Mul ikka ei ole seda motivatsiooni…

Mõnes oma varasemas postituses (nt siin ja siin) olen kirjutanud, et hakkasin jälle kaalu jälgima, et endalt umbes 40 kilo maha raputada või noh…vähemalt kolmkümmendki. AGA mul ikka ei ole seda motivatsiooni. Ma tean, ma tean, olen rõve rasvunud naisinimene, aga mul lihtsalt ei ole seda motivatsiooni, et gramme lugeda, kõiki toidukordi ette planeerida ja endale kõike head ja paremat keelata. Don’t get me wrong, mulle meeldivad tervislikud toidud, ma arvan, et Fitlap on täis tõeliselt häid tervislikke toite ja ma jätkan fitlapi teenuse kasutamist ehk siis nende retseptide järgi toitude valmistamist, aga mul lihtsalt ei ole motivatsiooni, et end keeldude ja piirangutega piinata. Ma lihtsalt pean endaga aus olema ja tõdema, et see moodus, kuidas ma endalt eelmine aasta 20 kilo raputasin, enam minu peal ei tööta. Et ma ei suuda ennast teist korda ära lollitada.

Ma muidugi jätkan kaalu jälgimisega selles mõttes, et ma tahan kaalu kontrolli alla saada, et see enam ei tõuseks niimoodi mühinal. Või noh, et see enam üldse ei tõuseks, sest siis ma ei tea, kust endale riideid enam saada. On mingid facebooki grupid, kus müüakse suuri riideid, aga need on valdavas enamuses tädilikud ja mõeldud vanematele inimestele. Eestis ei saa olla paks JA trendikas. Ilmselt peaks siis Londonisse või raha vähesuse korral Helsingisse shoppama minema. Sest olgem ausad, praegu on põhiline põhjus, miks ma tahaks olla väiksem, see, et ma saaks tavapoest riideid ja ei peaks kuskilt nurgatagustest kohtadest neid hankima. Mitte et riided mulle hullult olulised oleks, mul pole üldse vaja kappi 10 paari teksaseid, aga midagi peab kodust väljas käies ikkagi selga panema, päris paljalt ringi ei saa käia. Ja mulle meeldiks, kui see niigi tüütu tegevus nimega “shoppamine” oleks ikkagi võimalikult lihtne. Mingit peenikese ideaali, et nii oleks jube ilus ja kena, viitsin ma taga ajada umbes sama palju, kui ma viitsin oma juukseid pikaks kasvatada. Mulle meeldivad pikad juuksed teistel inimestel, aga ise ei viitsi, sest mul on nad nii paksud ja rasked ning nende pesemine ja hooldamine on pikana jube väsitav. Peenike olemisega on umbes sama lugu. Kui ma esimest korda seda kaalulangetust tegin, siis ma salamisi ikka lootsin peenikeseks saada, kujutasin end mõttes nii ette ja olin ju tegelikult jumala õigel teel, palju ei jäänud enam puudu normaalkaalust. Aga siis tuli kõik tagasi ja enam ma ei viitsi niimoodi vaeva näha, kui ma ei tea 100% kindlalt, et suuudan seda ka hoida.

Vot sellised lood siis praegu. Ma ei tea, võib-ollla ma olen praegu liiga suure stressi all, töökohavahetus jne, võib-olla olen liiga laisk, aga praegu ma tunnen, et ma ei suuda ennast niimoodi piinata, et söön kõhu ainult pool täis ja siis mõtlen kogu aeg toidust.

Advertisements

KAALUPÄEVIK: I’m a winner

Ütlen kohe ära, et võitnud olen ma ikka iseennast, mitte kedagi teist. See ei ole võistlus, nagu keegi FB-s ühe mu postituse all kommenteeris. Aga võitnud olen ma selles, et ma sain kätte rohelise nädala. Ajee. Tervelt 7 päeva, esmaspäevast pühapäevani täielikult kavas. Ok, tegelikult mitte päris 100% kavas, kuigi ma panen fitlappi, et olen 100% kava järgi toitunud. Ega ma enam eriti Fitlapis omale päeva kava ei teegi. Lihtsalt panen endale toidu peast kokku selle järgi, mille järele isu parajasti on. Aga patustanud olen ma selles osas, et esiteks olen lubanud endale ühe, paar korda isegi kaks suhkrut sisaldavat Batteryt päevas. Teiseks ei söö ma päris tõsist rukkileiba, vaid ikka nisujahu sisaldavat musta leiba, sest rukkileib maitseb nagu papp ja ma lihtsalt ei suuda ilma musta leivata. Natuke olen ka viinamarju kava väliselt suhu pistnud, aga muus osas täielikult kavas.

Ma pean ütlema, et see roheline nädal oli ikka kuradi raske. Esiteks vaevas mind esimestel päevadel kohutav nälg, mida ma siis tööl olles tööd teha üritades pidin taluma. Teiseks oli meil ju naistepäev ja kui koju ma saan lihtsalt ahvatlusi mitte osta, siis tööl ma pean võitlema isudega, kui lauale tuuakse head ja paremat. Meil on täiesti tavaline, et peaaegu kord nädalas pakub keegi, kas ülemus või keegi teine midagi head paremat. Aga ma suutsin naistepäeva koogist kaarega mööda käia, kuna õnneks polnud koogid väga isuäratavad. Oleks laual olnud sefiiritort, siis ma poleks väga suutnud patustamata olla. Aga sellesse nädalasse jäi ka üks nutuhoog, kus kõik tundus nii raske. Järsku ma ehmatasin ära, mulle jõudis kohale, kui suur mu kaal tegelikult on, kui suuri pükse ma pean kandma ja lisaks ma nutsin sellepärast, et ostsin vales suuruses teksad ja mul hakkas rahast kahju. 😀 I can’t help it 😀

Kui palju ma selle rohelise nädalaga siis alla võtsin? Täpselt 1,6 kg. Ma olen nii õnnelik. Eriti õnnelik olen ma selle üle, et ma suudan kavas olla, kui ma võtan päeva korraga. Lihtsalt stringin neid päevi kokku. Teiseks olen ma õnnelik, et suudan rahuldavalt alla võtta jäädes seejuures iseendaks. Kõiki minu toitumisharjumusi Fitlap välja juurutada ei suuda ega peagi – seda see nädal näitas. Ma arvan, et ma suudan niimoodi, sellistel tingimustel ka pikalt edasi minna. Nüüd ma pean välja mõtlema, kuidas ka sotsialiseeruda ja väljas käia nii, et ei kipu patustama. Aga see on eesmärk järgmiseks nädalaks.

Sinine joon on prognoosijoon – see, kuidas asi peaks tegelikult minema

KAALUPÄEVIK: Oeh, kui raske

Oeh, mul on nii raske kavas püsida. Ma ei tea, aga mul ei ole lihtsalt sellist motivatsiooni, nagu mul esimesel korral oli. Esimesel korral oli mul mingi sisemine motivatsioon, sisemine klõps oli peas käinud ja ma olin jumala kindel, et ma saavutan oma eesmärgid ja kui ilusaks ja peenikeseks ma siis muutun. Nüüd vasardab mul peas aga ainult see läbi kukkumine ja mõtlen sellele, et mis siis kui ma nüüd ka alla võtan ja seda hoida ei suuda ja kogu vaev lihtsalt liiva joookseb. Ma üritan küll ennast motiveerida erinevate asjadega, nagu väiksemad riided, et suudan rohkem liigutada jne. (Juba just ostsin endale püksid ja pidin poest välja tulema 50 ja 52 suuruses teksadega. Mark oli sellise suurusega pükse kassasegi viia. Aga vähemalt näevad mind ja ei imesta numbri üle 😀  Ühed ma ostsin küll kogemata liiga suured ja teised lähevad vaevu selga, kui üks number ainult vahet. Erinevat tüüpi teksadest on siis jutt). Kui muidu on normaalselt dieeditajal üks punane päev rohelisel nädalal, siis mul on üks roheline päev punaste rodus. Noo nii-nii raske on kavast kinni pidada. Esiteks kipun ma nende koguste juures nälga jääma, mida ma esimesel korral ei tundnud. Ostsin selle vastu Spirulina tabletid, aga suurt ei looda. Teiseks on mul kõige-kõige raskem hoida eemale igasugustest magusatest jookidest. Tahaks siirupivett, mahla, limonaali, energiajooki. Issand, kuidas ma ei suuda elada ilma magusa Batteryta. Üritan seda suhkruvaba Red Bulli vastu vahetada, aga viimane on nii väkk. Ja ärge öelge, et ma üldse lõpetaks nende joomise, sest ma ei saa. Kohvi mulle soovitud efekti ei anna ja mul on vaja hommikul vererõhk üles lüüa.

Nädalavahetusel tuli mul hea idee teha banaanipannkooke. Tahtsin midagi magusat ja mõeldud-tehtud. Valisin banaanipannkoogid kookosjahust. Ostsin reedel kõik asjad ära ja hakkasin laupäeva hommikul vaaritama, mõeldes, et siis on hea täiskõhuga kinno minna, ei ole mingeid patuseid mõtteid. Aga kokku tuli selline eriline pudrupläust, mis ei olnud kuskilt otsast pannkoogi moodi. Maitse poolest ka tavalistest pannkookidest kaugel kaugel. Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma maitsesin seda toore munaga segatud eelsegu või hakkas kohupiim vastu, aga ma oksendasin pärast söömist kõik välja ja pidin tühja kõhuga kinno minema, kus ma siis võtsin kohe rammusat banana split smuutit.

Vot selline kogemus mul nende kurikuulsate banaanipannkookidega. Kohupiimaga pannkooke ma igatahes enam ei tee.

KAALUPÄEVIK: 1 nädal ja 2 päeva

Ma sain oma tagasituleku esimese postitusega nii palju positiivset tagasisidet nii perelt ja sõpradelt-tuttavatelt kui ka Fitlapi kasutajate hulgas. Tahaks öelda, et see andis mulle nüüd tohutult motivatsiooni, aga tutkit. Väga raske on ikka tagasi kavasse minna. Näiteks just olin eelmine nädalavahetus suutnud 2 päeva kavas olla, kui läksin tööle ja seal oli sünnipäeva tähistamine ja kommid laual… 

Ma olen kavas tagasi olnud täpselt nädal ja 2 päeva, kuigi see pole olnud eriti rangelt kavas olemine. Lisaks puudub mul söögiisu, et kõik need 4 söögikorda ära teha. See nädalavahetus on olnud eriti patune. Eile tähistasin vabariigi aastapäeva selle sinimustvalge Premia jäätisega. No ma lihtsalt pidin selle ostma ja sellega siis tähistama seda suurejoonelist päeva. Ja täna ma ei saanud muud moodi, kui pidin sööma tavalisi pannkooke. Kuigi mul on mingi plaan, et tahaks neid fitlapi banaanipannkooke teha. Vaatamata sellele olen kaotanud juba üle 2 kilogrammi, 121 kg asemel vaatab juba kaalult natuke vastu 118 ja seda juba nädalaga ja lohvalt kavas olles. Minu unistus olekski see, et ma suudaks ilma kavata ise teada, kui palju ma süüa tohin ja selles vahemikus ka süüa ja seejuures endale natuke head ja paremat lubada. Aga minu organism on siuke, et kui natuke suhkurt näeb, siis on igasugune kaalulangetus minevik. Vähemalt nüüdisajal on nii. Vanasti oli mul ainevahetus ikka kiirem. Nüüd on juba aeglaseks jäänud. Ma iga päev vaatan, kas ma käin number 2-l või mitte ja igapäev ikka ei tule ära.

Lisaks ohtrale patustamisele on mul tõsiselt kurbi uudiseid ka. Eelmises postituses kuulutasin, et ma saan sel aastal tädiks, aga tuleb välja, et ma ikka ei saa küll. Nimelt mu venna elukaaslasel katkes rasedus või s-t avastati ultraheli käigus, et beebi ei ole enam südamelööke. Nuuks. Mu ema, kes pole veel vanaemaks saanud, oli eriti löödud. (No tegelt ma arvan, et vend ja venna naine olid äkki rohkem löödud, aga ema kurbust ma sain vahetult tunda). Nad tegid selle uudise meile ju nii armsasti teatavaks, kinkides emale karbi shokolaade, kus shokolaadide peal oli kirjas umbes midagi sellist: “Kallis vanaema, kohtume peagi, september 2018”. Ja nüüd seda last ei tulegi. Nii kurb lihtsalt. Iga kord, kui ma loen uudist beebi sündimisest või näen instagramis tuttavate beebisid, siis tuleb silma pisar.

Vot sellised lood siis. Nüüd ma hakkan vaaritama ja loodan, et järgmine nädal suudan ma rohkemat. Ma mõtlesin täna korra ka kallitele dieedipillidele, reklaam hakkas pähe, aga õnneks tulin enne mõistusele, kui oma raha hakkama panin, et mingid taimsed kapslid ei saa mingit imet teha. Mul mingid kapslid kodus, Meravita aafrika mango ekstraktiga kapslid, ja proovisin neid võtta, kui esimest korda Fitlappi tegin, aga ei suutnud õigel ajal võtmist meeles pidada. Nii et ma ei saa öelda, kas need natukenegi mõjuvad või mitte, aga netist lugesin, et ei mõju need midagi.


Minu kurb lugu (kehakaal)

2017. aasta I pooles võtsin Fitlapi abiga ligi 20 kilo alla. 2017. aasta teises pooles võtsin ligi 30 kilo juurde. Kuidas asi nii õnnetult sai lõppeda (võib-olla see on veel millegi uue algus?)? 3. septembril kirjutasin, et suvesaldo oli null ja olin suve algusega võrredes samas kaalus tagasi. Ja arvasite õigesti, ega ma end siis kätte ei võtnud, vaid lasin täiega käest. Kuskil novembris astusin veel kaalule ja olin peaaegu algkaalus tagasi. Aga ikka ma õgisin edasi ja mul polnud MITTE MINGIT motivatsiooni toitumiskava tegema hakata. Te arvate, et poole aastaga ei saa 30 kilo juurde võtta? Saab ja kuidas veel saab. Ma lasin end käest täielikult nii, et ma ei suutnud üldse kehakaalule mõelda, vaid ainult sõin. Mäletan hästi, kuidas ma läksin septembris toidupoodi tööle ja tulin igapäev töölt koju väikese koogikesega. Rääkimata portsudest, mis ma lõunal ära sõin. Ja hiljemgi…ma ei ostnud mitte 100 g shokolaadi, vaid läksin ja ostsin endale 2×120 g kinderi kommipakki ja pistsin ühehooga nahka, nagu homset ei oleks. No siis jah lõpuks ajas iiveldama. Üleüldse ma ei suutnud end sageli heade asjadega piirata. Nelja võileiva asemel pistsin nahka 7-8. No ikka ilge õgimine on pool aastat toiminud. Ma ise olen arvanud, et keha nõudis tagasi kõik, mis ma alla võtsin ja võttis suurest hirmust veel intressid ka peale.

Kui ma ainult ei oleks nii pikk…kui ma ei oleks nii pikk, siis mu riided oleks mulle kiiresti väikseks jäänud ja oleks kas või sellepärast pidanud hoogu maha võtma. Aga enamik 30 kilo taguseid riideid lähevad mulle selga, ainult et ma näen nendega välja, nagu üks pundunud jõehobu. Te ainult vaadake seda 121 kilost inimest, kes oma salendava peegli ees ennast nii pidi ja naa pidi keerab, et oma ümmargust keha imetleda, nagu tegu oleks mingi rasedusega, mis naise ainult ilusamaks teeb.

Need boyfriendikad ma ostsin muide siis, kui ma jõudsin oma kõige madalama Fitlapi abiga saavutatud kaaluni – 93,5 kiloni. Ega jalad polegi eriti paisunud, ikka vööümbermõõt paisub ja paisub ainult. Olgu, eks see, et ma selle pildi siia panen, tähendab, et ma väga patja ei nuta. Mees ikka armastab, keegi halvasti ei ütle ja igapäevaelu see suur kaal ei sega (tervisele pole veel hakanud). Kuigi eks mul jalanõusid jalga pannes on erakordselt raske seda teha. Mulle tekivad suurest pingutusest lausa jalakrambid 😀

Aga kurb lugu on, jah, ma nägin ju niiiiiiiiiii palju vaeva. Tegin suuri ohverdusi, peamiselt sotsialiseerumise arvelt. Ma astusin absoluutselt iga päev kaalule ja läksin emotsionaalselt kaasa iga väikese tõusu ja langusega (seda tajusin ka vanu postitusi lugedes). Ma olin nii kindel, et kolmekohaline kaalunumber, rasvumine ja võimetus endale riideid leida on igaveseks minevik. Ja nüüd tunnen, et see oli kõik raisatud aeg, millest ma midagi ei võitnud. Ma teadsin ju küll, et nt raseduse korral tuleks palju tagasi, aga ma ei jäänud ju rasedaks, ma  l i h t s a l t   s õ i n  e n d   p a k s u k s. Ma ei tea, kuidas ma ei suutnud end ohjeldada. Ma mäletan, et mul oli juulis peale patustamist alati raske kavale tagasi minna, ma võitlesin tohutu näljaga. Ja peale väikest puhkust, kruiisi, kus ei saanud kava järgida, ei suutnud ma üldse kavale tagasi minna. Eks ma olin lasknud kaval liiga üksluiseks minna ja ma ei viitsinud uusi asju avastama hakata. Selle asemel sigines mu külmkappi aina rohkem  kavaväliseid asju. Ma arvan, et see nälg tulenes sellest, et olin kava enda suva järgi muutnud ja kaloraaži liiga väikseks lasknud. Lõpuks oli mu keha näljas ja see dieet või elustiili muutus ei olnud pikaajaliselt toimiv. Seda viga ma enam ei kavatse korrata. Nüüd ma söön kõik kava järgi, isegi kui mul pole nälga, ikka söön kõik viimseni ära. Ja ei kaalu end enam iga päev. Tööpäevadel igal juhul ei ole mul mahtigi end unisena kaaluda. Siis ma mõtlen nkn algavast tööpäevast rohkem.

Ma olen mõelnud ka, et ma pole varem mõelnud ja eelmisel kava järgimisel ma eitasin seda täielikult, et söögil on tegelikult mu elus palju suurem roll kui lihtsalt energia andmine. See on rohkem nagu tugi, mis aitab pingetest üle saada, lohutab, kui on kurb olla ja on ka heade sündmuste juures heaks kaaslaseks. Nt saad teada, et sa saad varsti tädiks (yabba-dabba-duu, I’m so happy 😀 )ja siis on seda kohe vaja tähistada söögiga. Miks mitte teha mõnus jalutuskäik. Ei, midagi head on vaja süüa. Kava järgides sa aga ei söö naudinguks, sa sööd energia saamiseks. Lihtsalt sööd nii palju kui vaja ja kogu moos. Vot see on see suur muutus, millega on raske jäädavalt harjuda.

Aga ma olen nüüd valmis. Tahaks kogu oma varasema kaaluajaloo ära kustutada, et alustada nullist ja unustada see saamatu läbikukkunud katse oma ellu vajalikku muutust tuua. Ma olen nüüd esimest päeva kavas ja ei saaks öelda, et mott ilgelt laes olen. Esimesel korral oli kõik uus ja huvitav, nüüd juba tean kõike, mida vaja teada. Täna esiest korda kaaluma hakates mõtlesin, et issand, jälle hakkab pihta. Kaalumine on see kõige tüütum osa selle kava järgimise juures. Eks näis, mis ma esmaspäeval arvan pool tundi varem ärkamisest, et hommikusööki valmistada.