Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel.

Ma olen Kaia Kanepi fänn ja tugitooli(tennise)sportlane olnud jäägitult alates sellest kohutavast Wimbledoni veerandfinaali kaotusest Petra Kvitovale, kus Kaial oli 5 matšpalli ja poolfinaali koht oli nii-nii lähedal. Muidugi olin ma tema mänge varem ka vaadanud, nt tema kaotust Li Nale Pekingi olümpiamängudel. Kui ta aga enne 2010. aasta Wimbledoni valusat kaotust üldsuse poolt maataa tallati, siis tehti küsitlus, millest ka raamatus oli juttu, kus küsiti, kas Kaia tõuseb veel esisaja hulka. Ja üle 60% rahvast arvas, et ega ikka ei tõuse küll.  Ma mäletan hästi, et ma vastasin seal seda, et ma usun tema tagasitulekusse. Aga lähme minu Kanepi-vaimustuse algusesse. Oli üks päikeseline suvepäev. Kaia Kanepi oli just aasta tagasi võitnud Prantsuste lahtiste noorte turniiri ja nüüd toimus Kadriorus 25000-dollariline ITF-i turniir Sampo Open, millest ka raamatus põgusalt juttu tehti. Ma olin oma perekonnaga kuskil sõidus, ma ei mäleta, mida me sel nädalavahetusel tegime, aga järsku tuli isale pähe, et läheks vaataks Kaia mängu. Mõeldud tehtud. Mäletan, et oli üsna palav suvepäev ja Kaia küll kaotas, aga see oli esimene mäng, kus ma sain aimu sellest, mis asi see tennis üldse on, kuidas seal punkte loetakse jne. Ja erinevalt jalgpallist, korvpallist jne meeldib mulle tennist vaadata ka siis, kui keegi omadest ei ole platsil. (Tegelikult jalgpalli ja korvpalli ei vaata ma üldse. Tegelikult ma mõtlesin rohkem talispordialasid, kergejõustikku, jne, mida ma vaatan hea meelega, kui meil keegi medalikonkurentsis on.) Ma olen Kaia ja nüüd ka Aneti mängude kõrvale vaadanud nii palju teisi naiste tennisetippude matše. Eriti usinalt vaatasin ma 2010. aasta US Openi avaringi mänge, kui Kaia samuti lõpuks veerandisse jõudis.

Nii et minusugusele tennisefännile on see raamat täielik maiuspala. Kaia kirjeldab seal pikalt ja laialt, mis toimus erinevate tema karjääri jooksul toimunud mängude kuluaarides. Miks ühel või teisel päeval tuli vastu võtta kaotus või mis aitas võidule kaasa. Mu ema ütles raamatu kohta, et Kaiast hakkas seda lugedes lausa kahju. Jah, tal on väga keeruline karjäär olnud ja nüüd saame  raamatust teada, et lisaks rohketele vigastustele on tal läbi aegade olnud keerulised suhted ka taustajõududega. Eks midagi on ka ajakirjanduses läbi käinud, aga mitte eriti Kaia vaatevinklist. Näiteks ei kujutanud ma ette, et Kaia mängule nii positiivset mõju avaldanud Silver Karjus käitus temaga sel teel ikka täiesti kohutavalt. Naljakas et ajakirjanuds tegi suure loo nende koos magamisest, aga tegelikult oli seal palju skandaalsemaid tõiku välja toodud. Ja selle Pablo Ciacopelli, kelle lahtilaskmist peavad paljud siiani suureks veaks, käe all ei olnud ta elu ka palju parem. Kuid Silver Karjus on ikka omaette frukt. Ma ei tea, kas tõelise edu saavutamiseks äkki peabki selliseid frukte taluma. Tundub, et vähemalt Kaia on karjääri jooksul nii arvanud, miks muidu ta neid frukte talunud on ja nende käe all treenida on suutnud. Minu respekt igal juhul, kui kõik see, mis raamatus avalikuks tuli, ka päriselt niimoodi juhtus. Sest ma ei tea, kuidas saab hästi mängida, kui treener enne mängu vaheajal kõige ropumate sõnadega loobib ja mängu ajal vastasele aplodeerib.

Igatahes oli see minu jaoks väga põnev lugemine, kus ma sain palju asju teada, mida ma varem ei teadnud. Lisaks lurjustest treenerite tegudele sain teada, et Kaia kaotas noorteklassis pidevalt Anett Kontaveidi vanemale õele. Samuti ei teadnud ma enne midagi sellest, et tal Jumalaga nii hea suhe on. Igal juhul ma usun, et igale teisele (eesti) tennise huvilisele on see põnev lugemine.

Advertisements

Mihkel Raua tõelise eestlase käsiraamat

Mis need siis on? Tammsaare “Tõe ja õiguse” viis köidet loomulikult. Kõik muu, alates Lutsust ja lõpetades Kivirähkiga, on eestlase maitsele liiga labased. Kenderist rääkimata – kui eestlane tolle roppsuu teoseid müügil märkab, helistab ta politseisse.

Ma loodan, et ma selle lõigu avaldamise eest mingit kohtukeissi kaela ei saa, aga ühesõnaga ma lugesin lõpuks selle naljaraamatu ka läbi. Vahelduseks midagi, mis läheb ludinal, sest ma olen muidu aeglane lugeja ja tõsised raamatud võtavad mul ikka aega. Ja naljaraamat see ongi – sest kogu eestlase käsitlus on võetud ette läbi irooniaprisma ja objektiks mitte lihtsalt eestlane, vaid meessoost eestlane. Naise kallal Mihkel ei aasi.

Raamatus “Eestlase käsiraamat: 100 asja, mida õige eestlane teeb” on tõesti 100 pisikest peatüki ehk tõesti 100 tõelise eestlase tunnust. Raamatu lõpus sai iga tunnuse juurde ka ristikesi teha ehk et kui palju ristikesi saad, nii palju oled ka tõeline eestlane. Mina vastasin 35 tunnusele ehk et ma olen ainult 35% eestlane. Ei puhka ma Saaremaal ega Hiiumaal, ei söö ma räime tomatis ega armasta ma kapsasuppi. Nii palju siis tõeline eestlane olemisest.

Aga ma sain palju uut ja huvitavat ka teada. Nt ei teadnud ma enne, et Virtsu sadamas on maailma parim kartulisalat. (Ei käi Saares puhkamas onju.) Ja sain teada, mis on sõnaühendi BMW taga. Ma ei tea, miks ma seda enne ei teadnud ja ega see mulle nkn täielikult meelde ei jää, aga vähemalt sain teada.

Eestlase käsiraamat on muidu tore ajaviitekirjandus, aga jääb kirjaniku varasematele üllitistele tugevalt alla. Küll ikka aasib ta selle eestlase kallal, kohati oli see minu jaoks juba liiga labane.

Ma hakkan nüüd Kaia Kanepi raamatut lõpuks lugema. Ema on sellega lõpetanud. Aga mul on pea täitsa tühi selle kohapealt, et millest vahepeal kirjutada, sest mul läheb sellega ilmselt terve igaviku. Andke mulle ideid, millest kirjutada.

Minu Kreeta

Seekord tuleb juttu Minu-sarja raamatust “Minu Kreeta”, mitte ei hakka ma heietama enda kogemustest Kreetal. Neid saab lugeda siin. Niisiis, rohkem kui aasta pärast Kreeta külastamist oli mul aega ja viitsimist lugeda läbi Minu-sarja kuuluv raamat “Minu Kreeta”. Ma mäletan, kui olime eelmine aasta emaga Tallinna lennujaamas, ootamas lendu Kreetale, kui ema võttis selle raamatu kotist välja. Olin just lugenud raamatut “Minu Kreeka”, kui mul polnud aimugi, et “Minu Kreeta” üldse eksisteeribki. Ema siis luges selle raamatu Kreetal olles paari päevaga läbi ja ma nägin, kuidas tal polnud mahti raamatut käest ära panna – igal võimalusel luges paar peatükki. Ja kui ma nüüd ise seda lugema hakkasin, siis kordus sama asi – raamat oli nii põnev ja hästi kirjutatud, et aina lugesin, tahtmata raamatut naljalt käest ära panna. Mulle meeldis see Minu-sarja raamat rohkem kui ükski teine sellest sarjast loetud raamat, PALJU rohkem.

Autoriks on siis Jaana Albri, kes ei kannata ühel hetkel enam Eesti põhjamaist kliimat välja ja otsustab Eesti tolmu jalgadelt pühkida ja sooja kliimaga Kreetale õnne otsima minna. Kuigi alguses on tal suuri raskusi sobiva töö leidmisega, leitab ta lõpuks ka Kreetal kontoritöö ja abiellub ning saab lapse kohaliku mehega. Loomulikult kirjeldab ta seda, kuidas mehe sugulased ta omaks võtsid ja milliseks kujunes tema Kreeka pulm. Ütleme nii, et filmis “Minu pirakas Kreeka pulm” ei liialdatudki näidatuga. Mulle meeldis, et autor ka oma isiklikust elust kirjutas ja ma igatsengi Minu-sarja raamatutes seda, et autorid kirjutaks rohkem oma isiklikust elust, mitte ei kirjeldaks ainult kohalikku riiki ja rahvast. Viimast oli ka selles raamatus rohkelt kirjeldatud. Raamatute “Minu Kreeka” ja “Minu Kreeta” põhjal on mulle ilmselt igaveseks mällu sööbinud järgmised faktid Kreeka kohta:

  • Kreeklased ei ole laisad. Võib-olla avalikus sektoris on, aga erasektoris töötavad kreeklased eriti turismihooajal suures palehigis.
  • Kreetalased erinevad Kreeka mandrirahvast samamoodi nagu saarlased Eesti mandrirahvast. Kreetalased ei võta mujalt tulnud kreeklasi naljalt omaks ega kutsu kergekäeliselt oma koju külla.
  • Poliitika huvitab kreeklasi sama palju kui eestlasi, seda eriti kriiside ajal.
  • Irakleio lennujaam, kus ma ka ise olen lendu oodanud, on au kuuluda Euroooa 5 kõige halvema lennujaama hulka. Ei saaks öelda küll, et seda lennujaama nt Londoni Standstedi lennujaamaga kuidagi võrrelda saaks. Pisike, rahvast täis, umbne ja poode-kohvikuid ülivähe.
  • Kreetalased on näiliselt üks hirmus lahke ja soe rahvas, kuid isekeskis kade, kitsarinnaline ja häirivalt otsekohene. Küsimused palga või üüri kohta on tavalised. Samuti kommentaarid ülekaalu või üleliigsete punnide kohta. Rääkimata seksistlikest naljadest.
  • Kreeklastele pole vein eriline alkohol. Ja neile meeldib õhtustada ja veinitada tundide viisi. Lõpuks tahavad kõik kõigi arvet maksta, mitte ei maksa igaüks enda arvet. Nii on kerge kreeklasi turistidest eristada.
  • Oliivid ja lambad on A ja O.
  • Beebiga ei käida väljas jalutamas. Sihitult vankiga jalutavat ema vaadatakse kui imbetsilli.
  • Nimepäeval on suurem osatähtsus kui sünnipäeval.
  • Kreekas näeb palju hulkuvaid koeri ja kasse, sest kreeklasi ei huvita loomad, kellest pole reaalset kasu.

…Ja neid huvitavaid fakte kreeklaste ja kreetalaste kohta leiab nendest raamatutest kuhjaga.

Mihkel Raua eneseabiraamat

Jõudsin just ühele poole Mihkel Raua raamatuga “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” ehk rahvakeeli lihtsalt Mihkel Raua eneseabiraamatuga. Pean ütlema, et alguses olin ma suhteliselt skeptiline, kui lugesin, et see on ENESEABIRAAMAT, sest ma jälestan eneseabiraamatuid. Kui ma selle aga poes suvalisest kohast korraks lahti tegin ja lugesin sellest, kuidas Baari-Talise intervjuu andis megasuured vaatajanumbrid, siis mulle tundus, et ta ei jaga ainult õpetusi, vaid räägib oma elust ja kogemustest ka. Ja kui ema teatas, et ta juba ostis selle ära, siis võtsin end järjekorda. Minu meelest see on isegi paremini kirjutatud raamat kui “Musta pori näkku”, aga ma arvan, et seda saadab natuke tagasihoidlikum edu, sest  ikkagi eneseabiraamat ja “Musta pori näkku” tekitas vaimustust ka paljudes sellistes inimestes, kes elu sees ühtki raamatut ei ole lugenud. Ja ma ei liialda praegu.

img_0662

Mul on selline tunne, et iga teine blogija Eestis on sellest raamatust juba oma blogis kirjutanud, nii et on raske midagi uut öelda. Nagu Ebapärlikarp juba kirjutas, siis on tegu raamatuga, mille sisu väljendub selles, et Mihkel Raud on läbi lugenud paarkümmend head eneseabiraamatut ja refereerinud neid 399 lehekülje ulatuses. Kuid mitte päris. Ta küll refereerib palju, aga toob iga mõne teise inimese antud idee kohta kogemusi enda elust. Ja minu meelest on see hea raamat neile, kes ei viitsi või kellel ei ole aeg neid 20 raamatut läbi lugeda. Põhiliselt seisneb see “kuidas palju kaugemale jõuda” selles, et ta räägib, mis vigu ta ise elus on teinud ja kuidas mina kui lugeja peaks neid vigu vältides “palju kaugemale jõudma”. Armas mõte, aga ma arvan ikka, et kui mina oma iidolitele kirjutama hakkaks, siis ei kutsuks keegi mind Los Angelesse endale külla. Aga seda ta just soovitas. Kui sa loed läbi mõne raamatu, kirjuta selle autorile. Kui meeldib mingi film, kirjuta selle režissöörile. Kirjuta hästi paljudele inimestele kogu aeg, sest teoreetiliselt peaks neid huvitama see, mis sul öelda on.

Ma sain raamatu lõppedes ikkagi aru, miks ma ei saa kunagi nii edukaks kui Mihkel Raud. Lõpu poole ta kirjutas, et pärast kuskil esinemisel end pensionäride ees häbistamist istus ta autosse ja kuulas koduteel Vikerraadiot. Nagu Vikerraadiot!? Who the hell kuulab Vikerraadiot? Kui me jätame 70-aastased pensionärid välja? Ilmselt ka sellepärast, et mul on väga raske võtta Sirpi iganädalaselt kätte või pidevalt igasugu eesmärke ja plaane teha. Näiteks ta kirjeldas, kuidas ta allkirjastas koos Liinaga mingi dokumendi, kus ta lubas aasta jooksul seda ja teist teha ja kui ei tee, siis jääb mingiks perioodiks ilma seksita. See peaks mehe jaoks olema motivaator küll. Samuti teeb ta enda sõnul endale tegevuskava, mida tahab aastaga saavutada ja paneb sellele vahe-eesmärgid. Mul on siin ainult kaalujälgimisega mingid eesmärgid ja vahe-eesmärgid. Aga kui ma peaks paljude asjadega nii tegema, siis on mul tunne, et muud elu ei oleks, kui nende eesmärkide täitmine. Aga kas elu seisneb selles, et kogu aeg aina parem, targem ja ilusam olla? Ma arvan, et Mihkel Raud on ka tunduvalt produktiivsem kui mina ja juba see takistab mul isegi Mihkel Raua edukuseni jõuda, veel vähem kaugemale. Ma kadestan inimesi, kes suudavad päevas 100 asjaga tegeleda ja selles ka edukad olla. Aga alati võib alustada edukaks saamisel sellest, et vältida neid asju, milles tema eksis. Näiteks mitte olla kunagi alkohoolik või mitte minna heast söögist paksuks. Sest ülekaalulisus on paha. Kui sa pole just Mihkel Raud, siis saadab potentsiaalne tööandja sind minema ja naisi/mehi on raskem lantida.

img_0660

Aga muidu oli selles mõttes hea raamat, et ma ikka südamest naersin mitmes kohas, ma ei mäleta, et ma humoorikuse osas palju kiidetud “Musta pori näkku” ajal nii palju oleks naernud. Järgmine lõik raamatust ajas mind niimoodi naerma, et kogu Tallinn kajas. Ma naersin isegi enne, kui ta püändini jõudis, sest ma enam-vähem aimasin, kuhu see jutt jõuab. Kuigi see tundub natuke liialdatud lugu olevat, sest raske on uskuda, et elus kuhugi jõudnud inimene niimoodi pange paneb. Samas ma vabandan ette, kui see siiski päriselt juhtus.

Kaks minutit enne istungi algust helistas mulle endine haridusminister Ossinovski ja teatas, et ettepanekule number see ja see tuleb vastu olla. Oolrait, teeme ära, nõu problem.
“Hääletame – kes on poolt?” küsis komisjoni esimees mõni minut hiljem. Kõik olid.
“Vastu?”
Mina olin.
“Aga miks siis?” küsisid teised mind hämmeldunult jõllitades.
“Eeeee … eeeee … eeeee …” ei saanud ma ju öelda, et kust kurat mina tean, partei esimees helistas ja käskis.
“Nooooooh?” küsisid komisjoni ülejäänud liikmed unisoonis.
“Ei noh, eeeeee … nii on, ma olen vastu,” ei suutnud ma end koguda ja panin viimaks peale heliplaadi, mis kõigile parlamendiliikmetele kohe esimesel töönädalal antakse.
“Me arutasime käesolevat küsimus fraktsioonis ja jõudsime konsensusele, et nimetatud küsimus on formuleeritud kiirustades ning vajab täiendavat analüüsi ja võimalikku laiemat ühiskondlikku debatti, sealhulgas koalitsiooni eestseisuses ning meie erakonna juhatuse juurde moodustatud haridus- ja noortepoliitika töörühmas, mis koguneb uuel nädalal ja mille päevakorda on arutatav ettepanek plaanis täiendava punktina lisada, et see siis konstruktiivselt ja emotsioonideta läbi arutada.”
Püha jumal, ma tõesti rääkisin niimoodi …
Nad vaatasid mind nagu tulnukat! Mõni ime, sest ettepanek, mille vastu Jevgeni mul hääletada käskis, oli alles järgmine. Praegu hääletasime me seda, kas me täna üldse hääletama hakkame.

Aitäh, Mihkel, et sa meile tõestasid, et sinu koht tõesti ei olnud riigikogus. Lisaks hulgaliselt huvitavale ja kasulikule infole olid mingid kohad, mis panid tõsiselt kukalt sügama. Näiteks kogu tema raha käsitlev peatükk. Me saime selles peatükis teada, et Mihkel Raud on puhtatõuline materialist. Olgu pealegi. Ega see mind ei üllatunud. Pigem see, et ta väitis, et kõik inimesed peavad raha kõige tähtsamaks ja kes vastu vaidleb, ei ole enda vastu aus. Ma tsiteerin:

Tollesamast “Nukitsamehe” filmist fraasi laenates – “raha mängib elus põhirolli, raha see on õnn ja armastus”. Igaüks, kes vastupidist väidab, on silmakirjateener.

Autš, kus nüüd ütles. Järelikult olen mina silmakirjateener, sest ma ausalt ei arva, et raha elus kõige olulisem oleks. Ma olen elus olnud nii väga kurb kui ka väga õnnelik ja kummalgi juhul ei olnud raha selles süüdi. Aga samas ei ole ma kunagi elus pidanud tõsist rahapuudust ka kannatama. Nii et võib-olla, kui ma elaks vahepeal natuke aega asotsiaali elu, siis ma laulaks teist laulu. Samas on mul korraga palju raha käes olnud ja ma ei tundnud küll, et nüüd on elus mingi teine kvaliteet kohe. Praegu ma olen ma täielikult vastu sellele põhimõttele ja materialistid on mulle eluaeg mingitpidi vastumeelsed olnud, nagu olekski nii, et kui võidad miljon eurot, siis on elu ilus. Ma arvan, et siis probleemid alles algavad. Tegelikult jõuab Raudki oma raha peatüki lõpus selleni, et ta ei tahaks miljonäriks saada, sest see muudaks elu niimoodi, kuidas ta võib-olla ei tahaks, et see muutuks.

img_0661

Samuti hämmastas mind see, kus ta soovitas, kuidas odavalt reisida. Need olid nagu nii miljonärile tehtud soovitused. Pms oli tema soovitus lennata ja koguda lennupunkte ja neid kasutada, et odavalt või äriklassis lennata. Tavalise inimese seisukohalt täiesti mõttetu soovitus, sest kes ikka palju lendab, kui vaid rikkad või need, kellel töö nõuab. Keskmisel eesti keskmist palka teenival eestlasel ei ole selle teadmisega mitte midagi teha. Kõik tema soovitatud reisisihtkohad olid ka nii kauged ja üldse, kirjeldada kohti selle järgi, kus hea süüa on – ajuvaba. Keda see toit ikka huvitab. Niikuinii mõtled koguaeg süües, et ei saa oma tavapärast tervislikku toitu süüa ja appi need kalorid.

Dieeditajana meeldis mulle eriti see peatükk, mis käsitles erinevaid dieediga seotud nippe. Alguses mõtlesin küll, et mida see paks dieedist teab, aga siis tuli meelde, et ta on ju viimasel ajal tõesti väiksema kõhuga olnud. Esiteks jagas ta meiega seda paradoksi, et kui plaanid võtta kahe kuuga 5 kilo alla, siis võtad 1, aga kui plaanid võtta kahe kuuga 1 kilo alla, siis tema garanteerib, et võtad 5. Samuti soovitas ta dieedi alguses panna külmkapp täis puuvilju ja viia neid tööle ja armukese juurde ja igale poole, kus sa päeva jooksul pikamalt peatud. Sest kunagi ei tohi kõht ootamatult tühjaks saada, sest McDonald’sid on iga nurga peal. Seda teavad kõik dieeditajad niigi, et kõht tuleb kogu aeg täis hoida, eriti siis, kui lähed külapeale, kus on laual kõikvõimalikud ahvatlused. Ta jagas ka sellist allavõtmise nippi, et vahetult enne söömist tuleb juua klaas vett ja kaal langeb kohe rohkem kui muidu. Samas on teooriaid, et 15 minutit enne ja pärast sööki ei tohi vett juua, sest see lahjendab maomahla ja toit ei seegi nii hästi. Aga samas on see vastuväide kuidagi kahtlane, sest toit seedub ju natuke kauem kui 15 minutiga ja maost kindlasti nii kiiresti edasi ei lähe.

Siin postituses on toodud ainult vähesed elulised näited ja poindid tema raamatust. Lihtsalt need on need asjad, mis mulle isiklikult imponeerisid või muul viisil tähelepanu äratasid. Tegelikult on seal veel sadu ja sadu muid huvitavaid lugusid ja näiteid elust. Lisaks muidugi reaalseid soovitusi, kuidas elus toimida. Nii et ma väga soovitan raamat läbi lugeda..

 

 

 

Minu Kreeka

Raamatu “Minu Kreeka” võtsin ma raamatukogust juba tegelikult enne, kui ma teada sain, et juba juunikuus ma sinna sõidangi, aga siis lugesin ka hoogsalt läbi. Esimene pool raamatust kulges väga hoogsalt, teine pool venis nagu Venivillem.

Raamatu autoriks on siis Ester Laansalu, kes töötab või töötas Kreekas aastaid giidina. Võrreldes näiteks raamatuga “Minu Island” meeldis mulle see, et autor räägib rohkem kreeklastest kui Kreekast. Raske on lugeda kirjeldusi kohtadest, mida pole näinud ega oska ette kujutada. Autor võtab raamatus ette nii konkreetsed tegelased, keda ta seal kohtab, kui ka üldised müüdid kreeklaste kohta. Nii saame teada, et Kreeklased pole üldiselt laisad, ainult riigitöötajad on need, kes streigivad. Erasektoris töötavad kreeklased palehigis, seda nii turismis kui ka põllumajanduses oma maad harides, mis üldiselt tähendab apelsini- ja oliivipuid.

Kahjuks ei olnud väga palju juttu Kreetast, kuhu mina suvel suundun (reis sai just ära bronnitud, jee :D), aga oh well, peab ise kohale minema ja ise kaema. Ning tegelt üks suur Kreeka ju kõik. Või ei?

1_1_22777163