Käisin kinos ja vaatasin Eesti laulu

Eile käisin üle pika aja kinos ja vaatasin just sellist filmi, mis mind tõmbab. Elulist ja pöfilikku. Siit saab lugeda ametlikku tutvustust, aga ma tahan seda filmi ka oma sõnadega avada. Näidatakse seda siis peamiselt ühe väikese tüdruku (Moonee) silme läbi, kes elab oma emaga räämas motellis just Florida Disneylandi vahetus lähetuses. Vanasti olid need motellid turistidele, aga nüüd kõnnivad nad selg ees minema, kui sinna kanti satuvad. Ei, nüüd on need mõeldud vaesuses virelevatele ameeriklastele, kelle jaoks on Disneylandi külastamine ülim luksus, millele ei tasu raha laristada. Sest sissepääsu piletite hankimine ei oleks midagi keerulist, nimelt filmis varastabki Moonee ema ühelt turistilt nii palju käepaelu, et ta saaks tahtmise korral Moonega sinna kas või 2 korda minna, aga nad teevad need rahaks ja lähevad siis poodi head paremat ostma.

Niisiis mängib Moonee oma sõpradega motellides ja mahajäetud majades, lunib turistidelt jäätiseraha ja nädala suursündmuseks on see, kui motelli keegi uus kolib või satub või kui keegi lahkub. Mina ei saa aga aru sellest emast, kes oma last küll armastab ja teeb oma peaga kõik võimaliku, et last toita ja katta, kuid samas õpetab ta oma lapsele halva eeskujuga halba käitumist, ei võta vastutust lapse halva käitumise eest ja nagu üks tädi filmis välja toob, on ema põhjuseks, miks nad Mooneega nii halvas olukorras on ja miks lõpuks lastekaitse kohale tuleb. Mulle meeldis see film sellepärast, et see oli nii värviline ja ilus. Kui muidu näidatakse vaesust hallides toonides, siis selles filmis on kõik värviline. See vaesus ei tekitanud minus tülgastust, vaid kadedust, sest neil on ikka vedanud, et neil on soe kliima, Film kandideerib ka parima meeskõrvalosa kategoorias Oscarile, nii et minge kinno, see veel jookseb nädalapäevad ja on seda aega ja raha väärt.

Aga natuke Eesti laulust ka. Eesti laulu, nagu ka Eurovisiooni ei ole enam huvitav vaadata, sest võitja on ette teada. Eurovisioonil võib-olla veidi vähem, aga Eesti laul on nii läbinähtavaks muutunud. Ma ei tea, kes seda korraldab, aga võitja nämmmutatakse või küpsetatakse (nagu ütles Triin selle nähtuse kohta) meedias ammu enne Eesti laulu finaali selgeks, et finaal on ainult võitja vormistamine. Teised actid ja hääletamine on ainult formaalsus. Muidugi väikestele tegijatele on see hea võimalus end näidata ja kuuldavasti pole ERR-il oma raha mitte kuhugi mujale panna, aga tahaks, et asjad oleks nagu vanasti, kus kõik selgus tähtsal päeval live esituste põhjal. Kaotagu kas või poolfinaalid ära, et oleks huvitavam. Rahvas võib ju Stig Rästat jubedalt armastada, aga kui välismaalased on öelnud, et Elina lugu on see, mis kõik ära võib võita ja kihlveokontorite koefitsiendid ka seda toetavad, siis tuleb see lugu ka Eurovisioonile saata. Ja muidugi mina tahan ka, et parim võimalik laul läheks, sest Eesti võiks vahelduseks asja kinni panna. Ma ei tea, kus ja kuidas me selle asja järgneval aasta ära teeks, aga võit on peavõit. Samas iga aasta ei ole “küpsetatud” laul just mingi Eurovisiooni võidulaul, kaugeltki mitte, aga ikka on vaja selle poolt hääletada, nagu oleks kogu Eesti rahvas meedia poolt ära hüpnotiseeritud. Kes arvas, et Koit ja Laura on Eurokale saatmiseks hea variant….Võib-olla 20 aastat tagasi jah, aga mitte sellel sajandil. Iseasi on see, et nad suutsid eelmine aasta Eesti laulule päris hea esituse teha, aga see kõik põrmustati Euroka laval, kui ma ei tea, kes arvas, et asi võiks välja näha nagu Ladina-Ameerika seebika avatiitrid.

Jah, mul pole muud teha, kui sellist asjadega oma pead vaevata 😀 Ma apteidin varsti teid oma kaalulangetuse kohapealt, aga praegu uudiseid ei ole, sest ma ei suuda järge pidada nii nagu vaja. Aga sellest juba teinekord.

Advertisements

Jõulufilmid (3)

3. detsembri teema on siis jõulufilmid. Siin pikka juttu ei ole, ma ei vaata jõulufilme. Pole ammu ühtki vaadanud. Kui ma peaks lapepõlvest mõne lemmiku välja tooma, siis Üksinda kodus 1 ja 2 ehk Caulkiniga peaosas olevad filmid. Lisaks olid omal ajal teemaks Grinch ja Gremlins. Hiljem tulid sellised jõulukad nagu Love, actually ja muud rohkem täiskasvanutele suunatud filmid, kus perekond tuli jõuludeks koju ja siis läks draamaks. Vanasti meeldis mulle jõulude ajal Sandra Bullocki või Julia Robertsi filme vaadata.

Aga kui ma peaks lemmik jõulufilmi valima, siis oleks see kindlasti Üksinda kodus. Seal on nagu kõike, mida ühelt healt perefilmilt ootad. Sealt sai ka esimesed õppetunnid sellest, kui suurejooneliselt ameeriklased jõule tähistavad võrreldes sellega, mis meil siin väikses Eestis toimub. Mida ma kunagi selle filmi puhul ei talunud, oli see tarantel, millel ühes osas suur roll oli. Foobikuna oli see minu jaoks ikka raske vaatamine, aga eks ma panin silmad kinni ja kannatasin ära.

Mina tahaks sellel jõuluajal vaadata ära pigem mingisugused viimaste aastate kuumimad filmid, mis ma olen maha maganud ja valiks siis mingid light’ima sisuga filmid. Any suggestions?

07.08.2017

Alles ma jõudsin kiruda, et Troonide mäng pole olnud üldse nii hea, kui kogu see aeg olin oodanud, kui sel nädalal jõudis ekraanile THE BEST GOT EPISODE EVER. Nagu ilma naljata, see episood oli algusest lõpuni nii-nii hea lihtsalt. Alustades Starki laste reunion’ist (ja ma mõtlen rohkem Sansa ja Arya taaskohtumist), lõpetades selle eepilise lahinguga episoodi lõpus. Nii juba läheb, that’s what I’ve been waiting for. Mul on emotsioonid nii laes praegu, tahaks juba järgmist episoodi näha. Kuigi see oli ikka nii hollywoodilik, kuidas mõned mehed ikka järjest napilt eluga pääsesid. The Walking Deadi 7. hooaja finaalis ajas mind see aspekt samuti naerma.

Tegelikult ma tahtsin rääkida hoopis sellest, et tellisin endale mõned päevad tagasi uue käekella, kuid sain ikka paraja tünga osaliseks. Nimelt olin pildi uuest käekellast juba Insta stoorisse pannud, kui avastasin, et kellal olevates rooma numbrites on “väike” viga. Nimelt peaks selle numbrit 4 tähistama IV, aga on hoopis…vaadake allolevatelt piltidelt. Kuna tegemist on 10-eurose kellaga, siis ei hakka skandaali tegema. Pealegi ise olin loll, et tootefotol seda ei märganud. Praegu vaatasin, et saidil Stiiliguru.ee, kust ma selle kella tellisin, on enam-vähem kõikidel rooma numbritega kelladel seda nelja niimoodi kujutatud. Ajuvaba, aga mis teha.

Laupäeval vaatasin käisin kinos ja vaatasin üht omapärast naistekat. Filmi pealkiri oli “The Beguiled”. Mul on raske selle filmi kohta midagi öelda…eks see selline tüüpiline Sofia Coppola film oli (nagu ka “Lost in Translation” näiteks). Üks tund aega ei toimunud midagi, ainult mõttetud dialoogid, viimane pool tundi ikka sisaldas mingit tegevust ka. Kui sisu jättis mind külmaks, siis visuaalsest poolest olin vaimustuses. Need koostüümid, ajastutruu mõis, kus tegevus toimus, ja lõuna osariikide loodus…see kõik oli nii ilus. Viimane stseen oli lihtsalt creepy. Positiivse aspektina võib veel välja tuua selle, et filmis tegid kaasa terve rida nimekaid näitlejaid, nende seas Nicole Kidman, Colin Farrell ja Kristen Dunst. Viimane oli asetatud nii ontlikku rolli, et naljakas oli teda selles rollis näha. Lisaks oli ta kas teadlikult grimeeritud nii vanamutiks või hakkab ta vanaks jääma.

Veel kord hallidest varjunditest

Ma magasin küll maha aja, mil varjundite järjefilm oli kuum teema, aga noh, ma lihtsalt ei viitsinud tol ajal selle jama eest maksta, aga oli vaja see järg igal juhul ära näha. Minu meelest esimese filmi puhul oli täiesti ilmselge, et tegemist on täieliku Videviku saaga fan fiction’iga. See on isegi kurb, kui palju elemente Videviku saagast on sisse pandud. Ja mulle kinda meeldib Videviku saaga, aga ma olen lugenud selle teemal palju paremat fan fiction’it ega saa aru, miks just hallide varjundite saaga maailmakuulsaks hitiks sai. Asi ei saa ju ainult selles erootikas olla või saab v? Viiekümmene halli varjundi saaga on nii saast, et Videviku saaga on selle kõrval täielik tippklassist kvaliteetfilm. Videviku saagas on erinevad süzeeliinid, palju erinevaid tegelasi, varjundite saaga on ühedimensiooniline, staatiline jura, mille iga stseen keerleb kahe tegelase ümber ja mis veelgi hullem, me ei saa palju teada neist väljaspool seda Ana ja Christiani mulli, milles kogu tegevus 2 tundi keerleb. Vabalt oleks ühest selle saaga raamatust saanud teha 1,3-tunnise filmi. Esimese osa ma isegi lugesin läbi, sest nii tahtsin teada ju, millest all the fuss is about. Ja ega selle raamatu põhjal paremat filmi poleks andnud teha 😀

Mis veelgi hullem, tänapäeva mehed vaatavad neid saagasid ja mõtlevad, et ongi cool käituda sellise ennast imetleva egotsentrilise türannina, nagu Edward ja Christian oma vastavates saagades käituvad. Et ongi normaalne järel käia, ahistada ja nõuda jumal teab mida. Mul ajab südame pahaks, et teismelised ja mandunud koduperenaised vaatavaid neid saagasid ja mõtlevad, et see sõltuvussuhe, mida seal nunnult armastuseks kutsutakse, ongi see, millest unistada. Sorry to burst your bubble, but it really isn’t. Umbes nagu filmis The Notebook, mida ma ka hiljuti üle pika aja vaatasin. Ka see film oli omal ajal ülikuum ja kuigi see on paksult täis jubedaid klišeesid, oli see kõigi teismeliste jaoks niiiiii romantiline ja lahe. Kallid mehed, cool on elada oma elu ja lasta teha seda ka teisel poolel, cool on anda hingamisruumi, cool on lasta teisel inimesel teha oma valikuid.

Aga konkreetselt sellest järjest Viiskümmend tumedamat varjundit…no see oli ikka kaks väga piinavat tundi. Ok, anname au tegijatele, et nad üritasid uute tegelaste kaudu süžeed mittefännidele põnevamaks teha ja paar põnevust täis minutit seal ju oli, aga kõikidest vähegi põnevamatest süžeekäikudest mindi kiirendades mööda ja need teenisid ainult shock value pointi. Minu meelest isegi 1. film, kus nad tegutsesid isegi rohkem omas mullis, hoidis paremini pinget. Aga võib-olla seal mängis rolli ka see uudsuse teema. Tegelikult ma isegi poetasin pisara, kui nad pärast kopteriõnnetust kokku said. Ah, mis ma salgan, tegelikult The Notebook’i vaadates ma nutsin nagu beebi 😀

Lemmikfilmid, mille vaatamisest ma ei väsi

Blogimise väljakutse 25. päeva teema on “Lemmikfilmid, mida sa ei väsi vaatamast”. Ma olen tegelikult juba teinud sellise postituse, kus olen loetlenud oma lemmikfilmid. See asub siin. Nendest ehk ainult We need to talk about Kevin on selline, mida ehk päris lõputult ei vaataks. Muidu kehtib see list endiselt. Lisaks vaatasin ma hiljuti juba ma ei tea mitmendat korda filme The others, Beaches (väga imelik oli seda vaadates mõelda, et see on ligi 30 aastat vana juba, mis on pms sama palju, kui minul vanust), Butterfly Effect, Panic Room, White Oleander (minu põhiline soovitus sellest nimekirjast) ja One Day.

astrid-white-oleander-1380259-2100-1400
White Oleander (2002)

Ühesõnaga mulle meeldib uuesti vaadata pigem selliseid tõsiseimaid filme, mitte mingeid klassikalisi komöödiaid, nagu “Üksinda kodus” või “Kuum pirukas”.