Lapsepõlve radadel…

Vaatasin täna pildialbumeid, noh, ikka neid päris käega katsutavaid albumeid ja tuli selline nostalgia peale, et tahtsin teile ka näidata, milline ma väiksena välja nägin ja kuidas mu lapsepõlv möödus. Siit tuleb suur pildipostitus. Kõigepealt näitan, milline ma päris pisikesena olin.

Venna Siimuga
Vanaema ja vennaga juba natuke vanem

 

Järgmisena meenutaks lasteaia lõpetamist. Ma olin lasteaias paras marakratt. Mind äratati keset lõunaund üles ja pandi nurka seisma, aga ma ei teadnud isegi mille pärast. Üldse ma läksin lasteaeda alles 4-aastaselt.

Lasteaia lõpetamisel

Esimest korda läksin välismaa reisile 6-aastaselt Soome ja Rootsi. Läksime pere ja peretuttavatega. Käisime Linnanmäki lõbustuspargis ja ma ei saanud ühegi ride’i peale minna, mis algas 7-aastastele. Hiljem täiskasvanuna ma ei julgenud ühegi ride’i peale minna.

Rootsis või soomes
Rootsis vennaga

Lapsepõlves oli tavaline, et kui emal oli puhkus, siis käisime vanalinna päevadel, lõbustuspargis, loomaaias ja rannas. Tavaliselt isa oli tööl, aga mitte alloleva pildi tegemise päeval.

Kolmekesi

Kunagi leidsime ühe koera ja võtsime endale ta, toitsime ja panime nimeks Terri. Aga ta kadus ära, vist läks oma koju tagasi. Seejärel võtsime päris oma koera ja nimetasime ta Terriks. Terri saime Keskturult ja maksis ta kõigest 400 krooni, kuigi oli segavereline.

Terriga

Esimene kaugemale reis toimus Kanaari saartele, Lanzarotele, kui ma käisin 5. klassis ja kohe järgmisel aastal käisime Marokos. Ühes pildid on tehtud Lanzarote veepargis.

Veepargis

 

Papagoiga
Marokos

Meil olid lapsepõlves 2 perekonda, kellega me tihedalt läbi käisime alates selles, kui me vanemad koos ülikoolis õppisid. Allolevad pildid ongi, kas meie kodus (pildil on minu tuba) või kuskil Lõuna-Eestis.

Siiriga mängimas
Karini ja Elinaga

Lapsepõlves oli meil sugulastel maakodu Vene piiri ääres Jaama külas. Allolev OFF-i reklaam ongi seal külast läbi voolaval jõel tehtud.

OFF-i reklaam

Minu lapsepõlve sünnipäevad on legendaarsed. Ma kutsusin alati oma 4-5 parimat sõbrannat või noh, kui palju mul neid üldse parajasti oli morsipeole. Pärast kui tuli teismeiga ja joomine muutus populaarseks, vajusid need sünnipäeva ära. Ma mäletan, kuidas ma alati kartsin, et keegi ei tule.

Grupipilt 1
Grupilpilt 2

Alljärgnevalt on minu põhikooli lõpetamise pilt ja 9. klassi lõpuball. Meil Nõmme Põhikoolis oli selline lõpuballi traditsioon. Kõik pidid enne pidu peotantsu õppima ja kõik hankisime korralikud ballikleidid. Meil olid oma kuningas ja kuninganna ja printsessid. Kõige all on pilt meie tutipeost. Kes leiab mind üles?

Põhikooli lõpetamine
Oma lapsepõlve poisssõbraga ballil (sel ajal me ei käinud, käimine toimus siis, kui olime 6-7-aastased 😀 ) Vaadake kui peenike ma olen!!!
9. klassi tutipidu

Allpool veel juhuslikke lapsepõlve pilte.

Sõbranna, tema õe ja teise sõbranna õega
Sõbranna ja terriga
Venna põhikooli lõoetamine. Aktusel ma ei käinudki, pidasin paremaks ujuma minna 😀
Advertisements

Tätoveeringud ja üks mälestus lapsepõlvest

Ma loodan, et kõigil on huumorisoon ikka olemas ja said aru, et ma tegin eelmises postituses lihtsalt nalja (suuremalt jaolt). Nüüd selles postituses võtan ma ette 20. ja 21. päeva väljakutse, milleks on vaja vastavalt kirjutada tätoveeringutest (kas ja milliseid tätokaid mul on) ja ühest toredast lapsepõlvemälestusest.

Tätoveeringud

Mul ei ole ühtki tätoveeringut ja praeguses seisuga ei taha ka teha. See võib aga aja jooksul muutuda. Minu jaoks on see lihtsalt nii püsiv sidumine ja üks kõik, mida ma teha laseks, ühel hetkel võib tunduda see kõige tobedam asi. Aga ma ei vaata viltu ühelegi inimesele, kellel on tätokad. Iseenesest, ma ei oska öelda, kas neid tätokaid peab terve keha täis olema…Kui nad kehal juba üksteise otsas on, siis see pole enam ilus mu meelest. Aga kuskil üks liblikas või lipsuke ei ole midagi hullu. Tätoveeringutega on ju ka see, et oleneb, mis eluala inimesega on tegu. Osad tööandajad ei taha ilmselt teatud töökohtadele võtta tööle inimest, kellel on nähtavates kohtades tätoveeringud.

cat-tattoo-ideas-81-5804dd4587d50__605

Üks tore mälestus lapsepõlvest

Ma ei tea, kui tore see mälestus on, aga 30 fakti postituses ma lubasin rääkida sellest, kuidas ma lapsena pättust tegin. Siis mul ei olnud meeles, et see peab olema üks TORE mälestus. Aga igatahes kunagi, kui ma olin üks paras mudilane, kes veel kooliski ei käinud, läksin oma 3 aastat vanema vennaga Nõmme jalakäijate sillale (see Nõmme turu juures, kus mäest alla hakkab minema), oli parajalt lumine talv ja järsku tuli idee, et oh kui lõbus oleks hakata silla alt mööduvate autode katustele lund viskama. Ja seda me tegimegi ja omaarust ei teinud me midagi valesti, kuni järsku peatus silla all üks politseiauto ja autost väljusid mundris mehed. Oh, kuidas me ehmatasime ja panime lihtsalt metsa poole jooksu. Jooksime metsa sisse nii kaugele, kui jalad võtsid enne, kui väsimusest lumme pikali viskasime. Ja siis tegime vennaga päkti, et emale ei räägi mitte ühtki sõna sellest. Aastaid-aastaid hiljem rääkisin küll lõpuks emale, et vot siuke tore asi juhtus.

30 fakti minust (sh 5 piinlikku seika)

Blogimise väljakutse 17. päeva teema on eriti karm ja blogija peab enda kohta välja suutma tuua vähemalt 30 fakti. Oleks neid vähem, siis ma keskenduks piinlikele juhtumistele oma elus, aga nii palju mul neid korraga meelde ei tule, aga nende 30 fakti hulgas on mõned piinlikud juhtumised. Alustangi nendest.

  1. Mul on kohutavalt kehv nägude mälu. Mulle jääb inimese nägu tavaliselt meelde teisel kohtumisel ja see on mulle elu jooksul põhjustanud mitmeid ebameeldivusi. Näiteks lugu selleaastasest uusaastaööst: no istus mu kõrval baarileti ääres üks tüüp ja jõi ōlut apelsinimahlaga. Mingi hetk ta läks ära ja tuli hiljem tagasi, aga ma ei tundnud teda enam ära ja ytlesin nii muuseas, et mul istus just siin kõrval üks tüüp, kes jõi rõvedalt õlut apelsinimahlaga.
  2. Üks kord hoidsin ma pissihäda nii pikalt kinni, et kui hakkasin lõpuks WC-sse minema, tundsin, et ei jõua enam sinna ja pidin prügikasti pissima.
  3. Üks kord läksime sõbranna ja tema tollase boyfriendiga viisakasse kohta sööma. Ma panin selga uue pluusi, kuhu rinnahoidja ei mahtunud alla, nii et läksin siis ilma. Õhtusöögil hakkasin mingi asja peale täiega naerma ja kummardusin allapoole. Kui ma tagasi üles tõusin, vaatasid mu sõbranna ja ta boyfriend mind, nagu mulle oleks just kaks pead kasvanud. Ja siis ma avastasingi, et üks mu tiss oli pluusi seest välja lipsanud. Ja mul on  s u u r e d  rinnad.
  4. Mul on üks vanaisa, keda ma ka lapsepõlves haruharva nägin ja ilmselt tekitas ta minust teatavat kohmetust, nii et kui ta kord mulle sünnipäevaks õnne soovis, ütlesin ma “Sulle ka”.
  5. Ükskord mõni aasta tagasi blondeeris üks inimene mul juuksed nii ära, et nad olid pabervalged ja isegi helendasid. Mõni aeg hiljem katkesid mul pealmised juuksed ära ja juuksur lõikas mulle peaagu poisipea.
  6. Juustest rääkides, siis mulle ei meeldi väga väga pikalt ühe sama soenguga ringi käia ja pean kogu aeg midagi muutma. Selle tulemusena on mul olnud kõikvõimalikud soengud ja olen läinud blondist mustani. Küll aga ei ole ma kunagi julgenud end üleni siniseks, roheliseks või lillaks värvida.
  7. Mu meeldejäävaim kohtumine kuulsusega oli kohtumine ühe minu lemmik eesti näitleja Anu Lambiga. Töötasin siis raamatukogus infotöötajana ja tegin lugejakaarte. Anu Lamp tuli ja tahtis lugejaks registreerida, aga tal ei olnud ID-kaarti. Samuti polnud tal tavalise lugejakaardi tegemiseks pilti. Ma ütlesin, et ma ei saa talle siis lugejakaarti teha, kuid saan teha päevapileti, millega ei saa küll välja laenutada. Anu Lamp kui selline tundlik loomeinimese hing läks selle peale endast välja, ütles midagi pahasti ja läks minema. Ma olin suht ehmunud ja sain pärast vanemtöötaja käest pragada, et tuntud inimestele tehakse erandeid (ma ise olen sellisele erikohtlemisele põhimõtteliselt vastu). Mõni päev hiljem tuli Anu Lamp tagasi, vabandas oma käitumise pärast, mina vabandasin vastu, ütlesin, et tunnen end selle vahejuhtumi pärast kohutavalt. Kõik lahenes hästi ja mul oli nii hea meel, et ta ikka tagasi tuli.
  8. Ma olen kord elus politsei eest ära jooksnud (sellest tuleb selle väljakutse ühes postituses rohkem juttu)
  9. Mu vanavanematest on tänaseks elus ainult üks emapoolne vanaisa (see, kellega ma elu jooksul kõige vähem suhelnud olen).
  10. Ma kardan paaniliselt ämblikke.
  11. Mu lemmikloomad on kass, lontkõrv-küülik, panda ja koaala. Kuna pandat ja koaalat on keeruline omale koduloomaks võtta ja küülikute suhtes on mul allergia, siis on mul kodus nendest ainult kass.
  12. Kui ma olin umbes 1-aastane, haigestusin bakteriaalsesse meningiiti, millest tulin pärast pikka haigusperioodi siiski jäädavate tüsistusteta välja.
  13. Paar päeva pärast 1. klassiga ühele poole saamist läksin nii õnnetult valest kohast üle tee, et jäin auto alla, sain peapõrutuse ja lamasin mitu nädalat haiglas.
  14. Mul ei ole kunagi olnud ühtki luumurdu.
  15. Mu lemmik seltskonnamäng on Alias, aga ma sakin selles täiega.
  16. Mu läbiaegade lemmikuim film on Titanic.
  17. Üks mu lemmikumaid Eesti kirjanikke on Andrus Kivirähk, kelle raamatuid on mul kodus kõige rohkem.
  18. Ma olen umbes alates 16-eluaastast igapäevaselt energiajooke joonud (kuigi nüüd üritan tervislike eluviiside nimel Red bulli kohviga asendada)
  19. Ma ei söö tomatit, juustu ja pitsat (muuhulgas).
  20. Ma ei ole kunagi ühtki Bondi filmi näinud.
  21. Ma läbisin autojuhi sõidueksami alles 3.korral, kui läksin Tallinna ARK-i asemel Sauele eksamit tegema.
  22. Ma ei oska absoluutselt laulda. Ei ole ei häält ega pea viisi. Aga see ei takista mul kodus kõrvaklapid peas kõvasti laulmast.
  23. Ma ei oska paaristantse. Kui mõni mees mind kuskil peol tantsima kutsub, siis on mul raske mingit vabadust leida, et mitte inimest solvata.
  24. Ma vihkan shoppamist. Siia alla kuulub igasugune shoppamine, kaasa arvatud toidu ostmine.
  25. Ma olin lapsena suur raamatulugeja, aga nüüd pean end sundima, et mõni raamat üldse kätte võtta.
  26. Oskan mängida kabet, kuid mitte malet.
  27. Mulle absoluutselt ei sobi roosa värv, kuigi olen blond ja siniste silmadega (ei sobi mitte ainult minu enda arvates)
  28. Mu riidekapp koosneb peamiselt musta, valget ja sinist tooni riietest (eesti lipuga pole see kuidagi seotud :D).
  29. Minu suurim lotovõit on olnud 400 krooni, mis tollel ajal oli palju suurem raha kui krooniaja lõppedes. Tegelikult oli võidusumma 200 krooni, aga sellel päeval kahekordistati kõik summad, nii et sain 400.
  30. Ma olen realist/idealist, olen kehv valetaja, ma ei tea, mis asi on kannatlikkus ja ma olen kohutavalt kangekaelne.

Puhka rahus, kallis isa

Sellel ajal, kui minu sõbrannad igal aastal järjest poolduvad ja lapsi saavad, sureb minu perekonnas järjest pereliikmeid. Viimased aastad on selle kohapealt eriti rasked olnud. 2013. aasta sügisel suri minu teine vanaema (esimene suri juba 2002), 2015. aasta sügisel suri mu vanatädi Helgi, kes oli mulle nagu kolmandaks vanaemaks, ja nüüd selle aasta 15. novembril suri 57-aastasena minu isa. Kui vanaema ja vanatädi surm ei saabunud nii ootamatult, sest nad olid mõlemad enne seda haiged ja surid haiglas, siis isa surm tabas nagu välk selgest taevast.

Kui ma teisipäeva õhtul sõbranna juurest koju hakkasin minema, siis ma avastasin, et ema on mulle mitu korda helistanud ja sõnumi jätnud, et ma talle kohe helistaksin. Ma võtsin seda sõnumit halva aimdusena, sest just taolise sõnumi jättis ta mulle siis, kui Helgi suri. Kui ema kõigepealt telefonis ütles, et kurvad uudised, siis ma arvasin ilmselt esimese asjana, et minu ainus vanaisa on ära surnud, sest ta on ka juba päris vana, aga kuuldes, et tegemist on isaga, olin ma muidugi üsna šokis. Nagu pärast välja tuli, leiti ta kell 4 õhtul ja politsei oli 6 paiku juba Siimu ukse taga. (Isa leidis naaber, kes helistas 112, kuid meile ei osanud teatada.) Tal oli tugev astma ja surma põhjusena tuvastatigi lämbumine.

Kui ma hakkasin nüüd isast arvutist pilte otsima, siis ega ma väga palju ei leidnud ja peamiselt on tegu grupipiltidega. Aga ega see on loogiline ka, sest enamik pilte on arvutis 2012. aastast saati, kui ma oma praeguse arvuti ostsin, ja just sellel aastal kolisime kõik Nõmme majast välja eraldi elama ning isa kolis vanaemaga, kes järgmisel aastal juba suri, sadade kilomeetrite kaugusele Kuremäele, kus me tal just palju külas ei käinud ja tema meil Tallinnas ka mitte. Vahepeal ta kolis uuesti ja seekord Tallinnale lähemale Turbasse, kus ta nüüd oma kodust surnuna leitigi.

Ülaltoodud pilt tuletab mulle meelde, et just baka lõpetamisel ütles ta, et on minu üle uhke, mis on suured sõnad tema suust. See tuleneb sellest, et mõlemad mu vanemad on lõpetanud praeguse TTÜ ja meid Siimuga kasvatati kuidagi teadmisega, et kõrgharidus on elementaarne asjade käik. See tuletab mulle meelde, et ühel päeval varsti kunagi loodetavasti saan ma ka oma magistrikraadi ja sellele lõpetamisele isa, nagu ka isapoolne vanaema ja vanatädi, enam ei tule. Kui, siis ainult mõtetes. Mul on hea meel, et isa sai oma viimasel eluaastal veel mitu puhkusereisi teha ja elu nautida.

Mul olid isaga üldiselt keerulised suhted ja me ei olnud kuigi lähedased. Sellel on erinevaid põhjuseid, aga muuhulgas ka see, et ta oli ta mu lapsepõlves pidevalt ära tööl. (Ta töötas kunagi mitmetel juhtivatel kohtadel erinevates firmades või oli ametis oma firmaga.) Aga üks peamisi asju, mida ma isast mäletan, on see, kui kaastundlik ja abivalmis ta oli. Üks märkimisväärsemaid seiku, mis mul meelde tuleb, on see, kui ühel Eesti Vabariigi aastapäeval otsustasime sõbranna ja tema vendadega uisutama minna. Sõbranna vennal oli aga auto põhimõtteliselt lumes kinni. Kui palju me ka ei mässanud selle väljakaevamisega, läksin ma lõpuks koju, et küsida vanematelt, mida teha. Ma üldse ei oodanud seda, aga isa ise pakkus, et sõidab kohale ja tõmbab selle auto välja. Ja seda ta tegigi, nii et lõpuks isegi jõudsime uisutama. Isa oli emast ka tunduvalt otsustuskindlam ja kiirema reageerimisega, mis võib-olla ehk päästis kunagi minu elu, kui ma 1-aastaselt raskesse haigusesse haigestusin. Sest nii nagu ema on mulle rääkinud, oli just isa see, kes otsustas kiirabisse helistada, kui ema ei julgenud, sest tal oli varasemalt kiirabi ilmaasjata kutsumisega halvad kogemused. Kui isa poleks seda teinud, siis oleksin ma tänasel päeval ilmselt kurt või üldse surnud.

Isa vanaema matustel 2013. aasta sügisel

Juurtest ehk minu Nõmme

Kuna praegu on popp blogijate seas oma juurtest rääkida ja mina ei jäta kunagi kasutamata võimalust oma kodukohast rääkida, siis hakkan jälle heietama. Mina veetsin siis oma lapsepõlve ja tegelikult veerandsada aastat oma elust Nõmmel ja ma ei tea paremat kohta kasvamiseks kui Nõmme. Meil vedas vennaga, sest meil oli isegi Nõmme kohta päris suur aed ja kuigi lõpus oli kõik lage, siis lapsepõlves oli aed igasugu põõsaid täis ja ka maasikapeenar ja kasvuhoone olid olemas. See aeg, kui pidi ainult oma aias istuma, möödus tänu sellele väga lahedalt. Kuna meil oli suur maja, siis elas alguses meie juures mu vanaema õde, kes oli väga vana ja suri enne, kui ma kooli läksin. Aga ma nii hästi mäletan temaga mängimist, kus tema istus ja mina jooksin tema eest läbi. Kui tema jalutuskepp oli ees, siis oli liikumiskeeld ja kui mitte, siis sai mööda. Või seda, kuidas ma tema juures pilte käisin vaatamas ja kuna ta oli vene rahvusest ja rääkis eesti keelt tugeva aktsendiga, siis hakkasin mingi aeg tema eeskujul vene aktsendiga eesti keelt rääkima :D.

2012-06-06 13.50.09

Mingist hetkest läksime tänavale, mina julgem ikka ees, ja leidsime tänavalt palju naabrilapsi, kellega mängida. Osaga neist on suhtlemine tänaseks katkenud, aga osad on siiani lapsepõlvesõbrannad, kellega tunneme “Nõmme aegadest”. Eks ma sain tunda ka seda Nõmme pahemat poolt, sest suhtlesin ka selliste lastega, kellega poleks pidanud, kuid kes nüüdseks on normaalseteks täiskasvanuteks saanud. Kiiresti sain teada, et mitte kõigil polnud nii palju vedanud normaalselt teenivate vanematega kui minul ja ka kommionud ja liputajad leidsin kiiresti tee minu sõnavarasse. Teatud Nõmme metsa osi sai isegi kardetud nende samade tegelaste pärast, aga teine osa Nõmme metsast oli suur mänguväli, kus aaretejahti mängida või talvel kelgutamas käia. Ma mäletan, kui ma olin nii väike, et Piiri tänava mägi tundus mulle ilmatu suur :D, aga kui ma Vanakat esimest korda nägin, siis mul pidid silmad pealuu seest välja hüppama, et niiiiiiiiiii suur mägi. Mäe keskelt olen ma alla lasknud, aga päris ülevalt küll mitte kunagi. Kuna elasin Rahumäe lähedal, siis oli ka surnuaed teema. Öösel sinna minna ei juletud, sest igast nähtud õudukad olid pannud uskuma igast lollusi.

Selline lahe lapsepõlv, mida teavad ilmselt kõik Nõmmel üles kasvanud lapsed.

2012-06-06 13.49.14