Minu kurb lugu (kehakaal)

2017. aasta I pooles võtsin Fitlapi abiga ligi 20 kilo alla. 2017. aasta teises pooles võtsin ligi 30 kilo juurde. Kuidas asi nii õnnetult sai lõppeda (võib-olla see on veel millegi uue algus?)? 3. septembril kirjutasin, et suvesaldo oli null ja olin suve algusega võrredes samas kaalus tagasi. Ja arvasite õigesti, ega ma end siis kätte ei võtnud, vaid lasin täiega käest. Kuskil novembris astusin veel kaalule ja olin peaaegu algkaalus tagasi. Aga ikka ma õgisin edasi ja mul polnud MITTE MINGIT motivatsiooni toitumiskava tegema hakata. Te arvate, et poole aastaga ei saa 30 kilo juurde võtta? Saab ja kuidas veel saab. Ma lasin end käest täielikult nii, et ma ei suutnud üldse kehakaalule mõelda, vaid ainult sõin. Mäletan hästi, kuidas ma läksin septembris toidupoodi tööle ja tulin igapäev töölt koju väikese koogikesega. Rääkimata portsudest, mis ma lõunal ära sõin. Ja hiljemgi…ma ei ostnud mitte 100 g shokolaadi, vaid läksin ja ostsin endale 2×120 g kinderi kommipakki ja pistsin ühehooga nahka, nagu homset ei oleks. No siis jah lõpuks ajas iiveldama. Üleüldse ma ei suutnud end sageli heade asjadega piirata. Nelja võileiva asemel pistsin nahka 7-8. No ikka ilge õgimine on pool aastat toiminud. Ma ise olen arvanud, et keha nõudis tagasi kõik, mis ma alla võtsin ja võttis suurest hirmust veel intressid ka peale.

Kui ma ainult ei oleks nii pikk…kui ma ei oleks nii pikk, siis mu riided oleks mulle kiiresti väikseks jäänud ja oleks kas või sellepärast pidanud hoogu maha võtma. Aga enamik 30 kilo taguseid riideid lähevad mulle selga, ainult et ma näen nendega välja, nagu üks pundunud jõehobu. Te ainult vaadake seda 121 kilost inimest, kes oma salendava peegli ees ennast nii pidi ja naa pidi keerab, et oma ümmargust keha imetleda, nagu tegu oleks mingi rasedusega, mis naise ainult ilusamaks teeb.

Need boyfriendikad ma ostsin muide siis, kui ma jõudsin oma kõige madalama Fitlapi abiga saavutatud kaaluni – 93,5 kiloni. Ega jalad polegi eriti paisunud, ikka vööümbermõõt paisub ja paisub ainult. Olgu, eks see, et ma selle pildi siia panen, tähendab, et ma väga patja ei nuta. Mees ikka armastab, keegi halvasti ei ütle ja igapäevaelu see suur kaal ei sega (tervisele pole veel hakanud). Kuigi eks mul jalanõusid jalga pannes on erakordselt raske seda teha. Mulle tekivad suurest pingutusest lausa jalakrambid 😀

Aga kurb lugu on, jah, ma nägin ju niiiiiiiiiii palju vaeva. Tegin suuri ohverdusi, peamiselt sotsialiseerumise arvelt. Ma astusin absoluutselt iga päev kaalule ja läksin emotsionaalselt kaasa iga väikese tõusu ja langusega (seda tajusin ka vanu postitusi lugedes). Ma olin nii kindel, et kolmekohaline kaalunumber, rasvumine ja võimetus endale riideid leida on igaveseks minevik. Ja nüüd tunnen, et see oli kõik raisatud aeg, millest ma midagi ei võitnud. Ma teadsin ju küll, et nt raseduse korral tuleks palju tagasi, aga ma ei jäänud ju rasedaks, ma  l i h t s a l t   s õ i n  e n d   p a k s u k s. Ma ei tea, kuidas ma ei suutnud end ohjeldada. Ma mäletan, et mul oli juulis peale patustamist alati raske kavale tagasi minna, ma võitlesin tohutu näljaga. Ja peale väikest puhkust, kruiisi, kus ei saanud kava järgida, ei suutnud ma üldse kavale tagasi minna. Eks ma olin lasknud kaval liiga üksluiseks minna ja ma ei viitsinud uusi asju avastama hakata. Selle asemel sigines mu külmkappi aina rohkem  kavaväliseid asju. Ma arvan, et see nälg tulenes sellest, et olin kava enda suva järgi muutnud ja kaloraaži liiga väikseks lasknud. Lõpuks oli mu keha näljas ja see dieet või elustiili muutus ei olnud pikaajaliselt toimiv. Seda viga ma enam ei kavatse korrata. Nüüd ma söön kõik kava järgi, isegi kui mul pole nälga, ikka söön kõik viimseni ära. Ja ei kaalu end enam iga päev. Tööpäevadel igal juhul ei ole mul mahtigi end unisena kaaluda. Siis ma mõtlen nkn algavast tööpäevast rohkem.

Ma olen mõelnud ka, et ma pole varem mõelnud ja eelmisel kava järgimisel ma eitasin seda täielikult, et söögil on tegelikult mu elus palju suurem roll kui lihtsalt energia andmine. See on rohkem nagu tugi, mis aitab pingetest üle saada, lohutab, kui on kurb olla ja on ka heade sündmuste juures heaks kaaslaseks. Nt saad teada, et sa saad varsti tädiks (yabba-dabba-duu, I’m so happy 😀 )ja siis on seda kohe vaja tähistada söögiga. Miks mitte teha mõnus jalutuskäik. Ei, midagi head on vaja süüa. Kava järgides sa aga ei söö naudinguks, sa sööd energia saamiseks. Lihtsalt sööd nii palju kui vaja ja kogu moos. Vot see on see suur muutus, millega on raske jäädavalt harjuda.

Aga ma olen nüüd valmis. Tahaks kogu oma varasema kaaluajaloo ära kustutada, et alustada nullist ja unustada see saamatu läbikukkunud katse oma ellu vajalikku muutust tuua. Ma olen nüüd esimest päeva kavas ja ei saaks öelda, et mott ilgelt laes olen. Esimesel korral oli kõik uus ja huvitav, nüüd juba tean kõike, mida vaja teada. Täna esiest korda kaaluma hakates mõtlesin, et issand, jälle hakkab pihta. Kaalumine on see kõige tüütum osa selle kava järgimise juures. Eks näis, mis ma esmaspäeval arvan pool tundi varem ärkamisest, et hommikusööki valmistada.

Advertisements

Suvesaldo ümmargune null ehk augusti kokkuvõte Fitlapiga

Häbi tunnistada, sai ju suure suuga lubatud, et suvel jätkan kavaga ja ei lase end käest. Reaalsus on aga selline, et suve alguses, 3. juunil kaalusin 97 kilo ja nüüd 3. septembril kaalun jällegi täpselt 97 kilo. Ok, võib-olla mul on praegu suurest patustamisest keha vett täis, aga mingisugune näitaja on see ikkagi. Augusti keskpaigast alates ei ole ma rohelist päeva kalendrisse märkida saanud ja september on juba alanud samal rajal. Nii õudne iseloomunõrkus 😦 Mu august oli veel punasem kui juuli.

Mis ma oskan öelda, augusti teises pooles ma otsisin tööd ja nüüd on uuele tööle sisse elamise stress peal. Seda enam, et ma ei taha sinna kauaks jääda, võib arvata, et ka edaspidi on raske kava tõsiselt võtta. Ega ma punastel päevadel täielikult kavast väljas ei olnud, ikka tegin päevas korra kava järgi süüa. Aga lihtsalt väga kergesti läks järsku lappama ja kange magusaisu tõstis pidevalt pead. Sellest tulenevalt on mu augusti graafik järgmine.

Ega ma augusti teises pooles enam kaaluda väga ei tahtnud ega seda kaalunumbrit ka Fitlapi sisestada :D. Oblivion is bliss 😀 Aga noh, töö on mul vähemalt suhteliselt füüsiline, palju käimist ja jalgadel olemist, Täna võtsin üle 2 kuu ka ümbermõõdud ära ja võib öelda, et poole suvega on tulnud sentimeeter siia ja sentimeeter sinna. Tegelikult kõhul ja rinnal on isegi 2-3 sentimeetrit juures. Sucks. Sest ümbermõõdud räägivad täpsemat keelt kui kaal.

Fitlap – maikuu kokkuvõte (–15 kg)

Kuigi ammu juba on veerenud ette juunijuut (PAR: juunikuu 😀 😀 😀 (omgmistypo)), jõuan ma alles praegu selleni, et kirjutada, kuidas mul maikuu Fitlapiga on möödunud. Ja maikuu lõppes täna, 5. juunil. 🙂 Ma ei hakka rääkima, mis kaalus ma olin 31. mail, sest tänaseks on seis oluliselt parem. Kui kohe kaalust rääkida, siis aprillikuu lõpetasin teatavasti numbriga 99,9 ja tänaseks on sellest saanud number 96.8, mis teeb 5 nädala numbriks -3,1 kg. Not bad…Mäletatavasti ma lubasin aprillikokkuvõttes, et mais ma alla 3 kg ei lepi, et alla selle on täielik läbikukkumine. No ma sain oma 3 kilo paaripäevase hilinemisega kokku, aga ikkagi sain (Y). Kahju, et see ei tulnud ette konkreetselt mai lõpuks ja kindlasti oleks tulnud, kui mai viimased päevad poleks kujunenud väga punaseks. Nimelt juhtus mai lõpus üks suur ootamatu elumuutus ja see rabas mind nii konkreetselt, et mõneks päevaks kukkus kaalu langetamine sealt prioriteetide TOP3-st jumalt välja. Ma ei ütleks, et ma tegelesin kõik need päevad suure emotsionaalse söömisega, vaid pigem lihtsalt olin kodust ära ja ei hakanud isegi mõtlema, et kuidas kavajärgselt süüa, lihtsalt mugisin, mis ette juhtus.  Pirukaid, šašlõkki, shokolaadi, palju sushit (mitte fitlapi-järgset loomulikult) ja veel rohkem siidrit. Siis oligi selline seis, et mai viimastel päevadel võisin oma miinus 3 kilost ainult unistada.

Aga maikuu kujunes ka üsna keeruliseks kuuks. Nimelt oli mul lõppkokkuvõttes punaseid päevi rohkem kui ühelgi varasemal kuul, nii et üllatav, et tulemus on aprillist isegi parem. Nt sai taas korra hessis käidud ja nagu juba räägitud igasuguseid muid kavaväliseid näksimisi tehtud. Mis puudutab ümbermõõte, siis need lähevad küll aina vaevalisemalt. Ümbermõõtude heaks minekuks oleks vaja konkreetselt trenni teha, mida ma ei tee. Mai jooksul tegin peamiselt sõpradega koos nende utsitusel mõned lühemad jalutuskäigud (2-3 km), aga ma ei usu, et see nüüd aitas kaalulangetusele kuidagi kaasa. Ümbermõõdud lähevad ikka sellises stiilis, et kere võidab ja jäsemetelt läheb ikka väga vaevaliselt. Seda kogesin ka paar päeva tagasi pükse ostes. Eks ühelt poolt loeb see, et praegu pole eriline teksahooaeg ja seega on valik isegi plusssuuruses tüdrukute poolel üsna kesine, aga teisalt on selge, et jalgadest võiks nüüd minema hakata.

Kaalu kohapealt on selge ka see, et mul läheb mingi hetk jube hästi ja mingi hetk ei lähe üldse hästi ja sageli ei ole see üldse sõltuvuses sellest, kui hästi ma kava järgin. Kogu selle teekonna jooksul on olnud mingid numbrid, mille peal ma olen istunud ja istunud nii pikalt, et uue teise numbri nägemist tervitan sama suure rõõmuga, nagu mõni esimese numbri vahetumist 😀 Aga mis peamine – kokku olen oma kehakaalu langetanud juba miinus 15 kg!!! See on siis umbes 5 kuuga. Ma arvan, et aastalõpuks tuleb see miinus 32 kilo ära küll. Kõlab küll jube suure numbrina ja mõnikord ma vaatan tõsiselt suures ülekaalus inimesi ja mõtlen, et mina küll sellises ülekaalus enam ei viitsiks mässama hakata. Aga siis ei jõua nagu kohale, et mina olin ka alguses sarnaselt suures ülekaalus, lihtsalt oma pikkuse tõttu ma ei paistnud nii suur. Ja lisaks on mul kodus jube head peeglid. 😀 Juba praegu öeldi mulle kodupeegli ees tehtud pildi kohta, et ma ei olegi paks. Yeah right! Lihtsalt mu kehamassiindeks ja rasvaprotsent on jube laes,  aga üldse ei ole paks.

Selliseid mittekaaluga seotud arenguid ka, et ma olen nüüd see imelik tont, kellel ei ole üldse telefoni. Mittemingisugust. Ma müüsin oma ilusa kalli iPhone’i maha (see õun on ju easy money, läheb kohe nagu soe sai) nii, et mul ei ole mingisugust alternatiivi ka. Jube kahtlane teguviis, ma tean, aga mul olid selleks omad põhjused. Ma ei hakka mainima, et mul puudub ka selline asi, nagu lauatelefon 😀 Kusjuures ma ei tunnegi praegu helistamisest puudust, isegi mitte iga kell insta ja feissari vaatamisest, vaid ma tunnen puudust sellistest kasulikest funktsioonidest, mis seal nutitelefonis on, nagu kell (k.a äratus), ilmateade, taxify, kaardirakendus jms. Tegelikult isegi Sirist tunnen natuke puudust 😀 Lisaks pean ma nüüd fitlapi ostunimekirja reaalselt paberile kirjutama. Yikes. Tegelikult, ega ma sellesse kiviaega pidama ei jää, lõpuks ostan ikka mingi nupuka. Nutikad ja nupukad :D. Tegelikult tahaks seda uut 3310-t, kui sellel veel see ussimäng ka oleks, siis ma olen müüdud mees naine. Loodan, et see tuleb võimalikult originaalsel kujul välja, pole vaja selliseid lisafunktsioone, nagu kaamera näiteks 😀

Loodan, et tuleb siis ka rannailma see kuu. See pole küll see rannailma kuu ja kogu tants keerleb vist pigem jaanipäeva ümber, mis niikuinii tuleb külm ja vihmane. Aga ma just käisin oma sügis-talve poolmantliga väljas ja kuigi on rõõm tõdeda, et nüüd istub see mulle ideaalselt, mitte ei pitsita igast otsast, siis ma olen sellega konkreetselt oktoobrist saati käinud ja pole olnud vaja eriti ei soojemat ega õhemat asja. See on see tore eesti ilm – jaanipäeval istume kõik talvejopedega lõkke ümber ja sussutame oma vorstikesi 🙂

Issand, laske inimestel süüa ja paks olla

Ei, pealkiri ei viita sellele, et ma oleks alla andnud ja näriks juba hessburgerit. Pigem on see ajendatud sellest, et minu meelest on inimesed viimasel ajal nende tervislike eluviiside edendamisega lolliks läinud. Võileiba ei tohi süüa, makarone ei tohi süüa, kartulit ei tohi süüa, kõik teeb paksuks. Issand jumal, news flash, ükski toit ei tee paksuks, ülesöömine teeb paksuks (oma päevase vajaliku kaloraaži ületamine).

Viimasel ajal eestis elades tekib selline tunne, et ülekaaluline olla on võrdeline surmapatuga ja absoluutselt kõik oleks nagu massipsühhoosis, et peab tervislikult toituma. On OK (veel) olla ülekaaluline, kui vähemalt on näha, et üritad tervislikult toituda, aga kui oled selgelt ülekaaluline (või isegi normaalkaalu ülemises otsas) ja ajad rõõmsalt burgerit näost sisse, nagu homset ei oleks, siis see on tabu. Need, kellel õnnestub ja suudavad end peenikeseks näljutada või veel hullem on juba nullist heade geenidega ega pea midagi eriti tegema, et saledad püsida, on tähtsust täis, arvavad, et nad on ülekaalulistest kuidagi paremad ja nemad teavad paremini, kuidas on õige. Aga kas on ikka kõik nii lihtne. Nii nagu on inimesed täiesti erinevad, on ka nende elud täiesti erinevad. Mõni elab rahulikku rutiinset elu ja kaal läheb iseenesest, kui natuke vaadata, mida suhu pista. Teine on pidevas stressis ning organism ei taha üldse koostööd teha ja iga saavutatud kilo tuleb suure pingutusega. Ma olen iseenesest täiesti õnnelik nende üle, kes otsustavad end 65 kg-lt 55 kg-le “süüa” ja kelle jaoks see “ülekaal” on maailma kõige suurem probleem, millega nad peavad tegelema. Tõesti, ma olen iga sellisega iga kell valmis kohad vahetama. Tundub ilus elu, kus suurim probleem on see, et ei suuda ideaalkaalu saavutada. See tervislike eluviiside massipsühhoos viib aga selleni, kus on terve rida enam-vähem normaalkaalus inimesi, kes tahaks alla võtta, kuid ei suuda end piisavalt distsiplineerida või kelle elustiil ei võimalda seda. Ja kes siis selle tõttu end halvasti hakkavad tundma. Sest igal pool, kuhu vaatad, öeldakse sulle konkreetselt, milline sa välja pead nägema.

Tegeledes kaalulangetusega edasi ja üritades hoida seda oma prioriteetide top 3-s, kuigi probleemide topis püsib raskelt TOP10-s, siis on minu seisukoht see, et kui inimesed tahavad olla paksud või arvavad, et neil pole vastupidiseks tahtejõudu, siis issand las nad söövad kas või iga päev hesburgerit ja on paksud edasi. Kelle asi see on? Kindlasti mitte Sinu! Sina söö oma kapsast edasi ja aja oma ideaalkaalu taga, mis teeb sind ju nii palju paremaks inimeseks. Tegelikult on ju teada värk, et kapsast sööv peenike on meeletult kade paksu peale, et see saab süüa seda, mida tema ei saa, ja siis tuleb mängu halvustamine ja viltu vaatamine, mis on palju suurem patt kui ülekaaluline olemine. Muidugi on see kahesuunaline tee ja ülekaalulisel on kompleksid, et näe naabrimari suutis alla võtta, miks mina ei suuda. Aga kust need ülekaaluliste kompleksid tulevad? Äkki trobikond massipsühhoosis peenikesi on viltu vaadanud? Pole tegelikult ühtki sõna vaja öeldagi, kui juba saab ülekaalulise end halvasti tundma panna. Mis me paksudest räägime, mul on peenikesi sõbrannasid, kes arvavad, et nad on jube paksud ja peaksid olema umbes alakaalulised, et see on normaalne. Ma ise vaatan instas neid enne-pärast pilte ja paljudel juhtudel, kui enne-pilt on ka olnud normaalses kaalus, mõtlen, et issand enne oli ikka palju parem. Aga on ju vaja vastata mingile haigele piitspeenikese standardile.

Seega ma, jah, olen täiesti vastu, et keegi peaks sellist ajupesu saama ja et selline asi peaks kuidagi normiks olema, et inimeselt heidetakse kaalu ette, kas peenelt õelutsedes, otse näkku sõimates või tagaselga kommenteerides. Muidugi ma ei ole sellest kommenteerimise patust ise täitsa prii. Kui ma näen, et mõni tuttav on hulgaliselt juurde võtnud, siis ma talle seda ütlema ei lähe, aga ühise tuttavaga võin sellest rääkida küll. Stiilis, et mis temaga küll juhtus. Mul on rohkem oidu, kui arvata, et inimene lihtsalt sõi end paksuks. Ilmselt on see mingite muude probleemide või nt ravimite tagajärg. Aga see on rohkem uudishimu ja ma ei üritagi väita, et see inimene peaks nüüd kiiremas korras alla võtma. Mul on üks tuttav, kes sõi end konkreetselt rasvunud faasi, aga mees pole maha jätnud, tal on toredad lapsed ja ta paistab õnnelik. Nii et kui ta ise rahul, siis ei peaks kellelgi midagi öelda olema. Mul tuleb meelde ka üks arstil käik, mille ma tegin siis, kui ma olin juba üsna ülekaaluline. Ortopeed, kelle juures ma käisin, oli ise minust palju paksem ilmselgelt rasvunud onu, aga ikka tegi mulle kommentaari, et minu põlvest on raske aru saada, sest põlve katab korralik rasvakiht. Ma arvan, et seda ei tohiks isegi peenike arst öelda. Aga paksult arstionult on sellist õiendamist raske kuulata, sest see on nii silmakirjalik ja õhutab topeltstandardeid. Pada sõimab katelt, aga meestel on ju rohkem õigusi paks olla kui naistel. Selline on juba meie ühiskond.

Ok, sain oma auru sel teemal välja lasta. Head emadepäeva!

Mina siin raskelt ülekaaluline olemas

Rõõm kaalust + kehaanalüüs

Kui teisipäeval ahastasin, et 7. nädal läks viimasel hetkel aia taha ja mingit langust mul ette näidata polnud, siis nüüd sain kava ilusti edasi järgides kaalunumbri väiksemaks kui selleks teisipäevaks üldse lootunud olin. Fitlap ütleb mulle, et olen algusest kaotanud 7,3 kilo ja viimase 4,5 nädalaga on sentimeetreid kadunud kehalt 33 cm. Kõige jõudsamalt on läinud kõhult, mis minu puhul algusest peale kõige hullem koht on olnud. Sinna avalikku tabelisse olen ka veebruari kuu jooksul oma kaalunumbri lisanud ja see näitab, et veebruari jooksul langes kaal 3.9 kilo, mis on suur asi, arvestades, et veel teisipäeval ma ei olnud kindel kas 3 kilogi kokku tuleb. Ma olen nüüd nii happy natuke aega, seni kuni ma jälle tüdinen sellest numbrist ja tahan kolmanda numbrina juba väiksemat numbrit ette. Teised on õnnelikud, kui vahetub 1. number, mina olen ekstaasis, kui ma näen kaalunumbril uut 3. numbri. Vahepeal tegid mu mõlemad olemasolevad kaalud trikke ja näitasid mulle mitu kilo väiksemat numbrit ja see oli küll mõnitamine. Kui ma tahan väga jõuda 100 piirile ja kaal mulle korraks 100 koma midagi näitab, et siis järgmisel peal astumisel jälle reaalsemat seisu näidata, siis ajab ikka kurjaks küll 😀

Üleeile võtsin end ka kokku ja käisin kehaanalüüsis ära. Oli mõningaid üllatavaid asju ja mõningaid mitte nii üllatavaid asju. Üllatav ei olnud see, et rasvaprotsent oli laes, tuli välja, et see oli suuremgi, kui mu spets rasvakaal näitab. Üldse see kaal valetab kõige osas, sest veeosakaal oli mul samuti üle normi ja mis kõige üllatavam asi üldse – tuli välja, et mu lihaste osakaal kehas on normist suurem. Minul, kes ma pole elus kunagi sporti armastanud :O 😀 Aga see pidi pärilik olema. Samuti sain teada, et mu kehakaal ilma rasvata oleks 64 koma midagi. Mis see tähendab siis seda, et ma ei saaks iialgi alla selle kaaluda? Lisaks peaks arvestama, et mingi rasvakiht peab ikka eksisteerima. Ok, osa vett saaks ka veel välja ja ilmselt lihaste kallale saaks ka minna, aga ikka shokeeriv number. Lisaks ta pidi mulle rääkima, kuidas vett välja saada kehast, aga ei jõudnudki selleni, kuni oli vaja oma personaaltrenni pähe määrima hakata. Ma ei tea, kui mul on u 4 kilo üleliigset vett, kas ma peaks seda nüüd paaniliselt välja üritama ajada või lootma, et koos kaalulangusega läheb tasapisi? Lisaks sain teada, et rasv on kogunenud eriti jõudsalt siseorganite ümber ja mul on seega oht haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse. Kõige parem oli see, kui ta ütles, et keha omastab toitaineid hästi. Jajah, jube hästi omastab rasvu ka, nagu näha on.:D

PS! Mul on juba 2 TWD osa vaatamata. Ma pole vist kunagi niimoodi kogunud. Ilmselt ootan nüüd esmaspäevase osa ära ja siis üritan kõik kolm ära vaadata, seda enam, et 10. ja 11. osa ei ole üldse omavahel seatud, aga 10. ja 12. on väga. Mitte et ma väga spoiled oleks, aga enam-vähem tean, mis tegelasi ja storyline’i võib mingis epis oodata.