Lugusid sarjast “Minuga ikka juhtub”

Kuna ma kaalust ei taha rääkida, mitte et midagi jube halvasti oleks, aga jube hästi ka ei ole, siis kirjutan parem mingitest viimase aja kentsakatest juhtumitest.

No eile suutsin nt oma auto parklas täitsa välja suretada, s.t aku sai tühjaks, ja siis pidi ema ja R-i kohale kutsuma. Mõtlesin, et jõuan poes ära käia, kuni nad tulevad, aga ei jõudnud ja tahtsin siis oma kärutäie poodi ootama jätta, kuni korraks õues käin, aga ei tahtnud, et keegi vahepeal asju ära panema hakkab. Nii ma siis pöördusin ühe kaupa paigutava (pensionärimõõtu) töötaja poole:

“Vabandage?”

Ei mingit vastust.

Tegin natuke kõvemat häält ja uuesti “Vabandage?”

Ikka ei mingit vastust. Mõtlesin, et issand, jälle üks “kurt ja tumm”. What a day.

Nüüd karjusin juba üle poe ja aina rohkem talle kõrva äärde “VABANDAGE???”, mispeale siis tädi vastas lõpuks “No mis sa tahad?” :DDDDDD

***

Ma olen viimastel päevadel igal pool kellelegi ette jäänud. Esmaspäeval kontorisse minnes ei suutnud üks mölakas seal oodata, kuni ma väikesel tänaval üle tee lähen. Ei olnud küll päris sebraülekäik, aga, issand jumal, ma olen ka autojuht ja kunagi ei lase jalakäijatele signaali, kui nad just ootamatult teele ei hüppa. Teine kord oli eile, kui ma trennis oma asjadega mitme kapi ees olin ja siis üks tüdruk tuleb istub mu vastu istmele maha ja naeratab natuke. Mina naeratasin vastu ja panin oma jalanõusid rõõmsalt jalga edasi. Teist tossu põrandalt üles võttes haarasin kogemata tema saapast (mul jooksis juhe ikka täiesti kokku, vaatasin seda saabast nagu ilmaimet, et kust see veel siia sai :D) ja siis ta pistis kriiskama, et see on tema saabas ja siis mul läks alles pirn põlema, et ma hõivan tema kapiesist. 😀 Nii mark.

***

Laupäeval tulime emaga kinost ja sõitsime 4. korruselt alla. Ütleme, et me läksime paremalt poolt lifti, sõitsime alla vahekorrusele, kust me veel välja ei läinud, uksed läksid jälle paremalt lahti ja siis sõitsime edasi. Kui oma korrusele jõudsime, siis eeldasime seda, et jälle lähevad uksed paremalt poolt lahti ja seisime nagu kaks kägu näoga sinna poole, oodates, et liftiuksed läheks lahti. Aga uksed jäid suletuks. Kuni siis ema avastas, et uksed on teiselt poolt lahti :DDDD. Nagu mingid  e r i l i s e d  maakad :D. Ma ei tea, kui mõni oleks sealt uksest sisse tulnud ja vaadanud, et kaks inimest on rivistunud selg ukse poole ootama, siis see oleks päris hea vaatepilt olnud. Minul oleks küll imelik sellisesse lifti minna. :DDDD

Advertisements

Kärss kärnas ja maa külmunud

Alles ma jõudsin hõisata, et kaal “hullult” langes, kui juba on stabiilne tõus (kui 2 hommikut järjest on stabiilne). Ma tean küll, et see ei saa äkitselt tekinud rasv olla, aga ikka on nägu mossis. Ma olen jubedalt kaalu-, mitte ümbermõõtude usku. Kuigi viimased on mulle vastutulelikumad. Ma muidugi sain eilsele ja üleeilsele punased päevad kirja, nii väga vinguda ei ole midagi selle kaalu pärast. Ma omaarust midagi hullu ei teinud, ühel päeval võtsin pubis kanatiivad ja teisel päeval sõin lihtsalt väga ebaregulaarselt, aga ju see ikka annab tunda. Kui ma nüüd mõned päevad suudaks kavas normaalselt püsida, siis ehk läheb alla tagasi.

Aga täna ajas kõik närvi. Üldse ei olnud tuju sinna jõusaali minna ja ma arvasin, et mul on pärast poest paari asja võtta, aga ikka tulin 2 kotitäiega tagasi ja arve jälle üle 30 euri. Lisaks sellele ei olnud Mustaka keskuse juures reede õhtul kuskile parkida, pidin Prisma ette parkima, kuhu ma nkn poodi pärast läksin (Mustakas oli jõusaal). Ma ei saa aru, kes sinna Mustamäe keskusesse reede õhtul ronivad? Mingid kinohundid? Ma alguses ei arvanud, et see vabaajakeskuse idee läbi läheb (noh, et inimesed lähevad ikka kesklinna kinno jne), aga tuleb välja, et Kristiine keskuse parklas leiaks ka paremini parkimiskoha. Aa, õige seal on ju ka see Lotte kohvik, mida mujal pole. Igatahes pärast Prismasse poodi jõudmist avastasin, et seal ei ole ühtki delikatesshakkliha ja seda, mida oli, seda ei olnud järsku enam asendustes. Jutt käib siis sellest delikatessbroilerihakklihast, minu meelest esmaspäeval veel oli ja täna enam ei olnud. Või ma vaatasin midagi valesti. Igatahes sõitsin sealt siis Tondi Selverisse vaatama ja sealt sain mingi veise delikatessi, aga siis ei saanud ma sealt ikka kõiki soovitud asju, sest tuleb välja, et Tondi Selveris on mitu riiulit paksult täis kaerahelbeid, aga odrahelbeid netu. Samas ma ei tunne seda Selverit nii väga, võib-olla need olid kuskil x kohas. Ja siis ma sõitsin tagasi Prismasse, ise juba jumala kuri kogu maailma peale. Pärast avastasin, et Prismas oli ka ikka seda veise delikatesshakkliha. Täiega ajas ropendama.

See paha tuju ei ole ainult selle või kaalu pärast ja kui on paha tuju, siis käivad kõik asjad närvidele. Kartulid ei lähe piisavalt kiiresti keema, juuksed on mingit kakavärvi ja sada muud asja on järsku kõik valesti. Mul on homme ka nii “tore” päev, kui pean kellegi teise s*tta koristama minema. Täna ma tundsin küll, et ma ei taha süüa teha, ma ei taha nõusid pesta, MA EI TAHA!!! Mul pole probleem nende toitudega, need on väga söödavad, kogused on mõistlikud, aga see igapäevaselt pidev pottide ja pannidega mässamine on nii tüütu. Aga nüüd on juba vähe parem. See on vist nagu see Snickersi reklaam, et võta üks Snickers, sa pole enam endamoodi. Ainult, et minul oli Snickersi asemel kartul hakklihaga.

9b45b1a3927c1a13a09c8331d961f06a

30 fakti minust (sh 5 piinlikku seika)

Blogimise väljakutse 17. päeva teema on eriti karm ja blogija peab enda kohta välja suutma tuua vähemalt 30 fakti. Oleks neid vähem, siis ma keskenduks piinlikele juhtumistele oma elus, aga nii palju mul neid korraga meelde ei tule, aga nende 30 fakti hulgas on mõned piinlikud juhtumised. Alustangi nendest.

  1. Mul on kohutavalt kehv nägude mälu. Mulle jääb inimese nägu tavaliselt meelde teisel kohtumisel ja see on mulle elu jooksul põhjustanud mitmeid ebameeldivusi. Näiteks lugu selleaastasest uusaastaööst: no istus mu kõrval baarileti ääres üks tüüp ja jõi ōlut apelsinimahlaga. Mingi hetk ta läks ära ja tuli hiljem tagasi, aga ma ei tundnud teda enam ära ja ytlesin nii muuseas, et mul istus just siin kõrval üks tüüp, kes jõi rõvedalt õlut apelsinimahlaga.
  2. Üks kord hoidsin ma pissihäda nii pikalt kinni, et kui hakkasin lõpuks WC-sse minema, tundsin, et ei jõua enam sinna ja pidin prügikasti pissima.
  3. Üks kord läksime sõbranna ja tema tollase boyfriendiga viisakasse kohta sööma. Ma panin selga uue pluusi, kuhu rinnahoidja ei mahtunud alla, nii et läksin siis ilma. Õhtusöögil hakkasin mingi asja peale täiega naerma ja kummardusin allapoole. Kui ma tagasi üles tõusin, vaatasid mu sõbranna ja ta boyfriend mind, nagu mulle oleks just kaks pead kasvanud. Ja siis ma avastasingi, et üks mu tiss oli pluusi seest välja lipsanud. Ja mul on  s u u r e d  rinnad.
  4. Mul on üks vanaisa, keda ma ka lapsepõlves haruharva nägin ja ilmselt tekitas ta minust teatavat kohmetust, nii et kui ta kord mulle sünnipäevaks õnne soovis, ütlesin ma “Sulle ka”.
  5. Ükskord mõni aasta tagasi blondeeris üks inimene mul juuksed nii ära, et nad olid pabervalged ja isegi helendasid. Mõni aeg hiljem katkesid mul pealmised juuksed ära ja juuksur lõikas mulle peaagu poisipea.
  6. Juustest rääkides, siis mulle ei meeldi väga väga pikalt ühe sama soenguga ringi käia ja pean kogu aeg midagi muutma. Selle tulemusena on mul olnud kõikvõimalikud soengud ja olen läinud blondist mustani. Küll aga ei ole ma kunagi julgenud end üleni siniseks, roheliseks või lillaks värvida.
  7. Mu meeldejäävaim kohtumine kuulsusega oli kohtumine ühe minu lemmik eesti näitleja Anu Lambiga. Töötasin siis raamatukogus infotöötajana ja tegin lugejakaarte. Anu Lamp tuli ja tahtis lugejaks registreerida, aga tal ei olnud ID-kaarti. Samuti polnud tal tavalise lugejakaardi tegemiseks pilti. Ma ütlesin, et ma ei saa talle siis lugejakaarti teha, kuid saan teha päevapileti, millega ei saa küll välja laenutada. Anu Lamp kui selline tundlik loomeinimese hing läks selle peale endast välja, ütles midagi pahasti ja läks minema. Ma olin suht ehmunud ja sain pärast vanemtöötaja käest pragada, et tuntud inimestele tehakse erandeid (ma ise olen sellisele erikohtlemisele põhimõtteliselt vastu). Mõni päev hiljem tuli Anu Lamp tagasi, vabandas oma käitumise pärast, mina vabandasin vastu, ütlesin, et tunnen end selle vahejuhtumi pärast kohutavalt. Kõik lahenes hästi ja mul oli nii hea meel, et ta ikka tagasi tuli.
  8. Ma olen kord elus politsei eest ära jooksnud (sellest tuleb selle väljakutse ühes postituses rohkem juttu)
  9. Mu vanavanematest on tänaseks elus ainult üks emapoolne vanaisa (see, kellega ma elu jooksul kõige vähem suhelnud olen).
  10. Ma kardan paaniliselt ämblikke.
  11. Mu lemmikloomad on kass, lontkõrv-küülik, panda ja koaala. Kuna pandat ja koaalat on keeruline omale koduloomaks võtta ja küülikute suhtes on mul allergia, siis on mul kodus nendest ainult kass.
  12. Kui ma olin umbes 1-aastane, haigestusin bakteriaalsesse meningiiti, millest tulin pärast pikka haigusperioodi siiski jäädavate tüsistusteta välja.
  13. Paar päeva pärast 1. klassiga ühele poole saamist läksin nii õnnetult valest kohast üle tee, et jäin auto alla, sain peapõrutuse ja lamasin mitu nädalat haiglas.
  14. Mul ei ole kunagi olnud ühtki luumurdu.
  15. Mu lemmik seltskonnamäng on Alias, aga ma sakin selles täiega.
  16. Mu läbiaegade lemmikuim film on Titanic.
  17. Üks mu lemmikumaid Eesti kirjanikke on Andrus Kivirähk, kelle raamatuid on mul kodus kõige rohkem.
  18. Ma olen umbes alates 16-eluaastast igapäevaselt energiajooke joonud (kuigi nüüd üritan tervislike eluviiside nimel Red bulli kohviga asendada)
  19. Ma ei söö tomatit, juustu ja pitsat (muuhulgas).
  20. Ma ei ole kunagi ühtki Bondi filmi näinud.
  21. Ma läbisin autojuhi sõidueksami alles 3.korral, kui läksin Tallinna ARK-i asemel Sauele eksamit tegema.
  22. Ma ei oska absoluutselt laulda. Ei ole ei häält ega pea viisi. Aga see ei takista mul kodus kõrvaklapid peas kõvasti laulmast.
  23. Ma ei oska paaristantse. Kui mõni mees mind kuskil peol tantsima kutsub, siis on mul raske mingit vabadust leida, et mitte inimest solvata.
  24. Ma vihkan shoppamist. Siia alla kuulub igasugune shoppamine, kaasa arvatud toidu ostmine.
  25. Ma olin lapsena suur raamatulugeja, aga nüüd pean end sundima, et mõni raamat üldse kätte võtta.
  26. Oskan mängida kabet, kuid mitte malet.
  27. Mulle absoluutselt ei sobi roosa värv, kuigi olen blond ja siniste silmadega (ei sobi mitte ainult minu enda arvates)
  28. Mu riidekapp koosneb peamiselt musta, valget ja sinist tooni riietest (eesti lipuga pole see kuidagi seotud :D).
  29. Minu suurim lotovõit on olnud 400 krooni, mis tollel ajal oli palju suurem raha kui krooniaja lõppedes. Tegelikult oli võidusumma 200 krooni, aga sellel päeval kahekordistati kõik summad, nii et sain 400.
  30. Ma olen realist/idealist, olen kehv valetaja, ma ei tea, mis asi on kannatlikkus ja ma olen kohutavalt kangekaelne.

Uuest lambanahast ja asjadest

Ma olen ka nüüd ühe megapehme lambanahast vaiba võrra rikkam. Tellisin selle valge inimese kombel siit. Maksis “ainult” 39 euri, aga see on hulga parem kui osta 60-70 euriga kuskilt Aatriumist, kus ma ka täna shoppamas käisin, aga sellest natuke hiljem. Igatahes olen selle lambanahaga jube rahul. Eile päeval tellisin, õhtul pandi posti ja täna hommikul sain Smartpostist ilusti kätte. Teenindus kiire ja korralik. Nii et soovitan. Ja pole üldse kahtlust, et päris lammas poleks, sest lõhn on ikka loom mis loom. Mõtlen isegi, et ühe võiks veel muretseda, kui seda töökest jätkuvalt nii palju on. Ossu ka “võttis selle omaks”. Omaks võtmine tähendab siis nuusutamist ja seejärel naha küljest karvade ära kitkumist ja nende söömist :D. Kass oli näljane mis muud…

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

IMAG1949

Aatriumist ma ärisin ära hunniku tavalisi väikseid korve, kuhu vannitoas potsikuid ja asju toppida, ja ühe sellise korvi, millele oli peale kirjutatud “Toilet paper” ja ta ongi selline ümmargune umbes WC-paberirulli laiune. Ma poes arvasin, et see on tühjade rullide kogumiseks (et nagu on prügikast), aga nüüd hakkasin mõtlema, et äkki on mõeldud uute WC-paberirulllide paigutamiseks and that makes more sense. Prügikasti kohta liiga ilus lihtsalt. Aga et te kallid lugejad ei arvaks, et ma lihtsalt blondina ostan endale kokku asju, mille otstarvet ma ei tea, siis olgu öeldud, et mina ostsin selle musta pesu jaoks :D. Noh väiksemate asjade jaoks, nagu aluspesu ja sokid. Suured “õiged” pesukorvid lihtsalt ei mahu enam vannituppa, kui Ossu liivakast seal laiutab. Allpool ongi pilt sellest sulnist WC-paberi korvist ja teistest ostetud korvidest.

IMAG1959

 

IMAG1941

Muidu oli ka tore päev. Nii tore on 5 minutit enne arstivisiidi aega jõuda kohale ja avastada, et kogu perearstikeskus on ära kolinud teisele aadressile. Väga tore, et mulle sellest ikka teada anti, kui ma aja panin esmaspäeval. Veel toredam oli pärast röntgenisse minna ja pragada saada, et ma valesse riietusruumi tungisin :D. Ja nüüd ma ootan, et diivanilauale järele tuldaks ja siis on mul plaan, kuidas veel tuba ümber tõsta.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Üks “Ossu niisama” pilt

Pöffile see aasta vist ei jõua. Pole isu ka eriti neid uimaseid kvaliteetfilme vaadata. Lähen hoopis Näljamängude viimast osa vaatama.

Appi, see nädal

…on hullumaja kuubis. On alles teisipäev ja vaatamata vahepealsele lõunauinakule on mu juhe ikka nii koos. Ma kuulan praegu juutuubis oma listi Guilty Pleasures (seal on näiteks mh mõned One Directioni laulud 😀 ja muud pahna, mille kuulamist ma muidu reaalis never ei tunnista 😀 ) valitud laule ripiidil. This is what I do, kui juhe on koos. Panen kõrvaklapid kõrva, mingi lõbusa laulu (s-t ei midagi masendavat) täis-volume’iga ripiidile ja laulan hästi kõvasti ja valesti kaasa.

Mis mul siis juhtme nii kokku ajab? No esiteks tööd on kõvasti. Praegu hetkel on mul suur puhtalt no-match’idega Euroopa Liidu tekst, mis ajab mind oksele, sest ma pole harjunud selliseid tekste tõlkima, sõnavara on hoopis teine kui minu tavapärastes tehnilistes ja meditsiinilistes tekstides. See, et fuzzy-match‘e on vähe, on aga see kõige raskem osa. Selliseid suuri töid on harva, aga ikka tuleb ette. Ja see töö ei lähe mul kohe üldse. Kogu aeg leiutan enda jaoks jalgratast. Näiteks mis vahe on start-up ja scale-up ettevõttel ja kui esimesele on eesti keeles täitsa nunnu vaste olemas (idufirma), siis teine on nii uus, et tuleb ise leiutama hakata.

giphy0004

Ja no näiteks eile käis pesumasina remontija, kuna mu pesumasin on mingi kiiksuga ja katkestab koguaeg 60-kraadist pesutsüklit.  Remontija siis mässas ja tõmbles, aga siis ütles ohates, et see pesumasin on kuskil vähemalt 10 aastat vana ja ilmselt on probleem elektrooniline ja elektroonikaviga ei tasu parandada ning mõttekas on uus pesumasin osta. Selle teadmise eest, et ma pean uue pesumasina ostma, maksin 30 eurot.

Või siis täna…kui pidin end kell 9 ommikul üles ajama, olles ainult mingi 5 tundi öösel maganud, et teha Skype’i kaudu tööintervjuu. Ja kui see jube katsumus oli läbi, siis tuli Ossu ja otsustas mulle lihtsalt voodisse kuseda!! Lihtsalt vaatas mulle otsa oma nunnu ja süütu näoga ja lasi kraanid valla. Asi on ilmselt selles, et ma muutsin ta liivakasti asukohta ja panin kaane peale ning see ajas vaese kassi nii segadusse. Nii ma siis tõstsin käed üles ja otsustasin pärast teki pesemist, voodipesu vahetamist ja põranda pesemist ja hommikusööki, et see ei ole ikka normaalne päev ja läksin oma katkestatud unenägu edasi vaatama.

Ja ega ülejäänud nädal ei tõota ka midagi. Veel rohkem tööd, proovitöö tegemine, loeng, perearstivisiit ja sugulase urnimatus. Ei mingit pidu siinpool.

Aint-Nobody-Got-Time-for-That