Miks mulle ei meeldi reisida

Lugesin just Malluka postitust sellest, miks talle ei meeldi reisida, ja tundsin suurt samastumistunnet. Pärast sel suvel tehtud kahte reisi ma tunnen, et ma ei taha 100 aastat enam kuhugi reisida. Kusjuures nagu siin blogiski sai kirjeldatud, siis ma ootasin mõlemat selleaastast reisi väga. Juuni alguses toimunud Kreeta reisi plaani panime paika juba kuskil veebruaris ja ma tegin endale internetis countdowni, mida ma iga natukese aja tagant igatsevalt vaatamas käisin. Hullult ootasin seda reisi, sest ma polnud aastaid lähiriikidest kaugemale reisinud ja eriti just palmireis tundus megaahvatlev.

IMG_0112
Imeline Santorini

Kui ma Kreetalt tagasi jõudsin, siis hakkasin kohe uue reisi plaane tegema ja kuigi ema oli alguses vastu, siis rääkisin temagi nõusse, et tahaks nii väga näha seda ajaloolist Londonit. Kuna ma olen nii vähe reisinud ja ma pole just suuri tuntud Euroopa linnu üldse külastanud, siis tundsin, et kui raha on, siis peaks veel mõne linnareisi ette võtma. Ja kuigi mul oleks praegugi raha reisida, siis absoluutselt ei tõmba. Mida lähemale Londoni reis jõudis, seda vähem tahtsin ma uuesti kohvrit pakkima hakata. Vahetult enne Londoni reisi oli null excitement. Ka Londonis hädaldasin iga asja peale ja läksin emaga mitu korda tülli, mitte tahtes ilmselgelt seal üldse viibida. Ühe päeva veetsingi puhtalt hotellitoas magades, sest öösel ei saanud und. Üldse läks see neli päeva nii, et 2 päeva oli tegevust ja 2 päeva ei olnud enam midagi teha ja viimasel päeval shoppates ma pidin ära surema. Nüüd kahetsen, et ma shoppamist seal tõsiselt ei võtnud, sest ma ostsin sealt ainult ühe jope, kuigi oleks võinud palju rohkem kaasa haarata (seal oli erinevalt eestist palju minu jaoks sobivaid plusssuuruses riideid) Kuigi London kui linn mulle tegelikult meeldis ja midagi ma ei kahetse. Koju jõudes oli mul sellest reisimisest nii kopp ees, et ma ainult vedelesin kodus ja ei viitsinud 2 kuud oma kohvrit lõpuni lahti pakkida.

IMG_0181
Trafalgeri väljak

Londoni reis kujunes palju raskemaks kui Kreeta reis, sest pakettreisil on kõik sinu eest välja mõeldud ja ära tehtud. Londoni reisil pidime aga kõike (transport lennujaamast hotelli ja tagasi, punktist A punkti B liikumine kohapeal, ühistranspordi piletid jne) ise tegema ja välja mõtlema. Ühesõnaga ma sain aru, et reisimine kui seiklemine pole üldse minu teema. Jah, iga mõne aasta tagant pakettreisil palmi all käia oleks väga tore, aga ei mingit iseseisvat seiklemist kuskil Euroopa metropolis. Siin on veel mõned põhjused, miks reisimine on kõige tüütum asi maailmas:

  • Ilmselgelt transport kohale ja tagasi, mis üldiselt tähendab tüütut lennukis istumist, kus ei ole võimalik magada ega olla. 4 tundi lendamist oli minu jaoks juba õudus kuubis, ma tõesti ei kujutaks ette 12-tunnist lendamist.
  • Lennujaamas check-inidega mässamine ja lennujaamas ootamine, närveerimine, kas pagas läks kaduma või mitte, virtuaalne passikontroll, järjekorras seismine ja sada muud tüütust, mida üks lennukile minek endast kujutab
  • Lennuajad on nagu jumal juhatab. Londonist tagasi tulles jäi meil öö vahele, sest pidime kell kolm öösel hotellist lahkuma, et mingi 7-8 ajal väljuvale lennule jõuda.
  • Mul on pidev häda pissihädadega reisil olles. Nimelt on mul veidi sagedamini häda, kui muidu tavaline oleks, ja siis alati on jama, kus pissile saaks. Ma ei saa põhimõtteliselt kunagi midagi juua ja pean enne igasugust reisi, bussisõitu, autosõitu jne asjad läbi mõtlema, sest kui mul tuleb häda, siis ma pean kiiresti vetsu saama, muidu on jama. Närvid aitavad ka häda tekkimisele mõnusalt kaasa
  • Bussisõidud. On tüütud. Oli tüütu, kui Hiiumaal käisin eelmisel suvel ja oli tüütu Kreetal. Aga kui seal midagi tahtsin näha, siis pidi ette võtma asja.
  • Kui eestis ma käin ringi suht kaks kätt taskus (eriti kui autoga liigun), siis reisil pead kuskil minema, ikka koti ka võtma, kus on kaamera, veepudel jms, mis teeb koti raskeks ja siis sa pead seda kaasas vedama.
  • Kui tahad midagi sihtkohas näha, siis pead megavara üles ärkama. Rekord oli Kreetal, kui Santorinile minekuks pidi kell 5 ärkama.
  • Toidud pole sellised, nagu harjunud oled ja vähemalt mina sattusin nii Kreetal kui ka Londonis mingite x toitude otsa, mis kas polnud midagi erilist või ei maitsenud. Näiteks võtsin Kreetal kogemata kalmaari, mis oli lihtsalt jube.
  • Hotellis pole normaalset internetti ja telekast tuleb mingi pask (ok, Londonis olid normaalsed kanalid, aga Kreetal oli õudus)
  • Hotellitoast varastatakse, seega pead oma tähtsamat vara KOGUAEG kaasas kandma, isegi hommikust sööma minnes.
  • Pidev suhtlemine võõrkeeles ja võõrkeelsete inimestega ümbritsetud olemine. Mida võõram kultuur on seda rohkem inetu pardipojana sa end tunned. Kui ise saad inglise keelega hakkama, siis su vestluspartner võib panna sellist aktsenti, et jumal anna kannatust. Londonis oli muidugi super, aga ka seal olid burkad ja neegrid jt minu jaoks nii harjumatud. Mitte et ma mingi rassist oleks, aga harjumatu lihtsalt. Londonis ma vist hirmutasin mingid neegrid metroos meist eemale istuma, sest ma kogu aeg vahtisin neid. 😀 Mitte halvapärast, aga huvitav oli. Ühesõnaga kui ma mõlemalt reisilt tagasi tulin, siis ma oleks võinud esimesi kohatud eestlasi nähes neid kas või suudelda, sest nii mõnus oli jälle omadega olla.
  • Võõras linn või koht ja sa ei oska seal mitte kuidagi orienteeruda. Tagasi eestisse jõudes oli nii mõnus tuttavatel teedel sõita, teades, kuhu ja kuidas saab.
  • Võõrasse kohta reisides kasvab ootamatuste tekkimise võimalus mitmekordselt. Igasugused ootamatused ja üllatused kohe üldse ei meeldi. Halvim mälestus on hands down, kui hotellitoast raha varastati. Ka see, kui Santorinil oleks peaaegu laevalt maha jäänud, oleks võinud kujuneda tõeliseks õudusunenäoks.

Ma tean, et mitmed loetletud asjadest on väikese uurimistööga kergesti ületatavad ja teised on sellised, mis ei tohiks elamuste ja kogemuste kõrval suureks probleemiks olla. Aga ma olen selline inimene, et kui mu meepotis on tilk tõrva, siis see meepott läheb mahakandmisele. See tähendab, et kuigi jah lõpuks ma mäletan pigem head, siis reisil olles ma ei naudi seda täiel rinnal, kui on mingid häirivad asjaolud. A la ma ei naudi bussiaknast avanevat vaadet, kui mul on parajasti pissihäda.

Kunagi kui ülikooli ajal oli võimalus Erasmusega kuhugi minna, siis sellele ma ütlesin ka kohe ära, sest ma tean, et reisil kogetu ja nähtu ei kaalu never-ever üles seda, et pean päevad läbi mingite võõraste inimestega koos olema ja igasuguseid asju tegema, mida ma võib-olla nii väga teha ei taha. Siis olekski kaks võimalust, kas ma harjuks ära ja mul oleks enam-vähem tore või sellest kujuneks mu elu kõige õudsam periood. Ja ma ei võtnud seda riski. Ühesõnaga võib öelda, et ma pole just kõige kohanemisvõimelisem inimene.

Advertisements

Santorini

Lubasin näidata eraldi postituses pilte Santorini saarest, kus me ka käisime Kreeta reisi jooksul. Santorini on nii väike saar, et selle keskel olles näeb mõlemalt poolt merd. Sinna viis meid paat ja sõit kestis kokku 2 tundi umbes. Ehk siis sama, mis Soome minna. Enamik pilte on väikesest Oia külast, mis oli lihtsalt niivõrd armas oma siniste kuplite ja siniste akende ja ustega. Fira keskus enam nii palju ei üllatanud.

IMG_0087
IMG_0089

IMG_0096

IMG_0098

IMG_0102

IMG_0103

IMG_0107

 

IMG_20160609_165807

 

Kreeta reis

Nii, nüüd olen ma oma kauaoodatud Kreeta reisilt tagasi, olen ennast välja maganud ja veidi ravinud, sest suutsin endale sealt viimasel päeval nohu hankida, ilmselt konditsioneerist. Reis oli muidu mõnus, aga see ei möödunud ilma viperusteta. Kõigepealt tegi meie meele mõruks see, et mul kadus esimesel õhtul / teisel hommikul hotellitoast 150 eurot ära. Oli rahakotis 500 eurot, aga järsku avastasin, et on hoopis 350. Tegelt ma andsin kõigepealt kõik oma raha, v.a 50 eurot ema kätte ja ema siis pärast ütleb rõõmsalt, et tal on kõik minu 300 eurot olemas. Mul läksid aga kohe häirekellad tööle, sest seda oli ikka liiga vähe. Kaua arutasime ja otsisime seda raha, aga mida pole, seda pole. Kuhu see sai siis kaduda? No kõik algas sellest, et esimesel õhtul jõudsime 10 minutit enne õhtusöögiaega kohale ja viisime kiiresti oma asjad hotellituppa ära. Ema võttis oma käekoti kaasa, aga mina oma tavaari ei võtnud, sest arvasin, et hotelliteenindus õhtul ei tule ja kes siis ikka tuppa tuleb. Tuppa jäi nii mu rahakott (mitme luku taga) kui ka kaamera, telefon jne. Aga järgmisel päeval oli kadunud ainult 150 eurot, mitte midagi muud. Kahtlustasime meid vastu võtnud administraatorit ja keda kõike veel… Vot selline halb algus meie reisukesele.

IMAG2317

IMG_0077

IMAG2320
Hommikune päikesetõus hotelli rõdult vaadatuna

IMAG2326

 

IMAG2330

IMAG2357

IMAG2359

IMG_0131

IMG_20160608_163433
Hotelli fuajees

Aga tegelt selle rahajamaga meie viperused veel ei alanudki. Kõik algas juba lennujaamas, kui ema pidi ära viskama oma päikesekreemi ja after-sun kreemi, sest need ületasid 100 ml piiri ja me ei saanud nendega turvakontrollist läbi. Mul on küll tagantjärele meeles, et mingi jutt seal infomaterjalis 100 ml kohta oli küll, aga see ei tulnud mul õigel ajal meelde. Turvakontroll kujunes minu jaoks meeleolukaks tagasi tulles, kui ma ühele turvatädile millegagi silma jäin ja ta mulle konkreetselt läbikatsumise korraldas. Jah, mind katsuti läbi. Kõigepealt ta viipas minu poole sõnaga lady ja mina vaatasin lolli näoga ringi, et keda ta küll mõtles. Aimates, et ta mind mõtles, vaatasin merehädalise näoga ema poole, aga sealt ei olnud abi loota.

IMAG2361

IMAG2394
Mereäärne tavern

IMG_0045

IMG_0050
Hersonissose keskuse peatänaval

 

Ja ega sellega meie viperused ei lõppenud. Teisipäeval oli meil esimene eksursioon Knossose paleese ja seal me vahetasime bussi enne paleesse minekut. Meile öeldi, et asjad võib bussi panna. Ema oli kahe kotiga ja me panime tema mitteväärtuslikke asju sisaldava koti ilusti valitud istmete peale ja oma kaabud jätsime üles asjade riiulile. Millegi pärast me ei arvanud, et paleest on järel ainult varemed ja me peame lõõskava päikese käes neid varemeid vaatam. Aga kui bussi tagasi jõudime, olid meie kaabud läinud. Ema läks siis bussijuhiga rääkima. Ema oma vigase inglise keelega, aga sai hakkama. Saime teada, et keegi oli arvanud, et bussi eelmised külastajad olid need kaabud unustanud ja viis leiubüroosse. Kaabud pidavat meile hotelli saadetama. Õhtul olime kimbatuses, et mis moodi me ikka lähme administraatori juurde ja ütleme, et Do you have two hats? või We lost our hats and… Igal juhul õpetasid need viperused meid, et välismaal tuleb olla 100 korda tähelepanelikum oma asjade suhtes, sest see on ikkagi võõras keskkond, kus on omad reeglid ja tavad. PS! Knossose paleest ei oska midagi rääkida, sest ekskursioon oli vene keeles. Ema mulle tõlkis midagi, aga mulle ei jäänud palju meelde. Palee on 4000 aastat vana ja need freskod on restaureeritud algsete päris tükikeste põhjal. Neid fotodelt ei näe, aga seal on päris tükid alles ja siis järele maalitud osa.

IMG_0059

IMG_0060

IMG_0066
Paljad rinnad olid naistel uhkuse sümboliks. Siin on natuke ka näha neid algsete freskode tükke

IMG_0063

 

Aga mis mulje mulle Kreeta muidu jättis? Mägise ja väga sinise mereveega. Ja kreetalased või kreeklased üldiselt on väga toredad ja südamlikud inimesed. Mulje nendest jäi üldiselt positiivseks, vaatamata sellele vargusjuhtumile. Näiteks tehti meile kahel korral välja. Ühel korral tegi baarman hotellis meile väiksed dringid välja ja teisel korral tehti ühes restos meile väike magustoit välja. Kas või see kaabutrikk näitas, et nad on kohati isegi liiga hoolivad :D. Natuke sitt oli see, et hotellis toimis Wi-fi ainult hotelli fuajees, aga noh, saigi natuke Internetist puhata. Kreeta reisil külastasime ka Santorini saart, mis oli väga muljetavaldav. Ka see väike reisuke ei läinud meil täiesti viperusteta, aga sellest juba teine kord.

IMG_0127

IMG_0129

PS! Ma olen täitsa teadlik, et osadel, kaameraga tehtud piltidel on mingi hele laik keset pilti. Alles kodus avastasin, et objektiiv on sitane :D.

Minu Kreeka

Raamatu “Minu Kreeka” võtsin ma raamatukogust juba tegelikult enne, kui ma teada sain, et juba juunikuus ma sinna sõidangi, aga siis lugesin ka hoogsalt läbi. Esimene pool raamatust kulges väga hoogsalt, teine pool venis nagu Venivillem.

Raamatu autoriks on siis Ester Laansalu, kes töötab või töötas Kreekas aastaid giidina. Võrreldes näiteks raamatuga “Minu Island” meeldis mulle see, et autor räägib rohkem kreeklastest kui Kreekast. Raske on lugeda kirjeldusi kohtadest, mida pole näinud ega oska ette kujutada. Autor võtab raamatus ette nii konkreetsed tegelased, keda ta seal kohtab, kui ka üldised müüdid kreeklaste kohta. Nii saame teada, et Kreeklased pole üldiselt laisad, ainult riigitöötajad on need, kes streigivad. Erasektoris töötavad kreeklased palehigis, seda nii turismis kui ka põllumajanduses oma maad harides, mis üldiselt tähendab apelsini- ja oliivipuid.

Kahjuks ei olnud väga palju juttu Kreetast, kuhu mina suvel suundun (reis sai just ära bronnitud, jee :D), aga oh well, peab ise kohale minema ja ise kaema. Ning tegelt üks suur Kreeka ju kõik. Või ei?

1_1_22777163

Tahaks kõike ja kohe!

Ma olen ikka nii lootusetu juhtum. Kui mul mingi idee tekib, siis on mul seda KOHE vaja. Praegu on siis teemaks reisimine. Mul on KOHE vaja kuhugi reisida. Mitte 4 kuu pärast, vaid KOHE PRAEGU. Kuna ma oma tööga ei saa never ever reisiraha kokku, kui mul on sedakuradi magistriõpet vaja maksta, siis ma ei ole väga kaua aega Soomest-Rootsist kaugemale saanud. Viimane kaugem reis soojale maale oli lapsepõlves ja sellest on mul helged mälestused.

rhodos-1

Igatahes, kuna ma saan varsti vaba raha ja seda piisavalt, et natuke reisida, siis sai emaga kokku räägitud, et lähme kuhugi lõunasse. Nüüd ma ei suudagi otsustada, kas Kreeka saared (nt Corfu või Rhodos) või mõni Hispaania kuurort ja ega tegelt vahet ei ole, peaasi, et saaks juba ruttu minna. Kes on käinud, äkki oskab soovitada, kas Kreeka või Hispaania või hoopis Itaalia? Lisaks tahaks Norrasse bussi-laeva reisile minna, sest Norra tundub niiiiiiiii ilus. Next best thing peale Islandit põhjas. Mu isa puhkab praegu Dubais ja no nii kadedaks teeb. Lisaks mul pole praegu üldse töö isu. TUnnen vaimselt, et hakkan oksele juba seda tööd tehes. Tehnilisi tekste tõlkides siis. Tahaks puhata ja mängida, palmisaarel.

Ja kui epic oli värske The Walking Dead!? Püha müristus, ma mõtlesin, et keegi kujutab seda õudust seal keskel lihtsalt ette.