Poolelijäänud sarjad

Mina kui suur sarjade sõber naljalt sarja pooleli ei jäta, kui ma pilootosast kaugemale olen otsustanud vaadata, aga on ka mõned sarjad, mis mul on mingil põhjusel pooleli jäänud ja selles postituses ma annangi ülevaate nendest sarjadest, millest ma olen loobunud ja miks.

Under the dome

89294ae8f1b43eafe4aa72534c95adc077126838ab389d537a5a5b7426caf3deSellest sarjast loobusin ma vaid mõni osa enne finaali, millest ma sain alles pärast teada, et 4. hooaega ei tulnudki. Alguses kui see tuli, siis oli asjal väga põnev idee ja no Stephen King on mulle alati meeldinud, aga mingist hetkest läks sari liiga lastesaateks üle ja isegi Marg Helgenbergeri liitumine viimasel hooajal ei suutnud seda sarja minu jaoks enam päästa.

CSI

CSI_pinball Ma oli omal ajal suur CSI fänn, aga mul olid, nagu ka paljudel teistel, omad lemmikud, kellele ma pöialt hoidsin. Nii olid minu suurteks lemmikuteks Grissom ja Catherine. Grissomi lahkumise ma elasin veel üle, aga kui Marg Helgenberger ka sarjaga lõpparve tegi, siis ma lõpetasin sarja vaatamise päevapealt.

 

Vampire Diaries

aa41c7a2-2c63-4dd0-8d19-df3f573aece2 Ma ei olnud kunagi selle sarja fänn, aga ma vaatasin seda, mitu hooaega vaatasin, aga ühel hetkel viskas sari üle. Umbes siis, kui Bella Elena vampiiriks tehti. Jah, kui Bella Videviku saagas vampiiriks tehti, siis see oli äge, aga Elena? Not so much. Mulle pole Nina Dobrev kunagi meeldinud, nii et ma ei tea, äkki nüüd, kui ta sarjast on lahkunud (staarile lõi kuulsus pähe v?), võib asi veel vaadatav olla. Aga üks on kindel, neist kolmest saab ikka kuradi seksikaid pilte 😀

American Horror Story

330ef3d9_005-american-horror-story-theredlist.xxxlarge Esimese hooaja vaatasin kuidagi ära, kuigi kohati oli ikka nii igav. Siis proovisin 2. hooaega vaadata ja hullumaja peaks ju andma väga head materjali, aga 2X üritasin pilootosast läbi närida, aga ei saanud asja.

 

The 100

the-100 Mulle algne idee tohutult meeldis. Kuigi pilootosas pandi sündmustik natuke liiga suure kiiruga käima, siis 1. ja 2. hooaega ma vaatasin suure põnevusega, aga siis 3. hooajal tuli minu jaoks suur pööre sisse. Järsku hakkas tegevus ikka väga kiiresti liikuma ja mulle ei meeldinud enam see hõimude värk. Sari ei keskendunud enam nendele noortele, kes “taevast alla sadasid”, vaid mingitele klannidele, kes omavahel arveid klaarivad. Ma ei pannud seda isegi tähele, kui järsku avastasin, et ma pole uusi osi otsima läinud.

Kuigi neid sarju ma veel vaatan, siis kaalun ma tõsiselt ka sarjade Pretty Little Liars ja Fear the Walking Dead pooleli jätmist, eriti viimane pole minu arvates endale iseseisva sarjana jalgu alla saanud. Pretty Little Liars oli äge selleni, kuni nad tegid 5-aastase edasikerimise, ja nüüd on nad need paarid nii segamini keeranud. Mulle üldse ei meeldi see Spenceri ja Calebi kooslus. Iseseisvalt on nad mu lemmikud, aga koos ei meeldi. Lisaks sellele on nüüd mingi armukolmnurgad/-nelinurgad, mida varem üldse ei olnud. A story on ka shit. Aga noh, kui ma need sarjad ka pooleli jätaks, siis mul oleks listis ainult Troonide mäng ja The Walking Deadi originaal, mida on nagu vähe.

Advertisements

Lemmiksarjad

Juhuu, kooliga on selleks aastaks ühelpool :D. Lisaks on mul täiesti vaba nädalavahetus, millega ma ei tea, mida peale hakata. Peaks näiteks koristama ja kinke pakkima. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sarjadest. Sest siin postituses ma lugesin ette kõik oma lemmikfilmid ja, nagu lubatud, nüüd on lemmiksarjade aeg käes.

The Walking Dead – üks minu lemmikuid praegu jooksvatest sarjadest. Ja kuigi värsked osad pole enam nii vapustavalt hea, siis esimene hooaeg on puhas kuld, mida ma ikka ja jälle uuesti vaatan. Lisaks on head ka 3. ja 4. ja pool 5. hooajast. Praeguse 6. hooaja kohta puudub hetkel arvamus.

24 – I armastan seda sarja endiselt, kuigi see pole ammu enam eetris. Ma fännan eelkõige Jacki ja Chloe’it, kuid säravaid tegelasi on seal teisigi (nt David Palmer). Sarja 5. hooaeg on puhas kuld (seda tõestab ka selle hooaja eest saadud parima sarja Emmy), aga head on ka 1, 2.,4., 8. ja 9. Hooajad 3., 6. ja 7. on vähem lemmikud.

Buffy the Vampire Slayer – alles hiljuti vaatasin pärast mitmeid aastaid sarja otsast lõpuni ja see oli suur elamus minu jaoks. Kindlasti tulevad sarja paremad palad veel ja veel vaatamisele. Nagu 24 puhulgi, on Buffy kõige säravamaks hooajaks 5. hooaeg.

Breaking Bad – seda sarja vaatasin ma üsna hiljuti otsast lõpuni ja olin instafänn. Kindlasti mõne aasta möödudes vaatan kõik hooajad uuesti üle

The 100 – üks kõige värskematest lemmikutest. Nagu ka Breaking Badi puhul olen kõiki seni eetris olnud osi vaid korra vaadanud, aga kindlasti tuleb kogu sari uuesti vaatamisele.

Game of Thrones – ma hüppasin Game of Thrones’i vankrile alles selle aasta kevadel ja vaatasin siis kõik hooajad järjest ära. Kindlasti sari, mis tuleb mingil ajal taas uuesti vaatamisele.

Pretty Little Liars – vahelduseks üks noortesari, mille tegelased sümpatiseerivad väga. Mul pole kindlat lemmikut, sest kõik on omamoodi toredad. Ja see A-game hoiab põnevust üleval, muidu oleks järjekordne noorte suhtesari. Kogu sari on praegu teistkordsel vaatamisel. “Bye, baby Hanna Banana” 😀 .

True Blood – see on sari, mille esimese osa esimesed minutid tekitasid mulle tohutu eufooria. Mulle meeldis kohe see kontseptsioon,et vampiirid pole mingi saladus, mida vähesed teavad, vaid täieõiguslikud ühiskonnaliikmed. Kindlasti mingi aeg tulevad kõik osad kordusvaatamisele.

Tuulepealne maa – see Eesti sari on palju kriitikat saanud, aga mulle meeldib väga. Sarjas teeb kaasa tohutu hulk Eesti parimaid näitlejaid, alates Mirtel Pohlast Tõnu Ojani, Rasmus Kaljujärvest Andrus Vaarikuni. See näitlejate koosseis + ajalooline käsitlus = ma olen seda mingi 5 korda juba otsast lõpuni vaadanud.

Klass: elu pärast – sari on natuke helgem, kui sellele eelnenud film Klass. Tegu on hästi südamliku ja melanhoolse, aga ka humoorika sarjaga, mis pms õpetab halva juures ka head nägema. Mitte kunagi pole miski asi täiesti lootusetu. Viimane Kaspari osa on muidugi lemmikuim.

Full House / Friends / Golden Girls / Desperate Housewives / Sex and the City jt – need on need sarjad,mida ma naljalt arvutisse ei tõmba, et vaadata, kuid kui kuskil telekas jooksevad, siis kanalit ei vahetaks. PS! Just lugesin uudist, et Full House saab järje,kus mitmed vanad lemmikud on tagasi, kuid kahjuks Michelle’i mänginud Olseni kaksikud ei naase (sest nad on selleks liiga suured staarid.

Sarjad

The 100

the-100_whole_gangÜks sari, mida ma veel viimasel ajal vahtinud olen (et oma kohustusi õndsas oblivionis järjest edasi lükata), on The 100. Ma ei tea isegi, kuidas ma selleni jõudsin, aga hea, et jõudsin. Järjekordne hea guilty pleasure, kui sulle meeldib ulme ja fantaasia. Mitte et ma arvaks, et see on väärt emmysid, aga ütleme nii, et see suudab igas osas hoida piisavalt põnevust üleval, et tahad järjest uusi osi vaadata. Hoiab pinget üleval ühesõnaga. Ja imdb-s on sellel päris kõrge reiting iseenesest. Mulle meeldis kohe see, et sari keskendub ellujäämise-, mitte armuprobleemidele. Ma ei suuda ära neada seda, kuidas näiteks Vampiiripäevikud lihtsalt ketrab ja ketrab seda armukolmnurka ja vampiirid on seal lihtsalt mingi taustateema.

Aga tagasi 100 juurde. Selle sisu on laias laastus see, et 100 aastat pärast Maal toimunud tuumasõda elavad ainsad ellujääjad maavälistes kosmosjaamades. Neid oli algselt lausa 12, sest just nii paljudel riikidel oli tuumasõja tekkides neid sinna saata. Hiljem nad kõik ühinevad ja seda liitu hakatakse nimetama ARK-iks. Kui selles ühendatud kosmosejaamade monstrumis hakkab hapnik otsa saama, saadetakse 100 kriminaalselt karistatud alaealist Maale, et teada saada, kas seal saab elada. Noh, et ega radioaktiivne kiirgus ei tapa jne. Sest teadlaste seniste arvutuste järgi on Maa uuesti asustatav alles veel 100 aasta möödudes. Kuid nagu sarjas teada saadakse, siis on Maal juba võimalik elada ja samuti on selles tuumakatastroofis ellujääjaid, sest nii kui need 100 noort Maale jala tõstavad, peavad nad ellujäämise nimel sõdima nendega, kelle esivanemad selle tuumasõja üle elasid. Ja nemad ei ole mitte õnnelikud, et kosmosest mingid noored lihtsalt alla sadasid ja seal elada tahavad. Samuti tuleb välja see, mida ma juba teadsin niigi, et inglise keelt mõistavad need grounderid (nii kutsuvad kosmosenoored Maaelanikke) samuti. Lihtsalt eeldades, et need 100 noort saadeti ikka vana hea kodumaa pinnale, siis never ever ei unusta inimesed keelt 100 aastaga. See on ainult kolm põlvkonda ju. Aga see on tegelaste avastada.

Sarja peategelane on Clarke, kelle isa saadeti surma selle eest, et ta tahtis rahvale rääkida, et nende hapnik otsa saab. Hukkamine on seal ka väga kosmose stiilis ehk pms visatakse inimene lihtsalt kosmosesse ilma hapniku ja asjadeta. Clarke’i ema on arst ja selle tõttu saab Clarke’ist ka Maal peamine inimene, kes midagi ravitsemisest teab. Ja neid teadmisi hakkab tal sitaks vaja minema, sest iga osa saab seal keegi vigastada. Clarke’i mängiv näitleja on pms nagu Nina Dobrev, aga blondide juuste ja 10 kilo raskem. Uskumatu sarnasus nii välimuses kui ka hääletoonis ja olekus ning ma üldse ei imestaks, kui telebossid oleks mõelnud, et paneme Eliza Taylori peaossa, ta on täpselt nagu Nina, äkki see toob ka sellele sarjale edu. Igatahes nagu ühes noortesarjas kunagi on seal ka üks armukolmnurk, milles meie peategelane on üheks nurgaks. Selles sarjas on värskendav näha, et kaks naist, kes mõlemad ühte kutti armunud on, ei olegi teineteise vastu täisbitchid, vaid saavad väga normaalselt läbi. Vähemalt nii kaugele, kui ma vaatamisega jõudnud olen. Boonuseks on kas see,  sari on täis mingeid naeruväärselt ilusaid ja seksikaid mehi ja naisi (s.t poisse ja tüdrukuid), nii et silmailu on kõigile.

Laias laastus meenutab Näljamänge. Sarnasus on väga suur kas või selles “originaalses” põletavas udus. Ka näljamängudes oli samalaadse efektiga udu. Ja mõlemas loos on see udu tehtud “pahade” poolt kunstlikult. Aga sarnasus on ka muudes aspektides. Kogu see ellujäämisvõitlus nii kosmosenoorte endi vahel kui ka kohalikega meenutab noorte ellujäämisvõitlust Näljamängude triloogias.