Alla 1000 euro ma tööle ei tule ehk 3 kuud töötu

Tegelikult ma pole ühelegi tööandjale ligi lähedalegi sellist lauset öelnud, aga mul on küll üks summa millest ma allapoole ei lähe, aga ma jätan selle saladuseks. Aga jah, 3 kuud on tööd otsitud ja ei midagi. Teine pealkiri, mis ma tahtsin panna oli “Võtame ühendust = meil on juba sobiv kandidaat ja see pole sina”. sest nii on. Kui nad pärast vestlust ütlevad, et võtame ühendust, siis tähendab see tavaliselt seda, et ma saan meili, mille pealkiri on “Konkursi tagasiside” ja me kõik teame, mis meili kehas kirjas on. Mul oli siin märtsis üks vestlus, kus personalispetsialist rääkis muga sõbralikult, et räägib juhatajaga ja panevad mind graafikusse. Kui lahkusin, siis ütles, et me kindlasti suhtleme veel jne. Aga tutkit, ma sain talt kirja, et juhataja oli graafikud nii teinud, et nad võtavad ainult poole kohaga töövõtulepinguga abilise juurde, mis siis, et mulle oleks ka need tingimused sobinud.

Üldse käisin ma märtsikuus kolmel vestlusel. Esimene oli märtsi alguses omniva klienditeenindaja kohale. Ma mäletan, et sellel päeval oli imeilus talvepäev, eelmisel päeval oli selle aasta loodame, et viimane lumi maha tulnud ja puud olid kõik lumised ja päike säras taevas. Imeilus talveilm. Aga vestlus oli tavaline, räägiti pikalt ja laialt tööülesannetest. Mulle tundus, et ma meeldisin juhatajale, aga sellele vaatamata ma sain äraütleva kirja. Teine vestlus oli see, millest ma eespool juba rääksin. See oli Apollo klienditeenindaja kohale. Tõesti see naine oli väga sõbralik, me rääkisime pikalt ja laialt raamatutest. Ta küsis, mis tüüpi raamatuid mulle meeldib lugeda ja mis on mu lemmikraamat. See on “Mees, kes teadis ussisõnu” muide. Mängisime ka üht mängu, et olid ülesandekaardid ja ma pidin üht teoreetilist ülesannet lahendama. Kolmas vestlus oli Bauhofi infoleti teenindaja kohale. Ma kandideerisin sinna, sest ma tean, et neil ehitusfirmadel on normaalne palk. Kuskile selveri infoleti ma never-ever ei läheks. Aga never say never. Igatahes see vestlus oli vaid 5 minutit pikk, räägiti lühidalt tööüleannetest ja oligi kõik. Sealt ma pole veel vastust saanud, aga esmaspäeval öeldi, et konkurss veel käib, mis siis, et konkurss pidi 27. märtsil läbi saama.

Küllaltki ühte auku kõik need vestlused mul olnud, aga midagi ei ole teha, tõsisematest kohtadest mulle pole helistatud. Mu praegune plaan on helistada ja kätte saada mu eelmine ülemus ja temalt oma vana töökohta tagasi nuruda ja kui see ei õnnestu, siis end töötukassas kirja panna. Ehk saab sealt kaudu mingit koolitust või midagi.

Advertisements

2 kuud töötu

2 kuud olen töötu olnud, aga sellest ainult kuu aega olen aktiivselt tööd otsinud. Ma olen vahepeal ka vestlustel käinud, lausa kolmel, aga ühelgi ei näkanud. Esimene vestlus oli töökohale, kuhu ma ei tahtnudki saada tegelikult. Lennujaama kohvik otsis kaubavastuvõtjat. Ma ei tea isegi, miks ma kandideerisin. Teadsin ju küll, et seal peab tõstma ja tegema. Mul lihtsalt ei ole füüsilist vormi sellise asja jaoks. Vestlusel oli minuga üks noormees ja neiu. Noormees töötas juba Lidos laos ja neiu töötas uuskasutuskeskuses ja oli harjunud füüsilise tööga. Mina nendega võistelda ei saa. Pärast vestlust lubati proovipäeva osas helistada ja kokku lepiida, aga ma siiani ootan seda kõnet.

Teine vestlus oli Tallinkisse reisikonsultandiks. Sinna ma tahtsin saada, aga seal oli üks tädi, kes pinnis mult igasugu klassikalisi töövesltuse küsimusi, nagu miks ma oma eelmisest kohast lahkusin, miks ma tahan reisikonsultandiks saada, mis on mu tugevad ja nõrgad küljed jne. Ma arvasin, et selline pinnimine on töövestlustel ajalugu, aga nüüd ma tean, et kui lähen suurde firmasse ja seal on mingi värbamisspetsialist, siis ma pean olema kõigeks valmis. Igatahes eile sain meili, et valituks osutus teine kandidaat. Ja kolmas vestlus oli müügikorraldaja firmasse, mis müüb kaubanduskeskustes marju. Teate küll ju neid lette kaubanduskeskustes. Need hakkasid nüüd pihta ja otsisid oma ridadesse inimest, kes aitaks müüki korraldada. Müügi ülespanekut teha, müüjaid lõunale lasta jne. Kuna see on hästi liikuv töö, eeldati, et ma käin oma kuues kaubanduspinnal 2-3 korda päevas, siis sinna ma väga ei tahtnud, kuigi palganumber pani silmad särama. Vestlus ise toimus kristiine keskuse ühes kohvikus ja mulle tundus, et see naine otsib kedagi, kellega inimesena klappida.

Teate, mida ma kõige rohkem vihkan selle tööotsimise juures. Et värbajateks on alati naised. Mul on palju paremad kogemused sellega, kui värbajateks on mehed. Mulle tundub, et mehed ei kaalu niipalju ja on julgemad otsuseid vastu võtma. Anyway ma tahtsin jagada ka paari naljakat töökuulutust, mis ma leidnud olen.

Esimene neist on selline: https://www.cvkeskus.ee/professionaalne-magaja-rakveres-studio-moderna-ou-582084

Otsitakse siis professionaalset magajat, kelle soovitud oskused ja kvalifikatsioon on järgmine:

  • Minimaalselt 15 aastat magamise kogemust
  • Oled võimeline magama jääma koos ja ilma järelvalveta
  • Võime säilitada püsivat une mustrit.
  • Oskad vältida liigset liikumist magamise ajal
  • Oled professionaal päevastes uinakutes

Kus mina alles tuleks ja magaks neile. Tegelikult nali naljaks, ma olen jube kehv magama jääja, nii et nad otsivad kedagi teist sinna.

Teine töökuulutus on järgmine: https://www.cvkeskus.ee/fuajee-hing-sokos-hotel-s-tallinnas-original-sokos-hotel-viru-583234

Otsitakse siis fuajee hinge. Kuigi tööülesanded on täitsa tavalised, võtab vastu ja annab välja reisipagasit,  aitab külalistel kohvreid tubadesse kanda, viib korrustele värsked lehed jne, siis nimetus tundus mulle naljaks. Muuhulgas nägin ükskord kuulutust, et otsitakse istuvusmodelli ehk siis riidepuud, kellele riideid külge riputada. Naise pidi kandma suurust 38 ja seal olid ka mõõdud ära toodud.

Teemat vahetades, kas kuulsite, et Luke Perry on surnud. Ajuinfarkt. Ma olen tohutus leinas. Ta oli mu lemmik tegelane Beverly Hillsis.

Ikka töötu

Olen juba 2 nädalat tööd otsinud ja vabsee ei kutsuta vestlusele. Olen juba üle 20 CV saatnud ja ei ühtki vestlust, vähemalt mitte asjalikest kohtadest. Ma proovisin kohale, kus ma kevadel lühikest aega töötasin, aga see oli teine kauplus ja sellele tädile ma vist ei meeldinud. Mis oligi naljakas, et ühte poodi kutsuti mind ilma proovipäevata kohe tööle lausa kaks korda, aga teises pean mingi fucking proovipäeva tegema, et saada madalamale kohale, kui see, kuhu ma algselt kandideerisin. See tädi ajab taga mingit ideaalset müügitiimi, kus klienditeenindajad on kõik särasilmsed ja naeratavad. Natuke kahetsen küll, et andsin oma sooja kontoritöö koha ära ja nüüd olen masenduses, sest ei leia vähemalt sama head tööd asemele.

Aga tööotsingud tehes olen tähele pannud mingeid imelikke asju. Näiteks pole vahet, mis numbri sa palgaootuseks ütled. Neil on ikka mingi oma number, mida nad on valmis maksma, isegi kui nad ütlevad, et neil pole kindlat numbrit. Näiteks mu eelmine tööandja ütles mulle vestlusel nii ja ütlesin neile mingi numbri, mis mulle tundus, et sellel ametikohal oleks normaalne nähtus, aga lepingus vaatas mulle ikka vastu number, mis oli tervelt 150 eurot madalam, kui see, mille mina välja käisin. On siis vaja öelda, et pole kindlat numbrit. Ma ei saa aru, mida need tööandjad mõtlevad, et kuidas siukse palgaga ära elatakse. Ma saan aru veel, et üksi-kaksi ei kulu nii palju, aga kui on lapsed ka, siis kulub ju palju. Ma vean kihla, et kui ma oleks mees, siis oleks mulle lepingus hoopis teine palganumber vastu vaadanud. Mulle tundubki, et ühiskond on nii meestekeskne, et mees peab peret üleval ja naine vääribki madalat palka, sest ega tema peret ülal ei pea. Aga me võiks juba üle saada selllest klassikalise leibkonna teemast. On olemas üheinimese leibkonnad ja ka üksikemad ja nemad tahavad ka millegi eest elada.

Palgaga seoses on mul ka teine tähelepanek. Ma ei saa aru, mis firmad need on, kes pakuvad töötasuks 500-600 eurot. Kes läheb üldse selle raha eest tööle? See kellel on rikas mees ja kodus igav? Täitsa perses, mis siin Eesti Vabariigis toimub. Näiteks ma leidsin CV-keskuses ühe töökoha, mis asub mu kodu lähedal. Mõtlesin, et kandideerin, hea kodust käia. Aga kui kandideerima hakkasin, olid seal küsimus, et kas olen nõus 600-eurose palgaga. Tahtsin kirjutada, et minge persse, kui olen. I’m desperate, kuid mitte nii desperate.

Ma saan aru, et enamikele pole siin postituses öeldu mingi uus teema, aga ma olen lihtsalt nii frustreeritud oma töötu olemises, et pean end välja elama. Nii et ma ei teagi, mis ma nüüd peale hakkan. Üritan mitte täielikku masendusse langeda. Seda enam, et see tööle saamine on pelgalt kohustus. Ma ei taha tööle minna, aga ma pean tööle minema. Ma ei saa, olles 31-aastane (varsti 32) lasta emal end üleval pidada. Ta ei ole ka mingi rikkur. Ma arvan, et meil läheb eluke veel päris raskeks enne, kui ta kergemaks läheb. Üks hea tuttav soovitas mul midagi õppima minna, näiteks õpetajaks, et pole kõige hullem töö. Ma ei tea, mul endal oleks soov nt raamatupidamist õppida, aga mul ei ole üheski reaalaines riigieksam tehtud. Õppima minek on küll hea plaan, aga sel ajal on ka vaja ära elada. Nii et nokk kinni, saba lahti olukord. Ühesõnaga ma üritan pead mitte norgu lasta ja küll ma midagi ikka leian.

Kuidas on olla töötu

Sellest ajast peale, kui ma töötuks jäin, on mul piiramatult vaba aega käes ja ma olen lihtsalt laiselnud, vaadanud Buffyt, Vampiiri päevikuid ja igasugu filme. Järgmisena toon mõned tunnused, mis on nüüd varasemaga võrreldes muutunud.

  • Hommikul ei ole vaja teki alt vara üles tõusta ja tööle läbi külma ja vihma-lume vantsida.
  • Ajal pole tähtsust. Pole vahet, mis nädalapäev või kuupäev on. Pole vahet, mis kell on, sest hommik ja õhtu on ühtemoodi pimedad. Ma tean kuupäeva ja nädalapäeva ainult tänu sellele, et mu telefon seda suurelt kuvab.
  • Mu kass on õnnelik, et ma kodus olen. Ta alati näugus pikalt, kui ma koju tulin, andmaks mulle teada, et ta pole üldse rahul sellega, et ma terve päev kodunt ära olin. Nüüd magab rahulikult terve päev mu külje all.
  • Aeg läheb kiiresti, samas kui tööl olles venib aeg, nagu tatt. Ma vaatasin tööl olles iga 15 minuti tagant kella ja päev lihtsalt venis ja venis.
  • Mul on aega, aega, aega, et olla, käia, teha, mis siis et ma seda võimalust kunagi ei kasuta, et kuskil käia või midagi erilist teha.
  • Ma ei käi iga päev väljas. Sure, kui on vaja poodi minna, kuna külmkapp on tühi, siis lähen välja, aga iga päev ma väljas ei käi. Mõni aktiivsem inimene ei kujuta sellist kodus istumist ette, aga mulle sobib. Kui mul oleks võimalik, siis ma saadaksingi talve niimoodi mööda.

Aga mul on vaja arveid maksta ja mul ei ole kedagi, kes seda minu eest teeks. Nii et ma otsin juba aktiivselt tööd. Ainult selle agaga, et ma ei otsi põhi- ja täiskohaga tööd praegu, selle jätan tõesti võimaluse korral kevadeks. Praegu ma otsin vabakutselist tõlkijatööd ja GoWorkaBiti kaudu väiksemaid tööampse. Just täna kandideerisingi seal mitmele töökohale, lihttöödele ja loodetavasti midagi näkkab.