Jälle ma tulin töölt ära

I just can’t help it. Jälle ma tulin töölt ära, sest mul sai kõrini.

Advertisements

Minu üürikeseks jäänud müügimehe karjäärist

Ühes postituses mainisin, et vahetasin töökohta ja noh, nüüd ma vahetasin töökoha tagasi ja tegelen sellega, mida ma siin kirjeldasin. Aga vahepeal oli mul vist mingi peapõrutus või ma ei tea, mis asi, sest ma arvasin tõsimeeli, et minust võiks saada hea müügimees. Või noh, vähemalt piisavalt hea. Pidasin ma sellel ametikohal vastu aga loetud nädalad, kui juba selgus, et esiteks ei ole mul selle ameti jaoks vajalikku kannatlikust. Kannatlikust on sel tööl vaja, sest inimesed ikka mõtlevad väga kaua ja siis nad ei võta kokkulepitud ajal toru ja nad ei kirjuta meile, mida nad kirjutada lubavad. Täilik õudukas. Täielik lasteaed. Teiseks pole ilmselgelt piisavalt hea suhtlemisoskusega. No ei suuda mina rääkida nii, et veenab teise inimese ära, et tegemist on jube hea asjaga. Tegelikult ma ju uskusin sellesse, mida ma müüsin, aga ma ei suutnud seda inimestele selgeks teha. Minult ostsid ainult need, kes ise asja hoomata suutsid. Ise minuga ühendust võtsid. Aga tagaajamine ei viinud kuhugi.

Tegelikult oli mu ülemus see, kes hakkas rääkima, et ma võiksin müüjaks hakata, et mul olla vastavalt hea hääl ja töövõime. Hahahaha…mitte mul ei ole hea töövõime, vaid tema töötajad ei viitsi lihtsalt tööd teha. Meie eesti küsitluse peal peame tunduvalt rohkem vaeva nägema kui nt soome ja rootsi küsitlejad, sest neil on tunduvalt suurem tunnipalk. Aga ma olin nõus müügimeheks hakkama ja tema pidi vastutasuks ootama kuu aega, kuni ma katsetan müügimehe tööd. Aga ta võttis kohe uue töötaja minu vanale ametikohale ja kui ma müügitöös ikkagi ebaõnnestusin, siis pidin alguses lahkumisavalduse esitama, aga ülemus tahtis, et ma jääksin ja oleksin 3. küsitleja, kuigi tegelikult pole kolmandat küsitlejat vaja. Nüüd ma siis olen seal tööl üleliigne ja mõtlen, mis ma oma elukesega peale peaks hakkama. Tööd vahetama või laskma end koondada, kui asi hapuks läheb või maybe everything works out anyway. Some way.

Kõigest ja mitte millestki

  • Isadepäevast…kuna minu isa suri eelmine aasta pisut pärast isadepäeva, siis on see minu esimene isadepäev, kui mul ei olegi isa. Mitte et ta eluajal suurem asi isa oleks olnud, aga raju ikka. Ma olen omaarust veits veel liiga noor, et poolorb olla. Tegelikult ma astun isadepäevast üle samamoodi, nagu ma astun tavaliselt üle valentini- ja naistepäevast. Mõttetud tähtpäevad, mis võiks olemata olla. Viimasel ajal on tekkinud ka mingi vanavanemate päeva tähistamine…öak. Kui teile tundub, et see, et ma neid päevi ei salli, tuleneb millestki konkreetsest, siis on teil ilmselt õigus.
  • Jõulud….on juba jututeemaks. Küll on teada, millal toimub tööl jõulupidu (ja ma olen nii excited about that, sest ma pole ammu kuskil ametlikult töötanud ja seega pole ammu jõulupidusid saanud pidada), küll on juttu juba jõuluõhtust ja jõulukinkidest. Mina olen oma jõulukingisoovid juba esitanud ja peas mõlguvad huvitavad mõtted sellest, mida ise kinkida. Ma olen päris elevil jõulude pärast sel aastal, sest eelmine aasta oli nii tore jõul ja seda vaatamata sellele, et üks vend ei osale, kuna ta on vaja jõuludepühade ajal Vietnamisse põigata. Ma olen niiiiiiiiiiiiiiii kade tegelikult. Noh, vähemalt ma tunnistan seda 😛
  • Töö….töö on üks kammajaa.  Olles tööl olnud vaid lühikese kuu aega, pandi mind õpetama välja plikat, kes tegelikult tööd üldse ei teinud, nii et kõik oli maha visatud aeg. Tuli ta ju tööle ainult sellepärast, et semmida meie kohaliku Don Juaniga, kes mullegi külge üritas lüüa. Ja et sellest vähe oleks, jäi ainuke eesti meeskonna küsitleja haigeks ja kogu möödunud nädala ma pidin üksi rabama. Ja esmaspäeval ootab mind üldse ingliskeelsete küsitluste tegemine.
  • Palgapäev oli ja loomulikult ma pidin kohe raha laiaks lööma. Kõigepeal ma ostsin Kanepi-Kontaveidi mängu piletid ära. Kõik head kohad samas hinnaklassis olid juba müüdud….nuuks. Ja siis ma lihtsalt pidin ostma endale uuesti iPhone SE, sest ma lihtsalt igatsesin seda telefoni. See on just selline, nagu mulle meeldib – väike, kompaktne, kõrvaklappide auguga (veel) ja ilusa välimusega, rääkimata töökindlusest. Kuigi ta mul natuke trikke teeb, Kes ei mäleta, siis ma ostsin selle telefoni aasta tagasi, müüsin töötuks jäädes maha, kuna raha oli vaja, ja hiljem ostsin mingi odava Samsungi plönni. Aga ma vihkasin seda telefoni. Ma ei tea, kuidas Apple seda teeb, aga iPhone’i on nii mõnus kasutada.
  • Fitlap…ma ei tahtnud sellest enne rääkida, kui asi kindel on, et ma sellega ka hakkama saan, aga pms ma käisin poes juba vajalikku kraami ostmas ja homme peaks algama kava järgimine uue hooga. Sest mul on kopp ees, nii palju kilosid on suvega võrreldes tagasi tulnud ja iga päev pükse jalga pannes tunnen, kuidas jälle on need natuke kitsamaks läinud 😀 Saaks ainult selle magusaisu kontrolli alla. Nuuks.
  • Isiklik elu. Sakib bäädli, sakib, lihtsalt sakib. Love sucks.

Minu uus töökoht

Selle postituse jätkuks räägin siis ka, mille kasuks otsustasin. Otsustasin siis lõpuks minna InfoOne’i infokonsultandiks. See tähendab, et mina olengi nüüd see tüütu putukas, kes helistab inimestele pool üheksa hommikul ja soovib rääkida rahast 😀 Ainuke konks on see, et ma ei helista eraisikutele, vaid ikka ainult firmajuhtidele. See tähendab, et mul peab olema piisavalt julgust ja isegi nahhaalsust, et sellise asjaga pöörduda näiteks Saku Õlletehase või Premia kõige suuremate juhtide poole. Aga kõik firmad pole muidugi sellised suured kontsernid. On ikka ka 1-mehe firmasid vaja läbi helistada. Kohe alguses juhtus mul meganaljakas apsakas, kui pidin puidutööstuse firmade projektis helistama inimesele nimega Guido Kallis, aga valisin ühe numbri valesti ja mul oli toru otsas mees, kes ütles, et tema on küll Guido, aga mitte mingi Kallis, vaid tema nimi on Guido Põder. Kui küsisin, kas ta on seotud firmaga, mis meil Kallisega seoses andmebaasis oli, siis pisitis kisama, et tema on lihameister 😀 :D. Ja siuke segadus lihtsalt sellest, et ma valisin ühe numbri valesti. Pärast, kui me hakkasime toiduainetetööstust tegema, siis tuli Guido Põder ise ka esile, aga ei tahtnud mingil põhjusel intervjuud anda.

Ma olen nüüd peaagu 3 nädalat selles firmas töötanud ja kogen seda, kui erinevad on ikka inimesed. Osad on räigelt pahurad ja pistavad kisama, et neil tööd nii palju ja pole aega ja panevad toru ära. Teised on küll pahurad, aga ikka vastavad küsimustele, kuigi on tunda ohkamist teisel pool toru. Mõni suudab mind isegi naerma ajada, kuidas tal kannatust pole ja iga paari küsimuse juures tahab katkestada ja ütleb, et pange kõik ei-ks ja rahu majas. Siis on muidugi need, kes on tõesti asjast huvitatud, kes investeerivad asjadesse ja on huvitatud meie klientide pakkumistest.Sinna vahele on veel tõsiseid ülbikuid, tõsiseid osse ja asja huumoriga võtvaid inimesed. Just paar päeva tagasi muutusin ma juba kurvaks, kui tegin intervjuu mehega, kelle 2016. käive oli ainult 95 eurot, kes tegi oma tootmis tööd väiksemas ruumis, kui minu ühetoaline korter ja kelle ainus investeering oli ühe kaubakäru ostmine. Vastas igast suurte investeeringute küsimustele kuidagi nii kurvalt, et mul hakkas temast täiega kahju.

Aga töö ise on väga rutiinne, tööülesaded on väga selged. Mulle meeldib, et peale helistamise on ka arvutitööd ja andmebaaside täiendamist jms. Aga mis mulle ei meeldi, on see, et arvutid on jubeeeeee aeglased. Selles suhtes, et me kasutame ikka Windows XP-d ja see programm, mida me vastuste kaardistamiseks kasutame, on Windows 98 aegadest. Jah, te lugesite õigesti, kuskil on veel kohti, kus kasutatakse Windows 98 aegseid programme. See on minu jaoks suur miinus. Nii aeglaste arvutitega on lausa võimatu tööd kiiresti teha. Tööd motiveerib tegema aga see, et lisaks kindlalt põhipalgale on ka tulemustasu ja see aitab päevas umbes 10-12 eurot juurde teenida