Õudukad

Ma olen siin jaanuari jooksul paar õudukat ka vaadanud, filme, mida ma olin juba kunagi näinud. Aga otsustasin, et enam ma õudukaid vaadata ei taha. Minu meelest on elu piisavalt ootamatusi täis, koletisi hüppab iga nurga tagant välja, et neid veel lõbustuseks otsima minna ei ole mõtet. Lisaks ma elan üksi ka ja kui ma üksi vaatan, siis ma hakkan kindlasti kartma voodialuseid koletisi või kirvemõrvareid, kes mulle ukse taha tulevad. Samas oli ju see nali, et kui tunned üksindust, pane tuled kusta ja vaata õudukat, siis sa enam ennast nii üksinda ei tunne.

Aga alati ei ole see nii olnud. Kunagi ma ar-mas-ta-sin õudukaid. Läbiaegade kõige paremad õudukad on mu meelest “Wrong turn”, “Scream” ja “I Know What You Did Last Summer” ja nende kahe viimase järjed. Vale pöörde järgi ma ei ole vaadanud. Originaalsuse poolest paistab silma “The Cabin in the Woods”. Üks kõige õudsamaid õudukaid, mida ma näinud olen, on “House on haunted hill”. Ma mäletan, kuidas ma käisin sõbrannaga, kes armastas ka õudukaid vaadata, koos seda vaatamas ja me tulime mõlemad kinost välja näost rohelised. Ma tahaks seda uuesti vaadata, et näha, kas see täiskasvanuna ka nii õudne on, aga päris ma julgen. Üks kõige retsimaid õudukaid, mis ma näinud olen, on film, kus õmmeldi inimesi üksteise külge kinni ja siis nad olid nagu sajajalgsed. See oli mingi saksa toodang ja see oli rets. Samuti film, mida uuesti ei taha vaadata. Tegelikul ma ei julge üksi olles isegi Screami ega filmi “I Know What You Did Last Summer” uuesti vaadata, “Vale pöörde” julguse võtsin siin jaanuari jooksul kokku. Aga kindlasti on kõik õudukafännid minu mainitud õudukaid vaadanud, v.a võib-olla see saksa film.

Advertisements

Bird Box

Ma vaatasin siis ka ära selle palju räägitud Net Flixi filmi “Bird Box”. Film räägib siis emast, kes peab oma kahe lapsega võtma ette 2-päevase teekonna mööda ohtlikku jõge postapokalüptilises maailmas, kus inimene ei tohi väljas silmi lahti teha ja vaadata, sest nii suudavad mingisugused koletised ta esetappu sooritama panna. Film hüppab oleviku ja mineviku vahel. Olevikus toimub see mööda jõge sõit, minevikus näitab, kuidas kõik alguse sai ja kuidas ema, Malorie kamba ellujääjatega elab, kuni ainult Malorie ja lapsed alles jäävad, sest ülejäänud ellujääjad saavad koletised kuidagi kätte.

Ma lugesin selle filmi kohta erinevaid arvustusi. Osad kiidavad seda taevani, osad laidavad maapõhja. Minu meelest oli see värskendav lähenemine nii postapokalüptiliste kui ka õudusžanri filmide hulgas. Koletised, kes ei tapa, aga põhjustavad enetapu sooritamist. Ma nii oleks tahtnud näha neid koletisi, millel selline efekt inimestele. Oleks tahtnud näha, mis koletis paneb osad inimesed ennast tapma ja osad muudab psühhopaatideks. Aga ju siis filmitegijad ise ei osanud ka sellist asja ekraanil realiseerida või ei olnudki see point. Minu meelest mõjub film õudsana ka ilma nende koletisteta. Kogu aeg kui tegelased ei olnud just turvaliselt seinte vahel, olin ma on the edge of my seat. Ma vaatasin eile õudusfilmi “The Cabin in the Woods” ja viimane ei tekitanud minus pooltki sellist kõhedust, nagu “Bird Box”. Ülejäänud cast oli mulle suhteliselt tundmatu, aga Sandra Bullocki ja Sarah Paulsoni tundsin ära ja nemad tegid küll vapustava etteaste.

Ma päris 10/10 filmile ei annaks, sest seal oli ka palju korduvat: grupp omavahel võõraid ellujääjad peavad üksteist aidates kaitsma end mitmesuguste ohtude eest, teevad toidu ja muu moona kogumise trippe, kuni ainult tugevaimad jäävad ellu.

Filmist on alguse saanud mingi populaarne väljakutse, kuidas elada silmad kinni seotult ja teha oma igapäeva toimetusi nii. Olles näinud juba ühe juutuuberi challenge’it silmad kinni seotult süüa tegemisest, siis ma loodan, et keegi ei lähe silmad kinni seotult välja kõndima, paadiga sõitma või ,jumal hoia, autoga sõitma.

EDIT: Palju küsimusi tekitas lõpp. Nad jõudsid küll turvalisse kohta, aga kuidas nad seal toitu, vett ja muud eluks vajalikku said? Kui jätkusuutlik see turveline koht lõppude lõpuks oli?

Bird Box (2018)

Käisin kinos ja vaatasin Eesti laulu

Eile käisin üle pika aja kinos ja vaatasin just sellist filmi, mis mind tõmbab. Elulist ja pöfilikku. Siit saab lugeda ametlikku tutvustust, aga ma tahan seda filmi ka oma sõnadega avada. Näidatakse seda siis peamiselt ühe väikese tüdruku (Moonee) silme läbi, kes elab oma emaga räämas motellis just Florida Disneylandi vahetus lähetuses. Vanasti olid need motellid turistidele, aga nüüd kõnnivad nad selg ees minema, kui sinna kanti satuvad. Ei, nüüd on need mõeldud vaesuses virelevatele ameeriklastele, kelle jaoks on Disneylandi külastamine ülim luksus, millele ei tasu raha laristada. Sest sissepääsu piletite hankimine ei oleks midagi keerulist, nimelt filmis varastabki Moonee ema ühelt turistilt nii palju käepaelu, et ta saaks tahtmise korral Moonega sinna kas või 2 korda minna, aga nad teevad need rahaks ja lähevad siis poodi head paremat ostma.

Niisiis mängib Moonee oma sõpradega motellides ja mahajäetud majades, lunib turistidelt jäätiseraha ja nädala suursündmuseks on see, kui motelli keegi uus kolib või satub või kui keegi lahkub. Mina ei saa aga aru sellest emast, kes oma last küll armastab ja teeb oma peaga kõik võimaliku, et last toita ja katta, kuid samas õpetab ta oma lapsele halva eeskujuga halba käitumist, ei võta vastutust lapse halva käitumise eest ja nagu üks tädi filmis välja toob, on ema põhjuseks, miks nad Mooneega nii halvas olukorras on ja miks lõpuks lastekaitse kohale tuleb. Mulle meeldis see film sellepärast, et see oli nii värviline ja ilus. Kui muidu näidatakse vaesust hallides toonides, siis selles filmis on kõik värviline. See vaesus ei tekitanud minus tülgastust, vaid kadedust, sest neil on ikka vedanud, et neil on soe kliima, Film kandideerib ka parima meeskõrvalosa kategoorias Oscarile, nii et minge kinno, see veel jookseb nädalapäevad ja on seda aega ja raha väärt.

Aga natuke Eesti laulust ka. Eesti laulu, nagu ka Eurovisiooni ei ole enam huvitav vaadata, sest võitja on ette teada. Eurovisioonil võib-olla veidi vähem, aga Eesti laul on nii läbinähtavaks muutunud. Ma ei tea, kes seda korraldab, aga võitja nämmmutatakse või küpsetatakse (nagu ütles Triin selle nähtuse kohta) meedias ammu enne Eesti laulu finaali selgeks, et finaal on ainult võitja vormistamine. Teised actid ja hääletamine on ainult formaalsus. Muidugi väikestele tegijatele on see hea võimalus end näidata ja kuuldavasti pole ERR-il oma raha mitte kuhugi mujale panna, aga tahaks, et asjad oleks nagu vanasti, kus kõik selgus tähtsal päeval live esituste põhjal. Kaotagu kas või poolfinaalid ära, et oleks huvitavam. Rahvas võib ju Stig Rästat jubedalt armastada, aga kui välismaalased on öelnud, et Elina lugu on see, mis kõik ära võib võita ja kihlveokontorite koefitsiendid ka seda toetavad, siis tuleb see lugu ka Eurovisioonile saata. Ja muidugi mina tahan ka, et parim võimalik laul läheks, sest Eesti võiks vahelduseks asja kinni panna. Ma ei tea, kus ja kuidas me selle asja järgneval aasta ära teeks, aga võit on peavõit. Samas iga aasta ei ole “küpsetatud” laul just mingi Eurovisiooni võidulaul, kaugeltki mitte, aga ikka on vaja selle poolt hääletada, nagu oleks kogu Eesti rahvas meedia poolt ära hüpnotiseeritud. Kes arvas, et Koit ja Laura on Eurokale saatmiseks hea variant….Võib-olla 20 aastat tagasi jah, aga mitte sellel sajandil. Iseasi on see, et nad suutsid eelmine aasta Eesti laulule päris hea esituse teha, aga see kõik põrmustati Euroka laval, kui ma ei tea, kes arvas, et asi võiks välja näha nagu Ladina-Ameerika seebika avatiitrid.

Jah, mul pole muud teha, kui sellist asjadega oma pead vaevata 😀 Ma apteidin varsti teid oma kaalulangetuse kohapealt, aga praegu uudiseid ei ole, sest ma ei suuda järge pidada nii nagu vaja. Aga sellest juba teinekord.

Jõulufilmid (3)

3. detsembri teema on siis jõulufilmid. Siin pikka juttu ei ole, ma ei vaata jõulufilme. Pole ammu ühtki vaadanud. Kui ma peaks lapepõlvest mõne lemmiku välja tooma, siis Üksinda kodus 1 ja 2 ehk Caulkiniga peaosas olevad filmid. Lisaks olid omal ajal teemaks Grinch ja Gremlins. Hiljem tulid sellised jõulukad nagu Love, actually ja muud rohkem täiskasvanutele suunatud filmid, kus perekond tuli jõuludeks koju ja siis läks draamaks. Vanasti meeldis mulle jõulude ajal Sandra Bullocki või Julia Robertsi filme vaadata.

Aga kui ma peaks lemmik jõulufilmi valima, siis oleks see kindlasti Üksinda kodus. Seal on nagu kõike, mida ühelt healt perefilmilt ootad. Sealt sai ka esimesed õppetunnid sellest, kui suurejooneliselt ameeriklased jõule tähistavad võrreldes sellega, mis meil siin väikses Eestis toimub. Mida ma kunagi selle filmi puhul ei talunud, oli see tarantel, millel ühes osas suur roll oli. Foobikuna oli see minu jaoks ikka raske vaatamine, aga eks ma panin silmad kinni ja kannatasin ära.

Mina tahaks sellel jõuluajal vaadata ära pigem mingisugused viimaste aastate kuumimad filmid, mis ma olen maha maganud ja valiks siis mingid light’ima sisuga filmid. Any suggestions?

07.08.2017

Alles ma jõudsin kiruda, et Troonide mäng pole olnud üldse nii hea, kui kogu see aeg olin oodanud, kui sel nädalal jõudis ekraanile THE BEST GOT EPISODE EVER. Nagu ilma naljata, see episood oli algusest lõpuni nii-nii hea lihtsalt. Alustades Starki laste reunion’ist (ja ma mõtlen rohkem Sansa ja Arya taaskohtumist), lõpetades selle eepilise lahinguga episoodi lõpus. Nii juba läheb, that’s what I’ve been waiting for. Mul on emotsioonid nii laes praegu, tahaks juba järgmist episoodi näha. Kuigi see oli ikka nii hollywoodilik, kuidas mõned mehed ikka järjest napilt eluga pääsesid. The Walking Deadi 7. hooaja finaalis ajas mind see aspekt samuti naerma.

Tegelikult ma tahtsin rääkida hoopis sellest, et tellisin endale mõned päevad tagasi uue käekella, kuid sain ikka paraja tünga osaliseks. Nimelt olin pildi uuest käekellast juba Insta stoorisse pannud, kui avastasin, et kellal olevates rooma numbrites on “väike” viga. Nimelt peaks selle numbrit 4 tähistama IV, aga on hoopis…vaadake allolevatelt piltidelt. Kuna tegemist on 10-eurose kellaga, siis ei hakka skandaali tegema. Pealegi ise olin loll, et tootefotol seda ei märganud. Praegu vaatasin, et saidil Stiiliguru.ee, kust ma selle kella tellisin, on enam-vähem kõikidel rooma numbritega kelladel seda nelja niimoodi kujutatud. Ajuvaba, aga mis teha.

Laupäeval vaatasin käisin kinos ja vaatasin üht omapärast naistekat. Filmi pealkiri oli “The Beguiled”. Mul on raske selle filmi kohta midagi öelda…eks see selline tüüpiline Sofia Coppola film oli (nagu ka “Lost in Translation” näiteks). Üks tund aega ei toimunud midagi, ainult mõttetud dialoogid, viimane pool tundi ikka sisaldas mingit tegevust ka. Kui sisu jättis mind külmaks, siis visuaalsest poolest olin vaimustuses. Need koostüümid, ajastutruu mõis, kus tegevus toimus, ja lõuna osariikide loodus…see kõik oli nii ilus. Viimane stseen oli lihtsalt creepy. Positiivse aspektina võib veel välja tuua selle, et filmis tegid kaasa terve rida nimekaid näitlejaid, nende seas Nicole Kidman, Colin Farrell ja Kristen Dunst. Viimane oli asetatud nii ontlikku rolli, et naljakas oli teda selles rollis näha. Lisaks oli ta kas teadlikult grimeeritud nii vanamutiks või hakkab ta vanaks jääma.