Bird Box

Ma vaatasin siis ka ära selle palju räägitud Net Flixi filmi “Bird Box”. Film räägib siis emast, kes peab oma kahe lapsega võtma ette 2-päevase teekonna mööda ohtlikku jõge postapokalüptilises maailmas, kus inimene ei tohi väljas silmi lahti teha ja vaadata, sest nii suudavad mingisugused koletised ta esetappu sooritama panna. Film hüppab oleviku ja mineviku vahel. Olevikus toimub see mööda jõge sõit, minevikus näitab, kuidas kõik alguse sai ja kuidas ema, Malorie kamba ellujääjatega elab, kuni ainult Malorie ja lapsed alles jäävad, sest ülejäänud ellujääjad saavad koletised kuidagi kätte.

Ma lugesin selle filmi kohta erinevaid arvustusi. Osad kiidavad seda taevani, osad laidavad maapõhja. Minu meelest oli see värskendav lähenemine nii postapokalüptiliste kui ka õudusžanri filmide hulgas. Koletised, kes ei tapa, aga põhjustavad enetapu sooritamist. Ma nii oleks tahtnud näha neid koletisi, millel selline efekt inimestele. Oleks tahtnud näha, mis koletis paneb osad inimesed ennast tapma ja osad muudab psühhopaatideks. Aga ju siis filmitegijad ise ei osanud ka sellist asja ekraanil realiseerida või ei olnudki see point. Minu meelest mõjub film õudsana ka ilma nende koletisteta. Kogu aeg kui tegelased ei olnud just turvaliselt seinte vahel, olin ma on the edge of my seat. Ma vaatasin eile õudusfilmi “The Cabin in the Woods” ja viimane ei tekitanud minus pooltki sellist kõhedust, nagu “Bird Box”. Ülejäänud cast oli mulle suhteliselt tundmatu, aga Sandra Bullocki ja Sarah Paulsoni tundsin ära ja nemad tegid küll vapustava etteaste.

Ma päris 10/10 filmile ei annaks, sest seal oli ka palju korduvat: grupp omavahel võõraid ellujääjad peavad üksteist aidates kaitsma end mitmesuguste ohtude eest, teevad toidu ja muu moona kogumise trippe, kuni ainult tugevaimad jäävad ellu.

Filmist on alguse saanud mingi populaarne väljakutse, kuidas elada silmad kinni seotult ja teha oma igapäeva toimetusi nii. Olles näinud juba ühe juutuuberi challenge’it silmad kinni seotult süüa tegemisest, siis ma loodan, et keegi ei lähe silmad kinni seotult välja kõndima, paadiga sõitma või ,jumal hoia, autoga sõitma.

EDIT: Palju küsimusi tekitas lõpp. Nad jõudsid küll turvalisse kohta, aga kuidas nad seal toitu, vett ja muud eluks vajalikku said? Kui jätkusuutlik see turveline koht lõppude lõpuks oli?

Bird Box (2018)
Advertisements

Seltsimees laps

Mina, nagu ka ilmselt suur hulk Eesti inimesi, käisin nädalavahetusel vaatamas uut Eesti filmi Seltsimees laps. Ma arvan, et see film tõmbas kinodesse väga palju vanemat põlvkonda, kellele meeldib nostalgitseda nõukogude aja teemal ja kellele on südamelähedased Leelo Tungla lood. Ja olgu öeldud, et nõukogude aega seal üsna autentselt kujutatud. Noh, mida mina noor inimene tean nõukogude ajast, võib mõni küsida, aga paljud asjad, paljud detailid seal filmis on no nii nõukogude aeg, kui nõukogude aeg olla saab.

Aga film ise oli väga hea. Mitte ainult Eesti filmi kohta, vaid ka üldse. Soovitaks väga kõigil seda vaatama minna. Nutta saab ja naerda saab. Ja tumedast nõukogude ajast rääkiva filmi kohta üllatavalt õnneliku lõpuga. Kuna filmi jutustatakse lapse vaatepunktist, siis peaksid ka lapsed sellest filmist aru saama. Ja Tambet Tuisk. I love Tambet Tuisk. Ta on selline kompu. Ma arvan, et igas filmis peaks olema Tambet Tuisk või Mirtel Pohla, siis on hästi. Kõige parem asi filmi juures oli aga Kadri Adamsoni 5-sekundiline roll. Mida ta seal söögilaua ääres tegi ja keda ta mängis jäi nii arusaamatuks, et see mõjus koomilisena.

Järgmisena ma plaaningi minna vaatama 12. aprillil linastuvat Portugali, kus peaosas ei keegi muu kui Mirtel Pohla. Mirtel teeb küll imelikke filme tavaliselt ja see tundub ka kuidagi imelik olevat, aga Mirtel Pohla!!! Ma ei jõua ära oodata.

Kaader filmist Seltsimees laps

 

07.08.2017

Alles ma jõudsin kiruda, et Troonide mäng pole olnud üldse nii hea, kui kogu see aeg olin oodanud, kui sel nädalal jõudis ekraanile THE BEST GOT EPISODE EVER. Nagu ilma naljata, see episood oli algusest lõpuni nii-nii hea lihtsalt. Alustades Starki laste reunion’ist (ja ma mõtlen rohkem Sansa ja Arya taaskohtumist), lõpetades selle eepilise lahinguga episoodi lõpus. Nii juba läheb, that’s what I’ve been waiting for. Mul on emotsioonid nii laes praegu, tahaks juba järgmist episoodi näha. Kuigi see oli ikka nii hollywoodilik, kuidas mõned mehed ikka järjest napilt eluga pääsesid. The Walking Deadi 7. hooaja finaalis ajas mind see aspekt samuti naerma.

Tegelikult ma tahtsin rääkida hoopis sellest, et tellisin endale mõned päevad tagasi uue käekella, kuid sain ikka paraja tünga osaliseks. Nimelt olin pildi uuest käekellast juba Insta stoorisse pannud, kui avastasin, et kellal olevates rooma numbrites on “väike” viga. Nimelt peaks selle numbrit 4 tähistama IV, aga on hoopis…vaadake allolevatelt piltidelt. Kuna tegemist on 10-eurose kellaga, siis ei hakka skandaali tegema. Pealegi ise olin loll, et tootefotol seda ei märganud. Praegu vaatasin, et saidil Stiiliguru.ee, kust ma selle kella tellisin, on enam-vähem kõikidel rooma numbritega kelladel seda nelja niimoodi kujutatud. Ajuvaba, aga mis teha.

Laupäeval vaatasin käisin kinos ja vaatasin üht omapärast naistekat. Filmi pealkiri oli “The Beguiled”. Mul on raske selle filmi kohta midagi öelda…eks see selline tüüpiline Sofia Coppola film oli (nagu ka “Lost in Translation” näiteks). Üks tund aega ei toimunud midagi, ainult mõttetud dialoogid, viimane pool tundi ikka sisaldas mingit tegevust ka. Kui sisu jättis mind külmaks, siis visuaalsest poolest olin vaimustuses. Need koostüümid, ajastutruu mõis, kus tegevus toimus, ja lõuna osariikide loodus…see kõik oli nii ilus. Viimane stseen oli lihtsalt creepy. Positiivse aspektina võib veel välja tuua selle, et filmis tegid kaasa terve rida nimekaid näitlejaid, nende seas Nicole Kidman, Colin Farrell ja Kristen Dunst. Viimane oli asetatud nii ontlikku rolli, et naljakas oli teda selles rollis näha. Lisaks oli ta kas teadlikult grimeeritud nii vanamutiks või hakkab ta vanaks jääma.

Veel kord hallidest varjunditest

Ma magasin küll maha aja, mil varjundite järjefilm oli kuum teema, aga noh, ma lihtsalt ei viitsinud tol ajal selle jama eest maksta, aga oli vaja see järg igal juhul ära näha. Minu meelest esimese filmi puhul oli täiesti ilmselge, et tegemist on täieliku Videviku saaga fan fiction’iga. See on isegi kurb, kui palju elemente Videviku saagast on sisse pandud. Ja mulle kinda meeldib Videviku saaga, aga ma olen lugenud selle teemal palju paremat fan fiction’it ega saa aru, miks just hallide varjundite saaga maailmakuulsaks hitiks sai. Asi ei saa ju ainult selles erootikas olla või saab v? Viiekümmene halli varjundi saaga on nii saast, et Videviku saaga on selle kõrval täielik tippklassist kvaliteetfilm. Videviku saagas on erinevad süzeeliinid, palju erinevaid tegelasi, varjundite saaga on ühedimensiooniline, staatiline jura, mille iga stseen keerleb kahe tegelase ümber ja mis veelgi hullem, me ei saa palju teada neist väljaspool seda Ana ja Christiani mulli, milles kogu tegevus 2 tundi keerleb. Vabalt oleks ühest selle saaga raamatust saanud teha 1,3-tunnise filmi. Esimese osa ma isegi lugesin läbi, sest nii tahtsin teada ju, millest all the fuss is about. Ja ega selle raamatu põhjal paremat filmi poleks andnud teha 😀

Mis veelgi hullem, tänapäeva mehed vaatavad neid saagasid ja mõtlevad, et ongi cool käituda sellise ennast imetleva egotsentrilise türannina, nagu Edward ja Christian oma vastavates saagades käituvad. Et ongi normaalne järel käia, ahistada ja nõuda jumal teab mida. Mul ajab südame pahaks, et teismelised ja mandunud koduperenaised vaatavaid neid saagasid ja mõtlevad, et see sõltuvussuhe, mida seal nunnult armastuseks kutsutakse, ongi see, millest unistada. Sorry to burst your bubble, but it really isn’t. Umbes nagu filmis The Notebook, mida ma ka hiljuti üle pika aja vaatasin. Ka see film oli omal ajal ülikuum ja kuigi see on paksult täis jubedaid klišeesid, oli see kõigi teismeliste jaoks niiiiii romantiline ja lahe. Kallid mehed, cool on elada oma elu ja lasta teha seda ka teisel poolel, cool on anda hingamisruumi, cool on lasta teisel inimesel teha oma valikuid.

Aga konkreetselt sellest järjest Viiskümmend tumedamat varjundit…no see oli ikka kaks väga piinavat tundi. Ok, anname au tegijatele, et nad üritasid uute tegelaste kaudu süžeed mittefännidele põnevamaks teha ja paar põnevust täis minutit seal ju oli, aga kõikidest vähegi põnevamatest süžeekäikudest mindi kiirendades mööda ja need teenisid ainult shock value pointi. Minu meelest isegi 1. film, kus nad tegutsesid isegi rohkem omas mullis, hoidis paremini pinget. Aga võib-olla seal mängis rolli ka see uudsuse teema. Tegelikult ma isegi poetasin pisara, kui nad pärast kopteriõnnetust kokku said. Ah, mis ma salgan, tegelikult The Notebook’i vaadates ma nutsin nagu beebi 😀