusi välja kooruma ja nagu lõpuks välja tuleb, siis väimees astub samale rajale, millel käis tema äi. Mida see rada endast kujutab, peab igaüks ise vaatama. Minu lemmik Tambet Tuisk oli küll peaosas, aga tema tegelaskuju oli igatpidi vastumeelne. Selline keskpärane filmike täis klassikalist muusikat, ei midagi erilist.

Kõik teed viivad Rooma (All Roads Lead to Rome) – Esiteks oujee, Sarah Jessica Parker on peaosas. Teiseks selle filmiga ma õppisin ära, kuidas netist pileteid osta :D. Enne ma ei teadnud, et piletid saab kassast ka välja lasta printida. Arvasin, et ise pean või hakkama mobiilset piletit näitama. Aga filmi juurde. Film on sellise tüüpilise romantilise komöödia süžeega, väga etteaimatav. Plusspoolena võib ära tuua kauni Itaalia looduse.

Ema/Vehkleja

Viimastel päevadel olen vaadanud ära kaks Eesti filmi – “Ema” ja “Vehkleja”. Pikalt mõtlesin, kas ma kirjutan nendest blogisse või mitte, sest kumbki mingit tugevalt positiivset ega negatiivset elamust ei pakkunud, aga alustame filmist “Ema”.

03hu441g.551

Ma ei tea, mis žanrisse see film tahtis kuuluda, aga minu arvates on tegu päris humoorika vaatamisega. Tegelased olid kohati väga puised ja lakoonilised. Ilmselt see oli taotluslik. Filmi sisuks on siis see, et pärast poja tulistamist jääb üks Ema oma koomas voodi külge aheldatud poja eest hoolitsema. Samal ajal käib nende kodust läbi hulk tegelasi: tulistamist uuriv politseinik; poja sõber Andres, kellele poeg on suure summa laenanud ja kellele see on omakorda oma püstolit laenanud, millega poega lõpuks tulistatigi; poja elukaaslane Riin; õpetajana töötava poja õpilane, kellega tal mingi afäär oli; mingi psüühikahäirega lapsepõlvesõbranna Liina jne. Paljude jaoks oli lõpp väga ootamatu, minuga kinos kaasas olnud ema oli ka lõpust väga šokeeritud, aga mina aimasin seda kuidagi ette. Ma olen Kadri Kõusaares “sulest” näinud ka filmi “Kohtumõistja” (oli vist selline pealkiri) ja see meeldis tunduvalt rohkem.

03_Vehkleja_V6tted_Mart_Avandi_autor_Asko_Linno

“Vehkleja” ei ürita šokeerida, vaid lihtsalt ilutseda. Põhineb tõestisündinud lool, pärisinimese elukäigul ja on tore ilusa lõpuga film. Mulle meeldis väga see nõukaaja autetsus (vähemalt mulle tundus), mida filmis kujutati. Inimesed kõik ühtemoodi hallilt riides, nõukaaegne kool ja spordisaal ja vahendite nappus, inimeste järel luuramine, “seltsimehed” jne. Kõik oli nagu päris. 50-ndad, suht pärast sõda, ja kuigi olustik oli üsna masendav, siis lugu ise on üsna ilus ja rõõmus, mis kaalus selle Staliniaegse koleduse üle. Võib-olla natuke häiris see, et šüžeekäigus oli liialt Hollywoodi filmidelt šnitti võetud. Noh, see, et kõigepealt hakkab õpetaja vehklemist õpetama lastele, kes just erilise andega ei esine. Kogu asi läheb alguses üle kivide ja kändude, kuid lõpuks minnakse suurele võistlusele, kus läheb üle ootuste hästi. Samas kui film on tõsieluline, siis ei saa siin vist filmi kritiseerida väga. Mulle meeldis isegi rohkem kui Ivo Felti üle-eelmise aasta hitt “Mandariinid”.

Filmina meeldis mulle “Vehkleja” rohkem kui “Ema”, aga millegi pärast minu teadvuses eksisteerib “Ema” ka päev pärast vaatamist, kuigi “Vehkleja” juba ammu unustatud. Ilmselt oli Tiina Mälbergi esitus niivõrd hea, et sööbis mulle mällu. Igatahes soovitan filmisõbral mõlemat filmi vaadata, sest mõlemad on seda väärt.