Minu verine sõbrapäev

Ma täiega dreadisin seda sõbrapäeva juba pikka aega. Rohkem kui muudel aastatel. Minu meelest hakati sellest päevast rääkima juba kuuaega tagasi. Mõtlesin, et nii nõme on jälle vallaline olla sõbrapäeval. Aga eile otsustasin oma suhtumist muuta ja otsustasin saata oma heale sõbrannale kulleriga lilled. Ja see ei ole ülepingutamine, sest 4 aastat tagasi tegi tema mulle ka samasuguse üllatuse. Tellisin siis lilled ära öösel ja läksin magama. Hommikul helistatakse lillepoest mulle mingi 5 korda, et miks ta toru ei võta. Kust mina pean teadma. Küsiti, kas ma ei saaks temaga kuidagi ühendust. Ma mõtlesin, et kui teie ei saa teda telefonitsi kätte, siis mis ma peaks tegema? Teleporteeruma? Püha maria jeesus küll. Kuna ta elab sellises majas, kus on korterid, aga pole päris korterinumbreid, siis ma lõpuks seletasin otse kullerile, kuidas ta ukse taha jõuda ja õnneks ta oli kodus.

valentinesdayecardsforher

 

Paari tunni pärast oli mul üllatus ukse taga. Ja, ei, mitte kuller. 😀 Sõbranna isiklikult tuli lillede, koogi ja väikese kingitusega. Nii armas. Mis aga nii armas ei olnud, oli see, kui ma nüüd õhtul pärast trenni hakkasin süüa tegema. Ma olin just ostnud uue terava noa ja mõtlesin, et proovin ära. Hakkasin sibulaid hakkima. Kõigepealt läks hästi riivamisi nuga sõrme ja oleks võinud mõelda, et vahetaks nuga või oleks ettevaatlikum. Aga, ei, tegin edasi ja paari sekundi pärast nägingi, kuidas see nuga läks läbi mu sõrme naha nagu läbi või. Ma arvan, et ma tõmbusin eelkõige selle vaatapildi pärast kohe näost valgeks. Veri mind nii väga ei heiduta. Kuna verd tuli nagu oleks sigalas tapatalgud, siis ma ei saanud üldse aru, kui sügavalt või mis seis on üldse. Selline mulje jäi, et nüüd on tükid ära ja emosse minek. Õnneks hea abimees vesinikperoksiid pani kuskil 15 minutiga vere kinni. No tegelikult see veritseb ikka, aga mitte enam nii hullult. Ma tõsiselt ei tea, mida ilma vesinikperoksiidita teeksin, veritseks siiamaani ilmselt. Seda kritiseeritakse, aga pole paremat asja, mis vere kinni paneks.. See on must have.  Nüüd ma ei tea, see haav näeb lihtsalt rõve välja. On sinine ja samas lumivalge ja kõvasti paistes.

onioninkitchenweb
Kuidas peaks sibulaid hakkima

Mul on nüüd tohutu kergendus. Vallaline sõbrapäeval? Suva. Mul on vähemalt mu 10 sõrme alles. It’s all about perspective.

 

Advertisements

Söögitegemisest, s.t selle mittetegemisest

Mõned blogijad, nt Printsess ja Merje, on oma mätta otsast arutanud söögitegemise harjumusi ja seda, kuidas saab elada nii, et ise ei tee süüa. Ma olen söögitegemise osas rohkem Printsessi sarnane, ses suhtes, et söögitegemine on mulle elu jooksul olnud pigem võõras nähtus ja alles hiljuti olen hakanud sellega rohkem tegelema. Esimesed 25 aastat, kui elasin vanematega, ei teinud põhimõtteliselt üldse süüa. Sõin seda, mida vanemad või vend või venna elukaaslane (kui ta juhtus eksisteerima ja meil elama) tegid või ostsin poest valmistoitu või sõin väljas (nt (üli)koolis (üli)kooliajal).

Lapsena ma elasin üldse kommidest ja küpsistest :D. Enne ema koju tulekut pugisin end Kalevi teeküpsistest kurguni täis ja kui ema õhtul sooja toitu pakkus, siis ütlesin, et ei ole isu :D. Ja kui siis juhtus, et läksin külla ja külas olid igast maitsvad toidud, aga ma olin pirtsakas, sest mina polnud neid kodus söönud. Nt makaronisalatit vms. Või koolis juhtus näiteks seda, et kui oli minu jaoks mingi imelik toit, siis sõin ainult leiba :D. Kui laual oli toidule juurde mõeldud kaste, siis jäi see söömata. Nii et sõin kuiva kartulit ja pihvi. Suur oli minu kassiahastus, kui avastasin, et enamik kastmeid on ikka jube head ja sageli kõige parem osa toidust. Ega ma olen siiani pirtsakas toidu osas. Levinud asjadest ei söö näiteks juustu ja tomatit, aga enamikke asju, mida lapsepõlves ära põlgasin, olen hakanud nüüdseks sööma.

Muidugi lahkusin ma kodust teadmisega, kuidas keeta kartuleid ja praadida liha, rääkimata võileibade tegemisest, aga reaalselt hakkasin süüa tegema alles üksi elama asudes. Olgu öeldud, et võileibade tegemine ei ole minu jaoks söögi valmistamine. Söögi valmistamine on ikka sooja toidu tegemine või äärmisel juhul mingi salati tegemine. Kui võileibade tegemine panna söögi tegemise alla, siis ma loomulikult teen iga jumala päev süüa nagu kord ja kohus. Igatahes, kui ma perekonnast eraldi elama asudes süüa tegema hakkasin, siis juhtus seda siiski jube harva, kui ma midagi peale võileibade reaalselt valmistasin. Ma ei tea, kord kuus äkki tuli mõte, et teeks sooja toitu.

Nüüd aga on mul täitsa tõsine kokkulepe endaga, et vähemalt kord nädalas teen suure portsu toitu, mida mingi 3 päeva süüa ja sis ülejäänud aja elatun jumal teab millest. Valmistoidust, lihtsalt näksimisest ja võileibadest või väljassöömisest. Ma tegelt suht vihkan valmistoitu, mida pakutakse toidupoodide kulinaarialetis. Kui ma sealt midagi võtan, siis Selveri omast. Rimi, Prisma jne ei kõlba mu meelest kuhugi. Jälestan poe kartulisalateid, aga nt singimakaroni salat on Selveris päris hea :).

Magus-hapu küpsisetort

Nüüd ma saan emalt vist tuupi, et ma meie pere salaretsepti siin niimoodi avalikult jagan, aga no ma jagasin seda juba Mallukaga, nii et vahet pole :D. Tegu on väga hea parajalt hapuka ja magusa küpsisetordiga. Kogused on antud pildil oleva koogi mõõtmete järgi.

Küpsisetort

Mida vaja on:

  • Küpsiseid muidugi. Kõige tavalisemaid Kalevi neljakandilisi küpsiseid. Ei soovitaks mingeid erimaitselisi. Ikka kõige tavalisemaid. Olenevalt suurusest vähemalt 4 pakki.Untitled
  • 2 tuubi/pakki kohupiima (ka kõige tavalisemat)
  • 1-2 sidrunit (olenevalt sellest, kui haput kooki tahad)
  • 2 purki Salvesti õunakastet, nagu alloleval pildil näidatud. Peab olema just see toode, mitte midagi muud, sest siis on maitse kohe teine.mainPic_3691
  • Natuke piima (läheb vaja ainult küpsiste kastmiseks)
  • Vahukoor
  • 2-3 mandariini.

Valmistamine: kõigepealt pigista sidrunitest mahl kohupiima sisse, lisa natuke suhkurt maitse järgi ja sega. Seejärel hakka laduma, kasta küpsised piima seest korra läbi ja lao üks kiht alusele. Seejärel määri peale Salvesti õunakastet, selle peale omakorda kohupiim ning seejärel korda tehtut 4-5 korda. Kui kõike palju panna, siis võib kõrgusesse minnes asi laiali hakata valguma, nii et väga kõrgeks ei maksa seda teha. Kui kokku hoida kastme ja kohupiima kihtidega, siis võib jälle veits kuiv jääda. Enne serveerimist siis lisada vahukoor ja kaunistused ning ongi kõik. Maailma parim küpsisetort valmis. 

Aa ja tegelikult oleks hea, kui kook saaks enne serveerimist seista. Nt üks õhtu teed valmis ja järgmine päev serveerid. Kuna vahukoor ei seisa hästi, siis see tuleks alles enne serveerimist lisada. Koos mandariinidega. Soovitan mandariine kaunistuseks, annab sellist hapukat maitset juurde.