KAALUPÄEVIK: 1 nädal ja 2 päeva

Ma sain oma tagasituleku esimese postitusega nii palju positiivset tagasisidet nii perelt ja sõpradelt-tuttavatelt kui ka Fitlapi kasutajate hulgas. Tahaks öelda, et see andis mulle nüüd tohutult motivatsiooni, aga tutkit. Väga raske on ikka tagasi kavasse minna. Näiteks just olin eelmine nädalavahetus suutnud 2 päeva kavas olla, kui läksin tööle ja seal oli sünnipäeva tähistamine ja kommid laual… 

Ma olen kavas tagasi olnud täpselt nädal ja 2 päeva, kuigi see pole olnud eriti rangelt kavas olemine. Lisaks puudub mul söögiisu, et kõik need 4 söögikorda ära teha. See nädalavahetus on olnud eriti patune. Eile tähistasin vabariigi aastapäeva selle sinimustvalge Premia jäätisega. No ma lihtsalt pidin selle ostma ja sellega siis tähistama seda suurejoonelist päeva. Ja täna ma ei saanud muud moodi, kui pidin sööma tavalisi pannkooke. Kuigi mul on mingi plaan, et tahaks neid fitlapi banaanipannkooke teha. Vaatamata sellele olen kaotanud juba üle 2 kilogrammi, 121 kg asemel vaatab juba kaalult natuke vastu 118 ja seda juba nädalaga ja lohvalt kavas olles. Minu unistus olekski see, et ma suudaks ilma kavata ise teada, kui palju ma süüa tohin ja selles vahemikus ka süüa ja seejuures endale natuke head ja paremat lubada. Aga minu organism on siuke, et kui natuke suhkurt näeb, siis on igasugune kaalulangetus minevik. Vähemalt nüüdisajal on nii. Vanasti oli mul ainevahetus ikka kiirem. Nüüd on juba aeglaseks jäänud. Ma iga päev vaatan, kas ma käin number 2-l või mitte ja igapäev ikka ei tule ära.

Lisaks ohtrale patustamisele on mul tõsiselt kurbi uudiseid ka. Eelmises postituses kuulutasin, et ma saan sel aastal tädiks, aga tuleb välja, et ma ikka ei saa küll. Nimelt mu venna elukaaslasel katkes rasedus või s-t avastati ultraheli käigus, et beebi ei ole enam südamelööke. Nuuks. Mu ema, kes pole veel vanaemaks saanud, oli eriti löödud. (No tegelt ma arvan, et vend ja venna naine olid äkki rohkem löödud, aga ema kurbust ma sain vahetult tunda). Nad tegid selle uudise meile ju nii armsasti teatavaks, kinkides emale karbi shokolaade, kus shokolaadide peal oli kirjas umbes midagi sellist: “Kallis vanaema, kohtume peagi, september 2018”. Ja nüüd seda last ei tulegi. Nii kurb lihtsalt. Iga kord, kui ma loen uudist beebi sündimisest või näen instagramis tuttavate beebisid, siis tuleb silma pisar.

Vot sellised lood siis. Nüüd ma hakkan vaaritama ja loodan, et järgmine nädal suudan ma rohkemat. Ma mõtlesin täna korra ka kallitele dieedipillidele, reklaam hakkas pähe, aga õnneks tulin enne mõistusele, kui oma raha hakkama panin, et mingid taimsed kapslid ei saa mingit imet teha. Mul mingid kapslid kodus, Meravita aafrika mango ekstraktiga kapslid, ja proovisin neid võtta, kui esimest korda Fitlappi tegin, aga ei suutnud õigel ajal võtmist meeles pidada. Nii et ma ei saa öelda, kas need natukenegi mõjuvad või mitte, aga netist lugesin, et ei mõju need midagi.


Advertisements

Minu kurb lugu (kehakaal)

2017. aasta I pooles võtsin Fitlapi abiga ligi 20 kilo alla. 2017. aasta teises pooles võtsin ligi 30 kilo juurde. Kuidas asi nii õnnetult sai lõppeda (võib-olla see on veel millegi uue algus?)? 3. septembril kirjutasin, et suvesaldo oli null ja olin suve algusega võrredes samas kaalus tagasi. Ja arvasite õigesti, ega ma end siis kätte ei võtnud, vaid lasin täiega käest. Kuskil novembris astusin veel kaalule ja olin peaaegu algkaalus tagasi. Aga ikka ma õgisin edasi ja mul polnud MITTE MINGIT motivatsiooni toitumiskava tegema hakata. Te arvate, et poole aastaga ei saa 30 kilo juurde võtta? Saab ja kuidas veel saab. Ma lasin end käest täielikult nii, et ma ei suutnud üldse kehakaalule mõelda, vaid ainult sõin. Mäletan hästi, kuidas ma läksin septembris toidupoodi tööle ja tulin igapäev töölt koju väikese koogikesega. Rääkimata portsudest, mis ma lõunal ära sõin. Ja hiljemgi…ma ei ostnud mitte 100 g shokolaadi, vaid läksin ja ostsin endale 2×120 g kinderi kommipakki ja pistsin ühehooga nahka, nagu homset ei oleks. No siis jah lõpuks ajas iiveldama. Üleüldse ma ei suutnud end sageli heade asjadega piirata. Nelja võileiva asemel pistsin nahka 7-8. No ikka ilge õgimine on pool aastat toiminud. Ma ise olen arvanud, et keha nõudis tagasi kõik, mis ma alla võtsin ja võttis suurest hirmust veel intressid ka peale.

Kui ma ainult ei oleks nii pikk…kui ma ei oleks nii pikk, siis mu riided oleks mulle kiiresti väikseks jäänud ja oleks kas või sellepärast pidanud hoogu maha võtma. Aga enamik 30 kilo taguseid riideid lähevad mulle selga, ainult et ma näen nendega välja, nagu üks pundunud jõehobu. Te ainult vaadake seda 121 kilost inimest, kes oma salendava peegli ees ennast nii pidi ja naa pidi keerab, et oma ümmargust keha imetleda, nagu tegu oleks mingi rasedusega, mis naise ainult ilusamaks teeb.

Need boyfriendikad ma ostsin muide siis, kui ma jõudsin oma kõige madalama Fitlapi abiga saavutatud kaaluni – 93,5 kiloni. Ega jalad polegi eriti paisunud, ikka vööümbermõõt paisub ja paisub ainult. Olgu, eks see, et ma selle pildi siia panen, tähendab, et ma väga patja ei nuta. Mees ikka armastab, keegi halvasti ei ütle ja igapäevaelu see suur kaal ei sega (tervisele pole veel hakanud). Kuigi eks mul jalanõusid jalga pannes on erakordselt raske seda teha. Mulle tekivad suurest pingutusest lausa jalakrambid 😀

Aga kurb lugu on, jah, ma nägin ju niiiiiiiiiii palju vaeva. Tegin suuri ohverdusi, peamiselt sotsialiseerumise arvelt. Ma astusin absoluutselt iga päev kaalule ja läksin emotsionaalselt kaasa iga väikese tõusu ja langusega (seda tajusin ka vanu postitusi lugedes). Ma olin nii kindel, et kolmekohaline kaalunumber, rasvumine ja võimetus endale riideid leida on igaveseks minevik. Ja nüüd tunnen, et see oli kõik raisatud aeg, millest ma midagi ei võitnud. Ma teadsin ju küll, et nt raseduse korral tuleks palju tagasi, aga ma ei jäänud ju rasedaks, ma  l i h t s a l t   s õ i n  e n d   p a k s u k s. Ma ei tea, kuidas ma ei suutnud end ohjeldada. Ma mäletan, et mul oli juulis peale patustamist alati raske kavale tagasi minna, ma võitlesin tohutu näljaga. Ja peale väikest puhkust, kruiisi, kus ei saanud kava järgida, ei suutnud ma üldse kavale tagasi minna. Eks ma olin lasknud kaval liiga üksluiseks minna ja ma ei viitsinud uusi asju avastama hakata. Selle asemel sigines mu külmkappi aina rohkem  kavaväliseid asju. Ma arvan, et see nälg tulenes sellest, et olin kava enda suva järgi muutnud ja kaloraaži liiga väikseks lasknud. Lõpuks oli mu keha näljas ja see dieet või elustiili muutus ei olnud pikaajaliselt toimiv. Seda viga ma enam ei kavatse korrata. Nüüd ma söön kõik kava järgi, isegi kui mul pole nälga, ikka söön kõik viimseni ära. Ja ei kaalu end enam iga päev. Tööpäevadel igal juhul ei ole mul mahtigi end unisena kaaluda. Siis ma mõtlen nkn algavast tööpäevast rohkem.

Ma olen mõelnud ka, et ma pole varem mõelnud ja eelmisel kava järgimisel ma eitasin seda täielikult, et söögil on tegelikult mu elus palju suurem roll kui lihtsalt energia andmine. See on rohkem nagu tugi, mis aitab pingetest üle saada, lohutab, kui on kurb olla ja on ka heade sündmuste juures heaks kaaslaseks. Nt saad teada, et sa saad varsti tädiks (yabba-dabba-duu, I’m so happy 😀 )ja siis on seda kohe vaja tähistada söögiga. Miks mitte teha mõnus jalutuskäik. Ei, midagi head on vaja süüa. Kava järgides sa aga ei söö naudinguks, sa sööd energia saamiseks. Lihtsalt sööd nii palju kui vaja ja kogu moos. Vot see on see suur muutus, millega on raske jäädavalt harjuda.

Aga ma olen nüüd valmis. Tahaks kogu oma varasema kaaluajaloo ära kustutada, et alustada nullist ja unustada see saamatu läbikukkunud katse oma ellu vajalikku muutust tuua. Ma olen nüüd esimest päeva kavas ja ei saaks öelda, et mott ilgelt laes olen. Esimesel korral oli kõik uus ja huvitav, nüüd juba tean kõike, mida vaja teada. Täna esiest korda kaaluma hakates mõtlesin, et issand, jälle hakkab pihta. Kaalumine on see kõige tüütum osa selle kava järgimise juures. Eks näis, mis ma esmaspäeval arvan pool tundi varem ärkamisest, et hommikusööki valmistada.

Suvesaldo ümmargune null ehk augusti kokkuvõte Fitlapiga

Häbi tunnistada, sai ju suure suuga lubatud, et suvel jätkan kavaga ja ei lase end käest. Reaalsus on aga selline, et suve alguses, 3. juunil kaalusin 97 kilo ja nüüd 3. septembril kaalun jällegi täpselt 97 kilo. Ok, võib-olla mul on praegu suurest patustamisest keha vett täis, aga mingisugune näitaja on see ikkagi. Augusti keskpaigast alates ei ole ma rohelist päeva kalendrisse märkida saanud ja september on juba alanud samal rajal. Nii õudne iseloomunõrkus 😦 Mu august oli veel punasem kui juuli.

Mis ma oskan öelda, augusti teises pooles ma otsisin tööd ja nüüd on uuele tööle sisse elamise stress peal. Seda enam, et ma ei taha sinna kauaks jääda, võib arvata, et ka edaspidi on raske kava tõsiselt võtta. Ega ma punastel päevadel täielikult kavast väljas ei olnud, ikka tegin päevas korra kava järgi süüa. Aga lihtsalt väga kergesti läks järsku lappama ja kange magusaisu tõstis pidevalt pead. Sellest tulenevalt on mu augusti graafik järgmine.

Ega ma augusti teises pooles enam kaaluda väga ei tahtnud ega seda kaalunumbrit ka Fitlapi sisestada :D. Oblivion is bliss 😀 Aga noh, töö on mul vähemalt suhteliselt füüsiline, palju käimist ja jalgadel olemist, Täna võtsin üle 2 kuu ka ümbermõõdud ära ja võib öelda, et poole suvega on tulnud sentimeeter siia ja sentimeeter sinna. Tegelikult kõhul ja rinnal on isegi 2-3 sentimeetrit juures. Sucks. Sest ümbermõõdud räägivad täpsemat keelt kui kaal.

Kes laseb mudilasel energiajooki juua?

Viimasel ajal on blogides juttu laste toitumisest. Kellelegi jäi kellegi lapse vale toitumine silma ja pani selle suure kella külge. Nüüd kõik järjest võtavad sel teemal sõna. Mina olen ise seisukohal, et ei häiri, kui laps joob limonaadi ja sööb saiakesi. Ka ise kasvasin sellise toidu peale üles ja jäin ellu, kuigi jah, võib-olla kui oleks tervislikumalt toitunud, siis oleksin praegu peenike. Aga see kaaluteema pole küll põhjus, miks laste valest toitumisest suur skandaal teha. Aga selles mõttes olen ma küll “radikaalne”, et arvan, et laps ei tohiks mäkitoitu näha enne, kui ta on vähemalt 10-aastane.

Üks päev olin ühes parklas ja nägin, kuidas kahel mudilasel (tõsiselt, mõlemad lapsed olid 2-4-aastased) oli käes energiajoogi Starter pooleliitrine pudel. Kummalgi lapsel üks suur energiajoogi pudel alla kummutamiseks :S Kõrval tšillis nende emme, nagu mitte midagi ei oleks halvasti. “Mida veel? Siidripudelit ei taha neile kätte anda v?” tahaks küsida sellelt emalt. Muidugi on võimalus, et seal oli sees mingi muu jook, aga ma millegi pärast kahtlen selles. ENERGIAJOOK EI OLE LIMONAAD. Ma olen nii radikaalne, et minu arvates peaks energiajookidele kehtima samad seadused mis alkoholile ehk et enne 18. eluaastat ei tohi osta ega tarbida. Seda enam, et energiajookide mõjusid on teaduslikult nii vähe veel uuritud. Oli vist Ozzy Ozbourne, kes ütles, et kohv viib energiajoogini ja energiajook keemiliste illegaalsete narkootikumideni. Et kõik tuleks ära keelata. Igatahes oli mul väga raske suruda alla soovi minna ja sellele emale energiajookide teemal üks tõsine loeng maha pidada. Nii ajab südame pahaks selline ignorantsus ja pohhuism oma lihaste laste (vaimse) tervise suhtes. Nii ajab sita keema sellise pildi nägemine. Ma ei saa aru, millega ja kas see ema üldse mõtleb!?

Jah, ma ise tarbin energiajooke igapäevaselt ja siis tundub see jutt minu suust ehk natuke silmakirjalikult, aga sellepärast see pilt mind ka häiris, et ma tean, kuidas need närvisüsteemile mõjuvad ja areneva närvisüsteemiga lapsed neid küll ei tohiks tarbida. Minu jaoks oli pilt umbes sama, mis näha samavanust last siidripudeliga. See, et energiajoogid on praegu veel vabalt kättesaadavad igale vanusele, ei tähenda, et neid võib suvalt väikestele lastele anda. Kunagi oli kokaiin ka legaalne, seda sisaldas isegi Coca-cola, kuni see seadusega ära keelati. Ma usun, et nii 10-15 aasta pärast surub keegi läbi seaduse, millega piiratakse energiajookide müüki suuresti. Aga seni jõuab palju lapsi ära rikkuda.

Patuvabad kommid ehk juuni kokkuvõte Fitlapitades

Ma ei tea, mis värk on, aga sel nädalal juhtus üks imelik asi. Alustades algusest, siis kuna ma hakkan remonti tegema ja tahtsin üleliigsest kolast lahti saada, siis andsin oma nõmeda diivani ära, ja inimene, kes sellele järele tuli, tõi mulle tänutäheks Geisha komme. Esimese asjana mõtlesin need ruttu ära teisaldada kuhugi, sest see, et mul muidu ei ole magusaisu, ei tähenda, et mul ei tekiks seda, kui mul kodus juhtub midagi head olema. Ja läkski nii, et mul tuli vastu ööd ilge näljahoog ja sõin nii võileibu kui ka terve karbi Geisha komme ära. (Kusjuures jumala hea valik inimeselt, sest Geisha üks mu lemmikuid 😀 ) Hommikul arvasin, et nüüd on raudselt 2 kilo juures, aga oli hoopis VÄHEM KUI ÕHTUL VIIMATI ENNE ÕGIMIST KAALUDES. Täiesti ulme!!! Ma ei saa aru, mis kommid need sellised olid. Mingid magic kommid, mis ei sisaldanudki kaloreid :D. Ma ei tea, kust neid saab, aga niimoodi õgiks küll magusat. Tegelikult ma võib-olla olingi enne veidi näljas ja siis kui organism sai suure koguse toitu, siis ta nagu “lasi vabaks” oma rasvadest, millest ta enne täiega kinni hoidis. Tavaliselt mul peale sellist patustamist (mul olid kõik kavajärgsed toidukorrad muidu söödud, nii et tegu oliti eriti suure kaloraaži ületamisega) kaal tõusab vähemalt paariks päevaks lakke, aga seekord oli juba hommikuks normis. Fantastiline!!! 🙂 Tihedamini võiks nii olla 🙂

Ja selle tulemusena ongi mu kaalusaldo juunikuus lausa 3,1 kilo. Nelja nädala kohta, ilma trenni üldse tegemata, on see minu puhul väga hea tulemus. Ma panen kogu “süü” sellele, et juuni oli mul erakordselt roheline kuu. Kui tavaliselt on ikka kippunud olema 7 punast päeva kuus, siis juunikuus sain hakkama neljaga.

Ma olen ikka niiiiiiiii tubli (kes siis ikka kiidab, kui mitte ise laugh ). 21. oli ema sünnipäev, 23. loomulikult jaanipäeva söömingud, 30. patustasin selle sama eelnimetatud Geishaga ja 13. oli vist üks hesburgeri päev. Mõõdud võtsin ka kuu lõpus ära ja 17,6 kilo kohta on mõõdud vähenenud lausa 60 cm. Oleks ehk rohkemgi, kui ma poleks algusest peale reie ümbermõõtu valesti võtnud. Sain aru, et minu reied ikka 60 cm ei lähene 😀 Pigem ikka natuke rohkem. Nüüd ma olen omadega seal maal, et olen valmis pärast 3 kuu möödumist kehaanalüüsi minema, ilmselt uue nädala algul, kui mul remonditoimetuste kõrval mahti on.

Lisaks tahaks hoiatada kõiki, kes plaanivad endale seda nutikaalu osta, et see kaal ei näita küll neid protsente õigesti. Kaalu ja KMI-d näitab enam-vähem õigesti, aga rasva-, lihase- ja muud protsendid erinevad küll MyFintessi uhkel masinal mõõdetud näitajatest. Nt erineb rasvaprotsent lausa 2-3 protsenti ja see pole üldse vähe. Muidugi on variant, et kuna mul pole lihtsalt võimalik seista seal kaalul nii, et reied ei puutuks kokku 😀 , siis lihtsalt minu puhul paneb masin metsa? Aga võib-olla on mul lihtsalt kehvake odav kaal? Aga võib-olla on MyFitnessi kehaanalüüsi masin ka lihtsalt mingi iluvidin? Kes teab…aga igal juhul, ma ei soovita seda nutikaalu küll kellelegi. Ja pole vaja seda rasvaprotsenti koguaeg mõõta, iga 3 kuu tagant on rohkem kui küll.