Jälle ma tulin töölt ära

I just can’t help it. Jälle ma tulin töölt ära, sest mul sai kõrini.

Advertisements

Suvalisi mõtteid suvalisel päeval

Suvalisi mõtteid, mis mul vahepeal on tekkinud. Sisaldab palju uut ja huvitavat informatsiooni, kui tahad minu eluga kursis olla 😀

  • Üks päev istus mu kõrval bussis neeger. Ma ei ole vist kunagi neegrile nii lähedal olnud. Isegi Londonis mitte, kus teadupärast on palju igat masti rahvaid.
  • Andsin eile sisse lahkumisavalduse. Ma ei tea, mis minust nüüd saab, aga ema on päris mures.
  • Kui mitte arvata minu peatset töötuks jäämist, siis on mu peamine mure selles, et kas võtta tuhkur või mitte võtta tuhkrut. Ja kust seda saab.
  • Kuna ma töölt enne suvepuhkust lahkun, siis ma pean ilmselt suve veetma ilma puhkuseta. Sucks.
  • Ma ei tea, kuidas ma Norra reisi ära maksan, kui ma tööta jään. Ah jaa, ma lähen suve puhkuse ajal, mida enam ei tule, Norra.
  • Dieet läheb üle kivide ja kändude. Ei julge kaalule enam astuda. Esmaspäeval oli ta jälle tõusnud. Lambist. Kuna nüüd on üks stressiallikas juures, siis ma ei tea, kuidas mul kevadine kaalulangetus välja tuleb.
  • Millal üldse tuleb tuleb kevad!? Öösel jäätab ja päeval räästas tilgub. See pole mingi ilm. Just lugesin Metsavana ennustust, et niipea kevadet ei tule. Sucks.

Tööotsingud (vol2)

Kuna ma nüüd jälle töötu olen, siis tegelen jälle aktiivselt töö otsimisega. Ja möödunud nädal oligi väga hull selles mõttes, et käisin erinevatel vestlustel ja proovipäevadel, et erinevaid ameteid katsetada, sest muidu ei saa ju teada, mis sobib ja mis mitte.

Esmaspäeval käisin Omniva klienditeenindaja ametikoha vestlusel ja ootamatult pakuti ka võimalust, et võiksin tunnikese ühel töötajal n-ö töövarjuna kaasas käia. Kuna mul aega oli, siis olin pakkumisega nõus ja nii ma jälgisingi natuke aega, kuidas üks Omniva postimaja klienditeenindaja töötab. Nagu ma kiiresti aru sain, moodustab suurema osa tööst teeninduslaua ja tagaruumi vahel sõelumine. Ma sain ise ka proovida numbrite järgi pakkide väljaotsimist ja korra käis ka selline klient, kellel oli mingi a la 14 pakki vaja kätte saada. Kõige rohkem heidutas mind mõte umbkeelsetest venelastest, sest tegu pole ju kassapidaga tööga, kus lihtsalt piiksutad asjad läbi, vaid on tõesti vaja aru saada, mida inimene sinust tahab.

Neljapäeval käisin ma proovimas kahte erinevat tööd. Kõigepealt hommikul vara käisin ühes suures laos komplekteerimistööd proovimas. Närvi ajas natuke see, et kui ma 7:30 kohale jõudsin, siis ei olnud turvalauda mulle kaarti jäetud ja ma pidin tükk aega ootama, kuni värbaja tädi tööle jõudis. Aga komplekteerimine ise oli oma süsteemilt lihtne – tuli mingi kelguga mööda ladu sõita ja tellimuslehtede alusel jubinaid kokku korjata. No süsteem oli lihtne, aga selle masinaga sõitmine küll mitte. See oli oma olemuselt üsna sarnane selles videos nähtule:

Ühe korra suutsin laos riiulite vahel niimoodi ümber keerata, et pool ladu oli paigast ära. Nagu päriselt ka, ma ei tee nalja 😀 Minu juhendaja hoidis enam-vähem käsi pea ümbert kinni 😀 Muidu mulle meeldis, aga mulle ei meeldinud, et tänu Lasnamäe lähedusele olid absoluutselt kõik töötajad juhtivast personalist esmatasandi töötajateni venelased. No ülemused kõik rääkisid eesti keelt, aga ikkagi. Kuna ma vene keelt peaaegu üldse ei oska ja venelased on teistsuguse temperamendiga ning üheskoos mõjuvad nad kohe eriti….temperamentselt (paremat sõna leidmata), siis ma jätsin selle kiiresti üheks viimaseks variandiks. Logistiliselt asub töökoht ka sellises kohas, et autoga oleks kallis tööl käia ja töökoha transpordiga võtaks nii kaua aega.

No ja pärastlõunal käisin proovimas, milline on minu logistiline mõtlemine ehk et ma käisin proovisõitu tegemas sellises firmas, nagu Tellitoit.ee ehk et ma käisin proovimas, kuidas oleks olla pizza delivery guy.

Nagu pildilt näha on, siis sõidavad selle firma kullerid “pirukatega” ja see oli minu esimene kord “pirukaga” sõita, “pirukaga” manööverdada, “pirukaga” tagurdada. Ma ei tea, ma ise arvasin, et olen päris osav autojuht ja kulleriamet võiks mulle sobida, aga mulle tundus, et mu juhendaja väga vaimustuses ei paistnud olevat, sest ma ei saanud selle auto käigukangiga ikka üldse hakkama. See tähendab ei saanud käike sisse ega suutnud lugeda kaarti, kui hääleke ei öelnud mulle, et keera nüüd 100 m pärast paremale. Samas oli proovisõit Mustamäel mulle tuttavas kohas, nii et ma orienteerusin hästi. Esmaspäeval pidid nad vastusega helistama, aga ma väga ei looda. Samas ma ei tea, kas ma viitsin täiega ringi rallima hakata, sest selles töös on jällegi aeg raha, s.t on tükitöö ja tulemuspalk. Kind of nagu tõlkimises.

Reedel käisin lausa kolmel vestlusel (jah, ma ikka viitsin käia igal pool kuulamas, mida head pakutakse :D). Esimene vestlus oli K-rauta müügiesindaja kohale. Nad üllatasid mind suhteliselt normaalse palganumbriga, aga töö iseenesest oleks 12 h jalgadel klientide nõustamine. Teiseks käisin andmesisestaja vestlusel. No see on juba tõeliselt minu cup of tea, aga kahjuks ma kukkusin läbiviidud testis täiega läbi, nii et sinna ma vist ei saa :D. No igatahes oli grupivestlus ja nad tegid seal mingi sellise testi, et pidi mingite E-tähtede realt F-tähed leidma (aja peale) ja ka aja peale leidma kohviubade hulgast lepatriinusid ja lapsenägusid. Need testid on üsna sarnased nendele, mida sageli meedias jagatakse, kus tuleb otsida mingeid kujundeid mingite muude kujundite hulgast. Kiiruse baasil tähelepanelikkuse test ühesõnaga. Ma leidsin kõik kolm lepatriinut, aga ainult ühe lapse näo. Lapsenägusid ei leidnud ka lisaaja jooksul. Neid lihtsalt ei olnud ju seal…nuuks. Mul vajus nägu siis nii ära, et ma ei tahtnud enam rohkem kuhugi vestlusele minna. Aga läksin ja käisin päeva viimasel vestlusel ära ja selleks oli üks firma, mis tegeleb äriinformatsiooni kogumisega. Ehk siis minu ülesandeks oleks firmajuhtidega telefoniintervjuude läbi viimine. Õnneks midagi müüma ei peaks, aga tasu oleks mingil määral tulemuspõhine ja töö oleks pms terve päev lihtsalt helistamine. Ja kui veel igakord ainult samad küsimused on, siis kipub ilmselt üsna rutiinseks minema.

Mul on osadest kohtadest vastus olemas, kuidas osade kohtade vastus on veel lahtine. Siiski pean esmaspäeval mingi otsuse tegema, kui ma praegu ikka ei tea, mida võtta, mida jätta. Samas on mul kontakt ühe tõlkebürooga, nii et äkki saan tagasi tõlkima. Iseasi, kas ma tahan praegu täiskohaga tõlkida. Kinda on siuke tunne, et pigem komplekteeriks venelastega jubinaid või jagaks inimestele toitu laiali.

Kuidas ma jälle töötuks jäin

Just regasin end e-töötukassas töötuks, seega taas olen TÖÖTU. Kaks “imelist” nädalat seda töösuhet oligi ja tänaseks on juba lõpparve ka käes. Mis siis juhtus? Juhtus see, et esmaspäeval otsene ülemus lihtsalt karjus mu peale lampi, et ma ei osanud tööülesandeid õigesti prioritiseerida. Kuna kõik need 2 nädalat käis pidev õiendamine ja tänitamine teemal, et miks ma piisavalt kiiresti ei õpi, siis see karjumine oli minu jaoks viimane piisk karikasse. Alati saab ju tsiviliseeritud kombel rääkida. Juhataja kuulis seda karjumist pealt ja ei öelnud midagi. Ühesõnaga nad ootasid,et ma lennult õpiksin ja omandaksin väga spetsiifilisi selle ameti juurde kuuluvaid nüansse, aga ma vajasin natuke rohkem sisseelamisaega. Lõppude lõpuks oli see töö selle töökeskkonna tõttu nii stressirohke, et ma sõin endale selle aja jooksul vist  5 kilo juurde ja magasin pms kogu vaba aja maha. Ma nagu konkreetselt suutsin peale tööd ainult süüa ja magama minna, et siis tavapäraselt 5.30 ärgata ja ühel päeval nädalas ka 4:00. Aga see vara ärkamine ei olnud kaugeltki kõige raskem selle töö juures. Kõige raskem oli kohati füüsiline töö ja inimesed, kellega koos ja kelle alluvuses seda tööd tegema pidi.

Nüüd ma kandideerin jälle tõlkija kohtadele, sest seda tööd tehes sain aru, kui vajalik on minu jaoks töö omaette tegemine ja tööaja iseseisev planeerimine. Kui mais tõlkimisega lõpetades ei tahtnud ma seda tööd rohkem näha, siis nüüd olen sellele mõttele juba jälle avatud. Eks näis mis saab 🙂

Tööotsingutest ja uuest tööst

Ma ei ole selles blogis seda maininud, aga mai lõpus sai läbi minu 7-aastane töösuhe ühe tõlkebürooga ja ma otsustasin pärast seda, et ma ei taha tõlkimisega enam praegu rohkem tegeleda, ei vabakutselisena ega töölepinguga töötades. Paar kuud siis puhkasin ja augustis alustasin otsinguid. Kõigepealt regasin ennast töötukassas töötuks, lootes siiamaani, et mulle määratakse töövõimetus, millega kaasneb väike toetus, kuna palgast ei piisa niikuinii. No raha on selline asi, et seda võiks alati rohkem olla ju. 😀 Ma ei oska öelda, kas mul on praegu lootust kõrgepalgalise töökoha leidmiseks, aga praegu lähen küll madalama palgaga tööle, kui mulle tõlkijana maksti. Aga vähemalt on tööleping ja kindel palk, mitte haigekassata muutuva palgaga vabakutselise elu. Las see töökoht jääda praegu saladuseks, aga ütleme nii, et see on kaubanduse valdkond.

Aga töö otsimine kujunes ka päris korralikuks “elamuseks”. Tegelikult ma leidsin töö kahe nädalaga alates sellest, kui ma reaalselt CV-sid saatma hakkasin. Alguses ma arvasin, et pean oma humanitaarse CV-ga Selverisse öiseks kaubapaigutajaks minema, aga pärast seda nädalat tundub mulle, et Eestis on pigem tööjõu- kui tööpuudus. Ühe nädala tegelesingi igale poole CV-de saatmisega ja need töökohad olid tõesti täiesti erinevad, hõlmates nii tavalisi lihttöid kui ka natuke spetsiifiliseimaid oskusi/teadmisi nõudvaid ametikohti. Ja siis sama nädala jooksul helistati mitmest kohast ja sain järgmiseks nädalaks mitu vestlust kirja. Üks firma ei suvatsenud helistada, vaid saatis meili, et olgu ma sel päeval ja kellaajal kohal ja kui ei saa olla, siis on rong läinud. Kõige paremini esines üks tuntud firma (tegelikult on nad kõik eestis tuntud firmad, kuhu ma kandideerisin), kellega oli selline kala, et kui ma ühel kokkulepitud hommikul kohale jõudsin, et vaadata selle ametikoha tööd, kuhu ma kandideerisin, siis teatati, et ‘oi, hommikust vahetust ei toimugi täna, teeme homme samal ajal?”. Nagu… ei võinud siis kas või pool tunnikest varem helistada, oleks ka säästnud mind jalavaevast.

Nüüd on mul siis töö, mis algab minu jaoks suheliselt vara – hommikul kell 7, aga vähemalt saab õhtul üsna vara minema. Ja hommikul tööle sõites pole neid ummikuid, mis muidu minu “kodutänavas” tipptundidel alati on. Praegu olen 3 päeva reaalselt töötanud (+ 1 päev koolitus, mis kestis ka terve päev) ja ikka päris raske on. Vastik, kui teed oma ülesannet algajalikkuse tõttu aeglaselt ja teised kõik ootavad su järel. Aga huvitav on ka samas. Ja hea kui kogu aeg on kiire-kiire, siis läheb aeg kiiresti ja uni ei kipu peale.

Kahju ainult, et töötukassas töötuna arveloleku lõpetamisega kaasnes ka see, et jään ilma oma septembriks kokku lepitud karjääri nõustamisest. Võtsin selleks isegi päeva vabaks ja siis tuli välja, et see on ainult töötutele. Töötavatele inimestele pakuvad nad ka mingit varianti, aga ma ei jõua sellesse praegu süveneda. Praegu vaja ellujäämisega tegeleda 😀