Jamad reisibüroodega

Viimastel reisidel olen mõlemal korral reisibüroodega suheldes tundnud, et tahaks mööda seinu üles ronida. Ainuke normaalne kogemus reisibüroodega on mul olnud Novatoursiga, kus ma ise netis bronnides väikese jama korraldasin, aga reisikorraldaja oli 24 h olemas ja pms kohe sai see reis ka broneeritud. Noval oli ka kohapeal hea teenindus. Kui ma kunagi veel lihtsalt palmi alla tahan minna, siis mujale ei vaatakski. Siis kui Londonisse minek oli, siis pidin Wrisiga kõik läbirääkima, kus ööbimine, millised ekskursioonid, kuidas on lood pagasiga jne. Meilivahetus võttis nii palju aega, et kui kord sai midagi peaaegu kokku lepitud, siis teatati, et lennupiletid on vahepeal kallimaks läinud. Siis kui olin taas peaaegu broneerinud, ei vastanud tädi enam 5 päeva. Meeldetuletust saates tuli välja, et ta oli puhkusele sõitnud ja ei suutnud teada anda mulle, et ma edaspidi tema kolleegiga suhtleks. Ja kui reis lõpuks broneeritud sai 2-3 nädalat pärast seda, kui ma esimese päringu tegin, siis selgus, et hind oli jälle tõusnud ja me saime regada ainult ühe äraantava pagasi. Eks ma sain aru, jah, et oleks pidanud pigem helistama või kohale minema, et see hind aina üles ei keriks, aga see on tagantjärele tarkus.

Ja nüüd Germaloga suheldes tundsin jälle, et andke püss ja ma lähen metsa. Ma tahtsin reisi kohta paar küsimust esitada enne broneerimist ja sain suht kiiresti vastuse, aga siis saatsin eile varahommikul kirja, et tahaks nüüd bronnida ja lisasin veel täiendavaid küsimusi ja mingit vastust ei olnud täna lõunani. Siis mul tuli meelde, et kodulehel sai ka broneerida, ja bronnisin seal, aga pohhui, et ma viimastele küssadele vastust ei saanud. Või noh tegelikult sain lõpuks, kui enam ei lootnud saada. Kodulehel broneerides sain tellimuse kinnituse ja arve suht kiiresti, aga selline suhtumine ongi bürool, et kliendid broneerigu automaatselt kodulehel ja ei mingit personaalset lähenemist? Normaalne on küsimustele vastata ja normaalne oleks ka meili teel broneerimist saada. Või siis võiksid nad vastata ja esitada palve, et teeksin seda netis. Nüüd on mul ikka mitu küsimärki peas. Kas nt lennuaja muutudes nad saadavad kõikidele selle info ka meilile (telefonile oleks vist liig loota) või panevad kodulehele või ei vaevu üldse teatama? Ilmselt pean ma ikka enne reisi neid taga ajama ja fakte ise kontrollima.

Nendel kogemustel põhinedes tekib vägisi tunne, et Eesti reisibüroodes on neil kliente jalaga segada ja hoopis klient peab täiega pingutama, et löögile pääseda ja oma raha neile anda. Eks tavaliste pakettreisidega ongi konkurents suurem, kuna neid pakuvad peaaegu kõik firmad, teist liiki reisidega on konkurents väiksem ja siis võib mäkra mängida, sest ega neid reisikorraldajaid palju ei ole, kes Islandile selliseid reise teevad ja nt Tensi omad on juba välja müüdud. Aga mina unistan seni edasi sellest, et reisikorraldaja viskaks hundirattaid ja žongleeriks 5 palliga, et mina just nende firma valiksin. Selle eelduseks oleks elementaarne kliendiga suhelda viitsimine. Reise on muidu tore šopata, kuni on aeg reisibürooga läbirääkimiseks, siis kaob igasugune isu kuhugi minna.

635745160901057355558586838_yas-shopping

Advertisements

5 kohta, mida sooviksin külastada

5 kohta, mida sooviksin külastada

Hispaania (või üldse hispaaniakeelsed riigid) – ma olen tegelikult Hispaanias käinud (Kanaaridel), aga see pole päris see. Ma olen suur hispaania keele fänn ja seda ka õppinud, kuigi nüüd on kõik unustatud. Kui ma hispaaniakeelsesse riiki läheksin, siis teeksin läbi hispaania keele kiirkursused, et seal siis natukenegi räääkida saaks. Aga selle pidev kuulmine seal oleks juba pai kõrvadele.

Island – ma unistasin Islandile minekust juba enne, aga raamatu “Minu Island” lugemine kinnistas seda veelgi. Minu jaoks on Island eksootika, mitte mingi Taimaa.

skogafoss-south-iceland-summer

Norra – Norra huvitab mind eelkõige Islandi aseainena. Et kui Islandile ei saa, siis võiks vähemalt Norras ära käia. Kui Islandil saaks enne ära käia, siis ilmselt Norra mind enam ei huvita :D. Mul oli eelmine aasta mingi plaan Norra bussireisile minna, siis plaanisin ma Londoni asemel Oslot külastada, aga lõpuks otsustasin Londoni kasuks, sest Norras tahaks rohkem loodust näha, mitte niivõrd Oslos kükitada. Aga Inglismaa puhul huvitas just London.

Los Angeles – ma tahaks näha seda linna, mis on nii paljude filmide/sarjade tegevuspaigaks olnud. Käiks läbi mitmed sealt tuntud kohad. LA on ainus koht, kuhu ei tahaks minna turismikale ega isegi omal käel minnes hotellis ööbida. Seal võiks elada mõnda aega kellegi juures, kes seal on pikka aega elanud ja linna hästi tunneb. Näeks LA ööelu ka jne. Ma arvan, et ainult nii saaks selle õige elamuse.

Ükskõik kuhu, kus saab kas või loomaaias pandat näha – ma tean, et panda nägemiseks ei pea Hiinasse sõitma, aga ma tahaks minna kõige rohkem Hiinasse pandade reservaati, kus neid ikka hulgi on. Seal vahiks terve päeva neid, siis oleks eluga rahul :D.

Miks mulle ei meeldi reisida

Lugesin just Malluka postitust sellest, miks talle ei meeldi reisida, ja tundsin suurt samastumistunnet. Pärast sel suvel tehtud kahte reisi ma tunnen, et ma ei taha 100 aastat enam kuhugi reisida. Kusjuures nagu siin blogiski sai kirjeldatud, siis ma ootasin mõlemat selleaastast reisi väga. Juuni alguses toimunud Kreeta reisi plaani panime paika juba kuskil veebruaris ja ma tegin endale internetis countdowni, mida ma iga natukese aja tagant igatsevalt vaatamas käisin. Hullult ootasin seda reisi, sest ma polnud aastaid lähiriikidest kaugemale reisinud ja eriti just palmireis tundus megaahvatlev.

IMG_0112
Imeline Santorini

Kui ma Kreetalt tagasi jõudsin, siis hakkasin kohe uue reisi plaane tegema ja kuigi ema oli alguses vastu, siis rääkisin temagi nõusse, et tahaks nii väga näha seda ajaloolist Londonit. Kuna ma olen nii vähe reisinud ja ma pole just suuri tuntud Euroopa linnu üldse külastanud, siis tundsin, et kui raha on, siis peaks veel mõne linnareisi ette võtma. Ja kuigi mul oleks praegugi raha reisida, siis absoluutselt ei tõmba. Mida lähemale Londoni reis jõudis, seda vähem tahtsin ma uuesti kohvrit pakkima hakata. Vahetult enne Londoni reisi oli null excitement. Ka Londonis hädaldasin iga asja peale ja läksin emaga mitu korda tülli, mitte tahtes ilmselgelt seal üldse viibida. Ühe päeva veetsingi puhtalt hotellitoas magades, sest öösel ei saanud und. Üldse läks see neli päeva nii, et 2 päeva oli tegevust ja 2 päeva ei olnud enam midagi teha ja viimasel päeval shoppates ma pidin ära surema. Nüüd kahetsen, et ma shoppamist seal tõsiselt ei võtnud, sest ma ostsin sealt ainult ühe jope, kuigi oleks võinud palju rohkem kaasa haarata (seal oli erinevalt eestist palju minu jaoks sobivaid plusssuuruses riideid) Kuigi London kui linn mulle tegelikult meeldis ja midagi ma ei kahetse. Koju jõudes oli mul sellest reisimisest nii kopp ees, et ma ainult vedelesin kodus ja ei viitsinud 2 kuud oma kohvrit lõpuni lahti pakkida.

IMG_0181
Trafalgeri väljak

Londoni reis kujunes palju raskemaks kui Kreeta reis, sest pakettreisil on kõik sinu eest välja mõeldud ja ära tehtud. Londoni reisil pidime aga kõike (transport lennujaamast hotelli ja tagasi, punktist A punkti B liikumine kohapeal, ühistranspordi piletid jne) ise tegema ja välja mõtlema. Ühesõnaga ma sain aru, et reisimine kui seiklemine pole üldse minu teema. Jah, iga mõne aasta tagant pakettreisil palmi all käia oleks väga tore, aga ei mingit iseseisvat seiklemist kuskil Euroopa metropolis. Siin on veel mõned põhjused, miks reisimine on kõige tüütum asi maailmas:

  • Ilmselgelt transport kohale ja tagasi, mis üldiselt tähendab tüütut lennukis istumist, kus ei ole võimalik magada ega olla. 4 tundi lendamist oli minu jaoks juba õudus kuubis, ma tõesti ei kujutaks ette 12-tunnist lendamist.
  • Lennujaamas check-inidega mässamine ja lennujaamas ootamine, närveerimine, kas pagas läks kaduma või mitte, virtuaalne passikontroll, järjekorras seismine ja sada muud tüütust, mida üks lennukile minek endast kujutab
  • Lennuajad on nagu jumal juhatab. Londonist tagasi tulles jäi meil öö vahele, sest pidime kell kolm öösel hotellist lahkuma, et mingi 7-8 ajal väljuvale lennule jõuda.
  • Mul on pidev häda pissihädadega reisil olles. Nimelt on mul veidi sagedamini häda, kui muidu tavaline oleks, ja siis alati on jama, kus pissile saaks. Ma ei saa põhimõtteliselt kunagi midagi juua ja pean enne igasugust reisi, bussisõitu, autosõitu jne asjad läbi mõtlema, sest kui mul tuleb häda, siis ma pean kiiresti vetsu saama, muidu on jama. Närvid aitavad ka häda tekkimisele mõnusalt kaasa
  • Bussisõidud. On tüütud. Oli tüütu, kui Hiiumaal käisin eelmisel suvel ja oli tüütu Kreetal. Aga kui seal midagi tahtsin näha, siis pidi ette võtma asja.
  • Kui eestis ma käin ringi suht kaks kätt taskus (eriti kui autoga liigun), siis reisil pead kuskil minema, ikka koti ka võtma, kus on kaamera, veepudel jms, mis teeb koti raskeks ja siis sa pead seda kaasas vedama.
  • Kui tahad midagi sihtkohas näha, siis pead megavara üles ärkama. Rekord oli Kreetal, kui Santorinile minekuks pidi kell 5 ärkama.
  • Toidud pole sellised, nagu harjunud oled ja vähemalt mina sattusin nii Kreetal kui ka Londonis mingite x toitude otsa, mis kas polnud midagi erilist või ei maitsenud. Näiteks võtsin Kreetal kogemata kalmaari, mis oli lihtsalt jube.
  • Hotellis pole normaalset internetti ja telekast tuleb mingi pask (ok, Londonis olid normaalsed kanalid, aga Kreetal oli õudus)
  • Hotellitoast varastatakse, seega pead oma tähtsamat vara KOGUAEG kaasas kandma, isegi hommikust sööma minnes.
  • Pidev suhtlemine võõrkeeles ja võõrkeelsete inimestega ümbritsetud olemine. Mida võõram kultuur on seda rohkem inetu pardipojana sa end tunned. Kui ise saad inglise keelega hakkama, siis su vestluspartner võib panna sellist aktsenti, et jumal anna kannatust. Londonis oli muidugi super, aga ka seal olid burkad ja neegrid jt minu jaoks nii harjumatud. Mitte et ma mingi rassist oleks, aga harjumatu lihtsalt. Londonis ma vist hirmutasin mingid neegrid metroos meist eemale istuma, sest ma kogu aeg vahtisin neid. 😀 Mitte halvapärast, aga huvitav oli. Ühesõnaga kui ma mõlemalt reisilt tagasi tulin, siis ma oleks võinud esimesi kohatud eestlasi nähes neid kas või suudelda, sest nii mõnus oli jälle omadega olla.
  • Võõras linn või koht ja sa ei oska seal mitte kuidagi orienteeruda. Tagasi eestisse jõudes oli nii mõnus tuttavatel teedel sõita, teades, kuhu ja kuidas saab.
  • Võõrasse kohta reisides kasvab ootamatuste tekkimise võimalus mitmekordselt. Igasugused ootamatused ja üllatused kohe üldse ei meeldi. Halvim mälestus on hands down, kui hotellitoast raha varastati. Ka see, kui Santorinil oleks peaaegu laevalt maha jäänud, oleks võinud kujuneda tõeliseks õudusunenäoks.

Ma tean, et mitmed loetletud asjadest on väikese uurimistööga kergesti ületatavad ja teised on sellised, mis ei tohiks elamuste ja kogemuste kõrval suureks probleemiks olla. Aga ma olen selline inimene, et kui mu meepotis on tilk tõrva, siis see meepott läheb mahakandmisele. See tähendab, et kuigi jah lõpuks ma mäletan pigem head, siis reisil olles ma ei naudi seda täiel rinnal, kui on mingid häirivad asjaolud. A la ma ei naudi bussiaknast avanevat vaadet, kui mul on parajasti pissihäda.

Kunagi kui ülikooli ajal oli võimalus Erasmusega kuhugi minna, siis sellele ma ütlesin ka kohe ära, sest ma tean, et reisil kogetu ja nähtu ei kaalu never-ever üles seda, et pean päevad läbi mingite võõraste inimestega koos olema ja igasuguseid asju tegema, mida ma võib-olla nii väga teha ei taha. Siis olekski kaks võimalust, kas ma harjuks ära ja mul oleks enam-vähem tore või sellest kujuneks mu elu kõige õudsam periood. Ja ma ei võtnud seda riski. Ühesõnaga võib öelda, et ma pole just kõige kohanemisvõimelisem inimene.

London calling

Sellest, kuidas ma Londonis õudusjutte üle elasin, ma juba rääkisin. Aga nüüd räägin ma sellest, kuidas meil üleüldiselt see tripp möödus. Minekule asusime 8. augustil ja lennuk väljus kell 12. Mis mulle selle lennureisi puhul ei meeldinud, oli see, et tänu Ryanairi omapärasele online check-ini süsteemile ei saanud me emaga lennukis kõrvuti istuda. Ei minnes ega tulles. Minnes istusid mu kõrval kaks britti, kes olid teineteisele võõrad, kuid asusid siis lennukis jutustama. Me võitsime oma elust 2 tundi ja maabusime kohaliku aja järgi kell 12.55. Maandudes ootas meid ees elektrooniline passikontroll ja siis hakkasime otsima, kust need coach-bussid väljuvad. Peaaegu oleks bussist maha jäänud, kuid abiks tuli ikka vana hea küsimine, ja jõudsime viimastena bussi peale. Ka hotelli leidmine ei läinud niisama lihtsalt. Hotelli kodulehel olid juhised, kuidas bussijaamast hotelli saada, aga need olid väljumiste, mitte saabumiste hoone juurest. Bussijaamas oli õnneks suur kaart, kust me vajaliku info kätte saime. Hotelli liikudes ehmatas meid korralikult ära see, et üks tänav muutis mitu korda oma nime ja siis me arvasime, et oleme oma hotellist mööda põrutanud, kuigi tegelikult oli kõik õigesti.

Kui hotelli saabusime, siis tuli “meeldiva” uudisena tõik, et kõigepealt pannakse meid ühte tuppa, kust me siis järgmisel päeval teise tuppa edasi kolime. Esimene tuba oli suurem neljakohaline tuba, mis oli veits peldik selle toaga võrreldes, kuhu järgmine päev kolisime. Põrand vajus ja aknast polnud mingit vaadet. Hotell ise asus väga kifti atmosfääriga Victoria ajastu hõngulisel tänaval, kus polnud ka suurt liiklust. Ema küll virises alguses, et suurlinna tänavamelu ei lase magada, aga tegelikult ei olnud häda midagi. Kuna me jõudsime hotelli mingi 5 paiku õhtul, siis esimesel õhtul palju ei jõudnud. Kuna Buckingham Palace Road asus meie hotellile väga lähedal ja ma vaatasin kaardilt, kuhu suunas palee jääb, siis läksime esimese vaatamisväärsusena seda uudistama. Buckinghami palee juures ei tohtinud sõita bussid, seega avanes seal hoopis teistsugune tänavavaade kui mujal Londonis. Nimelt täidavad Londoni kesklinna eelkõige bussid ja taksod. Bussiliine on palju, bussid käivad päeval tihedalt ja kui sinna liita veel ekskurssioonibussid, siis on neid punaseid busse tänavatel tõesti palju. Buckinghami paleed ei valvanud mingid naljavennad. Ei, meestel olid lausa suured automaadid käes.

IMG_0139

Kuna ma unustasin lihtsalt omale püksirihma kodust väljudes peale panna ja mul teksad kohe mitte ilma ei tahtnud üleval püsida, siis läksime esimesel õhtul mulle püksirihma ostma, mille leidsime raudteejaama suvalisest riidepoest. Lisaks haarasime toidupoest ka kohalikke siidreid, kokteile ja veini kaasa ning suundusime hotelli olümpiamänge vaatama. Mulle meeldis seal õhtuti olümpiamänge vaadata ja Suurbritanniale kaasa elada, sest kodus mul telekat ei ole ja eesti kanalid näitavad ainult teatud alasid, kus eesti osaleb. Londonis sain ma näha aga igasugu alasid, millest mul olümpial varasemalt aimugi polnud. Järgmine päev aga oli killer, kuigi me seda hotellist väljudes ei teadnud. Nimelt olin mina võtnud endale kinnisideeks, et pean Madam Thussaudi muuseumit külastama. Ja kohe metroos algas meie seikluste kadalipp. Nimelt läksime tänu London Undergroundi rakendusele (see on väga hea rakendus metroos seiklejale, väga soovitan) õigele liinile ja õigele suunale ja astusimegi tegelikult õigele rongile, aga ma vaatasin rongi peale vale plaani ja järgmises peatuses läksime segaduses maha. Käisime metroos segaduses ringi, et millisele rongile me peaks küll minema, kuni ma lõpuks sain aru, et olime enne täiesti õigel rongil.

Meil oli päris palju peatusi sõita, kui lõpuks Baker Streetile jõudsime, kus see muuseum asus. Mina olin naiivsena arvanud, et ma lähen astun lihtsalt muuseumist sisse ja ostan pileti ja kogu lugu. Mis aga tegelikult toimus, ehmatas ikka korralikult ära. Nimelt lookles väljas mitu 100-meetrist saba. Kuigi see järjekord ehmatas ikka korralikult ära, otsustasime siiski ootama jääda, sest muud polnud meil oma ajaga peale hakata. Kui oleks aga teadnud, et majast väljas looklev jä üsna kiiresti edasiliikuv järjekord oli ainult algus ja et sees tuli veel oma 2 tundi oodata, siis oleks vast loobunud. Nii oluline see Johnny Deppyga pildi tegemine ikka ka ei ole. Aga kui me olime juba alustanud, siis ei saanud pooleli jätta. Lõpuks lõid jalad all tuld ja kui ootejärjekord jõudis trepini siis kõik istusid seal. Ja mis pilt avanes järjekorra lõpus piletikassas? Üks, ainult ÜKS tädi müüs kassas pileteid. Seal oli veel mingi kiri, et üks kassa on meelega avatud, et korraga ei satuks saali liiga palju inimesi ja et kõigil oleks võimalik oma lemmikutega pilti teha. Selles mõttes isegi arusaadav, sest sees käis ka korralik tunglemine. Muuseumis ajas mind närvi see, et väljapääsu ei olnud kuskil. Üks saal viis järgmisesse ja pärast vahakujusid tuli veel mingid asjad, millest ühe, taksodega ringi sõitmise tegime ka kaasa, aga pärast seda hakkasime väljapääsu otsima. Läbi suveniiride poe ja jumal teab mis ruumide veel jõudsime lõpuks väljapääsuni.

 

IMG_0159

IMG_0165

IMG_0166

Pärast muuseumit käisime kiiresti hotellist läbi, vaatasime meie uue toa üle, kuhu meie pagas oli ka ilusti ümber tõstetud. See oli küll hästi pisike tuba, kuhu midagi peale mööbli ei mahtunudki ära, aga vaade oli teisel korrusel tänavale ja kuna voodid olid mugavad, siis meeldis tuba mulle isegi rohkem kui Kreeta 4 tärni hotell, kus voodid olid kõvad ja padjad olematud. Hotellist liikusime jälle oma lemmikusse metroosse, kus kahe peatuse kaugusel Ritzi hotelli kõrval asus bussipeatus, kust väljusid öiste ekskursioonide bussid. See oli meil ettetellitud ekskurssioon ja mina valisin kõige varasema võimaliku kellaaja, et oleks ikka valge ka veel. See buss, nagu ka kõik Londoni ekskurssioonibussid, olid ülevalt lahtised, ilma katuseta. Me võtsime istekoha üleval sisse ja vaatasime, et huvitav, miks kõik soojade riietega on. Vaid üks onu bussi tagaotsas ja meie giid olid lühikeste varrukatega. Kui buss liikuma hakkas, siis saime aru, miks oleks pidanud soojemalt riidesse panema. Nimelt tõmbas sõidu ajal korralik tuul ja ma ei mäleta, millal mul viimati nii külm oli, kui selle bussisõidu ajal. Kui suurem osa vaatamisväärsusi oli nähtud, siis kolisime alla sooja ja küll seal oli soe.

Pärast ekskurssiooni jälle hotelli olümpiamänge vaatama ja kuna ma olin päeva jooksul nii red bulli kui ka kohvi joonud, siis ei saanud ma öösel üldse und, ja värisesin, mõeldes nendele õudusjuttudele, millest ma kirjutasin SIIN. Kuna meil ei olnud järgmiseks päevaks mingit konkreetset plaani, mida teha, siis käisime korra Trafalgari väljakul, samuti London Bridge’il ja tegime pilti Tower Bridge’i taustal. Oleks tahtnud Tower Bridge’ile lähemale, aga samas ei viitsinud rohkem seigelda, et kuidas ja millega sinna lähemale saaks. Kuna ma olin nii magamata eelmisest ööst ja meil mingeid ideid ei olnud, mida veel teha, siis tahtsin ma jubedalt hotelli magama minna, ja läksingi ema. Ema muidugi oli pahane, et mis mõttes ma temaga mööda linna ei taha käia, aga läks lõpuks meie hotelli ees peatuva bussiga niisama ringi sõitma. Aga mul ei tulnudki päeval hotellis und. Kui ema tagasi tuli, siis läksime õhtust sööma. Leidsime mingisuguse restorani moodi asja ja sõime suppi seal, sest kopp oli ees saiast ja burksidest. Nimelt hotelli ommikusöök oli ehtne inglise hommikusöök tavalise krõbesaia ja croissantidega. Ja ka McDonaldsi külastamine ei olnud meile reisi ajal võõras. Tagasi hotellis jõime jälle siidrit ja vaatasime olümpiamänge. Seekord tuli isegi minul hea uni. Ei seganud mind tänavalärm (kuigi just sellel ööl alustati tänavaremondiga, ÖÖSEL!!!) ega ema norskamine.

 

Viimane ja neljas päev oli planeeritud shoppamisele. Kuna me sealseid kaubamajasid eriti ei teadnud, siis läksime Primarki, kuhu Siim soovitas meil minna. Lisaks olin ma emale lubanud, et otsime talle kleiti, millega ta saaks augusti lõpus pulma minna. Nii et kuigi mul mingit shoppamistuju ei olnud, siis tuli minna. Ema leidiski endale pulmadeks kleidi ja lisaks veel kahed baleriinad. Aga mina skoorisin endale viimasel hetkel mõnusa musta jope, ainult 23 naela eest. Primarkis olid tõesti ulmeliselt odavad hinnad ja seal oli ka suuremaid numbreid saada, mida eesti poekettidest naljalt ei leia. Kui mul oleks rohkem shoppamisisu olnud, siis oleks võinud sealt 100 naela eest terve sügis/talve garderoobi hankida. Primarki kõrvalt leidsime ka ühe suveniiripoe ja ka sealt ostsime mõlemad kotitäie asju. See shoppingukäik sai tehtud mõne tunniga ja siis läksime hotelli tagasi, kus vaatasime sõudmist ja seda, kuidas Eesti skooris pronksmedali. Kuna kõhud olid jube tühjad, siis otsustasime McDonaldsi kasuks, aga otsustasime otsida sellise mäki, kus saab istuda ka, sest meie lähedal olevas raudteejaama mäkis see võimalus puudus. Selleks istusime hotelli eest ainsale bussile, mis seal liikus, ja hakkasime pilguga mäkki otsima. Trafalgari väljaku lähedal leidsimegi ühe. Pärast söömist läksime sõitsime sama numbri bussiga edasi lõpp-peatusesse ja tagasi, lihtsalt selleks, et kergesti linna näha. Kusjuures me polnud ainsad, kes linna nägemiseks sellise viisi valisid. Kaks tüdrukut meie bussis tegid samamoodi ja tulid ka samas peatuses maha, kus meiegi.

 

Tagasi hotellis üritasime puhata, ema isegi tukastas veidi, sest meid ootas ees killer öö. Nimelt väljus lend kell 6.45 ja meil tuli hotellist juba pool kaks öösel väljuda. Bussipilet oli meil ostetud ja enne bussile minekut ostsime Starbucksist kohvi (ja Starbucksi kohvi on tõesti hea). Lennujaamas pidime infarkti saama, kui avastasime, et seal on umbes 100 erinevat väravat ja teatud väravatesse viis RONG. Enne väravaid oli aga pikk kaubatänava allee, mis tundus, et ei lõppegi ära. Kui kell 4 oli rahvast veel vähe, siis 6 paiku oli ootesaalis megapalju inimesi, istekohad kõik paksult täis. Ja meie värav sattuski selline, kuhu tuli rongiga minna. Lennukis istusin ma seekord kahe eestlase kõrval, kes vaatasid lennu ajal ka filmi, mida ma sain väsimuse peletamiseks natuke piiluda. Eestis võttis meid vastu üsna jahe ilm ja koju jõudes avastasin, et kass oli mu voodi täis situnud ja kusnud. Mis oli jube imelik, sest kui ma Kreetal käisin, siis ta selliseid trikke ei teinud. Oli see nüüd mingi kättemaks või suur kassiahastus…

Londoni reisi probleemid

Viimases postituses tegin enneaegset paanikat, sest tuli välja, et tädi läks puhkusele lihtsalt, aga andis teise tädi meili, kellele ma siis kirjutasin ja kes siis lõpuks reisi ära broneeris. Aga kohe pärast broneerimist kerkis mitu probleemi. Esiteks tuli mulle üllatusena, et Ryanairis peab online check-ini tegema ja seda nii minnes kui ka tulles. Kui ma minnes isegi suudan sellest süsteemist aru saada ja check-ini ära teha, siis kuidas ma naastes peaks seda tegema, kui mul pole ei arvutit ega printerit?

Teise probleemse tõigana ilmnes see, et tädi ei saanud kokkulepitud hinnaga kahte äraantavat pagasit registreerida, vaid ainult ühe. Aga käsipagasi mõõtmed on mingi 55cm x 40cm x 20cm, pluss väike kott mõõtmetega 35 x 20 x 20. Need suurema koti mõõtmed ei vasta isegi tavalise spordikoti mõõtmetele ju. Minu spordikott on sügavam. Käisin kotipoes mõõtmas ja leidsin väikeseid kohvreid, mis vastavad nendele mõõtmetele, aga käsi ei tõusnud ostma, sest need maksid rohkem kui äraantava pagasi summa oleks. Lisaks oleks see väike kott liiga väike, et sinna midagi mahuks, näiteks fotoaparaat. See tähendab, et mina küll ei saa aru, kuidas inimesed käsipagasiga lendavad.

Vaikselt hakkan juba reisi enda pärast muretsema. Näiteks, kuidas me lennujaamast hotelli saame. Lennujaamaks on meil Stansted ja vaja jõuda Victoria piirkonda Sydney hotelli. Nagu ma aru saan, siis taksod on Londonis megakallid. Ja meil ei jää midagi muud üle, kui vähemalt tagasi tulles hotellist lennujaama minnes taksot kasutada, sest lend on 6.45 ja ühistransport 2 tundi enne seda ilmselt ei liigu. Kui ma viibin kesklinna hotellis, siis kui vajalik on mulle see Oyster card. Kas kesklinna tsoonides on palju ringi sõitmist? Kas sellel London Passil, mis võimaldab erinevatesse vaatamisväärsustesse sõita, on mõtet?

Lisaks võiks keegi soovitada, millised vaatamisväärsused on must see? Millised muuseumid on must visit? Ma ise tahan raha eest vahakujudemuuseumisse minna, aga Londonis on ju nii palju erinevaid tasuta muuseume.