Eile nägin ma Eestimaad…

Eile oligi minu jaoks selle suve ainuke pärisehtne suvepäev. Eilne päev kujunes üpriski sisukaks ja selle hulka kuulus nii selle suve esimene suplus ja seenelkäik kui ka paljude kilomeetrite mahasõitmine. No seenelkäigul ma sain aru, et seente korjamine otsimine ei ole ikka väga minu teema. No kui mul keelati muid seeni ämbrisse panna kui ainult kukeseeni, mis asusid tiheda sambla sees, kus neid oli ikka üsna raske märgata, siis loomulikult mul ei olnud palju huvi seal tammuda, sest mind ründas terve trobikond mingeid vereimejaid, kes mind siis jalgadest sööma hakkasid. Ma olin Viljandist tulles üsna suviselt riides ka ja polnud just tüüpilise seenelise rõivais. Igatahes on vereimejad mind eluaeg armastanud ja oh kui palju suviseid olemisi on see lapsest saati minu jaoks ära rikkunud. Sellepärast ma suvel suure hurraga maale/metsa ei jookse. Ühesõnaga sai mul “seente korjamisest” üsna kiiresti kõrini ja kobisin ruttu autosse tagasi. Ja autoklaasid olid pärast paksult neid vereimejaid täis (peamiselt väljaspool), kes vahtisid kõik ilatsedes oma õhtusööki.

Minu Instastory sel õhtul (“nad” on nii sõbrannad, kes ikka metsas olid, kui ka need kuramuse vereimejad 😀 )

Mõni kindlasti mõtleb, et “on ikka linnatibi”, aga olengi, viisakamalt väljendudes olengi linnapreili. Mu sõbrannad, kes seal metsas huviga seeni korjasid, käivad suvel koguaeg seenel. See üks kord tahtsin ma ka nendega kaasa minna, aga järgmine kord ainult kummiülikonnaga 😀 Seda enam, et minu arusaam seenelkäigust on kuskil teeäärde tõmbamine ja seal teeääres seente korjamine nii, et tee on koguaeg kuuldav/nähtav. Seekord läksime aga päris sügavale metsa. Ah jaa, me olime nii sügaval metsas, et nägime metskitse meist mõnekümne meetri kauguselt täiepasaga mööda jooksmas. Ma vaatasin teda tükk aega suu ammuli, üritades registreerida, et ma päriselt näengi metsas metslooma, kuni mu huulilt pääses välja üks suur nohiklik vaimustusohe :D. Ema pani ka pärast minu hädise püüde kohta sellise pirni maha: “Sa oled kõige pikem, madalamalt on seeni parem näha” :DDDDDD

Aga enne seda seenelkäiku käisin ma päeval Viljandit avastamas. Kuna Viljandi on minu jaoks üsna võõras linn, olen seal elu jooksul vaid paar korda käinud ja viimati u 10 aastat tagasi folgil, siis oli mulle kõik küll tuttav, aga samas pakkus palju avastamisrõõmu. Võtsin oma selfiesticki kaasa ja kondasin ustava GPS-i abil üksi Viljandis ringi. Kõigepealt käisin esimese asjana järves ujumas. Oli ju lubatud 20-kraadist vett ja umbes midagi sellist see vesi ka oli. Igatahes ma olin vees ja pidevalt hakkasin välja tulema, kui keerasin otsa ringi, et “oot, nii soe on, et ma ei taha veel lahkuda” 😀 Seda enam, et ma kardan, et sel suvel ma enam veekogudesse ujuma ei saa. Pärast jõudsin ainult lossimägedes ja rippsillal käia ja juba oligi kell nii palju, et pidin hakkama Tallinna poole minema, et enne Tallinnat Kiili keerata ja sõbrannadega seenele minekuks kokku saada. Seenele läksime siis 40 km kaugusele Kõrvemaale.

Igatahes olin ma Viljandist nii vaimustuses, et kavatsen kindlasti järgmine suvi seal pikema suvitamise teha. Vähemalt praegu on selline emotsioon, et mis Pärnu? Viljandi is the place to be. Tegelikult ma tahtsin Pärnust ka läbi käia, aga Pärnus on see kuramuse Weekend ja selle ajal hoian ma Pärnust kaugele eemale. Kõige parem oli see, et kogu päeva oli ilus, soe ilm ja kuigi ilmateade lubas, et Viljandi läheb keskpäeval juba täiesti pilve, siis paistis päike veel ka siis, kui ma kell 4 minema startisin. Alles õhtul, kui ma olin juba koju jõudnud, hakkas Tallinnas peenikest vihma sadama, mis jätkus ka täna hommikul.

 

Lambaid nägin kaaaaa 😀

Advertisements

Telefonipiltide väljakutse: 10 viimast pilti telefonist

Jummel Juurikas tegi oma blogis sellise toreda üleskutse, et tuleb postitada blogisse 10 viimast telefoniga tehtud pilti.

Lae üles 10 viimast pilti, mis sa telefoniga teinud oled. Häirivad, liiga piinlikud ja liiga igavad võib välja jätta loomulikult. Samamoodi soovitatav välja jätta samast seeriast pildid “mina siin niisama 10 erineva nurga alt selfietamas” jne.

Tee väljakutse ära, kui julged/tahad ja kutsu üks või mitu blogijat sama tegema!

Paljud, kes mind feissaris ja instas jälgivad, on neid pilte juba suuresti näinud.

Minu telefoni 10 viimast pilti suvalises järjekorras:

1 . Siin ma olen täiesti tüdinenud näoga, sest ootan Alfredi pubis toitu, mille ooteaeg pidi olema 40-50 minutit. Tegelikult tuli toit märksa varem.

2 .Sõbranna sai just hiljuti omale jänesed ja lõpuks sain mina ka ühte kõige nooremat kaisutada. Mis siis, et pidi mind peaaegu surnuks küünistada, paar pilti ikka sain.

3 .

Ma tundsin selliseid süümepiinu kavast väljas olemise pärast, et pidin selle ikka fototõendina jäädvustama. Kahjuks on seda söödud kavavälist rämpsu palju rohkem olnud, kui siin pildil näha.

4 . Võtsin solo ette spontaanse tripi Haapsallu. Ärkasin lihtsalt pool üheksa, tundin, et und enam ei ole, et mida võiks ette võtta ja kuna eelmisel päeval oli emaga juttu Haapsalust, siis võtsin suuna sinna. Jalutasin natuke promenaadil ja sõin vaaikaid 😀 Teised söövad suvel maasikaid, mina vaarikaid.

5 .Pärast Haapsalus lõunatamist otsustasin spontaanselt ka Roosta kämpingu rannas ära käia. Roosta on minu jaoks väga südamelähedane koht, sest lapsepõlves toimusid seal mõned ägedaimad suvepuhkused meie pere ja veel paari perekonnaga, kellega ma tol ajal lävisime tihedalt. Nüüdseks on sellest saanud tõeline surfarite paradiis ja seda on näha ka nendest surfilaudadest pildil oleva raja lõpus.

6. See pilt on samuti Roosta rannas tehtud. Roosta rannas on ka äge surfipaar, millest ma pilti ei teinud. Küll aga tegin pild sellest ägedast kunstipärasest teeviidast, mis ei viita ainult kohalikele asupaikadele, vaid näitab ka kui kaugel on nt Stockholm.

7. Jõuame Gotlandi kruiisi piltideni. See pilt on tehtud Silja Europa Ocean clubi tantsuplatsist. Pilt on küll hägune, aga parajasti kõlas see Justin Timberlake’i viimane suur tantsimist propageeriv lugu. Seal tantsuplatsil juhtus ka muid hämmastavaid asju ja sellest saab lugeda minu Gotlandi kruiisi postitusest, mis asub SIIN.

8 . 

Suvaline kokteili pilt, mis illustreerib kõiki erinevaid kokteile, mis sel reisil sai joodud. Tegelikult mitte. Tegelikult on see (nagu nii mõnigi juba unepealt oskab öelda) Pisang apelsinimahlaga, mis oli ülikooliajal üks mu lemmikuid kokteile. Nüüd pole seda ammu joonud, nii et oli mõnus seda ülepika aja jälle juua.

9 . See pilt on tehtud selfie stickiga, mis tegi koostööd vastavalt soovile. Mõnikord tegi nupu vajutamisel pilti, mõnikord mitte ja sellepärast olen ma absull igal selfie stickiga tehtud pildil mingi ilge grimassiga, mis peegeldab minu närvisolekut, et kas ta nüüd teeb pilti või mitte 😀 See pilt illustreerib hästi ka seda, kuidas ma kiusasin seal Rootsi reisil pidevalt ema, et ta minuga selfie-pildile tuleks 😀

10 . Selle pildi tegi minust sõbranna, kellega me olime teel merepäevade öölaulupeole. See pilt on eriline, kuna jäädvustab minu suurt Esimest. Nimelt see oli mul esimene kord sõita nende uute oranžide rongidega. Miks ma nii mõtlik siin olen, ei tea. Merike rääkis parajasti mingist sarjast ja ju ma siis süvenenult kuulasin.

Teatepulga annan edasi Mariliisile. Come on, see on hea vaheldus tavapärasele 😀

Gotlandi kruiis

Pühapäev oli see tore päev, mil jõudis kätte aeg minna kauaoodatud Gotlandi erikruiisile. Olles elu jooksul 4 korda Stockholmis käinud, ei tõmmanud järjekordne Stockholmi kruiis mind absoluutselt, aga tahtsin ikka kruiisile minna, kus on laeval ööbimine jne. Niisiis haarasin kinni sellest, kui nägin Facebookis reklaami, et sel suvel toimuvad mõned vähesed kruiisid Gotlandile. Saar tundus piltidel ilus ka, nii et oligi kiire otsus minna.

But first… let me take a selfie

Reis toimus siis sellisel laeval nagu Silja Europa, mis vist muidu sõidab Stockholmi vahet. Ma ei ole sellega varem sõitnud, nii et minu jaoks oli äge avastada, et see on mitu korrust kõrgem kui Romantika jt laevad, millega siiani stocki vahet olen sõitnud. Esiteks meeldis mulle hullult see, et laeval oli spa või noh saun, aga kuna seal olid mullivannid ja basseinid ka, siis ütleks, et pigem Day Spa. Kahel päeval ligunesime siis mullivannis ja ma avastasin alles teise korra lõpus, et “tavabasseinis” on soojem vesi kui mullivannides 😀 Lahe oli ka see, et kogu 8. tekk oli restoranide, pubide ja baaride päralt (lisaks üks söögikoht 7. tekil). Seega oli valida, kus sa jood ja mida kuulad. Mis mulle ei meeldinud, oli see, et selles põhilises meelelahutuskohas oli laval lihtsalt mingi bänd, kes tegi küll häid poplaule, aga tundsin puudust nendest tavapärastest Rootsi laeva show’dest, kus tantsitakse ja lauldakse, nii et peale kuulamise on ka midagi vaadata. Silja Europal sai vaadata ainult inimesi tantsimas 😀 Teisel õhtul leidis seal ka aset selline filmilik stseen, kus ühe väikese poisi tantsimine haaras kõigi teiste tantsuplatsil olevate inimeste tähelepanu nii, et nad moodustasid tema ümber ringi ja elasid rõõmsalt tema tantsule kaasa. Lisaks oli seal tavalaevadest tunduvalt suurem poeala. Oli nii tavaline toidu-joogi supermarket kui ka üsna suur suveniiride osakond. Lisaks veel igasugu poode ja üsna palju kasiinondust oli ka. Üks kasiino eraldi ja lisaks ka mänguautomaadid igal pool.

Vana lemmik (Pisang apelsinimahlaga)

Reis oli ses suhtes äge, et seekord oli meil ostetud täispakett, mis sisaldas ekskursiooni Gotlandil ning kahte hommikusööki ja ühte õhtusööki laeval. Varasemalt olen ma ikka käinud nendel säästureisidel, kus keegi on kuskilt piletid odavalt saanud ja mingitest hommikusöökidest võid vaid unistada. No lapsena sai korra ka käidud sellisel täispaketiga reisil, aga ega ma sellest palju ei mäleta. Õhtusöögi hind oli päris soolane (35 eur/in), aga seda sellepärast, et veini võis juua nii palju, kui tahad. Selle tasuta alkoholiga on vist see värk, et need, kes joovad ainult klaasikese või ei joo üldse, maksavad kinni nende inimeste joomise, kes veini endale sisse kallama kipuvad, sest et “tasuta” alkohol ju. Ööbima pidime 4 inimese kajutis, sest kõik 2 inimese B-kajutid olid välja müüdud. Selles suhtes läks hind kallimaks, aga vähemalt sai magamise kohta valida. Mina otsustasin üleval magada, ema ikka all, sest vana inimene ei taha ju turnida 😀

Gotlandil möödus päev ka üsna hästi. Kuna hommikused ekskursioonid olid välja müüdud, siis oli meie ekskursioon alles pool neli ja olles juba enne linna peal käinud, olime eksursioonil üsna väsinud ega polnud nähtust väga vaimustuses, kuigi ilusat saart näidati. Väsimuse tõttu ei läinud ma ka ettenähtud Visby vanalinna ringkäigule, olles juba mitu tundi seda vanalinna avastanud. Tuli välja, et see oligi väga pikk ja väsitav jalutuskäik, kus giid tutvustas iga taime, mis seal linnas kasvab. Selles suhtes mulle ekskursioon ei meeldinudki, et giid rääkis jube palju erinevatest taimeliikidest, mis Gotlandil kasvavad. Samuti võrdles saart mingil põhjusel väga palju Saaremaaga. Aga meie iseseisev vanalinna avastamine meeldis mulle märksa rohkem. Esiteks saime lisaks avastamisrõõmule sõita ka turistidele mõeldud väikese “rongiga”. Tallinna vanalinnas sõidutab turiste ka üks taoline. Visby vanalinn sarnanes paljuski Tallinna vanalinnale, kuid seal oli ikka väga palju kitsaid tänavaid ja igal pool kasvasid tohutusuured roosid (näha alloleval pildil) ja neid oli igal pool. Nii seina küljes “ronimas” kui ka niisama põõsastena. Muidugi oli Visbys ka säilinud keskaegne müür peaaegu täies ulatuses. Nii et soovitan väga seda linna ja Gotlandit üldiselt külastada, kui võimalus tekib. Kogu saart ühe päevaga läbi ei käi, aga olulisema näeb ära.

London calling

Sellest, kuidas ma Londonis õudusjutte üle elasin, ma juba rääkisin. Aga nüüd räägin ma sellest, kuidas meil üleüldiselt see tripp möödus. Minekule asusime 8. augustil ja lennuk väljus kell 12. Mis mulle selle lennureisi puhul ei meeldinud, oli see, et tänu Ryanairi omapärasele online check-ini süsteemile ei saanud me emaga lennukis kõrvuti istuda. Ei minnes ega tulles. Minnes istusid mu kõrval kaks britti, kes olid teineteisele võõrad, kuid asusid siis lennukis jutustama. Me võitsime oma elust 2 tundi ja maabusime kohaliku aja järgi kell 12.55. Maandudes ootas meid ees elektrooniline passikontroll ja siis hakkasime otsima, kust need coach-bussid väljuvad. Peaaegu oleks bussist maha jäänud, kuid abiks tuli ikka vana hea küsimine, ja jõudsime viimastena bussi peale. Ka hotelli leidmine ei läinud niisama lihtsalt. Hotelli kodulehel olid juhised, kuidas bussijaamast hotelli saada, aga need olid väljumiste, mitte saabumiste hoone juurest. Bussijaamas oli õnneks suur kaart, kust me vajaliku info kätte saime. Hotelli liikudes ehmatas meid korralikult ära see, et üks tänav muutis mitu korda oma nime ja siis me arvasime, et oleme oma hotellist mööda põrutanud, kuigi tegelikult oli kõik õigesti.

Kui hotelli saabusime, siis tuli “meeldiva” uudisena tõik, et kõigepealt pannakse meid ühte tuppa, kust me siis järgmisel päeval teise tuppa edasi kolime. Esimene tuba oli suurem neljakohaline tuba, mis oli veits peldik selle toaga võrreldes, kuhu järgmine päev kolisime. Põrand vajus ja aknast polnud mingit vaadet. Hotell ise asus väga kifti atmosfääriga Victoria ajastu hõngulisel tänaval, kus polnud ka suurt liiklust. Ema küll virises alguses, et suurlinna tänavamelu ei lase magada, aga tegelikult ei olnud häda midagi. Kuna me jõudsime hotelli mingi 5 paiku õhtul, siis esimesel õhtul palju ei jõudnud. Kuna Buckingham Palace Road asus meie hotellile väga lähedal ja ma vaatasin kaardilt, kuhu suunas palee jääb, siis läksime esimese vaatamisväärsusena seda uudistama. Buckinghami palee juures ei tohtinud sõita bussid, seega avanes seal hoopis teistsugune tänavavaade kui mujal Londonis. Nimelt täidavad Londoni kesklinna eelkõige bussid ja taksod. Bussiliine on palju, bussid käivad päeval tihedalt ja kui sinna liita veel ekskurssioonibussid, siis on neid punaseid busse tänavatel tõesti palju. Buckinghami paleed ei valvanud mingid naljavennad. Ei, meestel olid lausa suured automaadid käes.

IMG_0139

Kuna ma unustasin lihtsalt omale püksirihma kodust väljudes peale panna ja mul teksad kohe mitte ilma ei tahtnud üleval püsida, siis läksime esimesel õhtul mulle püksirihma ostma, mille leidsime raudteejaama suvalisest riidepoest. Lisaks haarasime toidupoest ka kohalikke siidreid, kokteile ja veini kaasa ning suundusime hotelli olümpiamänge vaatama. Mulle meeldis seal õhtuti olümpiamänge vaadata ja Suurbritanniale kaasa elada, sest kodus mul telekat ei ole ja eesti kanalid näitavad ainult teatud alasid, kus eesti osaleb. Londonis sain ma näha aga igasugu alasid, millest mul olümpial varasemalt aimugi polnud. Järgmine päev aga oli killer, kuigi me seda hotellist väljudes ei teadnud. Nimelt olin mina võtnud endale kinnisideeks, et pean Madam Thussaudi muuseumit külastama. Ja kohe metroos algas meie seikluste kadalipp. Nimelt läksime tänu London Undergroundi rakendusele (see on väga hea rakendus metroos seiklejale, väga soovitan) õigele liinile ja õigele suunale ja astusimegi tegelikult õigele rongile, aga ma vaatasin rongi peale vale plaani ja järgmises peatuses läksime segaduses maha. Käisime metroos segaduses ringi, et millisele rongile me peaks küll minema, kuni ma lõpuks sain aru, et olime enne täiesti õigel rongil.

Meil oli päris palju peatusi sõita, kui lõpuks Baker Streetile jõudsime, kus see muuseum asus. Mina olin naiivsena arvanud, et ma lähen astun lihtsalt muuseumist sisse ja ostan pileti ja kogu lugu. Mis aga tegelikult toimus, ehmatas ikka korralikult ära. Nimelt lookles väljas mitu 100-meetrist saba. Kuigi see järjekord ehmatas ikka korralikult ära, otsustasime siiski ootama jääda, sest muud polnud meil oma ajaga peale hakata. Kui oleks aga teadnud, et majast väljas looklev jä üsna kiiresti edasiliikuv järjekord oli ainult algus ja et sees tuli veel oma 2 tundi oodata, siis oleks vast loobunud. Nii oluline see Johnny Deppyga pildi tegemine ikka ka ei ole. Aga kui me olime juba alustanud, siis ei saanud pooleli jätta. Lõpuks lõid jalad all tuld ja kui ootejärjekord jõudis trepini siis kõik istusid seal. Ja mis pilt avanes järjekorra lõpus piletikassas? Üks, ainult ÜKS tädi müüs kassas pileteid. Seal oli veel mingi kiri, et üks kassa on meelega avatud, et korraga ei satuks saali liiga palju inimesi ja et kõigil oleks võimalik oma lemmikutega pilti teha. Selles mõttes isegi arusaadav, sest sees käis ka korralik tunglemine. Muuseumis ajas mind närvi see, et väljapääsu ei olnud kuskil. Üks saal viis järgmisesse ja pärast vahakujusid tuli veel mingid asjad, millest ühe, taksodega ringi sõitmise tegime ka kaasa, aga pärast seda hakkasime väljapääsu otsima. Läbi suveniiride poe ja jumal teab mis ruumide veel jõudsime lõpuks väljapääsuni.

 

IMG_0159

IMG_0165

IMG_0166

Pärast muuseumit käisime kiiresti hotellist läbi, vaatasime meie uue toa üle, kuhu meie pagas oli ka ilusti ümber tõstetud. See oli küll hästi pisike tuba, kuhu midagi peale mööbli ei mahtunudki ära, aga vaade oli teisel korrusel tänavale ja kuna voodid olid mugavad, siis meeldis tuba mulle isegi rohkem kui Kreeta 4 tärni hotell, kus voodid olid kõvad ja padjad olematud. Hotellist liikusime jälle oma lemmikusse metroosse, kus kahe peatuse kaugusel Ritzi hotelli kõrval asus bussipeatus, kust väljusid öiste ekskursioonide bussid. See oli meil ettetellitud ekskurssioon ja mina valisin kõige varasema võimaliku kellaaja, et oleks ikka valge ka veel. See buss, nagu ka kõik Londoni ekskurssioonibussid, olid ülevalt lahtised, ilma katuseta. Me võtsime istekoha üleval sisse ja vaatasime, et huvitav, miks kõik soojade riietega on. Vaid üks onu bussi tagaotsas ja meie giid olid lühikeste varrukatega. Kui buss liikuma hakkas, siis saime aru, miks oleks pidanud soojemalt riidesse panema. Nimelt tõmbas sõidu ajal korralik tuul ja ma ei mäleta, millal mul viimati nii külm oli, kui selle bussisõidu ajal. Kui suurem osa vaatamisväärsusi oli nähtud, siis kolisime alla sooja ja küll seal oli soe.

Pärast ekskurssiooni jälle hotelli olümpiamänge vaatama ja kuna ma olin päeva jooksul nii red bulli kui ka kohvi joonud, siis ei saanud ma öösel üldse und, ja värisesin, mõeldes nendele õudusjuttudele, millest ma kirjutasin SIIN. Kuna meil ei olnud järgmiseks päevaks mingit konkreetset plaani, mida teha, siis käisime korra Trafalgari väljakul, samuti London Bridge’il ja tegime pilti Tower Bridge’i taustal. Oleks tahtnud Tower Bridge’ile lähemale, aga samas ei viitsinud rohkem seigelda, et kuidas ja millega sinna lähemale saaks. Kuna ma olin nii magamata eelmisest ööst ja meil mingeid ideid ei olnud, mida veel teha, siis tahtsin ma jubedalt hotelli magama minna, ja läksingi ema. Ema muidugi oli pahane, et mis mõttes ma temaga mööda linna ei taha käia, aga läks lõpuks meie hotelli ees peatuva bussiga niisama ringi sõitma. Aga mul ei tulnudki päeval hotellis und. Kui ema tagasi tuli, siis läksime õhtust sööma. Leidsime mingisuguse restorani moodi asja ja sõime suppi seal, sest kopp oli ees saiast ja burksidest. Nimelt hotelli ommikusöök oli ehtne inglise hommikusöök tavalise krõbesaia ja croissantidega. Ja ka McDonaldsi külastamine ei olnud meile reisi ajal võõras. Tagasi hotellis jõime jälle siidrit ja vaatasime olümpiamänge. Seekord tuli isegi minul hea uni. Ei seganud mind tänavalärm (kuigi just sellel ööl alustati tänavaremondiga, ÖÖSEL!!!) ega ema norskamine.

 

Viimane ja neljas päev oli planeeritud shoppamisele. Kuna me sealseid kaubamajasid eriti ei teadnud, siis läksime Primarki, kuhu Siim soovitas meil minna. Lisaks olin ma emale lubanud, et otsime talle kleiti, millega ta saaks augusti lõpus pulma minna. Nii et kuigi mul mingit shoppamistuju ei olnud, siis tuli minna. Ema leidiski endale pulmadeks kleidi ja lisaks veel kahed baleriinad. Aga mina skoorisin endale viimasel hetkel mõnusa musta jope, ainult 23 naela eest. Primarkis olid tõesti ulmeliselt odavad hinnad ja seal oli ka suuremaid numbreid saada, mida eesti poekettidest naljalt ei leia. Kui mul oleks rohkem shoppamisisu olnud, siis oleks võinud sealt 100 naela eest terve sügis/talve garderoobi hankida. Primarki kõrvalt leidsime ka ühe suveniiripoe ja ka sealt ostsime mõlemad kotitäie asju. See shoppingukäik sai tehtud mõne tunniga ja siis läksime hotelli tagasi, kus vaatasime sõudmist ja seda, kuidas Eesti skooris pronksmedali. Kuna kõhud olid jube tühjad, siis otsustasime McDonaldsi kasuks, aga otsustasime otsida sellise mäki, kus saab istuda ka, sest meie lähedal olevas raudteejaama mäkis see võimalus puudus. Selleks istusime hotelli eest ainsale bussile, mis seal liikus, ja hakkasime pilguga mäkki otsima. Trafalgari väljaku lähedal leidsimegi ühe. Pärast söömist läksime sõitsime sama numbri bussiga edasi lõpp-peatusesse ja tagasi, lihtsalt selleks, et kergesti linna näha. Kusjuures me polnud ainsad, kes linna nägemiseks sellise viisi valisid. Kaks tüdrukut meie bussis tegid samamoodi ja tulid ka samas peatuses maha, kus meiegi.

 

Tagasi hotellis üritasime puhata, ema isegi tukastas veidi, sest meid ootas ees killer öö. Nimelt väljus lend kell 6.45 ja meil tuli hotellist juba pool kaks öösel väljuda. Bussipilet oli meil ostetud ja enne bussile minekut ostsime Starbucksist kohvi (ja Starbucksi kohvi on tõesti hea). Lennujaamas pidime infarkti saama, kui avastasime, et seal on umbes 100 erinevat väravat ja teatud väravatesse viis RONG. Enne väravaid oli aga pikk kaubatänava allee, mis tundus, et ei lõppegi ära. Kui kell 4 oli rahvast veel vähe, siis 6 paiku oli ootesaalis megapalju inimesi, istekohad kõik paksult täis. Ja meie värav sattuski selline, kuhu tuli rongiga minna. Lennukis istusin ma seekord kahe eestlase kõrval, kes vaatasid lennu ajal ka filmi, mida ma sain väsimuse peletamiseks natuke piiluda. Eestis võttis meid vastu üsna jahe ilm ja koju jõudes avastasin, et kass oli mu voodi täis situnud ja kusnud. Mis oli jube imelik, sest kui ma Kreetal käisin, siis ta selliseid trikke ei teinud. Oli see nüüd mingi kättemaks või suur kassiahastus…

Pool suve juba läbi…

Appi, juba on üle poole suvest möödas ja ma pole midagi teinud selle suve jooksul. Suvi on läinud ikka nii kiiresti, kuigi õiget suve pole olnudki. Mina olen suvel peamiselt puhanud ja väheke tööd teinud, et uueks kooliaastaks akusid laadida. Tuleb ju mul uuel kooliaastal ette võtta nii praktika kui ka lõputöö. Kas ma seda kõike ka jõuan, näitab aeg.

Mis ma olen siis teinud selle lühikese suve jooksul. Kõigepealt käisime emaga suvealguses Kreetal, sellest saab lugeda siin. Kui tagasi jõudsime, siis ma konkreetselt magasin end reisist välja kuni jaanipäevani. Jaanipäeval ma midagi erilist ei teinud, käisin läbi korra ühelt Koppelmaa jaanipäevalt, kus esines The Sun, aga ma ei jäänud lõpuni, sest kes viitsiks lahkuda koos sadade teiste inimestega ja siis istuda ummikus. Päev või paar pärast jaanipäeva võtsime sõbrannaga õhtul hilja ette väikese tripi Nõva-Roosta-Haapsalu. Mäletan, et sellel päeval oli imeliselt soe ilm, isegi õhtul hilja oli üle 20 kraadi sooja. Üldse olid jaanide aegu soojad ilmad ja vähemalt mina, seal, kus ma viibisin, vihma tunda ei saanud.

Samuti olen ma sel suvel olnud agar raba külastaja. Tervelt kaks korda olen rabas käinud ja mõlemal korral ikka Viru rabas. Esimesel korral käisin emaga, teisel korral sõpradega. Esimesel korral tahtsime emaga korraliku matka teha, aga kõndisime kokku vist 6 km. Juba sealt vaatetornist parklasse on 1,6 km. Teisel korral tahtsid sõbrannad ujuma minna ja mina siis nuputasin, kuhu nad ujuma viia, sest mina olin roolis ja mina selle ettepaneku tegin, et võiks kuhugi linnast välja minna. Alguses tahtsin nad Nõvale viia, sest viimati oli seal väga soe vesi, aga lõpuks mõtlesin, et hetkeilmadega seal ka väga soe ei pruugi olla. Seega pakkusin alternatiiviks Viru raba ja sinna me kell 7 õhtul sõitma hakkasimegi. Poest läbi ja natuke enne päikeseloojangut olime ujumiskohas. Enne seda oli vaja mõistagi pilte teha. Ujumas käisid kaks neiut, üks oli natuke uje, talle ei meeldinud, et põhja ei olnud tunda, aga mõlemad käisid vees ära, üks isegi ujus natuke. Mina loobusin, sest ma ei tahtnud keset raba ujukaid vahetada ja jahe oli ka.

 

 

 

Mis ma veel suvel head olen teinud? Aa… 1. juulil päev enne esimest rabamatka käisin külas vanal kursaõel, keda polnud 4 aastat(!!!) näinud. Ma ei tea, kuidas see eluke niimoodi veeres, et viimati nägin teda neli aastat tagasi tema pulmas ja pärast seda ei suhelnud me 4 aastat, sest kiire oli? Tema tegi karjääri ja mina ajasin oma asju. Kuid nüüd on tal pirukas ahjus ja kohe varsti välja tulemas ja sel puhul pidi kindlasti teda vaatama minema. Vaatasin nende vastrenoveeritud maja üle, paitasin niiiiiiii armsat koera ja me rääkisime mingi 4 tundi jutti. Kiiresti läks see õhtu. Ja siis teise sõbranna puhul nägin üle pika aja tema lapsi. Millegi pärast meeldib S-le kogu aeg ilma lasteta minuga kokku saada, ütleb, et tahab lastest puhata. Seda õnnelikum ma olin, kui ma ta 4-aastase piigaga aega veeta sain, sest viimati sain seda siis, kui ta oli umbes 2 aastane. Käisime siis oma arust seenel, aga kõik seened olid tema seenekohast ära korjatud. Nii et samal ajal, kui S käis mööda metsi seeni otsimas, korjasime meie piigaga mustikaid ja väiksem magas autos.

Ja just nädalavahetusel käisime ema ja Raivoga Merepäevadel. Käisime taaskord Lennusadama alal. Midagi erilist ei olnud, aga vähemalt saime Patarei vanglas ära käia. Oh sa tont, kui kole koht see on. See, kuidas värv sealt maha praguneb ja kuidas seal kõik lagastatud on. Põhiliselt jätab see koht mulje, et sealt on väga kiiresti välja kolitud ja kõik väärtusetu kraam on maha jäetud. Raudvoodid ilma madratsiteta, raamatulehed maas ja igasugust muud sitta. Meditsiinilised ruumid olid kohe eriline vaatamisväärsus. Operatsioonituba, kus oli vist ka hambaravi tool…Üldse ei kujuta ette, kuidas need vangid seal elasid ja kuidas see vangla võib ikka vaimsele tervisele halvasti mõjuda. Aga me tahtsime, s-t mina tahtsin ka mingi paadiga sõitma minna, kuid kuna oli laupäev, siis oli veetaksos järjekord ja jahid broneeritud. Eelmine aasta käisime reedesel päeval ja siis sai ilusti jahiga sõitma. Kuna me sel aastal ei teinud pilte, siis panen siia pildi eelmise aasta jahisõidust.