Suveks 100 kilogrammi peale…

…ja ma ei tee nalja. Please note, et see postitus on valminud Fitlapi keskkonna jaoks.

I’m baaa-aack, bitches! 😀 Arvasite, et saite sellest paksmaost lahti, aga vĂ”ta nĂ€pust. Tagasi olen. Uue motivatsioonipuhanguga ja puha. Viimane kord ma kirjutasin siia, et ma ei saa sellega hakkama, et mul ei ole motivatsiooni jne.(Viimane postitus Fitlapis) Samuti ĂŒtlesin, et ĂŒritan omaette pusides kaalu kontrolli alla saada. Guess what, ma ei saanud sellega hakkama. Olin 7 kilo (nĂŒĂŒd juba 1,5 kilo vĂ€hem) raskem kui pool aastat tagasi alustades. Ma sĂ”in ikka fitlapi toite edasi, nt lavashirullid olid vahepeal igapĂ€evaseks lĂ”unaks (ja praegu juurutan ka seda), aga nt suvel ma ei lĂ€inud kordagi pliidi ÀÀrde ega kaalu peale. Ma ei tahtnud lihtsalt endale sĂŒĂŒmekaid tekitada ja sĂ”in lihtsalt, mis kĂ€tte juhtus. Tegelikult suutsin vist enam-vĂ€hem toituda, aga mĂ”nikord olid mul lihtsalt sellised Ă”gimishood, mis andsid kindlasti paar kilo kohe hopsti juurde

Aga nĂŒĂŒd olen ma tagasi ja 2 nĂ€dalat ma olen Fitlapi toitude abil omaette pusinud. KĂŒll liiga vĂ€he sĂŒĂŒes ja kĂŒll liiga palju. Esimese nĂ€dalaga lĂ€ks ilusti 1,5 kilo alla, aga teise nĂ€dala on pigem kaal seisnud, sest ma ei suutnud olla nii korralik, kui plaan oli. Ma olen vĂ”tnud endale suureks eesmĂ€rgiks, et kuna suveks saledaks ei anna minu kaalu juures kuidagi saada, siis 100 kilogrammi ja 30 kehamassiindeksi peale jĂ”uan ma kĂŒll. Minu Ă€ratusmomendiks oli nĂ€iteks ka see, et ma vaatasin TLC pealt neid paksude saateid
noh, neid, mis rÀÀgivad 250-kilostest inimestest ja sain aru, et kui ma midagi ette ei vĂ”ta, siis on see minu tulevik. Sest mingil pĂ”hjusel ma ei suuda ise oma kaalu paigal hoida, rÀÀkimata alla vĂ”tmisest. Ma kardan tegelikult ĂŒldse igasuguseid ĂŒlekaaluliste haiguseid, eriti diabeeti. Aga pĂ”hiline pĂ”hjus, miks ma tahan alla vĂ”tta, on ikkagi see helesinine unistus sellest kehast, mis mul kunagi oli, enne kui ma oma elu tĂŒhimiku tĂ€itmiseks vĂ”i probleemide eitamiseks Ă”gima hakkasin.

Mida ma veel vĂ”iksin rÀÀkida, et see 2000 tĂ€hemĂ€rki tĂ€is saada? (fitlapis saab 2000-tĂ€hemĂ€rgilise postitus eest 1 pĂ€ev kasutusaega) Mu motivatsioon ei ole enam sama, mis kunagi, kui ma palju madalamalt positsioonilt alustasin. Ma mĂ€letan kui paks ma endale siis piltidelt jne tundusin, siis nĂŒĂŒd ma ei ole lasknudki endast pilte teha. Suvisel Norra reisil said kĂ”ik pildid rinnust ĂŒlespoole tehtud. Mu motivatsioon ei ole sama, aga ma tunnen, et enam niimoodi ei saa ja pean pusima. Kui ma ei suuda 100% nii, nagu fitlapi reeglid seda ette nĂ€evad (3,5 toidukorda pĂ€evas, kindel hommikusöök, vabavara, palju vett jne), siis ma pean kuidagi omaette pusides kaalu kontrolli alla saama.

Advertisements

Mul ikka ei ole seda motivatsiooni…

MĂ”nes oma varasemas postituses (nt siin ja siin) olen kirjutanud, et hakkasin jĂ€lle kaalu jĂ€lgima, et endalt umbes 40 kilo maha raputada vĂ”i noh…vĂ€hemalt kolmkĂŒmmendki. AGA mul ikka ei ole seda motivatsiooni. Ma tean, ma tean, olen rĂ”ve rasvunud naisinimene, aga mul lihtsalt ei ole seda motivatsiooni, et gramme lugeda, kĂ”iki toidukordi ette planeerida ja endale kĂ”ike head ja paremat keelata. Don’t get me wrong, mulle meeldivad tervislikud toidud, ma arvan, et Fitlap on tĂ€is tĂ”eliselt hĂ€id tervislikke toite ja ma jĂ€tkan fitlapi teenuse kasutamist ehk siis nende retseptide jĂ€rgi toitude valmistamist, aga mul lihtsalt ei ole motivatsiooni, et end keeldude ja piirangutega piinata. Ma lihtsalt pean endaga aus olema ja tĂ”dema, et see moodus, kuidas ma endalt eelmine aasta 20 kilo raputasin, enam minu peal ei tööta. Et ma ei suuda ennast teist korda Ă€ra lollitada.

Ma muidugi jĂ€tkan kaalu jĂ€lgimisega selles mĂ”ttes, et ma tahan kaalu kontrolli alla saada, et see enam ei tĂ”useks niimoodi mĂŒhinal. VĂ”i noh, et see enam ĂŒldse ei tĂ”useks, sest siis ma ei tea, kust endale riideid enam saada. On mingid facebooki grupid, kus mĂŒĂŒakse suuri riideid, aga need on valdavas enamuses tĂ€dilikud ja mĂ”eldud vanematele inimestele. Eestis ei saa olla paks JA trendikas. Ilmselt peaks siis Londonisse vĂ”i raha vĂ€hesuse korral Helsingisse shoppama minema. Sest olgem ausad, praegu on pĂ”hiline pĂ”hjus, miks ma tahaks olla vĂ€iksem, see, et ma saaks tavapoest riideid ja ei peaks kuskilt nurgatagustest kohtadest neid hankima. Mitte et riided mulle hullult olulised oleks, mul pole ĂŒldse vaja kappi 10 paari teksaseid, aga midagi peab kodust vĂ€ljas kĂ€ies ikkagi selga panema, pĂ€ris paljalt ringi ei saa kĂ€ia. Ja mulle meeldiks, kui see niigi tĂŒĂŒtu tegevus nimega “shoppamine” oleks ikkagi vĂ”imalikult lihtne. Mingit peenikese ideaali, et nii oleks jube ilus ja kena, viitsin ma taga ajada umbes sama palju, kui ma viitsin oma juukseid pikaks kasvatada. Mulle meeldivad pikad juuksed teistel inimestel, aga ise ei viitsi, sest mul on nad nii paksud ja rasked ning nende pesemine ja hooldamine on pikana jube vĂ€sitav. Peenike olemisega on umbes sama lugu. Kui ma esimest korda seda kaalulangetust tegin, siis ma salamisi ikka lootsin peenikeseks saada, kujutasin end mĂ”ttes nii ette ja olin ju tegelikult jumala Ă”igel teel, palju ei jÀÀnud enam puudu normaalkaalust. Aga siis tuli kĂ”ik tagasi ja enam ma ei viitsi niimoodi vaeva nĂ€ha, kui ma ei tea 100% kindlalt, et suuudan seda ka hoida.

Vot sellised lood siis praegu. Ma ei tea, vÔib-ollla ma olen praegu liiga suure stressi all, töökohavahetus jne, vÔib-olla olen liiga laisk, aga praegu ma tunnen, et ma ei suuda ennast niimoodi piinata, et söön kÔhu ainult pool tÀis ja siis mÔtlen kogu aeg toidust.

KAALUPÄEVIK: I’m a winner

Ütlen kohe Ă€ra, et vĂ”itnud olen ma ikka iseennast, mitte kedagi teist. See ei ole vĂ”istlus, nagu keegi FB-s ĂŒhe mu postituse all kommenteeris. Aga vĂ”itnud olen ma selles, et ma sain kĂ€tte rohelise nĂ€dala. Ajee. Tervelt 7 pĂ€eva, esmaspĂ€evast pĂŒhapĂ€evani tĂ€ielikult kavas. Ok, tegelikult mitte pĂ€ris 100% kavas, kuigi ma panen fitlappi, et olen 100% kava jĂ€rgi toitunud. Ega ma enam eriti Fitlapis omale pĂ€eva kava ei teegi. Lihtsalt panen endale toidu peast kokku selle jĂ€rgi, mille jĂ€rele isu parajasti on. Aga patustanud olen ma selles osas, et esiteks olen lubanud endale ĂŒhe, paar korda isegi kaks suhkrut sisaldavat Batteryt pĂ€evas. Teiseks ei söö ma pĂ€ris tĂ”sist rukkileiba, vaid ikka nisujahu sisaldavat musta leiba, sest rukkileib maitseb nagu papp ja ma lihtsalt ei suuda ilma musta leivata. Natuke olen ka viinamarju kava vĂ€liselt suhu pistnud, aga muus osas tĂ€ielikult kavas.

Ma pean ĂŒtlema, et see roheline nĂ€dal oli ikka kuradi raske. Esiteks vaevas mind esimestel pĂ€evadel kohutav nĂ€lg, mida ma siis tööl olles tööd teha ĂŒritades pidin taluma. Teiseks oli meil ju naistepĂ€ev ja kui koju ma saan lihtsalt ahvatlusi mitte osta, siis tööl ma pean vĂ”itlema isudega, kui lauale tuuakse head ja paremat. Meil on tĂ€iesti tavaline, et peaaegu kord nĂ€dalas pakub keegi, kas ĂŒlemus vĂ”i keegi teine midagi head paremat. Aga ma suutsin naistepĂ€eva koogist kaarega mööda kĂ€ia, kuna Ă”nneks polnud koogid vĂ€ga isuĂ€ratavad. Oleks laual olnud sefiiritort, siis ma poleks vĂ€ga suutnud patustamata olla. Aga sellesse nĂ€dalasse jĂ€i ka ĂŒks nutuhoog, kus kĂ”ik tundus nii raske. JĂ€rsku ma ehmatasin Ă€ra, mulle jĂ”udis kohale, kui suur mu kaal tegelikult on, kui suuri pĂŒkse ma pean kandma ja lisaks ma nutsin sellepĂ€rast, et ostsin vales suuruses teksad ja mul hakkas rahast kahju. 😀 I can’t help it 😀

Kui palju ma selle rohelise nĂ€dalaga siis alla vĂ”tsin? TĂ€pselt 1,6 kg. Ma olen nii Ă”nnelik. Eriti Ă”nnelik olen ma selle ĂŒle, et ma suudan kavas olla, kui ma vĂ”tan pĂ€eva korraga. Lihtsalt stringin neid pĂ€evi kokku. Teiseks olen ma Ă”nnelik, et suudan rahuldavalt alla vĂ”tta jÀÀdes seejuures iseendaks. KĂ”iki minu toitumisharjumusi Fitlap vĂ€lja juurutada ei suuda ega peagi – seda see nĂ€dal nĂ€itas. Ma arvan, et ma suudan niimoodi, sellistel tingimustel ka pikalt edasi minna. NĂŒĂŒd ma pean vĂ€lja mĂ”tlema, kuidas ka sotsialiseeruda ja vĂ€ljas kĂ€ia nii, et ei kipu patustama. Aga see on eesmĂ€rk jĂ€rgmiseks nĂ€dalaks.

Sinine joon on prognoosijoon – see, kuidas asi peaks tegelikult minema

KAALUPÄEVIK: Oeh, kui raske

Oeh, mul on nii raske kavas pĂŒsida. Ma ei tea, aga mul ei ole lihtsalt sellist motivatsiooni, nagu mul esimesel korral oli. Esimesel korral oli mul mingi sisemine motivatsioon, sisemine klĂ”ps oli peas kĂ€inud ja ma olin jumala kindel, et ma saavutan oma eesmĂ€rgid ja kui ilusaks ja peenikeseks ma siis muutun. NĂŒĂŒd vasardab mul peas aga ainult see lĂ€bi kukkumine ja mĂ”tlen sellele, et mis siis kui ma nĂŒĂŒd ka alla vĂ”tan ja seda hoida ei suuda ja kogu vaev lihtsalt liiva joookseb. Ma ĂŒritan kĂŒll ennast motiveerida erinevate asjadega, nagu vĂ€iksemad riided, et suudan rohkem liigutada jne. (Juba just ostsin endale pĂŒksid ja pidin poest vĂ€lja tulema 50 ja 52 suuruses teksadega. Mark oli sellise suurusega pĂŒkse kassasegi viia. Aga vĂ€hemalt nĂ€evad mind ja ei imesta numbri ĂŒle 😀  Ühed ma ostsin kĂŒll kogemata liiga suured ja teised lĂ€hevad vaevu selga, kui ĂŒks number ainult vahet. Erinevat tĂŒĂŒpi teksadest on siis jutt). Kui muidu on normaalselt dieeditajal ĂŒks punane pĂ€ev rohelisel nĂ€dalal, siis mul on ĂŒks roheline pĂ€ev punaste rodus. Noo nii-nii raske on kavast kinni pidada. Esiteks kipun ma nende koguste juures nĂ€lga jÀÀma, mida ma esimesel korral ei tundnud. Ostsin selle vastu Spirulina tabletid, aga suurt ei looda. Teiseks on mul kĂ”ige-kĂ”ige raskem hoida eemale igasugustest magusatest jookidest. Tahaks siirupivett, mahla, limonaali, energiajooki. Issand, kuidas ma ei suuda elada ilma magusa Batteryta. Üritan seda suhkruvaba Red Bulli vastu vahetada, aga viimane on nii vĂ€kk. Ja Ă€rge öelge, et ma ĂŒldse lĂ”petaks nende joomise, sest ma ei saa. Kohvi mulle soovitud efekti ei anna ja mul on vaja hommikul vererĂ”hk ĂŒles lĂŒĂŒa.

NĂ€dalavahetusel tuli mul hea idee teha banaanipannkooke. Tahtsin midagi magusat ja mĂ”eldud-tehtud. Valisin banaanipannkoogid kookosjahust. Ostsin reedel kĂ”ik asjad Ă€ra ja hakkasin laupĂ€eva hommikul vaaritama, mĂ”eldes, et siis on hea tĂ€iskĂ”huga kinno minna, ei ole mingeid patuseid mĂ”tteid. Aga kokku tuli selline eriline pudruplĂ€ust, mis ei olnud kuskilt otsast pannkoogi moodi. Maitse poolest ka tavalistest pannkookidest kaugel kaugel. Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma maitsesin seda toore munaga segatud eelsegu vĂ”i hakkas kohupiim vastu, aga ma oksendasin pĂ€rast söömist kĂ”ik vĂ€lja ja pidin tĂŒhja kĂ”huga kinno minema, kus ma siis vĂ”tsin kohe rammusat banana split smuutit.

Vot selline kogemus mul nende kurikuulsate banaanipannkookidega. Kohupiimaga pannkooke ma igatahes enam ei tee.

Suvesaldo ĂŒmmargune null ehk augusti kokkuvĂ”te Fitlapiga

HĂ€bi tunnistada, sai ju suure suuga lubatud, et suvel jĂ€tkan kavaga ja ei lase end kĂ€est. Reaalsus on aga selline, et suve alguses, 3. juunil kaalusin 97 kilo ja nĂŒĂŒd 3. septembril kaalun jĂ€llegi tĂ€pselt 97 kilo. Ok, vĂ”ib-olla mul on praegu suurest patustamisest keha vett tĂ€is, aga mingisugune nĂ€itaja on see ikkagi. Augusti keskpaigast alates ei ole ma rohelist pĂ€eva kalendrisse mĂ€rkida saanud ja september on juba alanud samal rajal. Nii Ă”udne iseloomunĂ”rkus 😩 Mu august oli veel punasem kui juuli.

Mis ma oskan öelda, augusti teises pooles ma otsisin tööd ja nĂŒĂŒd on uuele tööle sisse elamise stress peal. Seda enam, et ma ei taha sinna kauaks jÀÀda, vĂ”ib arvata, et ka edaspidi on raske kava tĂ”siselt vĂ”tta. Ega ma punastel pĂ€evadel tĂ€ielikult kavast vĂ€ljas ei olnud, ikka tegin pĂ€evas korra kava jĂ€rgi sĂŒĂŒa. Aga lihtsalt vĂ€ga kergesti lĂ€ks jĂ€rsku lappama ja kange magusaisu tĂ”stis pidevalt pead. Sellest tulenevalt on mu augusti graafik jĂ€rgmine.

Ega ma augusti teises pooles enam kaaluda vĂ€ga ei tahtnud ega seda kaalunumbrit ka Fitlapi sisestada :D. Oblivion is bliss 😀 Aga noh, töö on mul vĂ€hemalt suhteliselt fĂŒĂŒsiline, palju kĂ€imist ja jalgadel olemist, TĂ€na vĂ”tsin ĂŒle 2 kuu ka ĂŒmbermÔÔdud Ă€ra ja vĂ”ib öelda, et poole suvega on tulnud sentimeeter siia ja sentimeeter sinna. Tegelikult kĂ”hul ja rinnal on isegi 2-3 sentimeetrit juures. Sucks. Sest ĂŒmbermÔÔdud rÀÀgivad tĂ€psemat keelt kui kaal.