Miks mulle ei meeldi reisida

Lugesin just Malluka postitust sellest, miks talle ei meeldi reisida, ja tundsin suurt samastumistunnet. Pärast sel suvel tehtud kahte reisi ma tunnen, et ma ei taha 100 aastat enam kuhugi reisida. Kusjuures nagu siin blogiski sai kirjeldatud, siis ma ootasin mõlemat selleaastast reisi väga. Juuni alguses toimunud Kreeta reisi plaani panime paika juba kuskil veebruaris ja ma tegin endale internetis countdowni, mida ma iga natukese aja tagant igatsevalt vaatamas käisin. Hullult ootasin seda reisi, sest ma polnud aastaid lähiriikidest kaugemale reisinud ja eriti just palmireis tundus megaahvatlev.

IMG_0112
Imeline Santorini

Kui ma Kreetalt tagasi jõudsin, siis hakkasin kohe uue reisi plaane tegema ja kuigi ema oli alguses vastu, siis rääkisin temagi nõusse, et tahaks nii väga näha seda ajaloolist Londonit. Kuna ma olen nii vähe reisinud ja ma pole just suuri tuntud Euroopa linnu üldse külastanud, siis tundsin, et kui raha on, siis peaks veel mõne linnareisi ette võtma. Ja kuigi mul oleks praegugi raha reisida, siis absoluutselt ei tõmba. Mida lähemale Londoni reis jõudis, seda vähem tahtsin ma uuesti kohvrit pakkima hakata. Vahetult enne Londoni reisi oli null excitement. Ka Londonis hädaldasin iga asja peale ja läksin emaga mitu korda tülli, mitte tahtes ilmselgelt seal üldse viibida. Ühe päeva veetsingi puhtalt hotellitoas magades, sest öösel ei saanud und. Üldse läks see neli päeva nii, et 2 päeva oli tegevust ja 2 päeva ei olnud enam midagi teha ja viimasel päeval shoppates ma pidin ära surema. Nüüd kahetsen, et ma shoppamist seal tõsiselt ei võtnud, sest ma ostsin sealt ainult ühe jope, kuigi oleks võinud palju rohkem kaasa haarata (seal oli erinevalt eestist palju minu jaoks sobivaid plusssuuruses riideid) Kuigi London kui linn mulle tegelikult meeldis ja midagi ma ei kahetse. Koju jõudes oli mul sellest reisimisest nii kopp ees, et ma ainult vedelesin kodus ja ei viitsinud 2 kuud oma kohvrit lõpuni lahti pakkida.

IMG_0181
Trafalgeri väljak

Londoni reis kujunes palju raskemaks kui Kreeta reis, sest pakettreisil on kõik sinu eest välja mõeldud ja ära tehtud. Londoni reisil pidime aga kõike (transport lennujaamast hotelli ja tagasi, punktist A punkti B liikumine kohapeal, ühistranspordi piletid jne) ise tegema ja välja mõtlema. Ühesõnaga ma sain aru, et reisimine kui seiklemine pole üldse minu teema. Jah, iga mõne aasta tagant pakettreisil palmi all käia oleks väga tore, aga ei mingit iseseisvat seiklemist kuskil Euroopa metropolis. Siin on veel mõned põhjused, miks reisimine on kõige tüütum asi maailmas:

  • Ilmselgelt transport kohale ja tagasi, mis üldiselt tähendab tüütut lennukis istumist, kus ei ole võimalik magada ega olla. 4 tundi lendamist oli minu jaoks juba õudus kuubis, ma tõesti ei kujutaks ette 12-tunnist lendamist.
  • Lennujaamas check-inidega mässamine ja lennujaamas ootamine, närveerimine, kas pagas läks kaduma või mitte, virtuaalne passikontroll, järjekorras seismine ja sada muud tüütust, mida üks lennukile minek endast kujutab
  • Lennuajad on nagu jumal juhatab. Londonist tagasi tulles jäi meil öö vahele, sest pidime kell kolm öösel hotellist lahkuma, et mingi 7-8 ajal väljuvale lennule jõuda.
  • Mul on pidev häda pissihädadega reisil olles. Nimelt on mul veidi sagedamini häda, kui muidu tavaline oleks, ja siis alati on jama, kus pissile saaks. Ma ei saa põhimõtteliselt kunagi midagi juua ja pean enne igasugust reisi, bussisõitu, autosõitu jne asjad läbi mõtlema, sest kui mul tuleb häda, siis ma pean kiiresti vetsu saama, muidu on jama. Närvid aitavad ka häda tekkimisele mõnusalt kaasa
  • Bussisõidud. On tüütud. Oli tüütu, kui Hiiumaal käisin eelmisel suvel ja oli tüütu Kreetal. Aga kui seal midagi tahtsin näha, siis pidi ette võtma asja.
  • Kui eestis ma käin ringi suht kaks kätt taskus (eriti kui autoga liigun), siis reisil pead kuskil minema, ikka koti ka võtma, kus on kaamera, veepudel jms, mis teeb koti raskeks ja siis sa pead seda kaasas vedama.
  • Kui tahad midagi sihtkohas näha, siis pead megavara üles ärkama. Rekord oli Kreetal, kui Santorinile minekuks pidi kell 5 ärkama.
  • Toidud pole sellised, nagu harjunud oled ja vähemalt mina sattusin nii Kreetal kui ka Londonis mingite x toitude otsa, mis kas polnud midagi erilist või ei maitsenud. Näiteks võtsin Kreetal kogemata kalmaari, mis oli lihtsalt jube.
  • Hotellis pole normaalset internetti ja telekast tuleb mingi pask (ok, Londonis olid normaalsed kanalid, aga Kreetal oli õudus)
  • Hotellitoast varastatakse, seega pead oma tähtsamat vara KOGUAEG kaasas kandma, isegi hommikust sööma minnes.
  • Pidev suhtlemine võõrkeeles ja võõrkeelsete inimestega ümbritsetud olemine. Mida võõram kultuur on seda rohkem inetu pardipojana sa end tunned. Kui ise saad inglise keelega hakkama, siis su vestluspartner võib panna sellist aktsenti, et jumal anna kannatust. Londonis oli muidugi super, aga ka seal olid burkad ja neegrid jt minu jaoks nii harjumatud. Mitte et ma mingi rassist oleks, aga harjumatu lihtsalt. Londonis ma vist hirmutasin mingid neegrid metroos meist eemale istuma, sest ma kogu aeg vahtisin neid. 😀 Mitte halvapärast, aga huvitav oli. Ühesõnaga kui ma mõlemalt reisilt tagasi tulin, siis ma oleks võinud esimesi kohatud eestlasi nähes neid kas või suudelda, sest nii mõnus oli jälle omadega olla.
  • Võõras linn või koht ja sa ei oska seal mitte kuidagi orienteeruda. Tagasi eestisse jõudes oli nii mõnus tuttavatel teedel sõita, teades, kuhu ja kuidas saab.
  • Võõrasse kohta reisides kasvab ootamatuste tekkimise võimalus mitmekordselt. Igasugused ootamatused ja üllatused kohe üldse ei meeldi. Halvim mälestus on hands down, kui hotellitoast raha varastati. Ka see, kui Santorinil oleks peaaegu laevalt maha jäänud, oleks võinud kujuneda tõeliseks õudusunenäoks.

Ma tean, et mitmed loetletud asjadest on väikese uurimistööga kergesti ületatavad ja teised on sellised, mis ei tohiks elamuste ja kogemuste kõrval suureks probleemiks olla. Aga ma olen selline inimene, et kui mu meepotis on tilk tõrva, siis see meepott läheb mahakandmisele. See tähendab, et kuigi jah lõpuks ma mäletan pigem head, siis reisil olles ma ei naudi seda täiel rinnal, kui on mingid häirivad asjaolud. A la ma ei naudi bussiaknast avanevat vaadet, kui mul on parajasti pissihäda.

Kunagi kui ülikooli ajal oli võimalus Erasmusega kuhugi minna, siis sellele ma ütlesin ka kohe ära, sest ma tean, et reisil kogetu ja nähtu ei kaalu never-ever üles seda, et pean päevad läbi mingite võõraste inimestega koos olema ja igasuguseid asju tegema, mida ma võib-olla nii väga teha ei taha. Siis olekski kaks võimalust, kas ma harjuks ära ja mul oleks enam-vähem tore või sellest kujuneks mu elu kõige õudsam periood. Ja ma ei võtnud seda riski. Ühesõnaga võib öelda, et ma pole just kõige kohanemisvõimelisem inimene.

Advertisements

Santorini

Lubasin näidata eraldi postituses pilte Santorini saarest, kus me ka käisime Kreeta reisi jooksul. Santorini on nii väike saar, et selle keskel olles näeb mõlemalt poolt merd. Sinna viis meid paat ja sõit kestis kokku 2 tundi umbes. Ehk siis sama, mis Soome minna. Enamik pilte on väikesest Oia külast, mis oli lihtsalt niivõrd armas oma siniste kuplite ja siniste akende ja ustega. Fira keskus enam nii palju ei üllatanud.

IMG_0087
IMG_0089

IMG_0096

IMG_0098

IMG_0102

IMG_0103

IMG_0107

 

IMG_20160609_165807

 

Kreeta reis

Nii, nüüd olen ma oma kauaoodatud Kreeta reisilt tagasi, olen ennast välja maganud ja veidi ravinud, sest suutsin endale sealt viimasel päeval nohu hankida, ilmselt konditsioneerist. Reis oli muidu mõnus, aga see ei möödunud ilma viperusteta. Kõigepealt tegi meie meele mõruks see, et mul kadus esimesel õhtul / teisel hommikul hotellitoast 150 eurot ära. Oli rahakotis 500 eurot, aga järsku avastasin, et on hoopis 350. Tegelt ma andsin kõigepealt kõik oma raha, v.a 50 eurot ema kätte ja ema siis pärast ütleb rõõmsalt, et tal on kõik minu 300 eurot olemas. Mul läksid aga kohe häirekellad tööle, sest seda oli ikka liiga vähe. Kaua arutasime ja otsisime seda raha, aga mida pole, seda pole. Kuhu see sai siis kaduda? No kõik algas sellest, et esimesel õhtul jõudsime 10 minutit enne õhtusöögiaega kohale ja viisime kiiresti oma asjad hotellituppa ära. Ema võttis oma käekoti kaasa, aga mina oma tavaari ei võtnud, sest arvasin, et hotelliteenindus õhtul ei tule ja kes siis ikka tuppa tuleb. Tuppa jäi nii mu rahakott (mitme luku taga) kui ka kaamera, telefon jne. Aga järgmisel päeval oli kadunud ainult 150 eurot, mitte midagi muud. Kahtlustasime meid vastu võtnud administraatorit ja keda kõike veel… Vot selline halb algus meie reisukesele.

IMAG2317

IMG_0077

IMAG2320
Hommikune päikesetõus hotelli rõdult vaadatuna

IMAG2326

 

IMAG2330

IMAG2357

IMAG2359

IMG_0131

IMG_20160608_163433
Hotelli fuajees

Aga tegelt selle rahajamaga meie viperused veel ei alanudki. Kõik algas juba lennujaamas, kui ema pidi ära viskama oma päikesekreemi ja after-sun kreemi, sest need ületasid 100 ml piiri ja me ei saanud nendega turvakontrollist läbi. Mul on küll tagantjärele meeles, et mingi jutt seal infomaterjalis 100 ml kohta oli küll, aga see ei tulnud mul õigel ajal meelde. Turvakontroll kujunes minu jaoks meeleolukaks tagasi tulles, kui ma ühele turvatädile millegagi silma jäin ja ta mulle konkreetselt läbikatsumise korraldas. Jah, mind katsuti läbi. Kõigepealt ta viipas minu poole sõnaga lady ja mina vaatasin lolli näoga ringi, et keda ta küll mõtles. Aimates, et ta mind mõtles, vaatasin merehädalise näoga ema poole, aga sealt ei olnud abi loota.

IMAG2361

IMAG2394
Mereäärne tavern

IMG_0045

IMG_0050
Hersonissose keskuse peatänaval

 

Ja ega sellega meie viperused ei lõppenud. Teisipäeval oli meil esimene eksursioon Knossose paleese ja seal me vahetasime bussi enne paleesse minekut. Meile öeldi, et asjad võib bussi panna. Ema oli kahe kotiga ja me panime tema mitteväärtuslikke asju sisaldava koti ilusti valitud istmete peale ja oma kaabud jätsime üles asjade riiulile. Millegi pärast me ei arvanud, et paleest on järel ainult varemed ja me peame lõõskava päikese käes neid varemeid vaatam. Aga kui bussi tagasi jõudime, olid meie kaabud läinud. Ema läks siis bussijuhiga rääkima. Ema oma vigase inglise keelega, aga sai hakkama. Saime teada, et keegi oli arvanud, et bussi eelmised külastajad olid need kaabud unustanud ja viis leiubüroosse. Kaabud pidavat meile hotelli saadetama. Õhtul olime kimbatuses, et mis moodi me ikka lähme administraatori juurde ja ütleme, et Do you have two hats? või We lost our hats and… Igal juhul õpetasid need viperused meid, et välismaal tuleb olla 100 korda tähelepanelikum oma asjade suhtes, sest see on ikkagi võõras keskkond, kus on omad reeglid ja tavad. PS! Knossose paleest ei oska midagi rääkida, sest ekskursioon oli vene keeles. Ema mulle tõlkis midagi, aga mulle ei jäänud palju meelde. Palee on 4000 aastat vana ja need freskod on restaureeritud algsete päris tükikeste põhjal. Neid fotodelt ei näe, aga seal on päris tükid alles ja siis järele maalitud osa.

IMG_0059

IMG_0060

IMG_0066
Paljad rinnad olid naistel uhkuse sümboliks. Siin on natuke ka näha neid algsete freskode tükke

IMG_0063

 

Aga mis mulje mulle Kreeta muidu jättis? Mägise ja väga sinise mereveega. Ja kreetalased või kreeklased üldiselt on väga toredad ja südamlikud inimesed. Mulje nendest jäi üldiselt positiivseks, vaatamata sellele vargusjuhtumile. Näiteks tehti meile kahel korral välja. Ühel korral tegi baarman hotellis meile väiksed dringid välja ja teisel korral tehti ühes restos meile väike magustoit välja. Kas või see kaabutrikk näitas, et nad on kohati isegi liiga hoolivad :D. Natuke sitt oli see, et hotellis toimis Wi-fi ainult hotelli fuajees, aga noh, saigi natuke Internetist puhata. Kreeta reisil külastasime ka Santorini saart, mis oli väga muljetavaldav. Ka see väike reisuke ei läinud meil täiesti viperusteta, aga sellest juba teine kord.

IMG_0127

IMG_0129

PS! Ma olen täitsa teadlik, et osadel, kaameraga tehtud piltidel on mingi hele laik keset pilti. Alles kodus avastasin, et objektiiv on sitane :D.

It doesn’t hurt ehk Hurtsi teistkordne külastus

Esimest korda elus käisin teist korda välismaise suurbändi kontserdil või noh üldse VÄLISMAISE bändi kontserdil. Esimest korda oli 2 aastat tagasi ja siis me istusime, aga see ei olnud ikka NII äge. Kui ma nägin, et nad on live’is niivõrd head ja nad ON live’is võrratult audentsed. Peaaegu sama hea mis kuulata stuudio versiooni. Ühesõnaga, kui ma nägin kui hästi Theo laulab, siis ma tahtsin neid teistkord kindlasti seisva publiku hulka kuulama minna. Vahepeal esinesid nad ka Õllesummeril, aga sinna ma ei saanud tookord rahapuudusel minna, seega olid kindel, et järgmisel sakutünni kontserdil olen kohal nagu viis kopikat.

IMAG2277

Mulle mingil põhjusel meeldib olla rohkem seisva publiku hulgas. Mitte et mulle meeldiks seista, aga lava juures on alati parem melu. Rahvas elab kaasa ja selle melu sees on äge olla. Ma ei oska seda vist hästi sõnadesse panna, aga ma arvan, et igaüks saab aru. Kui me räägime lihtsalt kontserdi enda ägedusest ja mitte muusikamaitsest, siis näiteks Robbie Williamsi kontsert on melu mõttes kõige ägedam kontsert, kus ma kunagi käinud olen. Kui terve lauluväljaku täis rahvast laulis lugu Angels peast, siis see oli nii võimas. Ja täna ka laulis rahvas tuntumaid Hurtsi laule peast, eriti muidugi Wonderful Life’i.

IMAG2276

Kahjuks oli liiga palju uusi lugusid uuelt plaadilt ja sellised lood, nagu Blind, jäid ära. Aga noh see oligi nende uue plaadi Surrender tuur, nii et arvata oligi, et esitavad rohkem uusi laule. Aga muidu väga äge kontsert. Minu enda lemmik uuelt plaadilt on Some kind of Heaven.

Kuidas ma ükskord Helsingis käisin

Üks päev siin just lõppeval nädalal sai käidud Helsingis, sest viimane kord seda linna (ja Soomet üldiselt) külastada oli millalgi lapsepõlves. See on hämmastav, arvestades kui kiiresti ja odavalt seal käidud saab. Aga nagu ma kiiresti aru sain, siis need odavad laevapiletid ongi konksuga, sest Helsingis ja eriti kesklinnas sa hakkad alles kõvasti plekkima. Kui juba väike veepudel maksab 3 euri, siis ma ei tea noh. Ja sa proovi palavaga ilma veejoomiseta elada. Või proovi endale mitu liitrit vett kaasa võtta ja seda mööda Helsingit kaasas tassida ja lõpuks veel sooja vett ka juua. Not cool, bro.

IMAG1543
M/S Star (tagasi tulles Superstar, mis jättis parema mulje)

Aga mis ma seal Helsingis veel tegin peale veehindade pärast nutmise ja halamise? No näiteks sai käidud Korkeasaari loomaaias. Selle loomaaia kohta lugesin eelnevalt nii positiivseid kui ka negatiivseid hinnanguid. Näiteks kirjutas üks blogija päev enne mu minekut, et see loomaaed on paras nali võrreldes Tallinna loomaaiaga ja et seda ei tasuks üldse külastada. Ja kuskilt mujalt lugesin, et loomad on seal õnnetud :O. Kui sealsed loomad on õnnetud, siis ma ei tea, mis nad Tallinna loomaaia meeter-korda-meeter puurides on? Sügavas depressioonis!? Ega no muidugi vangis pole neil üheski maailma loomaaias tore olla ja sellepärast ma eriti ei taha seal käia, aga noh, aeg-ajalt ju ikka tahaks neid näha.

Vaade Helsingile loomaaia vaatlustornist

Korkeasaari vs Tallinna loomaaed? Ma kohe ei teagi, kuidas sellele vastata. Huvitavate isendite kohapealt Tallinna loomaaed ikka parem jah. Nt elevandud ja jääkarud (love) on Tallinna loomaaia absoluutsed tõmbenumbrid. Ja need igasugused troopikamajad tundusid ka Tallinnas huvitavamad. Aga Tallinna loomaaia suur probleem on see, et see asub liiga suurel maa-alal, seal on ikka liiga palju tühja kõndimist, samas kui paljudel loomadel on nii vähe ruumi. Ja kuna tühja maad on nii palju ja paljud neist arvukatest isenditest on enamasti kuskil peidus, siis sa käid hunniku maad ja otsid neid nähtavaid loomi enam-vähem nagu nõela heinakuhjast. Aga mida kindlasti otsima ei pea, on kitsed. Need miljon kitse!! :S Milleks neile see omaette ala sinna Õismäe poole tehti!? Milleks neid sinna üldse nii palju vaja on!? Keda need huvitavad!? Lisaks siis juba mainitud loomade ruumipuudus ja kehvad tingimused, kohutav nõukaaja jäänuk puuride näol, mis lihtsalt karjuvad uuendamise järele. Rahapuudus? Oh yeah, sellepärast oligi sinna Õika poolsesse ossa uhiuus sissepääsumaja ehitatud, mis sisaldas mingit muud jura ka, aga mitte loomi. Kaks aastat tagasi nägin ma seal kirja, et jääkarudele luuakse uusi elamistingimusi ja kutsutakse üles seda toetama. Ma usun, et sitaks inimesi on seda ka teinud, aga neid uusi tingimusi pole veel kuskil. Ühesõnaga kuigi loomade osas on Tallinna loomaaias põnev, siis selle karjuva nõukaaja jäänuki tõttu ma seda külastada ei taha. Kui ta on ükskord 90% kaasajastatud, siis ma oleks nõus välismaalastele seda kohta soovitama või ise hea meelega mitu korda aastas seda külastama. Muidu mitte. Korkeasaari loomaaed on aga nagu siuke armas kompaktne “laste loomaaed”. Laste loomaaed selles mõttes, et loomad on väiksel alal, sõbralikes tingimustes ja neid saab suhteliselt lähedalt näha. Nt kilbude ala oli selline, et kerge vaevaga võiks üle piirde astuda ja neile pai tegema minna. Kui sa piisavalt nahhaalne oled ja ei karda. Tegelt ma ei tea, kas neid peaks kartma, et kas nad võivad hammustada või midagi. Aga kui kilbusid ei pea kartma, siis loomaaia töötajaid küll, kes videokaamerast seda nähes oma väikeste sõidukitega kohale sõidavad (sellistega, mida golfiväljakul kasutatakse). Ja Soomet arvestades ma ei taha teada, mis see trahv on (lisaks sõimule ja keelule end järgmised viis aastat selles loomaaias näidata). Aga teoreetiliselt nagu lasteloomaaed, kus loomad on nii lähedal, et you could almost touch them. Aga tore loomaaed oli, kuigi selle hinnaga naljalt enam vist uuesti niipea ei läheks 😀

Leopard niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii lähedal 😀

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lisaks sellele sai käidud Linnanmäki pargis ja tahtsime käia ka Sea Life’is, aga kuna tormasime essana mingitele atraktsioonidele, siis avastasime peale seitset, et SEE, et meie suvatseme selle raha maksta ja tahame nüüd seda külastada, ei tähenda, et me seda ka SAAME. Nii jäi see asi seekord ära. Aga Linnanmäki oli väiksem kui ma lapsepõlvest mäletasin ja kuna ma enam laps ei ole, vaid hoopis vanainimene, nagu ka minu Helsingis käigu deit, siis sai võetud ette veits rahulikumad atraktsioonid. Nagu need ameerikamäed, mis olevat seal selle asutamisest saati, mis oli omakorda ma ei tea millal. Seda ma ei tea, aga et Korkeasaari loomaaed asutati 19. sajandi lõpus (1880-ndatel), seda tean ma küll :D. Ma ei suuda uskuda, et see puust asjandus on ikka püsti. Nagu PUUST!!. Aga ma usaldasin mingil põhjusel soomlasi selle asjanduse ohutuse osas. Mingis mõttes, ma ei tea, kas ma olen loll või siis lihtsalt ei karda surra :D. Ma mõtlesin minna ka selle uuema lillat värvi mägede atraktsiooni peale, aga see tundus liiga appi-laske-mind-välja-atraktsioonina.

Ja kuna meil jäi pärast seda Sea Life’i suletuse tõttu veel sitaks hilisõhtuse laevani, siis me sõitsime niisama trammiga mööda linna ja tutvusime linnaga hoopis niimoodi. Seal tutvusime mingi soomlaste kiiksuga, kus sa ühes peatuses lähed tramm number 3 peale, aga teises peatuses tuled maha hoopis tramm number 2 pealt. Ei, sul pole hallukad, ei, sul pole mälulünka, vaid nii ongi. Trammidel 3 ja 2 ongi mingil hetkel lõpp-peatus ja siis muutub trammi number. Milleks see vajalik on, I have no idea, aga sellise elamuse sealt saab . Mingil huvitaval kombel jõudsime linnas liikudes alati raudteejaama. See oli nagu mingi pidepunkt, mille järgi orienteeruda. Paar peatust sai ka metrooga sõidetud, aga selles linnas ma eelistan trammi. Vähemalt seni, kuni on midagi vaadata ja kiire ei ole. Shoppamine jäi ära selle tõttu, et jalad olid meil mõlemal sellest loomaaias käigust jube haiged. Mul olid need õhtuks täiega paistes. Tegelt ei läinud see paistetus päris üle ka järgmistel päeval ja no nädalavahetusel hammustasid mind parmud ka sealt kohast, nii et nüüd on väga ladna olla ja kõndida :D. Üsna ekstravagantne oli Helsings ka kingsepa teenust kasutada, sest juhtus nii, et loomaaias olles tuli ühe sandaali tald peaegu täies ulatuses lahti (see on see krdi Shu kingapoe praak!) ja nii ma läksin mandrile tagasi ühte jalga pidevalt üles tõstes, nagu toonekurg :D. Meil oli kaks mõtet, et kas osta liimi või uued ajab-selleks-päevaks-asja-ära plätud, aga mingi hetk tuli empsil idee minna lasta kingsepal sandaal ära parandada. Ma laitsin selle mõtte maha, sest kartsin, et on kallis. Kuid raudteejaama väljapääsu juures silti “Shoe repair” nähes, kilkasin rõõmust, et võiks vähemalt küsida, et ega ei maksa hingehinda. Kümme euri läks, mis pole nii hull, kui häda suur ja võrreldes veepudeli hinnaga ei tundu ka kallis. Äkki kingsepp pole siis luksusteenus, millele keevitatakse sitaks juurde!?

Igal juhul tagasisõidul viskasin ma jalad Superstari peal teisele toolile puhkama ja ma ei tea, kust mul selline idiootne mõtet tuli, aga ma hakkasin Estonia hukust rääkima! Nagu for real!? Mina ikka suudan, selles mõttes, et ma olin sellest natuke aega jahunud, kui kuulsin kõrvallauas viibivast meeste seltskonnast ohkamist “Ma ei jõua seda enam kuulata.” Noh, see ei pruukinud olla minu teksti peale, aga samas ei rääkinud seal keegi teine ka kõva häälega. Rahvas oli seal suht vaikselt. Aga mina hakkasin mittesosistades Estonia hukust rääkima :S :D. Igal juhul ma mõtlesin pärast välja kaks varianti: a) tüüp kardab laevaga sõitu ja see jutt võttis tal junni jahedaks, b) tal hukkus Estonial vanemad või õde-vend või keegi. Ma ikka tahaks loota esimest, et lihtsalt väike nannipunn, aga kui oli hoopis teine variant, siis ma ei tea… selline masendus tekib enda pärast lihtsalt :S. Igatahes, kui see inimene juhtub lugema seda postitust, siis mul on täiega sorrrrrrrrrrri. Ma olengi selline idioot lihtsalt.

Tore oli koju saada jalgu puhkama, kõndimine parklasse ja pärast üles viiendale oli julm, aga worth it. Samas tegelt oleks tahtnud minna ja mitte tagasi tulla, vaid Helsingist edasi lennata kuhugi kaugele. Aga not this time. Not yet.