Gotlandi kruiis

Pühapäev oli see tore päev, mil jõudis kätte aeg minna kauaoodatud Gotlandi erikruiisile. Olles elu jooksul 4 korda Stockholmis käinud, ei tõmmanud järjekordne Stockholmi kruiis mind absoluutselt, aga tahtsin ikka kruiisile minna, kus on laeval ööbimine jne. Niisiis haarasin kinni sellest, kui nägin Facebookis reklaami, et sel suvel toimuvad mõned vähesed kruiisid Gotlandile. Saar tundus piltidel ilus ka, nii et oligi kiire otsus minna.

But first… let me take a selfie

Reis toimus siis sellisel laeval nagu Silja Europa, mis vist muidu sõidab Stockholmi vahet. Ma ei ole sellega varem sõitnud, nii et minu jaoks oli äge avastada, et see on mitu korrust kõrgem kui Romantika jt laevad, millega siiani stocki vahet olen sõitnud. Esiteks meeldis mulle hullult see, et laeval oli spa või noh saun, aga kuna seal olid mullivannid ja basseinid ka, siis ütleks, et pigem Day Spa. Kahel päeval ligunesime siis mullivannis ja ma avastasin alles teise korra lõpus, et “tavabasseinis” on soojem vesi kui mullivannides 😀 Lahe oli ka see, et kogu 8. tekk oli restoranide, pubide ja baaride päralt (lisaks üks söögikoht 7. tekil). Seega oli valida, kus sa jood ja mida kuulad. Mis mulle ei meeldinud, oli see, et selles põhilises meelelahutuskohas oli laval lihtsalt mingi bänd, kes tegi küll häid poplaule, aga tundsin puudust nendest tavapärastest Rootsi laeva show’dest, kus tantsitakse ja lauldakse, nii et peale kuulamise on ka midagi vaadata. Silja Europal sai vaadata ainult inimesi tantsimas 😀 Teisel õhtul leidis seal ka aset selline filmilik stseen, kus ühe väikese poisi tantsimine haaras kõigi teiste tantsuplatsil olevate inimeste tähelepanu nii, et nad moodustasid tema ümber ringi ja elasid rõõmsalt tema tantsule kaasa. Lisaks oli seal tavalaevadest tunduvalt suurem poeala. Oli nii tavaline toidu-joogi supermarket kui ka üsna suur suveniiride osakond. Lisaks veel igasugu poode ja üsna palju kasiinondust oli ka. Üks kasiino eraldi ja lisaks ka mänguautomaadid igal pool.

Vana lemmik (Pisang apelsinimahlaga)

Reis oli ses suhtes äge, et seekord oli meil ostetud täispakett, mis sisaldas ekskursiooni Gotlandil ning kahte hommikusööki ja ühte õhtusööki laeval. Varasemalt olen ma ikka käinud nendel säästureisidel, kus keegi on kuskilt piletid odavalt saanud ja mingitest hommikusöökidest võid vaid unistada. No lapsena sai korra ka käidud sellisel täispaketiga reisil, aga ega ma sellest palju ei mäleta. Õhtusöögi hind oli päris soolane (35 eur/in), aga seda sellepärast, et veini võis juua nii palju, kui tahad. Selle tasuta alkoholiga on vist see värk, et need, kes joovad ainult klaasikese või ei joo üldse, maksavad kinni nende inimeste joomise, kes veini endale sisse kallama kipuvad, sest et “tasuta” alkohol ju. Ööbima pidime 4 inimese kajutis, sest kõik 2 inimese B-kajutid olid välja müüdud. Selles suhtes läks hind kallimaks, aga vähemalt sai magamise kohta valida. Mina otsustasin üleval magada, ema ikka all, sest vana inimene ei taha ju turnida 😀

Gotlandil möödus päev ka üsna hästi. Kuna hommikused ekskursioonid olid välja müüdud, siis oli meie ekskursioon alles pool neli ja olles juba enne linna peal käinud, olime eksursioonil üsna väsinud ega polnud nähtust väga vaimustuses, kuigi ilusat saart näidati. Väsimuse tõttu ei läinud ma ka ettenähtud Visby vanalinna ringkäigule, olles juba mitu tundi seda vanalinna avastanud. Tuli välja, et see oligi väga pikk ja väsitav jalutuskäik, kus giid tutvustas iga taime, mis seal linnas kasvab. Selles suhtes mulle ekskursioon ei meeldinudki, et giid rääkis jube palju erinevatest taimeliikidest, mis Gotlandil kasvavad. Samuti võrdles saart mingil põhjusel väga palju Saaremaaga. Aga meie iseseisev vanalinna avastamine meeldis mulle märksa rohkem. Esiteks saime lisaks avastamisrõõmule sõita ka turistidele mõeldud väikese “rongiga”. Tallinna vanalinnas sõidutab turiste ka üks taoline. Visby vanalinn sarnanes paljuski Tallinna vanalinnale, kuid seal oli ikka väga palju kitsaid tänavaid ja igal pool kasvasid tohutusuured roosid (näha alloleval pildil) ja neid oli igal pool. Nii seina küljes “ronimas” kui ka niisama põõsastena. Muidugi oli Visbys ka säilinud keskaegne müür peaaegu täies ulatuses. Nii et soovitan väga seda linna ja Gotlandit üldiselt külastada, kui võimalus tekib. Kogu saart ühe päevaga läbi ei käi, aga olulisema näeb ära.

Advertisements

Santorini

Lubasin näidata eraldi postituses pilte Santorini saarest, kus me ka käisime Kreeta reisi jooksul. Santorini on nii väike saar, et selle keskel olles näeb mõlemalt poolt merd. Sinna viis meid paat ja sõit kestis kokku 2 tundi umbes. Ehk siis sama, mis Soome minna. Enamik pilte on väikesest Oia külast, mis oli lihtsalt niivõrd armas oma siniste kuplite ja siniste akende ja ustega. Fira keskus enam nii palju ei üllatanud.

IMG_0087
IMG_0089

IMG_0096

IMG_0098

IMG_0102

IMG_0103

IMG_0107

 

IMG_20160609_165807

 

Kuidas ma ükskord Helsingis käisin

Üks päev siin just lõppeval nädalal sai käidud Helsingis, sest viimane kord seda linna (ja Soomet üldiselt) külastada oli millalgi lapsepõlves. See on hämmastav, arvestades kui kiiresti ja odavalt seal käidud saab. Aga nagu ma kiiresti aru sain, siis need odavad laevapiletid ongi konksuga, sest Helsingis ja eriti kesklinnas sa hakkad alles kõvasti plekkima. Kui juba väike veepudel maksab 3 euri, siis ma ei tea noh. Ja sa proovi palavaga ilma veejoomiseta elada. Või proovi endale mitu liitrit vett kaasa võtta ja seda mööda Helsingit kaasas tassida ja lõpuks veel sooja vett ka juua. Not cool, bro.

IMAG1543
M/S Star (tagasi tulles Superstar, mis jättis parema mulje)

Aga mis ma seal Helsingis veel tegin peale veehindade pärast nutmise ja halamise? No näiteks sai käidud Korkeasaari loomaaias. Selle loomaaia kohta lugesin eelnevalt nii positiivseid kui ka negatiivseid hinnanguid. Näiteks kirjutas üks blogija päev enne mu minekut, et see loomaaed on paras nali võrreldes Tallinna loomaaiaga ja et seda ei tasuks üldse külastada. Ja kuskilt mujalt lugesin, et loomad on seal õnnetud :O. Kui sealsed loomad on õnnetud, siis ma ei tea, mis nad Tallinna loomaaia meeter-korda-meeter puurides on? Sügavas depressioonis!? Ega no muidugi vangis pole neil üheski maailma loomaaias tore olla ja sellepärast ma eriti ei taha seal käia, aga noh, aeg-ajalt ju ikka tahaks neid näha.

Vaade Helsingile loomaaia vaatlustornist

Korkeasaari vs Tallinna loomaaed? Ma kohe ei teagi, kuidas sellele vastata. Huvitavate isendite kohapealt Tallinna loomaaed ikka parem jah. Nt elevandud ja jääkarud (love) on Tallinna loomaaia absoluutsed tõmbenumbrid. Ja need igasugused troopikamajad tundusid ka Tallinnas huvitavamad. Aga Tallinna loomaaia suur probleem on see, et see asub liiga suurel maa-alal, seal on ikka liiga palju tühja kõndimist, samas kui paljudel loomadel on nii vähe ruumi. Ja kuna tühja maad on nii palju ja paljud neist arvukatest isenditest on enamasti kuskil peidus, siis sa käid hunniku maad ja otsid neid nähtavaid loomi enam-vähem nagu nõela heinakuhjast. Aga mida kindlasti otsima ei pea, on kitsed. Need miljon kitse!! :S Milleks neile see omaette ala sinna Õismäe poole tehti!? Milleks neid sinna üldse nii palju vaja on!? Keda need huvitavad!? Lisaks siis juba mainitud loomade ruumipuudus ja kehvad tingimused, kohutav nõukaaja jäänuk puuride näol, mis lihtsalt karjuvad uuendamise järele. Rahapuudus? Oh yeah, sellepärast oligi sinna Õika poolsesse ossa uhiuus sissepääsumaja ehitatud, mis sisaldas mingit muud jura ka, aga mitte loomi. Kaks aastat tagasi nägin ma seal kirja, et jääkarudele luuakse uusi elamistingimusi ja kutsutakse üles seda toetama. Ma usun, et sitaks inimesi on seda ka teinud, aga neid uusi tingimusi pole veel kuskil. Ühesõnaga kuigi loomade osas on Tallinna loomaaias põnev, siis selle karjuva nõukaaja jäänuki tõttu ma seda külastada ei taha. Kui ta on ükskord 90% kaasajastatud, siis ma oleks nõus välismaalastele seda kohta soovitama või ise hea meelega mitu korda aastas seda külastama. Muidu mitte. Korkeasaari loomaaed on aga nagu siuke armas kompaktne “laste loomaaed”. Laste loomaaed selles mõttes, et loomad on väiksel alal, sõbralikes tingimustes ja neid saab suhteliselt lähedalt näha. Nt kilbude ala oli selline, et kerge vaevaga võiks üle piirde astuda ja neile pai tegema minna. Kui sa piisavalt nahhaalne oled ja ei karda. Tegelt ma ei tea, kas neid peaks kartma, et kas nad võivad hammustada või midagi. Aga kui kilbusid ei pea kartma, siis loomaaia töötajaid küll, kes videokaamerast seda nähes oma väikeste sõidukitega kohale sõidavad (sellistega, mida golfiväljakul kasutatakse). Ja Soomet arvestades ma ei taha teada, mis see trahv on (lisaks sõimule ja keelule end järgmised viis aastat selles loomaaias näidata). Aga teoreetiliselt nagu lasteloomaaed, kus loomad on nii lähedal, et you could almost touch them. Aga tore loomaaed oli, kuigi selle hinnaga naljalt enam vist uuesti niipea ei läheks 😀

Leopard niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii lähedal 😀

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lisaks sellele sai käidud Linnanmäki pargis ja tahtsime käia ka Sea Life’is, aga kuna tormasime essana mingitele atraktsioonidele, siis avastasime peale seitset, et SEE, et meie suvatseme selle raha maksta ja tahame nüüd seda külastada, ei tähenda, et me seda ka SAAME. Nii jäi see asi seekord ära. Aga Linnanmäki oli väiksem kui ma lapsepõlvest mäletasin ja kuna ma enam laps ei ole, vaid hoopis vanainimene, nagu ka minu Helsingis käigu deit, siis sai võetud ette veits rahulikumad atraktsioonid. Nagu need ameerikamäed, mis olevat seal selle asutamisest saati, mis oli omakorda ma ei tea millal. Seda ma ei tea, aga et Korkeasaari loomaaed asutati 19. sajandi lõpus (1880-ndatel), seda tean ma küll :D. Ma ei suuda uskuda, et see puust asjandus on ikka püsti. Nagu PUUST!!. Aga ma usaldasin mingil põhjusel soomlasi selle asjanduse ohutuse osas. Mingis mõttes, ma ei tea, kas ma olen loll või siis lihtsalt ei karda surra :D. Ma mõtlesin minna ka selle uuema lillat värvi mägede atraktsiooni peale, aga see tundus liiga appi-laske-mind-välja-atraktsioonina.

Ja kuna meil jäi pärast seda Sea Life’i suletuse tõttu veel sitaks hilisõhtuse laevani, siis me sõitsime niisama trammiga mööda linna ja tutvusime linnaga hoopis niimoodi. Seal tutvusime mingi soomlaste kiiksuga, kus sa ühes peatuses lähed tramm number 3 peale, aga teises peatuses tuled maha hoopis tramm number 2 pealt. Ei, sul pole hallukad, ei, sul pole mälulünka, vaid nii ongi. Trammidel 3 ja 2 ongi mingil hetkel lõpp-peatus ja siis muutub trammi number. Milleks see vajalik on, I have no idea, aga sellise elamuse sealt saab . Mingil huvitaval kombel jõudsime linnas liikudes alati raudteejaama. See oli nagu mingi pidepunkt, mille järgi orienteeruda. Paar peatust sai ka metrooga sõidetud, aga selles linnas ma eelistan trammi. Vähemalt seni, kuni on midagi vaadata ja kiire ei ole. Shoppamine jäi ära selle tõttu, et jalad olid meil mõlemal sellest loomaaias käigust jube haiged. Mul olid need õhtuks täiega paistes. Tegelt ei läinud see paistetus päris üle ka järgmistel päeval ja no nädalavahetusel hammustasid mind parmud ka sealt kohast, nii et nüüd on väga ladna olla ja kõndida :D. Üsna ekstravagantne oli Helsings ka kingsepa teenust kasutada, sest juhtus nii, et loomaaias olles tuli ühe sandaali tald peaegu täies ulatuses lahti (see on see krdi Shu kingapoe praak!) ja nii ma läksin mandrile tagasi ühte jalga pidevalt üles tõstes, nagu toonekurg :D. Meil oli kaks mõtet, et kas osta liimi või uued ajab-selleks-päevaks-asja-ära plätud, aga mingi hetk tuli empsil idee minna lasta kingsepal sandaal ära parandada. Ma laitsin selle mõtte maha, sest kartsin, et on kallis. Kuid raudteejaama väljapääsu juures silti “Shoe repair” nähes, kilkasin rõõmust, et võiks vähemalt küsida, et ega ei maksa hingehinda. Kümme euri läks, mis pole nii hull, kui häda suur ja võrreldes veepudeli hinnaga ei tundu ka kallis. Äkki kingsepp pole siis luksusteenus, millele keevitatakse sitaks juurde!?

Igal juhul tagasisõidul viskasin ma jalad Superstari peal teisele toolile puhkama ja ma ei tea, kust mul selline idiootne mõtet tuli, aga ma hakkasin Estonia hukust rääkima! Nagu for real!? Mina ikka suudan, selles mõttes, et ma olin sellest natuke aega jahunud, kui kuulsin kõrvallauas viibivast meeste seltskonnast ohkamist “Ma ei jõua seda enam kuulata.” Noh, see ei pruukinud olla minu teksti peale, aga samas ei rääkinud seal keegi teine ka kõva häälega. Rahvas oli seal suht vaikselt. Aga mina hakkasin mittesosistades Estonia hukust rääkima :S :D. Igal juhul ma mõtlesin pärast välja kaks varianti: a) tüüp kardab laevaga sõitu ja see jutt võttis tal junni jahedaks, b) tal hukkus Estonial vanemad või õde-vend või keegi. Ma ikka tahaks loota esimest, et lihtsalt väike nannipunn, aga kui oli hoopis teine variant, siis ma ei tea… selline masendus tekib enda pärast lihtsalt :S. Igatahes, kui see inimene juhtub lugema seda postitust, siis mul on täiega sorrrrrrrrrrri. Ma olengi selline idioot lihtsalt.

Tore oli koju saada jalgu puhkama, kõndimine parklasse ja pärast üles viiendale oli julm, aga worth it. Samas tegelt oleks tahtnud minna ja mitte tagasi tulla, vaid Helsingist edasi lennata kuhugi kaugele. Aga not this time. Not yet.

Nädalavahetus Hiiumaal

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Minu südame võitis vist kõige enam Kalana puhkeküla piirkond nende männimetsade ja punaste puhkemajadega 🙂

Ma võin nüüd kuskile punase risti teha, sest esimest korda Hiiumaal käidud. Jaa, ma olen 28 aastat vana ning jaa, ma külastasin esimest korda meie oma armast suuruselt teist kõige suuremat saart eestis. I’m weird, I know. Aga kuna üks blogija siin just mainis, et ta pole 20 eluaasta jooksul Pärnusse sattunud, siis on mul vist kõik normalnja. 😀

 

Igatahes reis algas kerge ehmatusega, sest ma oma 2-tunnise uneajaga olin praamil nii uimane, et ei märganud, kuidas mu rahatasku, mis sisaldas tühise sularaha summa kõrval pangakaarti ja juhilube, keset praami maha kukkus ja sinna jäi, kuni ma bussi jõudes märkasin, et rahakotti pole. Loomulikult neurootik, nagu ma olen, läksin päris ähmi täis. Rahast oli pohhui, pangakaart ka üsna pohhui, aga juhilubade tegemisega ma poleks küll viitsinud mässata. Kuna ma enam-vähem teadsin, kus ma selle maha võisin pillata, siis läksin teatasin bussijuhile, et mul läheb nüüd nats aega :D. Päris koom oli treppidest üles ronida, kui räige rahvamass nendest väikestest treppidest alla voolas. Alguses ma pidin peaaegu nutma hakkama (nali :D), kui kuskil polnud seda, aga just siis kui ma olin valmis õnnetult naasma, tuli üks välismaalasest matkasell minu juurde küsima, mis mul kadunud on, ja siis ta osutaski mu 70-ndate stiilis rahakotile, mille keegi hea inimene oli tõstnud käsitoe peale. Suur, suur aitäh, et keegi sellega minema ei jalutanud, isegi raha oli alles ja puha. 🙂

Pärast seda väikest ehmatust võis mu väike 2-päevane puhkusereis jätkuda ja edasi läks kõik rõõmsamates toonides. Hiiumaa sai igatepidi risti ja põiki läbi sõidetud. Külastasime kahte suurt tuletorni, mille otsa ronisin ma küll ainult ühes – Kõpus. Oi kurat, kui vormist väljas ma ikka olen, selgus siis, kui ma neid haigeid treppe ronisin, mille üks aste oli mingi poolmeetrit kõrge. Kui veremaitsega üles jõudsin, siis oli asi seda väärt muidugi, aga Tahkunas ma seda enam ei korranud, ja järgmine päev selgus, et olingi reielihase ära rebestanud Kõpus turnides. Kõpu tuletorni juures olime tunnistajaks ka ühele pulmale, kus pruut oli ilusas kleidis, nagu kord ja kohus, ning peigmehel oli taevakarva helesinine ülikond. Ilmaga neil vähemalt vedas, sest vaatamata hommikusele kahtlasele ilmale, oli päevaks juba väga soe, kuid järgmine päev oli jälle suht nukker. Põhjas tuuline ja külm, lõunas natsa parem.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Kõpu tuletorn

Kärdlas toimus möödunud nädalavahetus selline tore üritus nagu Kohvikute päev, kus mitmed Kärdla elanikud panid pms oma koduaeda kohviku püsti. Oli näiteks hipide kohvik, mida näeb allolevatel piltidel, aga ka palju muid, millest mul pole pilte.:D Imelikult vähe rahvast oli vaatamata üsna normaalsele ilmale, aga oh well, ma kuulsin, et soojamaareisid on kõik välja müüdud. Kui raha jagub, siis miks mitte. Me ülejäänud peame leppima mööda kaunist eestimaad tuuritamisega. Ja õnneks ma teen sedagi, sest muidu ma passin lihtsalt Tallinnas kogu aeg. Aga tagasi Kärdla juurde, mida ma tänu soolo olemisele üsna iseseisvalt sain läbi kammida ja arvan, et selles pisikeses aiamajade linnas tunnen end järgmisel korral üsna koduselt. Niisiis ma käisin neid erinevaid kohvikuid läbi ja otsisin kohta, kus midagi hamba alla saaks. Õhtusöögiks või nii. Ja maandusin otseloomulikult Rannapaargusse, kus toimus Kohvikute päeva aftekas. Seal ma lõpetasin õhtu selle väikese kai peal istudes ja siidrit juues. Täitsa üksi ja täitsa rahul. Ma paneks siia heameelega video sellest, kui mõnna mul oli, kui lained vastu kaid loksusid ja päike peale paistis ning eemal keksis laval Black Velvet. Jaa, saarel on hää.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Sest et puhkus ;D

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pärast neid siidreid tuli tuigerdada teisele poole Kärdlat Sõnajala hotelli, mis on nagu kiuste pandud merekaldast nii kaugele. Ma ei saa aru, mis värk on, aga selle hotelli üks öö oli mingi 40-50 euri ja see küll suht kahtlane hind sellise hotelli puhul. Teatud spaades saab selle raha eest juba paketi kahele koos ööbimise ja muud tilu-liluga. Muideks Hiiumaale Kärdla kanti olekski ühte spaad vaja. See pole väga normaalne, et seal sellist asja pole. Hiiumaal üldse vist väga ei ole!? Igatahes pilte veel teisest päevast ja Kassari poolsaarest, kus võib heal päeval Kärdlaga 7 kraadi vahet olla, räägivad kohalikud.

IMAG1512
Üks jahike Orjaku sadamas
IMAG1516
Kui Hiiumaa, siis olgu pilt ka lammastest. 😀 Nad on nii totud, aga samas nii lahedad 🙂

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Turistiatraktsioon Sääsetirp (üleval) sai ka ära nähtud ja käidud. Käidud nii kaugele, kui andis antud hetkel minna. Kuna mul olid tennised jalas, siis sealt edasi, kus oli oht jalad märjaks teha ma enam ei läinud. Kes ei tea, siis tegu on pika Saaremaa poole ulatuva mere poolt tugevasti töödeldud vallseljakuga, mis kõrgemas osas on kaetud taimestikuga, kuid kaob merre kiviklibuse säärena. Legendi järgi ehitas selle aga vägilane Leiger, kes asus seda koos kahe pojaga ehitama, sest neil aeg-ajalt külas käinud Suurele Tõllale ei meeldinud Saaremaalt käies jalgu märjaks teha. Hakkasid siis ehitama seda ja nagu mehed ikka, alguses suure entusiasmiga tuli kivine vall suurem ja laiem, aga mida aeg edas, seda väsinumaks nad jäid ja seda kitsamaks jäi ka vall. Lõpuks kas omavaheliste tülide tõttu või mingil muul põhjusel Saaremaani ei jõutud. Kuid hiidlased ja nende külastajad saavad ilusat silla algust siiani nautida.

Ja ongi kojuminek. Kui Hiiumaale minnes oli nii sant ilm, et praamil olles õues olla ei kannatanud, siis lahkudes saatis meid ilus ja soe vähese tuulega päikesepaisteline ilm ja ma istusin vist suurema osa sellest praamisõidust väljas. Praam oli muidugi megarahvastatud pühapäevaõhtul, aga keda see segab. 🙂

IMAG1521_1

IMAG1524

Next stop – Helsinki. Helsingis olen käinud, aga väga-väga ammu ja nüüd saab järgmine nädal vaatama minna, mis seal muutunud on. 🙂 Üldse tundub olevat väga merega seotud suvi sellel aastal, kuigi merre ujuma (või üldse veekogusse) pole ma see suvi saanud ja ilmselt ei saa ka. Aga väga mere ja paadisõiduga seotud suvi on seetõttu, et juulis sain esimest korda jahiga sõita Merepäevade raames, möödunud nädalavahetusel oli siis see Hiiumaa reis, kus ainult meri ongi ja kuhu jõudmiseks peab merd sõitma ning järgmisena siis vaja mere kaudu ka Soome jõuda. No mina olen küll rahul :).