07.08.2017

Alles ma jõudsin kiruda, et Troonide mäng pole olnud üldse nii hea, kui kogu see aeg olin oodanud, kui sel nädalal jõudis ekraanile THE BEST GOT EPISODE EVER. Nagu ilma naljata, see episood oli algusest lõpuni nii-nii hea lihtsalt. Alustades Starki laste reunion’ist (ja ma mõtlen rohkem Sansa ja Arya taaskohtumist), lõpetades selle eepilise lahinguga episoodi lõpus. Nii juba läheb, that’s what I’ve been waiting for. Mul on emotsioonid nii laes praegu, tahaks juba järgmist episoodi näha. Kuigi see oli ikka nii hollywoodilik, kuidas mõned mehed ikka järjest napilt eluga pääsesid. The Walking Deadi 7. hooaja finaalis ajas mind see aspekt samuti naerma.

Tegelikult ma tahtsin rääkida hoopis sellest, et tellisin endale mõned päevad tagasi uue käekella, kuid sain ikka paraja tünga osaliseks. Nimelt olin pildi uuest käekellast juba Insta stoorisse pannud, kui avastasin, et kellal olevates rooma numbrites on “väike” viga. Nimelt peaks selle numbrit 4 tähistama IV, aga on hoopis…vaadake allolevatelt piltidelt. Kuna tegemist on 10-eurose kellaga, siis ei hakka skandaali tegema. Pealegi ise olin loll, et tootefotol seda ei märganud. Praegu vaatasin, et saidil Stiiliguru.ee, kust ma selle kella tellisin, on enam-vähem kõikidel rooma numbritega kelladel seda nelja niimoodi kujutatud. Ajuvaba, aga mis teha.

Laupäeval vaatasin käisin kinos ja vaatasin üht omapärast naistekat. Filmi pealkiri oli “The Beguiled”. Mul on raske selle filmi kohta midagi öelda…eks see selline tüüpiline Sofia Coppola film oli (nagu ka “Lost in Translation” näiteks). Üks tund aega ei toimunud midagi, ainult mõttetud dialoogid, viimane pool tundi ikka sisaldas mingit tegevust ka. Kui sisu jättis mind külmaks, siis visuaalsest poolest olin vaimustuses. Need koostüümid, ajastutruu mõis, kus tegevus toimus, ja lõuna osariikide loodus…see kõik oli nii ilus. Viimane stseen oli lihtsalt creepy. Positiivse aspektina võib veel välja tuua selle, et filmis tegid kaasa terve rida nimekaid näitlejaid, nende seas Nicole Kidman, Colin Farrell ja Kristen Dunst. Viimane oli asetatud nii ontlikku rolli, et naljakas oli teda selles rollis näha. Lisaks oli ta kas teadlikult grimeeritud nii vanamutiks või hakkab ta vanaks jääma.

Advertisements

Troonide mängu 7. hooaeg

ETTEVAATUST!! 7. hooaja SPOILERID!!

Kui Troonide mäng 17. juulile alustas, siis ma olin megaõnnelik, sest eelmine hooaeg jäi nii põneva koha pealt pooleli. I was like:

Teadsin, et suur sõda on tulemas ja see hoidis sarja kohapealt pinge õhus. Aga nüüd, kui 3 osa on eetris olnud ja sõda juba mõnede lahingutega alanud, siis mul on pärast iga 1-tunnise episoodi lõppemist tunne, nagu oleks just 5 tundi keskaja teemalist loengut kuulanud, millesse ma küll jubedalt üritasin süveneda, aga ikka iga 5 minuti tagant kella vaatan. 1. episood oli päris hea ja eks see emotsioon ootusärevusest tingitud ehk ka oli, aga 2. venis nii jubedalt, et 3 episoodi ma ei “tormanudki” kohe esmaspäeval vaatama, vaid vaatasin rahulikult True Bloodi 1. hooaega, kuni siis täna võtsin end kätte ja vaatasin ära. Parem kui 2. episood, sest halleluuja Daenerys ja Jon Snow kohtusid lõpuks ometi, kuigi nende esimene vestlus hõlmas nii palju ajaloolisi fakte sarja eelloost (ja varasematest juhtumistest), et mul pea lõpuks valutas suurest kaasa mõtlemise pingutusest 😀

Eks sari on alati raskepärane olnud ja ma olen isegi paar raamatut (inglise keeles), millel sari põhineb, kätte võtnud ja pean ütlema, et neid oli ikka väga raske lugeda. Ma ütleks, et olen nõus ainult eesti keeles seda saagat lugema. Ehk selles ongi asi, et raamatulugejad on selle eellooga rohkem kursis ja sarja vaatajal on raske järge pidada.

Uusimas osas mulle meeldis see, kuidas nad seda Casterly Rocki vallutamist jutustasid ja on hea on tõdeda, et ring tõmbub koomale, kui vähem tähtsad tegelased järjest oma saatusega kohtuvad. Sest tegelasi on selles sarjas ikka väga palju ja sageli on mul kopp ees, et nii paljud kõrvaltegelased on palju eetriaega saanud. Selles hooajas ongi olnud mu meelest see hea, et sari keskendub peategelastele ja oma lemmikuid näeb ekraanil rohkem kui korra episoodi jooksul.

Ma ei tea, kuidas teiste fännidega on, aga ma ei ole päris rahul uue hooajaga, ootasin nagu rohkemat. Täna ma näiteks lootsin, et Arya jõuab koju, aga hoopis Bran jõudis. Ning Sansa ja Brani vaheline vestlus… Branil ei saaks Sansast enam rohkem suva olla. Aga ma usun, et kui mitte 7., siis 8. hooaeg on väga põnev. Kuigi nad juba räägivad, et tahavad 8. hooajal teha episoodid 2-tunniseks. Siis peavad need küll põnevamad olema, kui praegu näidatu. Oh well, ma ei tea, äkki ma lihtsalt ei ole Troonide mängu lainel praegu.

Seltskonnamängud

Lugesin Merje seda postitust lauamängudest ja siis lugesin kommentaare ja avastasin sealt ühe mängu, mida endalegi tahtsin ja ka kohe ära tellisin. Praegu ei ütle millise, sest tahan sõpradele üllatuse teha :D. Minu enda suhe laua- või üldse seltskonnamängudega on nii ja naa. Mul on mingid oma lemmikud, mis mulle meeldivad, ja uusi väga ei kipu mängima. Praegu on populaarsed igasugused mängud, kus tuleb mängulauale mingeid asju ehitada. Kord sunniti mind Kataani mängima, see tundus nii õudne, et ma ei saanudki sellest lõpuni aru, pms üks mängukaaslastest mängis minu asemel ja ma võitsin :D. Ja veel üks mäng, mida sain hiljuti proovida, oli Troonide mängu teemaline kaardimäng. Oh sa püha jeesus kristus, kus on alles mäng välja mõeldud. Ma kuulasin natuke aega õpetust, mis iseenesest kestis juba tund aega ja ütlesin siis, et ei aitäh. Aga siis ma vaatasin kõrvalt seda ja vähe sellest,e t see nii keeruline oli, kestis see ka nagu 100 aastat. See mäng on ainult mängugurmaanidele, mitte tavalistele inimestele, kes tahavad laupäevaõhtul paar tundi midagi lõbusat mängida.

bfeeadac482211e58497f23c91709c91_1440174979

 

Üks tore, aga keeruline ja pikka aega kestev mäng on Risk, ma sain selle isegi ükskord sünnipäevaks, aga kuna ma aastaid ei mänginud seda, siis müüsin maha hiljuti. Koos mänguga Maailmaimed. Viimast ma üldse ei avanudki kunagi, aga tundus suht keerulisi teadmisi nõudva mänguna. Kunagi, kui ma ühes teenindusasutuses töötasin, siis olid seal mängud, et kes kõige suurema läbimüügi teeb. Selles mängus siis lõpuks võitsin kaks mängu: Eesti ja Maailmaimed. Eestit mängin senini. Mulle üldse ei meeldi sellised mängud, kus tuleb mingeid asju ehitada või saladuslikku aaret otsida või üldse mängud, kus osalejad on rohkem kui mängurid, vaid mingid tegelased, kes ajavad mingit pointi taga. Ma olen rohkem Aliase, Scrabble’i, Eesti ja selliste mängude fänn, kus lihtsalt tuleb mõelda ja nuputada ja asi ei lähe kogu läbimängus keeruliseks. Aga peamine on see, et nalja ikka saaks. Kui mäng on liiga tõsine ja nalja ei saa, siis pole mõtet mängida. Mäng peaks olema lõbus või hariv või mõlemat, aga mitte liiga tõsine kemplus sellel teemal, kes on parim.

index

Kaardimängudest on viimasel ajal lemmikuks osutunud selline mäng, nagu Hanabi, mis on jaapanlaste loodud ja praeguseks eesti poodidest välja müüdud. On võitnud mainekaid mänguauhindu. See on huvitav sellepoolest, et erinevalt läänemaailma individualismist, kus iga mängija mõtleb sellele, kuidas ise võita, on selle mängu point töötada teiste mängijatega koos ja võita laua vastu. Seal on point lihtsalt kaardipakid kokku saada, nii et koos vigu ei tehta, mis selle võimatuks muudaks ja võitjat polegi. Kõik on võitjad või kõik on kaotajad. Kaardimängudest meeldib mulle väga ka Reaalsuskontroll, sellega saab ALATI nalja. Kahjuks saab seda ühe ja sama seltskonnaga aint korra mängida ja on selles suhtes väga piiratud mäng. Aga viimase aja kõige vingem avastus on kaardimäng Uno. Tegelt ma mängisin seda essat korda juba paar aastat tagasi ja isegi siis sattusin veidi hasarti, aga nüüd eelmisel aastal ostsin mängu endale ja olen seda teatud seltskondades 4-5 tundi järjest ladunud. Kahjuks mu sõpru, kellega ma muidu kõige tihedamini mängimiseks kokku saan, jätab see mäng külmaks. Aga oh well mul on ema ja Raivo kellega seda mängida, sest nemad sattusid nii vaimustusse, et palusid mul selle jõuludel kaasa võtta ja tahtsid endalegi osta. Kuigi kahekesi võib see nati igav olla.

Troonide mängu uus hooaeg

Ma pole siia kuuaega midagi kirjutanud ja suht häbi on, aga mis teha. Millestki pole kirjutada. Selle postituse teen ka sellepärast, et tähistada. Nimelt Game of Thrones, Game of Thrones, GAME OF THRONES. Jep, Troonide mängu uus hooaeg algab NÜÜD, sellel pühapäeval, täna öösel ja ma ei jõua ära oodata. Vahepeal ma unustasin selle sarja täiesti ära, unustasin ära, kuidas 5. hooaeg lõppes, aga kuna ma vaatasin hiljuti kõik 5 hooaega teist korda ära, siis nüüd ma ei jõua ära oodata, et näha, mis edasi saab. Kõige naljakam on see, et ma avastasin selle sarja alles 5. hooaja keskel. Enne seda ma olin sarjast küll kuulnud, aga mind ei tõmmanud, sest arvasin, et seal on ainult mingi sõda. Aga vaatama hakkasin siis, kui allolev stseen leidis kajastust ka eesti meedias ja väga provokatiivse pealkirjaga, ala, et see stseen vihastas fännid välja. Pärast küsisin veel fännist sõbrannalt, et mis värk selle stseeniga on, et pole ju midagi graafilist. Tema siis seletas mulle Sansa minevikku ja mul tekkis huvi.

Ilmselt sellepärast ongi Sansa üheks lemmikuks jäänud, kuigi eriti sarja algushooaegadel oli ta nii ebaküps 14-aastane, kui noorema õega võrrelda. Kui enamik fänne ootab kõige rohkem seda, et näha, mis Jon Snow’ga saab, kas ta jääb surnuks või äratatakse kuidagi ellu, siis mina tahan eelkõige oma lemmikute tegelaste Sansa ja Tyrioni käekäiku näha.Popcorn juba valmis. Let’s go!

 

Lemmiksarjad

Juhuu, kooliga on selleks aastaks ühelpool :D. Lisaks on mul täiesti vaba nädalavahetus, millega ma ei tea, mida peale hakata. Peaks näiteks koristama ja kinke pakkima. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sarjadest. Sest siin postituses ma lugesin ette kõik oma lemmikfilmid ja, nagu lubatud, nüüd on lemmiksarjade aeg käes.

The Walking Dead – üks minu lemmikuid praegu jooksvatest sarjadest. Ja kuigi värsked osad pole enam nii vapustavalt hea, siis esimene hooaeg on puhas kuld, mida ma ikka ja jälle uuesti vaatan. Lisaks on head ka 3. ja 4. ja pool 5. hooajast. Praeguse 6. hooaja kohta puudub hetkel arvamus.

24 – I armastan seda sarja endiselt, kuigi see pole ammu enam eetris. Ma fännan eelkõige Jacki ja Chloe’it, kuid säravaid tegelasi on seal teisigi (nt David Palmer). Sarja 5. hooaeg on puhas kuld (seda tõestab ka selle hooaja eest saadud parima sarja Emmy), aga head on ka 1, 2.,4., 8. ja 9. Hooajad 3., 6. ja 7. on vähem lemmikud.

Buffy the Vampire Slayer – alles hiljuti vaatasin pärast mitmeid aastaid sarja otsast lõpuni ja see oli suur elamus minu jaoks. Kindlasti tulevad sarja paremad palad veel ja veel vaatamisele. Nagu 24 puhulgi, on Buffy kõige säravamaks hooajaks 5. hooaeg.

Breaking Bad – seda sarja vaatasin ma üsna hiljuti otsast lõpuni ja olin instafänn. Kindlasti mõne aasta möödudes vaatan kõik hooajad uuesti üle

The 100 – üks kõige värskematest lemmikutest. Nagu ka Breaking Badi puhul olen kõiki seni eetris olnud osi vaid korra vaadanud, aga kindlasti tuleb kogu sari uuesti vaatamisele.

Game of Thrones – ma hüppasin Game of Thrones’i vankrile alles selle aasta kevadel ja vaatasin siis kõik hooajad järjest ära. Kindlasti sari, mis tuleb mingil ajal taas uuesti vaatamisele.

Pretty Little Liars – vahelduseks üks noortesari, mille tegelased sümpatiseerivad väga. Mul pole kindlat lemmikut, sest kõik on omamoodi toredad. Ja see A-game hoiab põnevust üleval, muidu oleks järjekordne noorte suhtesari. Kogu sari on praegu teistkordsel vaatamisel. “Bye, baby Hanna Banana” 😀 .

True Blood – see on sari, mille esimese osa esimesed minutid tekitasid mulle tohutu eufooria. Mulle meeldis kohe see kontseptsioon,et vampiirid pole mingi saladus, mida vähesed teavad, vaid täieõiguslikud ühiskonnaliikmed. Kindlasti mingi aeg tulevad kõik osad kordusvaatamisele.

Tuulepealne maa – see Eesti sari on palju kriitikat saanud, aga mulle meeldib väga. Sarjas teeb kaasa tohutu hulk Eesti parimaid näitlejaid, alates Mirtel Pohlast Tõnu Ojani, Rasmus Kaljujärvest Andrus Vaarikuni. See näitlejate koosseis + ajalooline käsitlus = ma olen seda mingi 5 korda juba otsast lõpuni vaadanud.

Klass: elu pärast – sari on natuke helgem, kui sellele eelnenud film Klass. Tegu on hästi südamliku ja melanhoolse, aga ka humoorika sarjaga, mis pms õpetab halva juures ka head nägema. Mitte kunagi pole miski asi täiesti lootusetu. Viimane Kaspari osa on muidugi lemmikuim.

Full House / Friends / Golden Girls / Desperate Housewives / Sex and the City jt – need on need sarjad,mida ma naljalt arvutisse ei tõmba, et vaadata, kuid kui kuskil telekas jooksevad, siis kanalit ei vahetaks. PS! Just lugesin uudist, et Full House saab järje,kus mitmed vanad lemmikud on tagasi, kuid kahjuks Michelle’i mänginud Olseni kaksikud ei naase (sest nad on selleks liiga suured staarid.

Sarjad